3-2-1-73-04

MÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-73-04 Määruse kuupäev Tartu,

1. oktoober
2. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks, V. Kõve, L. Laarmaa, J. Luik, T. Tampuu Kohtuasi Viiu Nurmela ja Maie Kriisi hagi Tambet Kibali vastu kaasomandi lõpetamiseks ja kaasomandi reaalosadeks jagamiseks ning Tambet Kibali vastuhagi Viiu Nurmela ja Maie Kriisi vastu omandiõiguse tunnustamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-23/2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tambet Kibali kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. september
6. a Istungil osalenud isikud Hagejad V. Nurmela ja M. Kriis, kostja T. Kibal ning kostja esindaja vandeadvokaat R. Antsmäe Resolutsioon Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
7. veebruari
8. a otsus läbi vaatamata ja anda asi lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Hagiavalduse kohaselt kuulus hagejate ja kostja emale Erna Kibalile Tartumaal Ülenurme vallas Tõrvandi külas asuv Uus-Ratasepa kinnistu. E. Kibal suri
10. oktoobril
11. a ning tema seadusjärgsed pärijad esitasid notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks.
12. juunil
13. a välja antud pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on E. Kibali vara pärijateks tema poeg T. Kibal 2/3 mõttelises osas ning vanuse tõttu töövõimetud tütred M. Kriis ja V. Nurmela kumbki 1/6 osas. Hagejad leidsid, et kostja peab ennast Uus-Ratasepa kinnistu ainuomanikuks ning ei tunnista nende õigusi. Hagejad teatasid kostjale
14. juulil
15. a ja
16. augustil
17. a kaasomandi lõpetamise soovist, kuid kostja vastuse kohaselt ei soovi ta praegu kaasomandit lõpetada. Hagejad palusid Uus-Ratasepa kinnistu kaasomandi lõpetada ning jagada kinnistu reaalosadeks.
18. Vastuses hagiavaldusele ei tunnistanud kostja hagi. Kostja esitas vastuhagi pärandi vastuvõtmise avalduse ja pärimisõiguse tunnistuse osalise tühisuse tunnustamise, omandiõiguse tunnustamise ning kinnistusraamatu kannete kustutamise nõudes. Vastuhagi kohaselt puudus V. Nurmelal ja M. Kriisil õiguslik alus sundosa pärimiseks, sest nad ei olnud pärandi avanemise hetkel töövõimetud. Seega on notar pärimisõiguse tunnistuse sundosale välja andnud õigusliku aluseta ning nii pärimisavaldus kui ka pärimisõiguse tunnistus on tehingute tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-de 66 ja 68 järgi osaliselt tühised.
19. Kostja vastuhagile esitatud vastuses leidsid hagejad, et kostja väited on vastuolus seadusega ja asjas olevate tõenditega. Vanaduspensioni iga määratakse kindlaks riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 7 lg-te 1 ja 2 kohaselt, aga mitte isiku soovil või tema töövõimest lähtudes. Hagejad esitasid notarile pensionitunnistused, millega tõendasid, et M. Kriisile on määratud eluaegne vanaduspension alates
20. maist
21. a ning V. Nurmelale alates
22. juulist
23. a. Notar on pärimisõiguse tunnistuses märkinud sundosa saamise aluseks õigesti asjaolu, et hagejad on vanuse tõttu töövõimetud.
24. Tartu Maakohus jättis
25. juuli
26. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas osaliselt T. Kibali vastuhagi, tunnustades tema omandiõigust seni kummalegi hagejale kui kaasomanikule kuulunud mõttelisele osale vaidlusalusest kinnistust. Maakohus leidis, et kuna kohus rahuldas osaliselt vastuhagi, mis välistab põhihagi rahuldamise, siis puudub kohtul võimalus anda õiguslikku hinnangut põhihagi osas. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei tähenda pensionil olemine või pensioni saamine üheselt asjaolu, et tegemist on töövõimetu isikuga. Pärimisseadus ega ka seadusest tulenev notari ametitoimingute tegemise kord ei sätesta töövõimetuse mõistet ning pärandi avanemise ja pärimistunnistuse väljaandmise hetkel ei tulenenud ühestki õigusaktist, et pensioniikka jõudmine tooks automaatselt kaasa isiku töövõimetuse. Pärandi avanemise hetkel kehtinud RPKS § 11 kohaselt on töövõimetu selline isik, kellel esineb haigusest või vigastusest põhjustatud funktsioonihäire, mille tõttu isik ei ole võimeline tööga elatist teenima või tegema seda riiklikule normile vastavas mahus. Seega saab töövõimetusena vaadelda konkreetse isiku faktilist seisundit. Hagejad pole tõendanud, et nad oleksid olnud pärandi avanemise hetkel haigusest või vigastusest tuleneva organismi funktsionaalse seisundi tõttu töövõimetud. Sundosa peaks olema õigustatud saama töövõimetud isikud, kellel on õigus saada perekonnaseaduse alusel pärandajalt ülalpidamist. Hagejatel ei olnud õigust saada oma emalt (pärandajalt) ülalpidamist. Notarite notariaaltoimingute praktika käsitada vanaduspensionäri automaatselt töövõimetuna ei ole kooskõlas isiku testeerimisvabaduse põhimõttega ega vasta kehtivale õigusele.
27. Tartu Ringkonnakohus tühistas oma
28. veebruari
29. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi T. Kibali vastuhagis uue otsuse, millega jättis vastuhagi rahuldamata. Ringkonnakohus saatis asja V. Nurmela ja M. Kriisi hagis samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus ei ole selles osas hinnanud tõendeid ega tuvastanud tähtsust omavaid asjaolusid, sest rahuldas hageja nõude välistava vastuhagi. Ringkonnakohus leidis, et maakohus tõlgendas vääralt pärimisseaduse (PärS) §
30. Nimetatud paragrahv sätestab, et kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud, on nendel sugulastel ja abikaasal õigus pärida sundosa. Pärimisseaduse § 104 tähenduses tuleb seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase all mõista ka isikuid, kes on jõudnud pärandi avanemise ajaks pensioniikka ning seda sõltumata asjaolust, kas nad veel töötavad või mitte. Hagejad olid testaatori surma hetkel pensionieas ning neil on õigus saada sundosa. Sundosa instituudi eesmärgiks on sõltumata testaatori tahtest tagada pärandvara osa saamine neile pärandist ilmajäetud seadusjärgsetele pärijatele, kelle vahendid toimetulekuks on seoses töövõime puudumisega piiratud, nagu see on pensioniikka jõudnud isikutel. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei rikkunud asja lahendamisel protsessiõiguse norme.
31. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kostja T. Kibal, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Kaebuse põhjenduste kohaselt tõlgendas ringkonnakohus vääralt PärS §
32. Ringkonnakohus leiab ekslikult, et sundosa pärima õigustatud isikuteks on töövõimetute isikutena ka pärandi avanemise hetkeks pensioniikka jõudnud isikud ning seda sõltumata asjaolust, kas nad pärandi avanemise hetkel töötavad. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 231 lg-t 4 ja § 330 lg-t 4, kui jättis tähelepanuta T. Kibali vastuhagis esitatud väited.
34. juuni
35. a määrusega andis Riigikohtu tsiviilkolleegium Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
36. veebruari
37. a otsuse läbivaatamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
38. Pärimisseaduse § 104 sätestab, et kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendatud, on nendel sugulastel ja abikaasal õigus pärida sundosa. Kolleegium tõlgendab eeltoodud paragrahvi selliselt, et sundosa pärimise õigus on kõigil PärS §-s 104 loetletud isikutel, sõltumata faktilisest võimest töötada või mitte. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse lahendamise käigus tuleb anda hinnang pärimisseaduse § 104 vastavusele põhiseaduse §-le 32 koostoimes §-ga 11 ja vastata küsimusele, kas abi mittevajavate ning sealhulgas faktiliselt töövõimeliste PärS §-s 104 loetletud isikute sundosa saamise õigus on kooskõlas põhiseaduse § 32 lg-st 4 tuleneva põhimõttega, mille järgi pärimisõigus on tagatud.
39. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 358 lg 3 kohaselt jätab asja läbivaatav kohtukoosseis tsiviilasja läbi vaatamata ning annab selle määrusega läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule, kui tsiviilasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teine lause sätestab, et üldkogu lahendab Riigikohtu haldus-, tsiviil- või kriminaalkolleegiumi või erikogu üleantud asja, kui kolleegiumil või erikogul tekib põhjendatud kahtlus kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu põhiseadusele vastavuses.
40. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 358 lõikest 3 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lõikest 3, jätab kolleegium T. Kibali kassatsioonkaebuse alusel ringkonnakohtu otsuse läbi vaatamata ja annab asja lahendada Riigikohtu üldkogule. A. Kull, H. Jõks, V. Kõve, L. Laarmaa, J. Luik, T. Tampuu