KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-94-04 17. veebruar 2005 Eesistuja T

§ 17

kohaselt asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviil- või kriminaal- või haldus- või haldusõiguserikkumise asjas, ei vaja tõendamist halduskohtumenetluse asjas, kui sellest võtavad osa samad protsessiosalised. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsusega tsiviilasjas nr II-2/235-2000 tuvastati, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus oli I. Mäggari jaoks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
3. jaanuari
4. a otsusele edasikaebe tähtaja möödumise tõttu lõppenud ja menetlus taastus uuesti alles sama komisjoni
5. aprilli
6. a otsuse vastuvõtmisel. Seega ei olnud Tallinna Linnavalitsus vahepealsel ajal seotud ORAS § 18 lg-s 2 sätestatud kohustusega tagada õigusvastaselt võõrandatud vara säilimine. Järelikult oli linnavalitsus tagastamise menetluse lõppemise ja taastamise vahepealsel ajal õigustatud andma korraldust ehitiste lammutamiseks. Kuna Tallinna linnal puudus kohustus tagada vara säilimine, ei saanud nimetatud korraldus selle andmise ajal rikkuda kaebaja õigusi. Seetõttu pole vaja hinnata, kas korraldus oli piisavalt motiveeritud, kas järgiti diskretsiooni piire, eesmärki, proportsionaalsust, võrdse kohtlemise jt põhimõtteid.
7. I. Mäggari apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja kohustada Tallinna Linnavalitsust kahju hüvitama. Apellandi väited olid järgmised: 1) halduskohus ei saa tugineda Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsusele, sest tegemist oli hagiga kontserni Estar, AS Kraft ja Pojad ning Tallinna Linnavalitsuse vastu kahju nõudmiseks solidaarselt ning rendilepingu ja allrendilepingu tühisuse tunnustamiseks. Ringkonnakohus leidis, et linnavalitsus ei olnud veel otsustanud vara tagastamist või kompenseerimist; 2) linnakomisjoni
8. jaanuari
9. a otsus õigustatud subjektiks tunnistamisest keeldumise kohta võeti vastu ainult I. Mäggari avalduse põhjal, kuid vajalike tõendite puudumisel ei saanud seda teha. Komisjon andis võimaluse tõendite ja dokumentide esitamiseks. Järelikult ei loetud vara tagastamise küsimust lõplikult otsustatuks ja puudus vajadus otsuse edasikaebamiseks kuni tõendite saamiseni arhiividest; 3) Roheline aas 18 krunt ja ehitised registreeriti õigusvastaselt võõrandatud varana ja I. Mäggar vara tagasi taotlejana
10. detsembril
11. Vastavalt omandireformiameti teatisele ei olnud ta sellest registrist kustutatud. Täiendavad asjaolud ilmnesid juba
12. aprillil 1994, kui ta esitas arhiivist saadud dokumendid koos testamendiga. Õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse oleks saanud vastu võtta ka iseseisvalt ilma kohtu poolt pärijaks tunnistamata. Alates
13. detsembrist 1991 pidi linnavalitsus kõik toimingud kinnistul kooskõlastama vara tagasitaotlejaga. Subjektiks tunnistamine venis linnavalitsuse tegevusetuse tõttu. Linnavalitsus pidi tagama vara säilimise.
14. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
15. septembri
16. a otsusega jäeti I. Mäggari apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Otsust põhjendati järgmiselt: 1) apellatsiooniastmes toimub vaidlus ainult linnavalitsuse tegevuse õiguspärasuse üle. Kaebust ei esitatud halduskohtu otsuse nende osade peale, milles leiti, et kaebajal on tekkinud kahju ning et linnavalitsuse korralduse ja kahju vahel esineb põhjuslik seos. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta halduskohtu otsust, ta nõustus enamiku halduskohtu otsuse motiividega ega pidanud vajalikuks neid korrata; 2) tõendamisest vabastamiseks

§ 17

alusel ei ole nõutav, et haldusasjast võtaksid osa kõik isikud, kes olid protsessiosalised asjas, milles kohtuotsus on jõustunud.

§ 17

kohaldamiseks piisas sellest, et kõik käesoleva asja protsessiosalised osalesid ka nimetatud tsiviilasjas. Halduskohus on tsiviilasjas jõustunud kohtuotsuse alusel lugenud põhjendatult tuvastatuks, et vaidlusaluse hoone tagastamise menetlus oli hoone lammutamise korralduse andmise hetkeks lõppenud. Apellandi põhjendused, miks ta leiab, et tagastamismenetlust

1. aastal lõpule ei viidud, tuleb jätta seetõttu tähelepanuta; 3) väär on halduskohtu seisukoht, et linnavalitsuse korraldus ei saanud üldse kaebaja õigusi rikkuda. Kuigi linnavalitsus ei olnud seotud ORAS § 18 lg-s 2 sätestatud kohustusega, oli ta siiski seotud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtetega. Isikul on õigus nõuda, et teda puudutavas küsimuses oleks kaalutlusõiguse teostamine vigadeta ja õigus vigadega kaalutlusotsus vaidlustada halduskohtus. Lammutamise otsustamisel oli oluline, kas linnavalitsus pidi nägema ette võimalust, et tekib vajadus hoone tagastamise menetluse taastamiseks ja kui pidi, kas sellele vaatamata võis lammutamiseks olla tungiv vajadus. Isiku subjektiivsete õiguste kaitse seisukohast ei oma korralduse kontrollimisel tähtsust, kas lammutamisele eelnes ametkondliku komisjoni seisukoht, sest omandireform ei näinud ette sellist komisjoni. Seega selle komisjoni ülesanne ei saanud olla vara tagastamist taotleva isiku õiguste kaitse, vaid üksnes avaliku huvi kaitse. Õigusnorm, mille rikkumisele kaebaja tugineb, peab kaitsma tema huve, mitte üksnes avalikke huve; 4) korralduse õiguspärasuse hindamisel ei puutu asjasse ka asjaolu, kas vara tagastamise menetlus lõpetati õiguspäraselt või mitte. Õigustatud subjektiks tunnistamisest keeldumise otsus oli jõustunud ja kehtis. Jättes otsuse vaidlustamata, pidi kaebaja aru saama, et linnavalitsus võis sellest juhinduda. ÕVVTK linnakomisjoni
2. jaanuari
3. a otsusele nr 138 oli lisatud vaidlustamisviide ja otsuse kaaskirjast ei saa välja lugeda, et otsus ei lõpetanud tagastamise menetlust. Kaebaja taotles küll korduvalt enne korralduse andmist
4. ja
5. aastal subjektiks tunnistamise küsimuse uut läbivaatamist, kuid ei vaidlustanud menetluse uuendamata jätmist. Seetõttu ei pidanud linnavalitsus arvestama võimalusega, et kaebaja jätkab ka pärast seda täiendavate andmete kogumist; 5) korralduse andmise ajal võis linnavalitsus lähtuda tagastamismenetluses kogutud andmetest, s.h kaebaja poolt esitatutest. Õigustatud subjektiks jäeti kaebaja tunnistamata, sest tollal tagastamise toimikus olevate andmete kohaselt tuli võõrandamise hetkeks lugeda
6. a ja võõrandamisaegseks omanikuks P. Apraksina. Kaebaja juhindus ise ka nendest andmetest
7. jaanuari
8. a avalduses. Linnavalitsusel ei olnud enne lammutamiskorralduse andmist mingit alust kahtlustada, et tegelikult võõrandati hooned hoopis
9. a K.-L. Sassilt. Linnavalitsusele ei saa ette heita tegevusetust. Eksitav on apellandi seisukoht, et linnavalitsus (linnakomisjon) oleks saanud tunnistada teda
10. a õigustatud subjektiks ilma kohtumenetluseta. Kui selline võimalus ka oli, siis puudus komisjonil selleks ajend, sest vajalikke andmeid ei olnud esitatud. Ei saa ka väita, et korralduse andmisel oleks pidanud linnavalitsus tegema kontrolli, sest suure hulga avalduste puhul oli võimatu eeldada, et ta kontrolliks enne arhiivimaterjalide põhjal juba lõpetatud tagastamismenetluses aluseks võetud andmete õigsust. Ta ei pidanud arvestama tagastamismenetluse uuendamise võimalusega; 6) hoone lammutati põhjusel, et see oli korduvate tulekahjude tõttu hävinenud. Kuigi apellandi seletused tulekahjude küsimuses olid vastuolulised, ei vaielnud ta vastu, et korralduse andmise hetkeks oli toimunud mitu tulekahju. Sellele tugines ta juba
11. juuni
12. a avalduses. On otstarbekuse küsimus, kas linnavalitsus taastab talle kuuluva ehitise või otsustab lammutada. Ei saa välistada, et
13. a toimusid uued tulekahjud, mis võisid ohustada ümberkaudseid hooneid. Linnavalitsuse korralduses ei ole diskretsioonivigu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
14. I. Mäggari kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus, rahuldada tema kaebus ja mõista tema kasuks välja kahju 800 000 krooni. Kassaatori väited on järgmised. Kohus jättis tähelepanuta subjektiks tunnistamise õiguspärasuse vastavalt Omandireformi aluste seadusele ja ei arvestanud
15. juuni
16. a Ülemnõukogu otsust Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta, mille p 13 kohaselt peatati õigusvastaselt võõrandatud hoonete lammutamine kuni nende tagastamise küsimuse lahendamiseni. Linnavalitsus oli menetlustest teadlik, sest tema esindaja võttis osa kohtuistungitest. Seega ei lõppenud vara tagastamise menetlus
17. jaanuaril
18. a. Kohus ei pööranud tähelepanu sellele, et hoolimata subjektiks mittetunnistamisest, oli ta vara tagasi taotlejate registris alates
19. a, mida tõendab toimikus olev väljavõte registrist. Korralduse järgi tuli lammutada elamu, kuid lammutati ka teised ehitised. Õige ei ole kohtu väide, et linnal ei olnud enne korralduse andmist alust kahtlustada, et hooned võõrandati hoopis
20. a K.-L. Sassilt. Linna esindaja tunnistas kohtuistungil, et linnal olid olemas majade natsionaliseerimise nimekirjad
21. a. Seoses lammutamisega kaotas kehtivuse rendileping, allrendileping ja maarendileping, kuid pärast seda andis Tallinna Linnaplaneerimise Amet AS-le Kraft ja Pojad hoonestusloa uue elamu püstitamiseks. Krundile ehitati uus elamu ja loodi kinnistu Roheline aas 18, mis on ebaseaduslik. Korduvate põlengute esinemine ei ole tõene, sest linn pole esitanud kohtule vastavaid tõendeid. Ei ole õige, et linnavalitsus ei teinud korralduse andmisel diskretsioonivigu. Kohus jättis täielikult arvestamata Kesklinna Politseiosakonna kriminaalasja nr 03231601820, milles tuvastati, et tegu oli teise astme kuriteoga. Kohus jättis tähelepanuta ka Tallinna Omandireformiameti tellitud AS-i Kommunaalprojekt ekspertarvamuse, kus toodi välja tõesed asjaolud ja puudujäägid, millega tulnuks linnal arvestada. Lammutamine oli ebaseaduslik, sest puudus ametkondliku komisjoni seisukoht elamu alaliseks elamiseks kõlbmatuks tunnistamise kohta.
22. Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et vaidlustatud kohtuotsus on seaduslik ja õige ning palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
23. Kontrollides Tallinna Linnavalitsuse
24. mai
25. a korralduse nr 1655-k õiguspärasust, on halduskohus ja ringkonnakohus tuginenud

§-le 17 ja leidnud, et Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium tuvastas

1. veebruari
2. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr II-2/235-2000, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus oli I. Mäggari jaoks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
3. jaanuari
4. a otsusele edasikaebe tähtaja möödumise tõttu lõppenud ning menetlus uuendati alles ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
5. aprilli
6. a otsusega nr
7. Sellest järeldasid kohtud, et vahepealsel ajal ei olnud Tallinna Linnavalitsus seotud ORAS § 18 lg-s 2 sätestatud kohustusega tagada õigusvastaselt võõrandatud vara säilimine. I. Mäggar on kogu kohtumenetluse kestel olnud seisukohal, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus ei olnud lõppenud, vaid kestis edasi ja seetõttu pidi linnavalitsus tagama nimetatud vara säilimise kuni tema õigustatud subjektiks tunnistamiseni. 22.

§ 17

sätestab, et asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviil- või kriminaal- või haldus- või haldusõiguserikkumise asjas, ei vaja tõendamist halduskohtumenetluse asjas, kui sellest võtavad osa samad protsessiosalised. Nimetatud sättest ei tulene, et haldusasjas ei saa vaidluse korral anda asjaoludele teistsugust hinnangut.

§ 17

rõhutab, et ühes protsessis juba tuvastatud asjaolud ei vaja teises protsessis tõendamist. Selle sätte sõnastusest ei tulene, et halduskohus oleks teises protsessis tuvastatud asjaoludega pöördumatult seotud. Seega tuleneb

§-st 17, et kui ühes protsessis on mingid asjaolud juba tuvastatud, siis ei ole halduskohtumenetluses vaja neid asjaolusid enam täiendavalt tuvastada, vaid need võib võtta asja lahendamisel eelduseks. Kui aga protsessiosalised on sellised asjaolud siiski vaidlustanud või tekib halduskohtul endal kahtlus nende asjaolude suhtes, siis uurimisprintsiibist tulenevalt võib halduskohus sellised asjaolud ka ümber hinnata. Kuigi

§ 17

niisuguse tõlgendamise tõttu võib tekkida olukord, kus kohtute poolt tuvastatud asjaolud on vastandlikud, ei tähenda see siiski, et üks või teine kohtulahend oleks ainuüksi sellepärast ebaõige. Erinevaid kohtumenetlusi reguleerivad erinevad seadused ja põhimõtted ning osa teavet võib ilmneda hiljem toimuva kohtumenetluse ajaks. Seetõttu ongi paratamatu, et erinevatel alustel ja erineval ajal toimuvad kohtumenetlused võivad anda erinevaid tulemusi. Sellisele seisukohale asus Riigikohtu halduskolleegium ka haldusasjas nr 3-3-1-47-02 ja kolleegium ei pea vajalikuks seda seisukohta muuta. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et antud asja menetlemisel ei olnud halduskohus ja ringkonnakohus pöördumatult seotud Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. veebruari 2000. a kohtuotsuses tuvastatud asjaoludega ja nad võisid neid asjaolusid ümber hinnata. Halduskolleegium leiab, et antud asjas on oluliselt rikutud

§ 17

, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus ja halduskohtu otsus tühistada ja asi saata uueks arutamiseks halduskohtule. Halduskohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama I. Mäggari poolt esitatud väiteid Tallinna Linnavalitsuse korralduse õigusvastasuse kohta, s.h väiteid, mille kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus ei olnud lõppenud. Seejuures peab kohus arvesse võtma ka seda, et kuigi tollal ei kehtinud Haldusmenetluse seadus, pidid haldusorganid lähtuma asja menetlemisel haldusmenetluse üldistest põhimõtetest, s.h selgitamis- ja abistamiskohustusest, hoolsuskohustusest, arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise kohustusest jne.

1. Kassatsioonkaebuses viidatakse Ülemnõukogu
2. juuni
3. a otsuse Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta punktile 13, mis sätestas, et peatada tuleb õigusvastaselt võõrandatud hoonete lammutamine kuni nende tagastamise küsimuse otsustamiseni ja lubati selliste hoonete lammutamist vaid erandkorras Eesti Vabariigi Valitsuse otsusel teise tasandi kohaliku omavalitsuse volikogu taotluse korral. Halduskohus peab asja uuel läbivaatamisel tuvastama, kas Tallinna Linnavalitsus täitis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluses vaidlusaluste hoonete mittelammutamise kohustust või mitte.
4. Eeltoodud põhjustel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada. Tühistada tuleb Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja Tallinna Halduskohtu otsus ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Kautsjon kuulub tagastamisele. Tõnu Anton, Julia Laffranque, Harri Salmann