MÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-157-04 Määruse kuupäev Tartu, 2. veebruar 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Luik, liikmed P. Jerofejev ja H. Jõks Kohtuasi Viivi Liivi ja Kalev Liivi kaebus kohtutäitur

(TMS) § 77 lg 1 kohaselt võib võlgnik kohtutäituri tegevuse peale lahendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel esitada kaebuse kohtutäiturile ning sama paragrahvi lg 2 alusel võib alles seejärel esitada maa- või linnakohtule kaebuse kohtutäituri tehtud otsuse peale. Seega sai maakohus vaadata läbi kaebust kohtutäituri tegevuse peale, mis oli kaebuse esemeks kohtutäituri

1. jaanuari
2. a otsuse tegemisel. Eeltoodud kaebused ei kuulu maakohtu pädevusse, sest nimetatud kohtutäituri tegevuse peale ei ole kohtutäiturile kaebust esitatud ning puudub vastav kohtutäituri otsus, mida oleks vaidlustatud maakohtus. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kohtutäitur ei rikkunud kaebuse esitajate õigust võtta osa kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse arutamisest. Kaebused esitati kohtutäiturile
3. jaanuaril
4. a. Kohtutäitur koostas kutse
5. jaanuaril
6. a toimuvale kaebuse arutamisele
7. jaanuaril
8. a ning püüdis alates
9. jaanuarist
10. a kutset kaebajatele edasi anda. Kuna TMS § 77 lg 2 järgi peab täitur esitatud kaebused läbi vaatama 10 päeva jooksul, siis ei rikkunud kaebajate õigusi see, et täitur vaatas kaebuse läbi nende osavõtuta. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
11. Erikaebuses paluvad V. Liiv ja K. Liiv ringkonnakohtu määruse täies ulatuses tühistada ja teha uue määruse, millega nende kaebus rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt puudus võlgnikel reaalne võimalus täitekuludeta ning vabatahtlikult nõuet täita, sest kaebajad said täitekutsed kätte pärast kohtutäituri poolt nõude vabatahtlikuks täitmiseks määratud tähtaega. Sellega rikkus kohtutäitur TMS § 29 lg-s 1 sätestatut. Ringkonnakohus jättis need erikaebuse väited tähelepanuta ning eiras sellega TsMS § 231 lg-s 4, §-s 309 ja § 330 lgs 6 sätestatut. Ringkonnakohus lõpetas ebaõigesti menetluse V. Liivi ja K. Liivi kaebuses tunnistada tühiseks täitemenetluse lõpetamise
12. veebruari
13. a otsus täiteasjas nr 186/2003/3342 ning tunnistada tühiseks kõik vara hoiusel või arveldusarvel arestimise aktid. Õigus vaidlustada eeltoodud kohtutäituri toiminguid tulenes kohtutäiturile esitatud kaebuse esemest. Ka ei olnud kaebajatel võimalik osa võtta kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse arutelust ning esitada omapoolseid vastuväiteid või täpsustada esitatud nõudeid. Ringkonnakohus asus väärale seisukohale, et kohtutäituril oli õigus algatada võlgniku suhtes kolm erinevat täitemenetlust ning seetõttu oli täitekutsete saatmine ning kohtutäituri tasu ja täitekulu väljamõistmise otsuste tegemine täiteasjades nr 186/2003/3344, 186/2003/3345, 186/2003/3346 ja 186/2003/3347 seaduslik. Sel viisil pole kohus arvestanud, et täitemenetluses tehtavad kulutused peavad olema vajalikud ja otstarbekad. Sellekohased erikaebuses esitatud väited jättis ringkonnakohus tähelepanuta. Ringkonnakohus luges ekslikult õigeks ja põhjendatuks kohtutäituri otsused täiteasjades nr 186/2003/3342 ja nr 186/2003/3343 täitekulu väljamõistmise kohta, sest täitur ei esitanud täitekulude kohta TMS § 42 lg 5 kohaselt dokumentaalseid tõendeid. Kaebajatele jääb arusaamatuks, millisel õigusliku alusel on ringkonnakohus toimikusse võtnud kohtutäituri esitatud erikaebuse lisad (tlk 79"84), sest erikaebuses ei olnud märgitud sellele lisatud dokumentide loetelu. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata K. Liivi taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks põhjusel, et V. Liiv on taotlenud endale advokaadi määramist. Kaebaja K. Liiv esitas ka kassatsiooniastmes kantud õigusabikulude nimekirja ja palus selle alusel välja mõista 708 krooni.
14. Vastuses erikaebusele pidas kohtutäitur R. Rosenthal kaebust põhjendamatuks ja vaidles sellele vastu. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
16. Kolleegium ei nõustu erikaebuse esitajate seisukohaga, et kohtutäitur rikkus TMS § 29 lg-t 1 ning võlgnikel polnud reaalset võimalust vabatahtlikult ja täitekuludeta nõuet täita. Täitemenetluse aluseks olnud Tartu Maakohtu otsus ja Tartu Ringkonnakohtu otsus tehti vastavalt
17. aprillil
18. a ja
19. septembril
20. a. Täitemenetlused nende otsuste sundtäitmiseks algatas kohtutäitur
21. detsembril
22. a. Tulenevat TsMS § 242 lg-st 1 on jõustunud kohtuotsus asjast osavõtnud pooltele kohustuslik ning kaebajatel oli võimalus tasuda võlgnevus pärast Tartu Maakohtu otsuse jõustumist vabatahtlikult ja vältida sellega täitemenetlusega kaasnevate kulutuste kandmist.

§ 29

lg 1 sätestab, et kui seaduse ega kohtuotsusega ei ole kindlaks määratud vabatahtliku täitmise tähtaega, võib kohtutäitur mõjuvatel põhjustel määrata võlgnikule tähtaja täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks. Kohtutäitur ei rikkunud viidatud sätet, kui määras nõude vabatahtliku täitmise tähtajaks

1. detsembri
2. a. Vabatahtlik täitmine täitemenetluse (kui sundtäitmise) raames ei tähenda, et võlgnik ei peaks kandma sellega seotud kulutusi, kui võlga pole täitemenetluse algatamisest teadasaamise hetkeks tasutud. Kolleegium jääb oma
3. juuni
4. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-78-03 (RT III 2003, 22, 225) väljendatud seisukoha juurde, et kohtutäituril on õigus tasule (KTS § 21) ja täitekulude hüvitamisele (TMS § 42) pärast esimese täitetoimingu tegemist, s.t pärast täitekutse võlgnikule üleandmist või selle üleantuks lugemist. Ringkonnakohus on ekslikult jätnud vastamata kaebajate väidetele nõude täitekuludeta ja vabatahtlikult täitmise võimatuse kohta. Nimetatu ei anna aga alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks, sest protsessiõiguse normi rikkumine pole kaasa toonud asja ebaõiget lahendamist.
5. Ringkonnakohus lõpetas õigesti TsMS § 217 p 2 alusel menetluse V. Liivi ja K. Liivi kaebuses tunnistada tühiseks täitemenetluse lõpetamise
6. veebruari
7. a otsus täiteasjas nr 186/2003/3342 ning kõik vara hoiusel või arveldusarvel arestimise aktid täiteasjades nr 186/2003/3342"186/2003/3347, sest selles osas ei järgitud TMS §-s 77 sätestatud kohustuslikku kohtueelset korda. Kõnealuse sätte
8. lõike mõtte kohaselt vaatab kohus läbi kaebuse kohtutäituri otsuse peale. Seetõttu said kaebajad esitada kohtusse kaebuse kohtutäituri tegevuse peale, mis oli kaebuse esemeks kohtutäituri otsuse tegemisel. Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu järeldusega, et kohtutäitur ei rikkunud kaebajate õigust osa võtta kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse arutelust. Kohtutäitur väljastas V. Liivile ja K. Liivile kutsed kaebuse arutelule tähitud postiga ning neid on püütud edasi anda kaebajatele. Kuna kohtutäitur peab kaebuse läbi vaatama 10 päeva jooksul, siis eeltoodud asjaoludel leiab kolleegium, et kohtutäitur ei rikkunud kaebajate õigust võtta osa nende kaebuse arutamisest.
9. Kolleegium ei jaga apellatsioonikohtu arusaama, et kohtutäituril oli kindlasti õigus algatada kummagi võlgniku suhtes kolm erinevat täitemenetlust.

§ 23

kohaselt algatatakse täitemenetlus sissenõudja avalduse ning sellele lisatud täitedokumendi alusel. Täitedokumendid, mida võib esitada kohtutäiturile täitmiseks, on loetletud TMS § 1 lg-s

1. Täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip, mille kohaselt kontrollib täitur üksnes täitmiseks esitatud dokumendi formaalset vastavust seaduse nõuetele ning formaalselt nõuetekohase täitedokumendi ja sissenõudja avalduse alusel on kohtutäitur kohustatud algatama täitemenetluse. Seega lähtub täitur täitemenetluse algatamisel sissenõudja sooviavaldusest ning tagab tema huvide kaitse. Samas peab olema tagatud ka võlgniku huvide arvestamine ning võlgnikku ei tohiks koormata rohkem, kui see on sissenõudja huvides vajalik.
2. Pooled ei vaidle selle üle, et käesolevas asjas on kõik täitemenetlused algatatud
3. detsembril
4. a ühes ja samas tsiviilasjas tehtud Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsuste ning
5. detsembril
6. a esitatud sissenõudja avalduste alusel. Kohtutäitur algatas kummagi võlgniku suhtes kolm erinevat täitemenetlust ning väljastas samal kuupäeval kummalegi võlgnikule kolm täitekutset. Olenevalt sissenõudja sooviavaldus(t)est ei saa välistada, et ühe täitedokumendi alusel tuleb kohtutäituril algatada mitu täitemenetlust. Samuti on võimalik, et sissenõudja ei esita ühes ja samas tsiviilasjas tehtud kohtulahendeid täitmiseks üheaegselt ning seetõttu tuleb kohtutäituril algatada esitatud sissenõudja sooviavalduste ja täitedokumentide alusel mitu erinevat täitemenetlust. Käesoleva asja materjalid viitavad aga sellele, et kohtutäituril oli võimalus ühes ja samas tsiviilasjas tehtud kohtulahendite alusel täidetavad rahalised nõuded (võlasumma + kohtukulu) summeerida ning koondada need ühte täitemenetlusse, vältides sellega oluliselt suuremaid täitekulusid.

§ 42

järgi on täitekuludeks sissenõudja ja kohtutäituri poolt täitemenetluse läbiviimiseks tehtud vajalikud kulutused, sealhulgas õigusabikulud. Eeltoodud sätte mõtte kohaselt tuleb lugeda tarbetuteks neid täitekulusid, mille sissenõudmine koormab võlgnikku rohkem kui sissenõudja huvides vajalik. Selles asjas ei puuduta ühes ja samas tsiviilasjas tehtud kohtuotsuste alusel täidetavate nõuete summeerimine sissenõudja huve. 13. Kolleegium ei nõustu erikaebuse väidetega, et kohtutäituri otsusel täiteasjades nr 186/2003/3342 ja nr 186/2003/3343 väljamõistetud täitekulud on põhjendamatud.

§ 42

lg 5 järgi peab kohtutäitur võlgniku või sissenõudja nõudel esitama täitekulude kohta dokumentaalsed tõendid. Selliste dokumentide esitamata jätmine ei tähenda iseenesest sissenõutud täitekulude põhjendamatust. Kohus hindab TMS § 42 alusel kantud täitekulude vajalikkust, kaaludes nende mõistlikkust ja põhjendatust konkreetses täitemenetluses. Tulenevalt TsMS § 94 lg-st 1 pole vaja tõendada asjaolu, mida kohus loeb üldiselt teadaolevaks. Täiteasjades nr 186/2003/3342 ja nr 186/2003/3343 täitekulu otsustes täitekulude kandmise kohta märgitud selgitust ja täitekulu suurust arvestades (postikulu 6 krooni + paberikulu 11 krooni 80 senti + registripäringud 2 krooni 20 senti) saab kummaltki võlgnikult väljamõistetud eeltoodud kulutusi lugeda vajalikeks kulutusteks TMS § 42 lg 1 mõttes.

1. Erikaebuse ülejäänud väidete kohta märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohus ei otsusta apellatsioonimenetluses esitatud uute tõendite vastuvõtmise mitte lähtuvalt erikaebusele või apellatsioonkaebusele esitatud vorminõuete täitmisest (TsMS § 302 lg 1 p 8), vaid järgides TsMS §-s 308 sätestatud nõudeid. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg-t 6, kui ei vastanud kaebaja väidetele kohtuistungi edasilükkamise kohta. See ei ole aga käesolevas asjas ringkonnakohtu määruse tühistamise aluseks, sest protsessiõiguse normi rikkumine ei toonud kaasa asja ebaõiget lahendamist. Maakohtul ei olnud tulenevalt TsMS §-st 177 kohustust esitatud asjaoludel kohtuistungit edasi lükata.
2. Kaebaja K. Liivi kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 708 krooni hüvitamine otsustatakse asja sisulisel läbivaatamisel. J. Luik, P. Jerofejev, H. Jõks