3-2-1-73-04

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-73-04 Otsuse kuupäev 22. veebruar 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Harri Salmann, Tambet Tampuu, Peeter Vaher Kohtuasi Viiu Nurmela ja Maie Kriisi hagi Tambet Kibali vastu kaasomandi lõpetamiseks ja kaasomandi reaalosadeks jagamiseks ning Tambet Kibali vastuhagi Viiu Nurmela ja Maie Kriisi vastu pärandi vastuvõtmise avalduse ja pärimisõiguse tunnistuse osalise tühisuse tunnustamiseks, omandiõiguse tunnustamiseks ning kinnistusraamatu kannete kustutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-23/2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tambet Kibali kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 1. detsember 2004. a Istungil osalenud isikud Hagejad V. Nurmela ja M. Kriis, kostja T. Kibal ja tema lepinguline esindaja vandeadvokaat R. Antsmäe ning justiitsministri esindaja K. Paal Resolutsioon 1. Rahuldada T. Kibali kassatsioonkaebus osaliselt.

2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-23/2004 ja Tartu Maakohtu 4. juuli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-1743/02.

3.Saata asi Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

4.Tagastada T. Kibalile kassatsioonkaebuselt 9. märtsil 2004. a tasutud kautsjon 1250 (üks tuhat kakssada viiskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Erna Kibalile kuulus Tartumaal Ülenurme vallas Tõrvandi külas asuv Uus-Ratasepa kinnistu.

E. Kibal suri 7. oktoobril 2001. a. Ta pärandas testamendiga kogu vara oma pojale Tambet Kibalile.

T. Kibal ning E. Kibali tütred Maie Kriis ja Viiu Nurmela esitasid avalduse notarile pärandi vastuvõtmiseks. M. Kriis ja V. Nurmela esitasid notarile pensionitunnistused, mille kohaselt on M. Kriisile määratud eluaegne vanaduspension alates 7. maist 1993. a ning V. Nurmelale alates 15. juulist 2000. a. Notar väljastas 20. juunil 2002. a pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt on E. Kibali vara pärijateks T. Kibal 2/3 mõttelises osas ning pärimisseaduse (PärS) § 104 alusel vanuse tõttu töövõimetud tütred M. Kriis ja V. Nurmela kumbki 1/6 osas.

2.Hagejad teatasid kostjale 19. juulil 2002. a ja 26. augustil 2002. a kaasomandi lõpetamise soovist, kuid kostja vastuse kohaselt ei soovinud ta kaasomandit lõpetada. M. Kriis ja V. Nurmela esitasid seejärel kohtusse T. Kibali vastu hagi, milles palusid Uus-Ratasepa kinnistu kaasomandi lõpetada ning jagada kinnistu reaalosadeks.

3.Vastuses hagiavaldusele ei tunnistanud T. Kibal hagi. Kostja esitas vastuhagi pärandi vastuvõtmise avalduse ja pärimisõiguse tunnistuse osalise tühisuse tunnustamise, omandiõiguse tunnustamise ning kinnistusraamatu kannete kustutamise nõudes. Vastuhagi kohaselt puudus hagejatel õiguslik alus sundosa pärida, sest nad ei olnud pärandi avanemise hetkel töövõimetud. Seega on notar pärimisõiguse tunnistuse sundosale välja andnud õigusliku aluseta ning nii pärimisavaldus kui ka pärimisõiguse tunnistus on tehingute tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-de 66 ja 68 järgi osaliselt tühised.

4.Tartu Maakohus jättis 4. juuli 2003. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas osaliselt kostja vastuhagi, tunnustades tema omandiõigust seni kummalegi hagejale kui kaasomanikule kuulunud mõttelisele osale vaidlusalusest kinnistust. Maakohus leidis, et kuna kohus rahuldas osaliselt vastuhagi, mis välistab põhihagi rahuldamise, puudub kohtul võimalus anda õiguslikku hinnangut põhihagi osas.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei tähenda pensionil olemine või pensioni saamine üheselt asjaolu, et isik on töövõimetu. Pärimisseadus ega ka seadusest tulenev notari ametitoimingute tegemise kord ei sätesta töövõimetuse mõistet ning pärandi avanemise ja pärimistunnistuse väljaandmise hetkel ei tulenenud ühestki õigusaktist, et pensioniikka jõudmine tooks automaatselt kaasa isiku töövõimetuse. Pärandi avanemise hetkel kehtinud riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 11 kohaselt on töövõimetu selline isik, kellel esineb haigusest või vigastusest põhjustatud funktsioonihäire, mille tõttu isik ei ole võimeline tööga elatist teenima või tegema seda riiklikule normile vastavas mahus. Seega saab töövõimetusena vaadelda konkreetse isiku faktilist seisundit.

Hagejad pole tõendanud, et nad oleksid olnud pärandi avanemise hetkel haigusest või vigastusest tuleneva organismi funktsionaalse seisundi tõttu töövõimetud. Sundosa peaks olema õigustatud saama töövõimetud isikud, kellel on õigus saada perekonnaseaduse (PerS) alusel pärandajalt ülalpidamist. Hagejatel ei olnud õigust saada oma emalt (pärandajalt) ülalpidamist. Notarite notariaaltoimingute praktika käsitada vanaduspensionäri automaatselt töövõimetuna ei ole kooskõlas isiku testeerimisvabaduse põhimõttega ega vasta kehtivale õigusele.

5.Tartu Ringkonnakohus tühistas oma 11. veebruari 2004. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi T. Kibali vastuhagi osas uue otsuse, millega jättis vastuhagi rahuldamata. Ringkonnakohus saatis asja V. Nurmela ja M. Kriisi hagi osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus tõlgendas vääralt PärS § 104. Nimetatud paragrahv sätestab, et kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud, on nendel sugulastel ja abikaasal õigus pärida sundosa. Pärimisseaduse § 104 tähenduses tuleb seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase all mõista ka isikuid, kes on jõudnud pärandi avanemise ajaks pensioniikka ning seda sõltumata asjaolust, kas nad veel töötavad või mitte. Hagejad olid testaatori surma hetkel pensionieas ning neil on õigus saada sundosa. Sundosa instituudi eesmärgiks on sõltumata testaatori tahtest tagada pärandvara osa saamine neile pärandist ilmajäetud seadusjärgsetele pärijatele, kelle vahendid toimetulekuks on seoses töövõime puudumisega piiratud, nagu see on pensioniikka jõudnud isikutel.

6.Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kostja, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.

7.Riigikohtu tsiviilkolleegium andis 4. juuni 2004. a määrusega asja läbivaatamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. Tsiviilkolleegiumi kogu koosseis leidis oma 19. oktoobri 2004. a määruses, et PärS § 104 tuleb tõlgendada selliselt, et sundosa pärimise õigus on kõigil PärS §-s 104 loetletud isikutel, sõltumata faktilisest võimest töötada või mitte. Tsiviilkolleegiumi arvates on asja lahendamiseks vajalik anda hinnang PärS § 104 vastavusele põhiseaduse (PS) §-le 32 koostoimes §ga 11 ja vastata küsimusele, kas abi mittevajavate ning sealhulgas faktiliselt töövõimeliste PärS §-s 104 loetletud isikute sundosa saamise õigus on kooskõlas PS § 32 lg-st 4 tuleneva põhimõttega, mille järgi pärimisõigus on tagatud. Tsiviilkolleegiumi kogu koosseis andis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 358 lg 3 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 alusel asja lahendada Riigikohtu üldkogule.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 8. Kostja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tõlgendas ringkonnakohus vääralt PärS § 104. T. Kibali arvates leidis Ringkonnakohus ekslikult, et sundosa pärima õigustatud isikuteks on töövõimetute isikutena ka pärandi avanemise hetkeks pensioniikka jõudnud isikud ning seda sõltumata asjaolust, kas nad pärandi avanemise hetkel töötavad.

Kostja on seisukohal, et PärS § 104 ei ole kehtestatud redaktsioonis vastavuses PS §-ga 32 koostoimes §-ga 11. Kostja leiab, et tulenevalt PS § 32 lg-st 4 on pärimisõigus seadusreservatsioonita põhiõigus. Vastavalt PS §-le 11 tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, kusjuures piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Pärimisseaduse § 104 piirab eraõiguses olulist privaatautonoomia põhimõtet, mis pärimisõiguses väljendub testeerimisvabadusena. Et põhiseadus on pärimisõiguse sätestanud reservatsioonideta, on PärS § 104 põhiseadusevastane. Kostja toob võrdluseks Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduse artikli 14 lg 1, mis teises lauses sätestab pärimisõigusele otseselt seadusreservatsiooni.

Kostja leiab, et isegi kui lugeda testeerimisvabaduse piirangu aluseks PS § 27 lg 1, mis kaitseb perekonda kui rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alust, piirab PärS § 104 sundosa instituudi näol PS § 32 lg-st 4 tulenevat pärimisõigust ebaproportsionaalselt. See tuleneb asjaolust, et ühegi seadusega ei ole sisustatud PärS §-s 104 sisalduvat töövõimetuse mõistet. Seaduse tõlgendamise tulemusena võib töövõimetute ülenejate või alanejate sugulaste ring osutuda ebaproportsionaalselt suureks. Isegi kui leida, et PS § 32 lg-s 4 sisalduvat põhiõigust võib piirata PS §-st 27 tuleneva põhiõigusega, peaks sundosa pärima õigustatud isikuteks lugema vaid neid isikuid, kes oleksid õigustatud saama pärandajalt ülalpidamist perekonnaõiguse mõttes. Sundosa instituudi eesmärk on aidata täita pärandaja kehtivat ja tema lähedaste vajadusi arvestavat ülalpidamiskohustust ka pärast pärandaja surma. Sundosa kui testeerimisvabaduse piirang on õigustatud üksnes juhtudel, mil seaduse järgi pärima õigustatud isikul on oma faktilisest seisundist tulenevalt eriline abivajadus, mille tõttu tema võime end ise ülal pidada on piiratud. Kostja loeb põhjendamatuks Tartu Ringkonnakohtu seisukoha ja notarite praktika, mille kohaselt käsitatakse sundosa pärima õigustatud töövõimetute isikutena pensioniikka jõudnud isikuid, sõltumata nende faktilisest abivajadusest. Kostja leiab, et selline käsitus ei ole kooskõlas töövõimetuse regulatsiooniga ega vastavuses PS § 32 lg-ga 4 ega ka PS §-ga 27.

9.Hagejad leiavad, et kassatsioonkaebus on alusetu. Pärimisseaduse § 104 ei ole vastuolus PS §-ga 11, sest tegemist on pärimisõigusliku korralduse vabaduse piiramisega sundosa näol isikute kasuks, kes seda eriliselt vajavad. See piirang kujutab endast demokraatlikus ühiskonnas vajalikku piirangut ja ei moonuta piiratava õiguse olemust. Põhiseaduse § 27, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest, on hagejate arvates eraldiseisev norm PS § 32 suhtes, mis peab muuhulgas tagama pärimisõiguse. Ei ole põhjendatud kostja väide, et sundosa pärimise õigus tuleks sõnastada lähtuvalt PS §-st 27 ja perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustustest. Hagejate arvates on PärS §-s 104 loetletud isikute õigus sundosa saamisele kooskõlas PS §-ga 32. Lisaks leiavad hagejad, et T. Kibal on eksitanud kohut ja püüdnud protsessi venitada, kuritarvitades nii protsessiosalise õigusi, mis on sätestatud TsMS §-des 68 ja 69.

10.Riigikogu õiguskomisjon on seisukohal, et PärS § 104 ei ole vastuolus PS §-dega 32 ja 11 nende koostoimes. Piirang on kehtestatud põhiseadusega kooskõlas oleva seadusega ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Pärandaja viimset tahteavaldust realiseeritakse, kaitstes pärandajale kõige lähemate töövõimetute isikute huve proportsionaalselt. Selline kaitse on kooskõlas PS § 27 lg-ga 5, mis sätestab, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Sundosa instituudi eesmärk on pärandaja abivajavate perekonnaliikmete vajadustega arvestamine ka pärast pärandaja surma. Riigikogu õiguskomisjon hindab PärS § 104 kui selle eesmärgi saavutamiseks sobivat abinõu.

Kuna ei ole teist, isikut vähem koormavat ja vähemalt sama efektiivset abinõu, on PärS § 104 vajalik.

Sundosa instituut on proportsionaalne, kuna arvestab võrdselt nii pärandaja viimse tahte kui ka tema töövõimetute perekonnaliikmete huvidega. Töövõimetuse mõiste sisustamisel tuleb lähtuda õiguspraktikast, mille järgi loetakse töövõimetuteks alaealised, vanaduspensionärid ja isikud, kes on kaotanud töövõime invaliidistumise tõttu. Töövõimetuse mõiste teistsugusel sisustamisel tuleks luua mehhanism selle tuvastamiseks igal üksikjuhul, mis õiguskomisjoni arvamuse kohaselt ei ole otstarbekas.

11.Justiitsminister on seisukohal, et PärS § 104 tuleb tõlgendada selliselt, et sundosa pärimise õigus saab olla ainult faktiliselt töövõimetutel isikutel. Sellist tõlgendust toetab sätte grammatiline sõnastus.

Et kehtiv eraõigus ei määratle töövõimetuse mõistet täpsemalt, tuleb töövõimetuna käsitada inimest, kes ei ole võimeline endale ise elatist teenima. Kui seadusandja oleks soovinud seada sundosa saamise õiguse sõltuvusse vanusest, oleks ta seda pidanud selgesõnaliselt tegema. Pärimisseaduse § 104 eesmärk on lähisugulaste ja abikaasa õiguste kaitse. Sätte sõnastusest nähtub, et seadusandja soovis kaitsta üksnes isikuid, kes vastavad normis toodud kriteeriumidele. Eraautonoomiasse sekkumine on õigustatud, kui nii kaitstakse isikuid, kes kaitset vajavad. Pärimisseaduse § 104 põhiseaduskohane tõlgendus toetab samuti eraautonoomiasse sekkumist vaid töövõimetute isikute huvide kaitseks. Formaalselt vanaduspensioniikka jõudnud isik ei ole automaatselt töövõimetu PärS § 104 mõttes. Sundosa regulatsioonile tõlgenduse andmisel ei saa olla määrava tähendusega notarite praktika.

Kui PärS § 104 tõlgendada selliselt, et sundosa õigus laieneb kõigile vanaduspensioni ikka jõudnud isikutele, on käesolevas asjas tegemist põhiõiguse piiranguga. Piirangu eesmärk on pärandajaga lähedalt seotud abivajavate isikute jaoks kindlustunde loomine olukorra puhuks, kui pärandaja peaks nad pärijate ringist välistama või nende osasid piirama. Faktiliselt töövõimetute isikute puhul on see meede suunatud majandusliku kindluse loomisele. Pärimisseaduse § 104 kui abinõu on vajalik, kuna raske on leida muud vahendit, mis pärimisõiguse raames oleks vähem koormav. Et isikuid, kes on võimelised ise elatist teenima, ei saa lugeda tegelikult abivajavateks, läheb PärS § 104 selle laiema tõlgenduse puhul nende isikute osas vastuollu proportsionaalsuse printsiibiga. Pärimisseaduse § 104 puhul on tegemist väga ulatusliku põhiõiguste riivega, kuna regulatsiooni rakendumine on suurema osa pärimismenetluste puhul reaalne. Samuti on regulatsiooniga seotud iga testamendi tegemist kaaluv isik. Seega oleks PärS § 104 vastuolus PS § 32 lg-ga 4 koostoimes §-ga 11 osas, millega tagatakse sundosa pärimise õigus isikutele, kes ei ole faktiliselt töövõimetud. Vastuolu ei ole, kui tõlgendada PärS § 104 selliselt, et sundosa saamiseks on õigustatud üksnes faktiliselt töövõimetud isikud.

12.Õiguskantsler leiab, et Riigikohtu tsiviilkolleegium on tõlgendanud PärS § 104 vääralt. Tuginedes PS § 27 lg-le 5 ning § 28 lg-le 2, peaks PärS § 104 kohaldamisel arvestama tegelikku abivajadust.

Võttes arvesse, et põhiseadusest tuleneb perekonna kohustus hoolitseda oma abivajavate liikmete eest, saab ka testeerimisvabadust piirata vaid abivajavate perekonnaliikmete huvides. Samas piirab PärS § 104 põhiseaduse § 32 lg-st 4 tulenevat iga perekonnaliikme õigust pärida (perekonna pärimisjärgluse põhimõtet). Õiguskantsler leiab, et PärS § 104 seab ebaproportsionaalselt ning vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega sundosa saamise õiguse sõltuvusse pärija töövõimetusest.

13.Riigikohus küsis põhiseaduslikus küsimuses arvamuse ka Notarite Kojalt ning Eesti Advokatuurilt.

Notarite Koda leiab, et PärS § 104 tuleb tõlgendada selliselt, et sundosa saamise õigus laieneb kõigile isikutele, kes on jõudnud vanaduspensioniikka. Muude kriteeriumide arvestamine ning faktilise töövõimetuse tõendamine tekitaks veelgi suuremaid probleeme, sest kaasneksid täiendavad kulud isikutele. Notarite Koda leiab, et PärS § 104 on kooskõlas PS § 27 lg-ga 5, mille kohaselt on perekond kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest.

Eesti Advokatuur leiab, et PärS § 104 ei ole sundosa sätestamise osas põhiseadusevastane.

Pärimisseaduse § 104 on küll kitsendus põhiseaduse § 32 lg-s 4 sätestatud põhiõiguse suhtes, kuid see kitsendus võib olla õigustatud. Advokatuuri arvates teenib sundosa instituut põlvkondade järjepidevust, sh varalist järjepidevust. Põhiseadus kaitseb perekonda kui eesti rahvuse ja kultuuri säilimise põhialust. Kuna sundosa instituut teenib perekonna kaitse põhimõtet ning tegemist on eesmärgipärase ja proportsionaalse meetmega, ei eksisteeri vastuolu põhiseadusega.

14.Riigikohtu istungil jäid menetlusosalised oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde.

Hagejad ja kostja on esitanud Riigikohtule ka kohtukulude nimekirjad ja palunud vastastikku kohtukulude väljamõistmist.

ASJASSEPUUTUV SÄTE 15. Pärimisseaduse (RT I 1996, 38, 752...RT I 2002, 53, 336) § 104 sätestab: "Kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud, on nendel sugulastel ja abikaasal õigus pärida sundosa."

ÜLDKOGU SEISUKOHT 16. Käesoleva asja lahendamiseks peab üldkogu esmalt vajalikuks selgitada põhiseaduse § 32 sisu testeerimisvabaduse seisukohalt (I). Seejärel võtab üldkogu seisukoha PärS § 104 tõlgendamise osas (II) ning lahendab tsiviilasja (III).

I 17. Põhiseaduse § 32 lg 4 sätestab: "Pärimisõigus on tagatud." Seda normi tuleb tõlgendada kooskõlas PS §-ga 32 tervikuna, mis sätestab omandiõiguse garantii ning igaühe õiguse omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Testamendiga oma vara teistele isikutele edasi andmise õigus on oluline osa vabadusest, mida isik oma vara suhtes omab. Ka rahvusvahelistes inimõigustealastes normides tunnustatakse pärandamisvabadust osana omandivabadusest. Näiteks Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta sisaldab selgesõnalist õigust oma vara pärandada (art 17). Kuigi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ei sisalda sõnaselget pärimisega seotud õigust, on Euroopa Inimõiguste Kohus testeerimisvabadusele seoses omandipuutumatusega siiski viidanud (nt Marckx v. Belgia lahend 13. juunist 1979, Papamichalopoulos jt v. Kreeka lahend 24. juunist 1993, p 43). Arvestades eeltoodut, leiab üldkogu, et PS § 32 lg 4 kaitseb muu hulgas pärandaja vabadust oma vara temale meelepärastele isikutele pärandada.

18.Testeerimisvabadus, nagu omandipuutumatus üldiselt, ei ole piiramatu põhiõigus. PS § 32 lg 2 kohaselt võib igaühe õigust omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada kitsendada seadus. Kuna testeerimisvabadus on üks omandi käsutamise vabaduse väljendus, on ka seda võimalik seadusega kitsendada, s.t tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega. Seega on seadusandja õigustatud testeerimisvabadust kitsendama üldistes huvides eesmärkide nimel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus.

19.Sundosa instituut on üheks võimalikuks piiranguks testeerimisvabadusele, sest sundosa näol on piiratud pärandaja vabadust jätta oma vara temale meelepärastele pärijatele. Sundosa peab seetõttu täitma mõnda legitiimset eesmärki ning nimetatud eesmärk peab testeerimisvabaduse piiranguna olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Seega on vajalik kontrollida, kas seadusandja kehtestatud sundosa instituut on sobiv, vajalik ning mõõdupärane testeerimisvabaduse piirang.

II 20. Enne PärS § 104 põhiseaduspärasuse hindamist on vaja tõlgendada selles normis kasutatud mõistet "töövõimetus." Kohtud on PärS § 104 tõlgendanud erinevalt. Tartu Maakohtu arvates ei too pensioniikka jõudmine automaatselt kaasa isiku töövõimetust PärS § 104 tähenduses. Sundosa saamise õigus on maakohtu arvates ainult isikul, kes oma faktilisest seisundist tulenevalt ei ole võimeline tööga elatist teenima. Tartu Ringkonnakohtu arvates tuleb töövõimetute isikute all mõista kõiki pensioniikka jõudnud isikuid. Sisuliselt nõustus sellise tõlgendusega ka Riigikohtu tsiviilkolleegium, kes oma 19. oktoobri 2004. a määruses käesolevas tsiviilasjas märkis, et "sundosa pärimise õigus on kõigil PärS §-s 104 loetletud isikutel, sõltumata faktilisest võimest töötada või mitte."

21.Grammatiline tõlgendamine ei võimalda PärS § 104 tõlgendamise osas ühest seisukohta võtta.

Näiteks "Eesti keele sõnaraamatus ÕS 1999" on töövõimetuse sisustamisel kasutatud väljendeid "töövõimetu invaliid", "püsiv töövõimetus" ja "töövõimetusleht". Need selgitused ei ole piisavad, andmaks vastust küsimusele, milline isikute ring on PärS § 104 järgi õigustatud saama sundosa.

22.Sätte kujunemislugu ei võimalda PärS § 104 tõlgendamisel samuti selgust saavutada. Riigikogu võttis pärimisseaduse vastu 15. mail 1996. a ja seadus jõustus 1. jaanuaril 1997. a.

Pärimisseaduse § 104 kehtiv tekst oli sisuliselt samal kujul juba pärimisseaduse eelnõu (13 SE) algses tekstis (algselt eelnõu § 106) ega muutunud Riigikogu menetluse käigus. Eelnõu seletuskirjas ei ole mõistet "töövõimetus" täpsemalt sisustatud. Seletuskirjas on vaid märgitud, et "sundosa nii suur rakendamine, nagu seda 1940. aasta eelnõu ette nägi, ei ole praegusel ajal põhjendatud" ning et "sundosa saamise õigus on jäetud ainult pärandaja töövõimetutele otsejoones sugulastele ning töövõimetule abikaasale". Ka Riigikogu stenogrammidest ei ole võimalik leida täpsemaid suuniseid mõiste "töövõimetus" tõlgendamiseks.

23.Kuni pärimisseaduse jõustumiseni reguleeris sundosa Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 540, mille järgi oli pärandist sundosa saamise õigus pärandaja alaealistel või töövõimetutel lastel (sealhulgas lapsendatutel), samuti töövõimetul abikaasal, töövõimetutel vanematel (lapsendajatel) ja pärandaja ülalpeetavatel. Samas ei olnud ka tsiviilkoodeksis täpsustatud, mida mõista "töövõimetuse" all. "Eesti NSV tsiviilkoodeksi kommenteeritud väljaandes" (J. Ananjeva, P. Kask, E. Laasik, Tallinn, 1969) on TsK § 540 kohta märgitud, et "antud paragrahv sisaldab testamentliku korralduse vabaduse ainukese piiramise sundosa näol nende isikute kasuks, kes seda eriliselt vajavad" (lk 576). Lisaks on samas märgitud, et "... testaator ei või mõjutada alaealiste ja teiste töövõimetute pärijate pärimisõigust ...". Küll oli töövõimetuse mõistet kommenteeritud põhjalikumalt § 536 lg 3 juures, mille kohaselt oli surnu seadusjärgsete pärijate hulgas lisaks üldistele seadusjärgsetele pärijatele ka töövõimetud isikud, kes olid tema ülalpidamisel kuni tema surmani mitte vähem kui üks aasta. Kommentaaris TsK § 536 lg 3 kohta (lk 573) on märgitud, et pärandaja töövõimetute ülalpeetavate hulka loetakse I, II ja III grupi invaliidid (sõltumata pensioni olemasolust), kõrgesse ikka jõudnud isikud (mehed üle 60 aasta ja naised üle 55 aasta vanuses), samuti alla 16-aastased isikud (õpilased kuni 18-aastaseks saamiseni).

24.Praktikas mõisteti töövõimetute isikute all TsK § 536 lg 3 ja seeläbi ilmselt ka § 540 rakendamisel kõiki vanaduspensionäre. Näiteks justiitsministri 3. novembri 1993. a määrusega nr 6 kinnitatud notariaaltoimingute tegemise korra (tervikuna kehtis kuni 1. maini 2000. a) p 144 lg 1 sätestas TsK § 536 lg 3 rakendamiseks juhise: "Töövõimetuks loetakse pensioniikka jõudnud isikud, I, II ja III grupi invaliidid sõltumata sellest, kas neile isikutele on määratud vanadus- või invaliidsuspension, samuti isikud, kes ei ole saanud 16-aastaseks, õpilased aga 18-aastaseks." Sama määruse p 144 lg 3 sätestas, et "ülalpeetava töövõimetust, mis on seotud tema eaga, kontrollitakse passi või sünnitunnistuse järgi; töövõimetust seoses tervisliku seisundiga tehakse kindlaks pensionitunnistuse või meditsiiniasutuse tõendi alusel." Justiitsministri hilisemad määrused, mis on kehtestatud pärimisseaduse alusel teostatavate notariaaltoimingute reguleerimiseks, mh kehtiv justiitsministri 25. jaanuari 2002. a määrusega nr 4 kinnitatud pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise kord, samuti notariaadiseadus ega tõestamisseadus ei sisalda sätteid selle kohta, mida töövõimetuse all silmas pidada.

25.Riigikohus ei ole varem võtnud seisukohta PärS § 104 tõlgendamise ja rakendamise kohta ega sisustanud töövõimetuse mõistet pärimisseaduse tähenduses. Menetlusosaliste selgituste ning Tartu Ringkonnakohtu otsuse kohaselt mõistetakse PärS § 104 rakendamisel töövõimetute isikute all ka praegusel ajal sarnaselt TsK § 540 rakenduspraktikaga kõiki vanaduspensionäre. Üldkogul ei ole põhjust nendes selgitustes kahelda. Üldkogu arvates ei saa aga sätte tõlgendamisel olla määravaks kriteeriumiks selle sätte rakenduspraktika. Vastasel juhul oleks Riigikohus seotud alama astme kohtute otsuste ning notarite praktikaga, mis käesoleval juhul põhineb pealegi enne Eesti taasiseseisvumist alguse saanud ja kinnistunud TsK § 540 rakenduspraktikal. Riigikohtul on kohustus anda kohaldatavale normile omapoolne tõlgendus, arvestades muuhulgas sätte eesmärki tänapäeva ühiskonnas, asendit õigusaktide süsteemis ning põhiseadusest tulenevaid nõudmisi pärimisõiguse institutsiooni kujundamisel. Ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 3 järgi tõlgendatakse seaduse sätet koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. Selleks analüüsib üldkogu töövõimetuse mõiste kasutamist pärimisseaduses ja teistes õigusaktides.

26.Töövõimetuse mõistet on pärimisseaduses kasutatud vaid sundosa saajate ringi kindlaksmääramisel. Sundosa saajate ringi ei ole sealjuures teistes kehtivates ja pärimist reguleerivates õigusaktides täpsustatud. Pärimisseaduse sundosa regulatsioon (§-d 104-109) on selle seaduse raames võrdlemisi autonoomne. Pärimisseaduse teistest sätetest ei nähtu ei sundosa eesmärki ega täpsustata sundosa saajate ringi ka pärimismenetlust puudutavates sätetes. Seega ei ole pärimisseadusest endast võimalik süstemaatilise tõlgendamise abil üheselt järeldada, millises tähenduses töövõimetuse mõistet §-s 104 kasutatud on.

27.Töövõimetuse kriteeriumit kasutatakse lisaks pärimisseadusele mitmes muus õigusaktis. Näiteks on perekonnaseaduses sätestatud abikaasade ja lähisugulaste vahelised ülalpidamiskohustused üldjuhul seotud töövõimetuse ja abivajaduse kriteeriumitega. Samas ei defineeri perekonnaseaduse sätted, mis ülalpidamiskohustust reguleerivad, töövõimetuse mõistet täpsemalt (vt PerS § 60 lg 1, § 64 lg 1, § 65, § 66 ja § 67). Töövõimetuse kriteeriumi täpsemale sisule viitab üksnes PerS § 22 lg 1, mille kohaselt on abivajaval töövõimetul lahutatud abikaasal õigus saada endiselt abikaasalt ülalpidamist, kui ta invaliidistus või jõudis pensioniikka abielu kestel ja kui kohustatud lahutatud abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab. Samas ei ole see säte suunatud töövõimetuse mõiste üldisele defineerimisele ega hõlma näiteks alaealisi. Tuleb ka arvestada, et perekonnaseaduses on töövõimetuse sisu määratlemisest ülalpidamiskohustuse alusena selgemini väljendatud abivajaduse idee.

28.Mitmes pensioni- ja ravikindlustust reguleerivas avalik-õiguslikus õigusaktis on töövõimetust sisustatud tervisehäirest või puudest tingitud funktsioonihäirega kaasneva võimatusena tööga elatist teenida. Nii on töövõimetus RPKS § 14 lg 1 järgi eelduseks töövõimetuspensioni saamisel.

Töövõimetuna mõistetakse isikut, kes on vanuses 16 aastat kuni vanaduspensionieani, kes on tunnistatud püsivalt töövõimetuks Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras töövõime kaotusega 40-100 protsenti ja kellel on olemas töövõimetuspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž. Püsiv töövõimetus on RPKS § 16 lg 1 järgi kas täielik või osaline töövõimetus. Täielikult töövõimetu on RPKS § 16 lg 2 järgi isik, kellel esineb haigusest või vigastusest põhjustatud tugevasti väljendunud funktsioonihäire, mille tõttu ta ei ole võimeline tööga elatist teenima. Osaliselt töövõimetu on RPKS § 16 lg 3 järgi isik, kes on võimeline tööga elatist teenima, kuid kes haigusest või vigastusest põhjustatud funktsioonihäire tõttu ei ole võimeline tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus. Püsiv töövõimetus, selle tekkimise aeg, põhjus ja kestus tuvastatakse RPKS § 16 lg 9 järgi arstliku töövõimetuse ekspertiisiga Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Riikliku pensionikindlustuse seaduses eristatakse töövõimetuid isikuid selgelt vanaduspensioni eas olevatest isikutest. Näiteks võib RPKS § 16 lg 7 järgi isiku püsivalt töövõimetuks tunnistada kuni vanaduspensioniikka jõudmiseni. Toitjakaotuspensioni reguleerivates sätetes on viidatud "vanaduspensionieas või püsivalt töövõimetule" isikule (RPKS § 20 lg 2 p 2). Õigus rahvapensionile on RPKS § 22 järgi mitmetel vanaduspensionile õigust mitteomavatel 63-aastastel isikutel (lg 1 p 1) ja püsivalt töövõimetuks tunnistatud isikutel (lg 1 p 2).

Sarnased regulatsioonid, mis sidusid töövõimetuse faktilise töövõime täieliku või osalise kaotusega, sisaldusid ka 1. maist 1991. a kuni 1. aprillini 2000. a kehtinud Eesti Vabariigi pensioniseaduses.

Töövõimetust tuntakse ka kogumispensionide seaduse tähenduses, kusjuures jällegi eristatakse töövõimetust pensionieast (nt kogumispensionide seaduse § 61 lg 3, § 63 lg 3 või § 64 lg 2).

Riigikogu 10. märtsi 2004. a seadusega ratifitseeritud Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi art 14 kohaselt on töövõimetus seotud haigusliku seisundiga, mille tõttu jääb saamata töine tulu.

Ravikindlustusseaduse § 51 lg-s 1 on loetletud ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumid, milleks on esmajoones kindlustatud isiku haigus või vigastus, mille puhul raviv arst või hambaarst on määranud, et kindlustatud isik ei ole haiguse või vigastuse tõttu ajutiselt võimeline töötama oma töö- või ametikohal või jätkama oma ülesannete täitmist või majandus- või kutsetegevust.

29.Tervisehädadest, mitte vanusest tingitud seisundina tunnistatakse töövõimetust ka tööõiguses. Nii ei ole Eesti Vabariigi töölepingu seaduses (TLS) loetud alaealist töövõimetuks. Küll on alaealiste töötamiseks TLS §-s 21 (varem §-s 2) ette nähtud teatud piirangud. Töötaja ajutine töövõimetus on TLS § 55 p 4 järgi töölepingu peatumise aluseks. Tööandjal on TLS § 107 järgi õigus töötaja pikemaajalise töövõimetuse (milleks on ilmselt tervislik põhjus) korral tööleping lõpetada. Sellest eristub selgelt töölepingu lõpetamine vanuse tõttu (TLS § 108), mis on töövõimetusest erinev alus.

Puhkuseseaduse § 17 lg 1 p 1 järgi on puhkuse kasutamist takistavaks asjaoluks töötaja ajutine töövõimetus (nt haigus).

30.Tervisekahju hüvitiste väljamõistmise senises praktikas on oluline Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kehtestatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord." Selle p 5 järgi on kannatanu surma korral kahju eest hüvituse saamise õigus muuhulgas töövõimetutel isikutel, kes olid surnud isiku ülalpidamisel või kellel oli tema surma päevaks õigus saada temalt ülalpidamist. Korra p 6 järgi teeb kannatanu töövõime kaotuse astme kindlaks vaegurluse ekspertiisi komisjon (VEK) protsentides, lähtudes kutsealase töövõime kaotusest vastava töövigastuse tagajärjel. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1107-02 (RT III 2002, 31, 342) on kolleegium hinnanud vanaduspensionäri õigusi tervisekahju hüvitise saamiseks. Kolleegium leidis, et "tervisekahjustuse tekitamisel määratleb TsK § 463 lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavaid kulutusi. Kolleegium leiab, et muutunud majandusoludes tuleb osundatud normide alusel varalise kahjuna mõista tervisekahjustuse tagajärjel kaotatud sissetulekut. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalne kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega. Seega tuleb esmalt tuvastada, millises summas kaotas hageja sissetuleku tervisekahjustusest tingitud töövõime vähenemise tagajärjel." Sellest võib järeldada, et vanaduspensionäri töövõimetust saab vähemalt nimetatud korra kohaldamiseks igal üksikjuhul tuvastada.

31.Üldkogu leiab, et eeltoodud õigusakte ei saa PärS § 104 tõlgendamisel üheselt aluseks võtta, sest erinevates normides mõistetakse töövõimetust erinevalt. Perekonnaseaduses ei ole töövõimetust üheselt defineeritud. Töövõimetuse mõiste sisustamisel ei saa piirduda ka avalik-õiguslikes aktides ja tööõiguses sisalduva ainuüksi tervislikul seisundil põhineva invaliidsuse mõistega, kuna nendes aktides on töövõimetuse tähendus ja regulatsiooniese pärimisseadusest oluliselt erinevad. Üldkogul ei ole võimalik PärS § 104 tõlgendamisel eelistada ühes õigusaktis aluseks võetud tõlgendust teistele.

Seetõttu tuleb pärimisseaduse regulatsiooni hinnata lähtuvalt sundosa instituudi eesmärkidest ning põhiseaduslikest põhimõtetest, võttes aluseks seisukoha, et töövõimetuse mõiste on PärS §-s 104 autonoomse tähendusega.

32.Sundosa instituudil võib olla erinevaid eesmärke, mis õigustavad testeerimisvabaduse piirangut.

Ka muude riikide praktikat analüüsides selgub, et puudub selge ja ühene seisukoht, mis eesmärke sundosa täidab või täita saab. Kuigi sundosa instituuti tuntakse laialdaselt, on selle sisu erinev. Ühe sundosa instituudi eesmärgina nähakse perekonna pärimisjärgluse põhimõtte tagamist, võimaldades pärandist vähemalt teatud osa saada lähedastel (tavaliselt lähisugulastel ja abikaasal), sõltumata nende abivajadusest, töövõimetusest või muudest sarnastest kriteeriumidest. Teine levinud sundosa instituudi eesmärk on tagada pärandajaga tema eluajal tihedalt seotud isikute piisav sissetulek pärast pärandaja surma, kui pärandist täielik ilmajätmine oleks ebaõiglane või tooks kaasa nende isikute vaesusse langemise. Ainuüksi faktiline võimetus teha tööd ei ole sundosa määramisel otsustava tähendusega.

33.Põhiseadus ei välista erinevate eesmärkide aluseksvõtmist sundosa instituudi kujundamisel seadusandja poolt. Pärimisõigus kui õigusharu tervikuna on olulisel määral seaduse poolt kujundatud ja kujundatav õigus. Ilma õigusliku regulatsioonita, mis garanteerib isikule õiguse pärida (eriti mis puudutab seadusjärgset pärimist), ei oleks võimalik seda õigust teostada. Samuti vajavad õiguslikku regulatsiooni testamendiga seonduvad küsimused (nt testamendi kehtivuse alused). Seadusandjal on seega küllaltki suur vabadus kehtestada reegleid nii seadusjärgse kui testamendijärgse pärimise kohta, ilma et need oleksid iseenesest põhiseadusega vastuolus. Samas ei ole seadusandjal pärimisõiguse reeglite kujundamisel täiesti vabad käed. Ka seadusandja peab lähtuma pärimisõiguse põhiseaduslikest põhimõtetest ning pärandaja suhtes rakendatud kitsendused peavad olema põhiseaduse valguses õigustatud.

34.Üldkogu leiab, et põhimõtteliselt õigustaks sundosa kehtestamist nii perekonna pärimisjärgluse põhimõtte kindlustamine kui ka perekonnaliikme abivajaduse rahuldamine. Perekonna pärimisjärgluse põhimõte väljendub muuhulgas PS § 27 lg-s 1, mille kohaselt perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Isiku lähedastel perekonnaliikmetel on huvi saada osa pärandaja pärandist. Kõige selgemini väljendub perekonna pärimisjärgluse põhimõte seadusjärgse pärimise korral, mil riigil ei ole õigust jätta lähisugulasi pärandist ilma. Pärandi saamise huvi võib seadusandja aga kaitsta ka testamendijärgse pärimise korral, nii nagu seda on tehtud mitmetes teistes riikides. Perekonnaliikmete abivajadus kui testeerimisvabaduse piirang tugineb PS § 27 lg-le 3, mis annab vanematele õiguse ja paneb kohustuse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest, samuti PS § 27 lg-le 5, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest.

35.Pärimisseaduse § 104 eesmärgiks ei ole normi sõnastust ja tekkelugu arvestades tagada teatud osa pärandist kõigile perekonnaliikmetele. Seadusandja ei ole soovinud tagada sundosa kõigile surnu lähedastele, kes osaleksid pärimisel seadusjärgse pärimise korral. Seetõttu leiab üldkogu, et PärS § 104 eesmärki tuleb eelkõige otsida vajadusest tagada abivajavate perekonnaliikmete ülalpidamine.

See eesmärk vastab mitmetes teistes eraõiguslikes seadustes sätestatud regulatsioonide eesmärgile.

Näiteks näeb pärimisseadusega sarnase regulatsiooni surnu lähedaste huvide kaitseks ette võlaõigusseaduse (VÕS) kahju hüvitamise regulatsioon isiku surma põhjustamise korral. Nii näeb VÕS § 129 lg 3 surma põhjustajale ette kohustuse maksta eeldatavaks ülalpidamiseks vajalik raha isikutele, keda kannatanu oli surma ajal seadusest tulenevalt kohustatud ülal pidama.

Võlaõigusseaduse § 129 lg 4 laiendab selle kohustuse ka isikutele, kelle ülalpidamiskohustus oleks kannatanu eeldatava eluea jooksul tulevikus tekkinud ning VÕS § 129 lg 6 ka faktiliselt kannatanu ülalpidamisel olnuile. Sarnast abivajavate lähedaste toetamise ideed kannavad ka perekonnaseaduses sätestatud erinevad ülalpidamiskohustused. Näiteks on PerS § 60 lg 1 järgi vanem kohustatud ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last ning PerS § 64 lg 1 järgi on täisealiseks saanud laps kohustatud ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut vanemat.

36.Üldkogu hindab PärS § 104 mitmetitõlgendatavuse tõttu ka erinevate võimalike tõlgenduste põhiseaduspärasust. Erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. Riigikohtul puudub alus normi põhiseadusevastasuse motiivil kehtetuks tunnistada, kui normi on võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt. Samuti tuleks eelistada tõlgendust, millega oleks tagatud erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse.

37.Kui sundosa saamiseks PärS § 104 alusel oleks õigustatud kõik pensioniealised alanejad või ülenejad sugulased ja abikaasa, oleks raske leida sellise normi põhiseaduslikku õigustust. Hagejad, Riigikogu õiguskomisjon ning Notarite Koda õigustavad sellist tõlgendust vajadusega tagada abi seda eriliselt vajavatele isikutele. Üldkogu arvates ei pruugi selline eeldus siiski paika pidada, sest vanaduspensioniikka jõudnud isik ei pruugi olla abivajav. Samuti ei teeni kõigile vanaduspensionäridele sundosa andmine perekonna pärimisjärgluse põhimõtte tagamise eesmärki kõik lähisugulased ei ole sellise tõlgenduse korral õigustatud sundosa saama. Ka puhtpraktiliselt tekitab sundosa saamise seostamine vanaduspensioniea saabumisega rea probleeme.

Vanaduspensioniiga on aastate lõikes muutunud, hetkel on see RPKS § 7 lg 1 p 1 järgi 63 aastat, kusjuures naiste pensioniea osas kestab praegu üleminekuperiood (RPKS § 7 lg 2). Lisaks pakub riikliku pensionikindlustuse seadus rea võimalusi minna vanaduspensionile enne üldise pensioniea saabumist (RPKS § 9 lg 1, § 10). See tekitab aga küsimuse isikute võimalikust põhjendamatust ebavõrdsest kohtlemisest, lähtudes erinevast vanaduspensionieast.

38.Pärimisseaduse § 104 rakendamisel ei oleks korrektne ka eeldus, et vanaduspensionärid on automaatselt töövõimetud või abivajavad isikud. See eeldus võis pigem paika pidada enne Eesti taasiseseisvumist, mil kehtis üldine töökohustus, millest inimene vabanes alles pensioniikka jõudmisel. Mingi eluea saabumine ei tähenda üldkogu arvates iseenesest seda, et isik enam tööd ei suudaks teha ja vajaks seetõttu abi. Üldkogu leiab seetõttu, et PärS § 104 tõlgendus, mille kohaselt sundosa saamise õigus oleks kõigil vanaduspensionäridel, ilma et kaalutaks nende abivajadust, ei oleks piisavalt õigustatud piirang testeerimisvabadusele, täitmaks abivajavate perekonnaliikmete toetamise eesmärki.

39.Justiitsminister toetab PärS § 104 tõlgendust, mille kohaselt tuleks igal üksikjuhul tuvastada sundosa taotleva isiku töövõimetus. Ka selle tõlgenduse puhul oleks justiitsministri arvates PärS § 104 eesmärgiks eriliselt abi vajavate isikute toetamine. Eeldus, et iga faktiliselt töövõimetu isik vajab erilist abi, ei pruugi aga paika pidada, sest lisaks tööle on võimalik sissetulekut saada muude vahenditega. Faktilise töövõimetuse aluseks võtmine ei ole õigustatud isegi juhul, kui enamik faktiliselt töövõimetutest isikutest vajab erilist abi, sest konkreetsel juhul võib kõrge elatustasemega töövõimetule isikule sundosa võimaldamine kaasa tuua testeerimisvabaduse ebaproportsionaalse piiramise. Üldkogu ei näe eesmärke, mille nimel oleks selline ebaproportsionaalne piiramine üksikjuhul õigustatud.

40.Üldkogu arvates vastab põhiseadusele PärS § 104 tõlgendus, mis seob sundosa saamise õiguse faktiliselt töövõimetu seadusjärgse pärija abivajadusega. Riigipoolsed meetmed, tagamaks vanemate kohustust hoolitseda varaliselt oma laste eest ja vastupidi ning abikaasade vastastikuse varalise hoolitsemise kohustust seonduvad eelkõige sellega, kas reaalselt abi vajatakse või mitte. Samal põhimõttel on sätestatud erinevad ülalpidamiskohustused perekonnaseaduses (§ 60 lg 1, § 64 lg 1).

Need sätted väljendavad ühist ideed perekonna vastastikuse hoolitsemise ja ülapidamise kohustusest, kui seda vajatakse. Mõlema regulatsiooni aluseks olev idee baseerub PS § 27 lg-l 5, mis piirab hoolitsemiskohustuse abivajavate pereliikmetega. Töövõimetu pärija abivajadusest lähtuv sundosa instituut on testeerimisvabaduse piiranguna ka sobiv, vajalik ning mõõdupärane vahend, tagamaks perekonnaliikmete toimetulekut. Puuduvad vähem pärandajat koormavad sama efektiivsed meetmed, mis aitaksid pärija abivajadust leevendada. Testeerimisvabadus ei ole ka niivõrd kaalukas põhiõigus, mis kaaluks üles vajaduse ja kohustuse hoolitseda pärandaja töövõimetute abivajavate lähisugulaste eest. Üldkogu jõuab eelneva põhjal järeldusele, et PärS § 104 on õige sisustada selliselt, et sundosa saajateks on üksnes need sättes nimetatud isikud, kelle võimalused oma töövõimetuse tõttu ise ennast elatada on piiratud ning vajavad seetõttu erilist abi.

41.Töövõimetuse aluseks PärS § 104 kohaldamisel võib olla esmajoones eluiga, tervisekahjustus või puue, millest tulenevalt ei ole võimalik kas veel või enam endale elatist teenida. Pärimisseaduse §ga 104 hõlmatud ühe isikute grupi - puude tõttu ennast elatada mittesuutvad isikud - määratlemisel saab osaliselt lähtuda riikliku pensionikindlustuse seadusest. Samas tuleb aluseks võtta ka abivajaduse kriteerium, sest lisaks võimetusele endale elatist teenida on PärS § 104 kohaldamise eelduseks asjaolu, et isikul puuduvad piisavad vahendid enda elatamiseks muul viisil. Üldkogu leiab, et abivajaduse kindlaksmääramisel tuleb hinnata, kas sundosa saama õigustatud isik oli pärandaja surma hetkel tema ülalpidamisel või oli abivajaduse tõttu õigustatud ülalpidamist saama. Üldkogu arvates on sätte tõlgendamisel mõistlik eeldada, et sätte rakendusalasse on hõlmatud pärandaja alaealised alanejad sugulased. Nende puhul tuleks abivajadust eeldada, s.t teised pärijad peavad nende sundosa õiguse välistatusele tuginemiseks abivajaduse puudumist vaidluse korral tõendama.

Muudel juhtudel peab sundosa saamisele pretendeeriv isik ise tõendama, et ta on PärS § 104 mõttes töövõimetu, s.t tal ei ole võimalik endale elatist teenida ja puuduvad piisavad vahendid enda elatamiseks muul viisil.

42.Pärimisseaduse §-le 104 üldkogu poolse tõlgenduse andmisega kaasneda võivad rakendamisprobleemid, millele viitasid Riigikogu õiguskomisjon ja Notarite Koda, ei ole ületamatud.

Abivajaduse kriteeriumi aluseksvõtmisel sundosa saamise õiguse alusena saab lähtuda perekonnaseaduses kasutusel olevast mõistest, mis võimaldab sundosa saajate ringi kindlaks määrata.

Vaidluse korral langetab lõpliku otsuse abivajaduse ja töövõimetuse kohta kohus, lähtudes eespool märgitud tõendamiskohustuse jaotusest (vt käesoleva otsuse p 41).

43.Sundosa saajate ringi piiramine vaid abivajavate faktiliselt töövõimetute lähisugulastega ja abikaasaga ei ole vastuolus perekonna pärimisjärgluse põhimõttega. Perekonna pärimisjärgluse põhimõttest ei tulene põhiseaduslikku nõuet, et kõigil pärandaja lähedastel oleks testamendijärgse pärimise korral õigus saada osa pärandist. Seadusandja võib perekonna pärimisjärgluse põhimõtet testeerimisvabaduse piiramise eesmärgina arvesse võtta, kuid ei ole kohustatud seda tegema.

Perekonna pärimisjärgluse põhimõtet tuleb tugevamini arvesse võtta seadusjärgse pärimise korral.

Seadusandja on seda ka teinud, tagades pärandvara ülemineku lähedastele, mitte riigile või kolmandatele isikutele. Seadusandjal ei ole põhiseadusest tulenevat kohustust kaitsta lähedaste huve pärandaja testeerimisvabaduse realiseerimise vastu.

III 44. Kuna üldkogu leiab, et PärS § 104 on võimalik tõlgendada selliselt, mis tagab normi kooskõla põhiseadusega, puudub vajadus selle sätte põhiseadusevastaseks või kehtetuks tunnistamiseks.

Käesoleva asja lahendamiseks on vaja tuvastada, kas hagejad on abivajavad ja töövõimetud isikud PärS § 104 tähenduses. Kuna selleks on vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, milleks Riigikohtul puudub võimalus, samuti tagamaks pooltele võimalus tsiviilasjas asjaolude tuvastamisele ja tõendite hindamisel edasi kaevata ning juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-st 3 ja § 362 p-st 5, tuleb Tartu Ringkonnakohtu ja Tartu Maakohtu otsused tühistada ja saata asi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Kohtukulude väljamõistmise otsustab kohus asja uuel läbivaatamisel olenevalt asja sisulise lahendamise tulemustest.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Harri Salmann, Tambet Tampuu, Peeter Vaher

Õigusnõustaja

Sundosa: kes saab seda nõuda ja kui suur see on

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.