Obsah (4)

§ 121§ 27§ 28§ 257

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-111-04 Otsuse kuupäev 4. veebruar 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja

§ 121järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 4.

augusti

1. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-679-04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kannatanu esindaja vandeadvokaat Asko Pohla, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
2. jaanuar 2005, kirjalik menetlus Resolutsioon
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. augusti
5. a otsus.
6. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
7. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. U. P. esindaja Toivo Viilupi avalduse alusel anti A. T. erasüüdistusmenetluses kohtu alla süüdistatuna Karistusseadustiku (

) § 121 järgi selles, et ta

1. jaanuari ööl vastu
2. jaanuari
3. a lõi Tallinnas toitlustusasutuses V. V. Pub laua taga istunud U. P. korduvalt käte ja jalgadega näo piirkonda, mille tagajärjel said vigastada U. P. alahuul ja hambad.
4. Tallinna Linnakohtu
5. juuni
6. a otsusega tunnistati A. T.

§ 121

järgi süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 50 päevamäära ulatuses summas 2500 krooni. U. P. tsiviilhagi A. T. vastu rahuldas kohus 11 505 krooni ulatuses, jättes ülejäänud osas hagi rahuldamise täpse suuruse kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Linnakohus leidis, et A. T. poolt U. P. korduv löömine rusikate ja jalgadega on tõendatud ning tuvastas ka tervisekahjustuste tekitamise U. P.-le. Kohus ei nõustunud kohtualuse ja viimase kaitsja väitega, et A. T. tegutses hädakaitseseisundis. Kannatanu ega ükski teine mees A. T.-le ei lähenenud, oli hoopis vastupidi. Tulenevalt kohtualuse käitumisest võis kannatanu A. T.-le öelda midagi, mis viimasele ei meeldinud, kuid see ei õigustanud rusikate ja jalgadega löömist. Igal juhul on tõendamata, et U. P. oleks toiminud agressiivselt ja vägivaldselt ning et A. T. elu või tervis oleks olnud ohus. 3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. T. kaitsja vandeadvokaat Raul Ainla, kes palus linnakohtu otsuse tühistada ja mõista A. T. õigeks. 4. Tallinna Ringkonnakohtu 4. augusti 2004. a otsusega tühistati linnakohtu otsus täies ulatuses ja A. T. mõisteti talle inkrimineeritud kuriteos õigeks. Ringkonnakohus soostus linnakohtu seisukohaga, et kohtualune pani U. P. suhtes toime teo, mis vastab

§-s 121 kirjeldatud süüteokoosseisule, kuid asus samas seisukohale, et A. T. tegu ei ole õigusvastane

§ 27

tähenduses, kuna kohtualune tegutses hädakaitses tõrjudes tema vastu suunatud rünnet. Kohus põhistas oma otsust järgmiselt. 4.1 Linnakohus on asunud ekslikule seisukohale, et hädakaitset on võimalik kasutada üksnes selliste rünnete vastu, mis ohustavad isiku elu ja tervist. Defineerides hädakaitset, ei loe

§ 28

lg 1 hädakaitsega õigustatuks mitte üksnes isiku elu ja tervise vastu suunatud ründeid, vaid lubab hädakaitset teostada iga õigusvastase ründe tõrjumiseks, mis on suunatud isiku enda või kellegi teise õigushüvedele. Kuna karistusõigus ise õigushüvesid ei loo, vaid üksnes tagab õiguskorras üldiselt eksisteerivate õigushüvede kaitse, siis ei ole oluline, et õigusvastaselt rünnatav õigushüve oleks ise karistusõiguslikult kaitstav hädakaitse on õigustatud ka selliste õigushüvede kaitseks, mis jäävad ise karistusõiguse kaitsealast väljapoole. Seega võib

§ 28

alusel olla põhimõtteliselt õigustatud ka tegu, millega tõrjutakse rünnet isiku aule ja väärikusele - seda vaatamata asjaolule, et solvamine ja laimamine on Karistusseadustikus isikuvastaste kuritegudena dekriminaliseeritud. Linnakohus on jätnud analüüsimata küsimuse, kas kohtualuse tegevus võib olla õigustatud hädakaitsega

§ 28alusel.

4.2 Linnakohtu istungiprotokollist nähtuvalt riimuvad kohtualuse ja kannatanu ütlused osas, et kohtualune ja kannatanu istusid Vana Villemi Pubis kõrvuti ning nende vahel tekkis sõnavahetus, mille järel tõusis kohtualune püsti ja lõi kannatanut käega näkku. Kannatanu on andnud ütlusi, et kuigi sõnavahetus oli, ei mäleta ta, millest see tekkis. Seevastu kohtualuse ütluste kohaselt eelnes kannatanu löömisele viimase ettepanek seksuaalvahekorraks, kuna kohtualune olevat "lõdva püksikummiga tüdruk". Linnakohtus ülekuulatud tunnistajad M. T. ja Õ. V. kinnitavad kohtualuse ja kannatanu vahelist sõnavahetust, kuid on mõlemad andnud ütlusi, et ei kuulnud sõneluse sisu. Samas on Õ. V. oma ütlustest kinnitanud, et kuulis kohtualuse ja kannatanu vahelisest sõnavahetusest väljendit "lits". Seega ei ole ühegi tõendiga kummutatud kohtualuse ütlused kannatanu eelneva käitumise kohta. Hinnates kohtualuse ja kannatanu ütluste lahknevust, tuleb tõepärastemaks lugeda kohtualuse ütlused. Nii kohtualuse, kannatanu kui ka tunnistajate ütlustest nähtuvalt oli kohtualune kõnealuse sündmuse toimumise õhtul alkoholist tingitud ülemeelikus tujus, mistõttu tal paluti lahkuda eelmisest baarist, kus kohtualune ja kannatanu viibisid, kuid kõigi eelnimetatud isikute ütlustest nähtuvalt ei rünnanud kohtualune ühtegi seltskonnas viibinut isiklikult ja vahetult. Istudes kannatanuga kõrvuti, tõusis kohtualune järsku püsti ja lõi kannatanut käega näkku. Selline löömine sai olla tingitud üksnes kannatanu poolt kohtualuse solvamisest, mis kohtualuse ütluste kohaselt seisnes tema nimetamises lõdva püksikummiga tüdrukuks. 4.3 Ringkonnakohus leidis, et kohtualuse nimetamine lõdva püksikummiga tüdrukuks on käsitatav inimese halvustamisena ebasündsas vormis, seega rünnakuna kohtualuse aule kui õigushüvele, mille kaitseks oli kohtualusel õigus teostada hädakaitset. Tulenevalt

§ 28

lg-st 3 on hädakaitse iga isiku õigus, mille teostamine ei sõltu võimalusest vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks kõrvaliste isikute poole. Kohtualuse kaitsetegu oli vahetu, kuivõrd kannatanu löömine leidis aset solvanguga samaaegselt. Kohtualuse kasutatud kaitsetegevus - kannatanu löömine rusikaga näkku - oli kaitsetegevusena sobiv, kuna see lõpetas ründe ehk kannatanu edasised solvangud kohtualuse aadressil. Sobivaks kaitsetegevuseks tuleb lugeda ka kannatanu löömist jalgadega, kuna tunnistajate ütlustest nähtuvalt oli jalgadega löömine tingitud sellest, et kannatanu tõukas kohtualuse pingile pikali, ning solvangu sisu arvestades oli kohtualusel alust karta ründe jätkumist. Kuivõrd kohtualune kaitses end kätega ning kriminaalasja materjalidest nähtuvalt puudusid tema käsutuses enda kaitsmiseks muud vahendid, siis oli kohtualuse kasutatud vahend ka säästvaim. 4.4

§ 28

lg 2 kohaselt on hädakaitse piiride ületamisega tegemist üksnes siis, kui kaitsja tekitab ründajale liigset kahju kavatsetult või otsese tahtlusega. A. T. ei näinud ette, et tema löögiga võiks kaasneda kannatanul hammaste vigastus. Sellest tulenevalt puudub alus rääkida kohtualuse poolt kannatanule kavatsetult või otsese tahtlusega liigse kahju tekitamisest. 4.5 Kohtualune lõi kannatanut üksnes seetõttu, et viimane teda solvas ning kohtualuse tegevus oli ajendatud soovist solvangud lõpetada ning end kaitsta. Seega tegutses kohtualune kaitsetahtega. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni kannatanu U. P. esindaja vandeadvokaat Asko Pohla, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jõustada Tallinna Linnakohtu
2. juuni
3. a otsus. Oma taotlust põhistab kassaator järgmiselt. 5.1 Meelevaldne on ringkonnakohtu seisukoht, et kohtualuse poolt kannatanu löömine sai olla tingitud üksnes kohtualuse solvamisest kannatanu poolt. Kohus on rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet (KrMK § 50, KrMS § 61 lg 2) ja on kannatanu ning kohtualuse sõnavahetuse sisustamisel tuginenud üksnes kohtualuse ütlustele. Tunnistaja Õ. V. ütlused on olulises osas vastuolulised. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta tunnistaja M. T. ütlused selle kohta, et kohtualune käitus meeste suhtes pealetükkivalt, kuid temale ükski mees ei lähenenud. 5.2 Isegi juhul, kui kohtualuse solvamine kannatanu poolt oleks tõendatud, ei õigustaks see kannatanule kehavigastuste tekitamist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. oktoobri
5. a otsuses asjas nr 3-1-1-106-03 on asutud seisukohale, et õigusvastane rünne

§ 28

lg 1 tähenduses peab tulenevalt

§-st 27 vastama mõne süüteokoosseisu tunnustele. Kehtivas õiguses ei ole solvamine süüteona karistatav, mistõttu selline tegu ei saagi hädakaitseseisundit esile kutsuda. 5.3 Põhjendamatu on ka ringkonnakohtu seisukoht, et kohtualuse poolt kannatanu jalgadega löömine oli õiguspärane, kuna see oli tingitud kannatanu poolt kohtualuse pingile pikali lükkamisest. Tegelikult tõukas kannatanu kohtualust enesekaitseks kohtualuse löökide vältimiseks. Samuti ei vasta tõukamine iseenesest ühelegi süüteokoosseisule, mistõttu on selle õigusvastasus välistatud. 5.4 Isegi juhul, kui eeldada, et kohtualune tegutses hädakaitseseisundis, ületas ta hädakaitse piire. Ei saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, nagu oleksid kohtualuse korduvad rusikalöögid kannatanu näo piirkonda olnud võimalikest kaitsevahenditest säästvaimad. Soovitud tulemuse (väidetava ründe lõppemise) oleks kohtualune saavutanud ka lahtise käega antud löökidega, mis ei oleks ilmselt kannatanule sellises ulatuses kehavigastusi tekitanud. Käe- ja jalalöögid oleks saanud suunata ka mujale kui näo piirkonda. Samuti on ebaselge, miks kannatanu ei kasutanud suulisi kaitsevahendeid (korrale kutsumine).

1. Kassatsioonivastuses palub A. T. kaitsja vandeadvokaat R. Ainla jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kannatanu esindaja kassatsiooni rahuldamata. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus on hinnanud tõendeid kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt. Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et hädakaitse on õigustatud ka selliste õigushüvede kaitseks, mis jäävad ise karistusõiguslikust kaitsealast välja. Seega tegutses A. T. hädakaitseseisundis, tõrjudes vahetut õigusvastast rünnet. Samuti ei ületanud kohtualune hädakaitse piire.
2. Kriminaalasja läbivaatamisel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus
3. novembril
4. a tekkisid seaduse kohaldamisel põhimõttelist laadi lahkarvamused, mistõttu anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel lahendamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
5. Tuvastades, et A. T. poolt U. P. löömine oli tingitud kannatanu eelnevast solvangust A. T. aadressil, ei rikkunud ringkonnakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul KrMS § 61 lg-s 2 sätestatud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohus on analüüsinud kõiki kriminaalasjas olemasolevaid tõendeid ja põhjendanud, miks ta loeb süüdistatava ütlused kannatanu omadest usaldusväärsemaks. Seega ei ole ringkonnakohus kannatanupoolse solvangu tuvastamisel eiranud KrMS § 339 lg 1 p
6. Samuti tuleb arvestada, et vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus süüdistatava - antud juhul A. T. - tema kasuks. Kuna tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, puudub kriminaalkolleegiumil võimalus ise kindlaks teha, kuidas käitus kannatanu enne tema löömist A. T. poolt.
7. Seoses ringkonnakohtu seisukohaga, et A. T. käitumine ei olnud õigusvastane, kuna ta tegutses

§ 28kohaselt hädakaitses, tõrjudes enda vastu suunatud U.

P. õigusvastast rünnet, selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. II 10.

§ 28

lg 1 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Seega jaguneb hädakaitse esmalt hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele). Hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks on õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-17-04 - RT III 2004, 9, 108, p 9-10.) 11. Õigushüve on õigusega kaitstud hüve. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu jagab ringkonnakohtu seisukohta, et hädakaitse on õigustatud ka selliste õigushüvede kaitseks, mis ise jäävad karistusõiguse kaitsealast väljapoole. Seoses sellega muudab täiskogu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 2003. a otsuses asjas nr 3-1-1-106-03 (RT III 2003, 30, 312) väljendatud seisukohta, mille kohaselt peab õigusvastane tegu

§ 28

lg 1 mõttes kõikidel juhtudel vastama

§-s 27 sätestatud tingimustele. Täiskogu arvates võib hädakaitseseisundi tekkimise aluseks olla ka selline õigusvastane rünne, mis ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele. Süüteokoosseisude kujundamisel on olulisel kohal hinnang ühe või teise käitumisviisi karistusõigusliku sanktsioneerimise üldisele proportsionaalsusele ja otstarbekusele, mistõttu ei ole võimalik välistada olukordi, kus üksikisiku jaoks talumatult intensiivne rünne õigushüvele ei ole kuriteona ega väärteona karistatav. Samas võib ka suhteliselt mõõdukas hädakaitsetegevus sellise ründe tõrjumiseks juba vastata süüteokoosseisule. Kõnealusel juhul ei saa riik nõuda, et isik ohverdaks oma kaitseõiguse üldistele kriminaalpoliitilistele kaalutlustele. 12. Et lugeda inimese teatud tegu (tegevus või tegevusetus) õigusvastaseks ründeks

§ 28

lg 1 tähenduses, peab see tegu sotsiaalse arusaama kohaselt olema vaadeldav ründena. Ründena pole käsitatav ühiskondlikult tolereeritud käitumine, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võiva ebamugavuse piiri (näiteks ebameeldiv pilk, teatud trügimine rahvarohkes kohas, märkus, millega kutsutakse teist inimest üles viisakalt käituma). Teiseks peab rünne olema õigusvastane. Õigusvastane on rünne, mis on vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga. Hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks saab olla rünne, millega rikutakse õiguslikke käitumisnorme (käske ja keelde). Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub küll mõnda sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga. Samas võib sotsiaaleetiliselt hukkamõistetav, ent õiguspärane käitumine teatud juhtudel piirata isiku hädakaitseõigust tema enda poolt sellise käitumisega esile kutsutud (provotseeritud) õigusvastase ründe tõrjumisel. 13. Siiski mitte iga õigusvastane rünne ei ole käsitatav õigusvastase ründena

§ 28lg 1 tähenduses.

Näiteks ei loo hädakaitseseisundit tegevusetus varalise kohustuse täitmisel, millisel juhul on kahjustatud isikul võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda seaduses reguleeritud menetluse (näiteks tsiviilkohtumenetluse) poole. Vastasel korral muutuks mõttetuks kogu riiklik konfliktide lahendamise süsteem, misläbi satuks tõsisesse ohtu õigusrahu. Eeltoodud järeldust toetab ka

§ 257, nähes ette karistuse omavoli eest.

1. Õigusvastase ründe tõrjumisel kaitsja poolt kaitsetegevuseks kasutatav vahend peab olema sobiv ja olukorras, kus on valida mitme tõhususelt samaväärse kaitsevahendi vahel, ka ründaja jaoks säästvaim (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p 11-11.4). Kaitsja ei pea üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist. Kuid olukorras, kus ründaja jaoks säästvam kaitseviis võib, aga ei pruugi osutuda sobivaks, tuleb seda siiski kasutada, kui kaitse ebaõnnestumise korral jääb veel alles võimalus minna üle kindlamale vahendile. Kriminaalkolleegium märgib, et iseenesest ei ole hädakaitse puhul nõutav õigushüvede proportsionaalsuse täpne arvestamine. Kaitsetegevuse käigus on lubatud kahjustada ka ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast õigushüvest ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardanud kahjust. Samas ei kehti toodud põhimõte absoluutsena. Piirangud seab eelkõige

§ 28lg 2, mis sätestab vastutuse hädakaitse piiri ületamise eest.

15. Põhiseaduse (PS) § 19 lg 2 kohaselt peab igaüks oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel muu hulgas austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi. Ehkki esmajoones on üksikisikute kollideeruvate õiguste tasakaalustaja roll avalikul võimul, võimaldab PS § 19 lg 2 sõnakasutus (eriti väljend "austama") järeldada, et ka eraisikud ei saa oma hüvede kaitsel jätta teiste isikute õigustega meelevaldselt ja mõõdutundetult arvestamata. Ühiskonda kooshoidev solidaarsuspõhimõte, mis on sätestatud PS § 19 lg-s 2, nõuab, et isiku hädakaitseõigus taanduks, kui selle täismahus realiseerimine tooks kaasa õiguse kuritarvitamise ja talumatu sotsiaaleetilise konflikti. Sellest tulenevalt on näiteks väheohtlike õigusvastaste rünnete puhul nõutav, et kaitsja vaatamata

§ 28

lg-le 3 väldiks rünnet või piirduks üksnes mõõdukate (ründajat säästvate) kaitsevahenditega. Nimetatud võimaluste puudumisel lasub rünnataval teatud juhtudel aga isegi kohustus taluda väheväärtusliku hüve kahjustamist, kui ainuke sobiv kaitseabinõu tooks ründaja hüvedele võrreldes kaitstava hüvega kaasa silmatorkavalt ebaproportsionaalse kahju (näiteks ei tohi omanik tulistada saagiga põgenevat õunavarast isegi siis, kui see oleks ainus võimalus varastatud puuvilja tagasisaamiseks). Hädakaitseõigusest tulenevat volitust tekitada ründaja õigushüvedele kahju (seejuures ka tunduvalt suuremat rünnatavat ähvardavast kahjust) ei ole kaitsjale antud mitte üksnes individuaalse enesekaitseõiguse alusel, vaid arvestades ka arusaama, et ründaja tagasilöömine on vajalik õiguskorra kaitsmiseks üldiselt (üldprintsiip "õigus ei tagane ebaõiguse ees"). Sellise järelduse võimaldab teha

§ 28lg 3.

(Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p 11.3.) Väheohtliku ründe puhul puudub avalik huvi hädakaitsetegevuse vastu, mille tagajärjeks oleks silmatorkavalt ebaproportsionaalne kahju ründaja õigushüvedele.
3. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et juhul, kui isiku õigushüve rünnatakse teoga, mis ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele, tuleb eriti hoolikalt hinnata, kas tegemist ei ole väheolulise ründega, mille puhul on hädakaitseõigus piiratud. III
4. Käesolevas kriminaalasjas on ringkonnakohus leidnud, et U. P. poolt A. T. suhtes kasutatud väljendid on käsitatavad ründena süüdistatava aule kui õigushüvele, mille kaitseks oli A. T.-l õigus kasutada hädakaitset. Kriminaalkolleegium nõustub, et U. P. käitumine on vaadeldav ründena

§ 28lg 1 tähenduses.

Tulenevalt Võlaõigusseaduse § 1045 lg 1 p-st 4 ja § 1046 lg-st 1 on kõnealune rünne ka õigusvastane. Ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ei anna alust hinnata ümber kohtu seisukohta, et ettevõetud hädakaitsetegevusega tõrjus A. T. vahetut rünnet. Seega on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et A. T. tegutses objektiivselt hädakaitseseisundis.

1. Järgnevalt asus ringkonnakohus seisukohale, et süüdistatava kasutatud kaitsetegevus - kannatanu löömine rusikaga näkku - oli sobiv, kuna see lõpetas ründe, s. o. kannatanupoolsed solvangud. Ühtlasi leidis ringkonnakohus, et kuivõrd A. T. kaitses end kätega ning tal puudusid muud vahendid enda kaitsmiseks, siis oli kasutatud kaitsevahend ka säästvaim.
2. Soostudes ringkonnakohtu hinnanguga A. T. kaitsetegevuse sobivusele, ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium samas sellega, et U. P. solvangu tõrjumine rusikalöökidega oli käesoleval juhul säästvaim kaitsevahend. Kriminaalasjas tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole võimalik järeldada, et U. P. rünnet ei oleks saanud lõpetada näiteks vastavasisulise suulise nõudmise esitamisega või ka ühekordse kerge löögiga. Korduvad rusikalöögid näkku olid antud asjaoludel kaitsevahendina ilmselt mittevastavad ründe ohtlikkusele. Seejuures on eriti oluline, et arvestades ründe iseloomu (solvang) ja ringkonnakohtu tuvastatud sündmuste käiku, oleks A. T.-l ka leebema kaitse nurjumise korral jäänud alles riskivaba võimalus minna üle aktiivsemale kaitsetegevusele. Kriminaalkolleegiumi arvates ei saa antud olukorra hindamisel jätta täielikult tähelepanuta ka seda, et A. T.-le suunatud rünne ei vastanud ühelegi süüteokoosseisule, mistõttu oli A. T. hädakaitseõigus ründe väheolulisuse tõttu piiratud. Ründe käsitlemisel väheolulisena ei lähtu kriminaalkolleegium mitte üksnes asjaolust, et rünne ei olnud süüteokoosseisupärane, vaid ka kohtute tuvastatud konkreetse ründeolukorra iseloomust, sealhulgas A. T. enda varasemast käitumisest.
3. Ringkonnakohtu ebaõige hinnang A. T. kasutatud kaitsevahendi säästvusele on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 362 p 1 tähenduses, mis toob kaasa kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise.
4. Kui analüüs näitab, et hädakaitsepiire on objektiivselt ületatud, tuleb järgnevalt hinnata hädakaitsepiiride ületamise subjektiivset koosseisu.

§ 28

lg-st 2 tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitsepiiride ületamine on karistatav üksnes siis, kui see toimub otsese tahtlusega või kavatsetult. Nimetatud tahtluse liigid ei puuduta tegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist. Seega peab hädakaitse piiride ületamist nentivas kohtuotsuses olema näidatud, et hädakaitseseisundis tegutseja teadis kindlalt või pidas silmas eesmärki, et kaitsevahend ületab ilmselt ründe ohtlikkuse või et selline kahju, mida ta tekitab, on ilmselt liigne. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-1-1-38-04 - RT III 2004, 16, 193, p 8.) Käesolevas asjas asus ringkonnakohus seisukohale, et A. T. ei tekitanud U. P.-le liigset kahju (hammastevigastus) kavatsetult ega otsese tahtlusega. Kuna aga ringkonnakohus leidis ekslikult, et rusikalöökide kasutamine U. P. solvangu tõrjumiseks oli säästvaim A. T. käsutuses olnud kaitsevahend, jättis ta kontrollimata mittevastava kaitsevahendi kasutamise subjektiivse külje. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb tuvastada, miks A. T. otsustas kasutada solvangu tõrjumiseks korduvaid rusikalööke näkku, mitte aga mõnda säästvamat tema käsutuses olnud kaitsevahendit või -viisi.
3. Ringkonnakohus luges sobivaks ka A. T. poolt kannatanu hilisema löömise jalgadega, kuna see oli tingitud sellest, et kannatanu tõukas kohtualuse pingile pikali, ning "solvangu sisu arvestades oli kohtualusel alust karta ründe jätkumist".
4. Ringkonnakohtutoodud seisukohast ei selgu, kas kohus on pidanud silmas solvangu jätkumist või juba uut rünnet mõnele muule A. T. õigushüvele. Samuti on ringkonnakohus jätnud täielikult hindamata jalgadega löömise kui kaitsevahendi säästvuse konkreetses ründeolukorras. Siinkohal on oluline arvestada, et isegi juhul, kui A. T. ei täitnud U. P.-d rusikatega lüües hädakaitse piiride ületamise subjektiivset koosseisu, võis U. P.-l tekkida hädakaitseõigus A. T. objektiivselt õigusvastase ründe tõrjumiseks.
5. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
6. augusti
7. a otsuse A. T. õigeksmõistmises

§ 121järgi ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Kannatanu esindaja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher