3-2-1-73-04

Kohtunik Ants Kulli eriarvamus

1. Põhiseaduse (PS) § 32 lõikes 4 sätestatud normi - pärimisõigus on tagatud - tuleb tõlgendada mitte ainult kooskõlas PS §-ga 32, vaid kooskõlas põhiseadusega tervikuna, arvestades põhiseaduse aluspõhimõtteid ja väärtusi ning kasutades kõiki põhiseaduse tõlgendamismeetodeid.
2. Põhiseaduse preambuli kohaselt on Eesti riik rajatud õiglusele ja õigusele ning riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise. Otseselt rahvuse ja kultuuri säilimise tagamisele on suunatud PS § 27 lg 1, mis sätestab: "Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all". Seega väärtustab Eesti põhiseadus perekonda kõrgelt. Põhiseadusest tuleneb riigi positiivne kohustus edendada ja tugevdada perekonda ning luua normistik, mis aitaks kaasa õigluse ja solidaarsuse põhimõtteid kandvate stabiilsete, inimesele kindlustunnet andvate perekonnasuhete kujunemisele. Põhiseaduse § 27 lõikes 1 sätestatud normi olemusse kuulub igaühe õigus tugevale, üksmeelsele ja elujõulisele perekonnale. Pereinimene loob materiaalseid hüvesid perekonna baasil, kõigi pereliikmete toel ja vastastikusel abil. Hindamist väärib ka perekonna osa tööle inspireerimisel ja töömeeleolu loomisel ning vara soetamise motiveerimisel. Pereliikme loodut võib tinglikult käsitada perekonna ühistöö viljana. Selles kontekstis omandab asjaõiguslik omandi kontseptsioon perekonnaõigusliku dimensiooni. Ühiskonnas tunnustatud kõlbeliste põhimõtete kohaselt abistavad lähimad pereliikmed vastavalt oma võimalustele üksteist ka siis, kui kõne all on pereliikme areng või elujärje parandamine, kes on töövõimeline ja otsese puuduse all ei kannata. Eesti kultuurile iseloomulike eetiliste ja moraalsete tõekspidamiste järgi hinnatakse pereliikmetena kõiki võrdselt kõrgelt, sõltumata pereliikme subjektiivsetest omadustest. Lähimate pereliikmete vastastikuse toetamise ja abistamise ideest ja perekonnas loodud materiaalsete väärtuste iseloomust tuleneb pärandaja lähimate pereliikmete õigustatud ootus pärida mingi osa pärandaja varast.
3. Perekonna kaitsegarantii hõlmab ka perekonna varalist sfääri ning on seetõttu lahutamatult seotud põhiseadusliku pärimisõigusega. Põhiseaduse § 32 lõikes 4 sätestatud pärimisõiguse garantii kohustab riiki kujundama pärimisõiguse instituudi välja selliselt, et see oleks kooskõlas perekonna kaitse põhiseaduslike ideede ja pereliikme õigustatud ootustega. Põhiseadusliku pärimisõiguse kui subjektiivse õiguse olemusse kuulub eesti sotsiaal- kultuurilisi tõekspidamisi arvestades minu arvates vähemalt laste, abikaasa ja laste puudumisel vanemate garanteeritud õigus teatud osale pärandaja varast. Samaaegselt kuulub põhiseadusliku pärimisõiguse olemusse PS § 32 lõikest 2 tulenev testeerimisvabadus (pärimisõigusliku käsutuse vabadus), mille koostisosaks on õigus pärida testamendi järgi. Olen seisukohal, et pärandaja lähimate perekonnaliikmete pärimisõigus ja testeerimisvabadus on PS § 32 lõikega 4 hõlmatud konkureerivad, teineteist vastastikku piiravad võrdväärsed põhiõigused, mille õiglane ja muus mõttes põhiseaduspärane tasakaalustamine (mõlema kaitseks nende vastakune kitsendamine) on seadusandja ülesanne. Kui leitakse, et PS § 32 lg 4 kaitsealasse (põhiseaduses nimetatud pärimisõiguse mõistesse) kuulub ainult testeerimisvabadus, siis tuleneks minu arusaamise järgi lähimate perekonnaliikmete põhiseaduslik õigus teatud pärandiosale igal juhul PS § 27 lõikest 1 koostoimes PS §-ga 10, mille kohaselt põhiõiguste kataloogis loetletud õigused ei välista muid õigusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele.
4. Seadusandja on pärandaja lähimate pereliikmete pärimisõigust ja testeerimisvabadust tasakaalustanud pärimisseaduse sundosa instituudi abil, sätestades nii normid, mis kitsendavad testeerimisvabadust pärandaja perekonnaliikmete kasuks, kui ka normid, mis kitsendavad pereliikmete pärimisõigust testamendijärgse pärija kasuks. Kuna käesoleval juhul on tegemist konkreetse normikontrolliga, siis tuleb sundosa instituudi põhiseaduspärasust hinnata vaid osas, mis on kohtuasja lahendamise seisukohalt asjassepuutuv.
5. Nagu eelpool märgitud, leian, et põhiseaduslikuks pärimisõiguseks on vähemalt pärandaja laste, abikaasa ja laste puudumisel vanemate õigus teatud osale pärandaja varast (sundosa). Käesoleval juhul testeeris ema kogu oma vara ühele lapsele, jättes kaks ülejäänud last pärandist täielikult ilma. Kuna minu käsituse järgi on testeerimisvabadus ja pärandaja laste pärimisõigus võrdväärsed konkureerivad põhiõigused, siis on nende kaitseks nende vastastikune piiramine seadusandja põhiseaduslik kohustus. Seadusandja peab kehtestama reeglid, mis kaitseksid pärandaja last testamendiga pärandist täieliku ilmajätmise eest. Selliste normide kehtestamisel tuleb tagada testeerimisvabaduse põhiseadusliku olemuse säilimine ja kitsenduste kooskõla põhiseadusega.
6. Pärimisseaduse sundosa regulatsiooni järgi on testamendiga pärandist ilmajäetud töövõimetul lapsel õigus sundosana pärida pool pärandiosast, mille ta oleks saanud seadusjärgse pärimise korral, kui kõik seadusjärgsed pärijad oleks pärandi vastu võtnud. Arvestades seda, et testeerimisvabadus ja lapse õigus pärida oma vanema järel on võrdse kaaluga, pean pärandiosa suurust, millele pärandaja lapsel on sundosana õigus, proportsionaalselt õigeks ja põhiseaduspäraseks.
7. Leian, et sundosa regulatsioon on vastuolus põhiseadusega osas, milles see annab sundosa pärimise õiguse ainult pärandaja lapsele, kes on töövõimetu. See piirab ebaproportsionaalselt lapse põhiõigust pärida oma vanema järel, sest piisavalt pole arvesse võetud pärandaja lapse põhiseadusliku pärimisõiguse olemust ja kaalukust ning perekonna kaitse tähtsust. Puudub põhiseaduslik õigustus selleks, et jätta pärandaja laps tema töövõimelisuse tõttu täielikult ilma vanema järgsest pärimisõigusest. Olen ka seisukohal, et pärimisseaduse § 104 tõlgendus, mille kohaselt sundosa on õigustatud pärima vaid pärandaja faktiliselt töövõimetu ja abi vajav laps, suurendab veelgi regulatsiooni vastuolu põhiseadusega, sest sellega seoses suureneb oluliselt pärandaja lapse põhiseadusliku pärimisõiguse riive ebaproportsionaalsuse aste. See ahendab põhiseaduse vastaselt pärandaja lapse võimalust teostada oma põhiseaduslikku pärimisõigust. Sellise tõlgenduse korral ei piisa pärandaja lapsel oma sundosaõiguse teostamiseks enam sellest, et ta on juriidilises mõttes töövõimetu, vaid ta peab olema töövõimetu faktiliselt ja vajama abi. Niisiis olen seisukohal, et pärimisseaduse § 104 on Riigikohtu üldkogu antud tõlgenduses vastuolus PS § 32 lõikega 4 koostoimes PS § 27 lõikega 1 osas, milles välistatakse faktiliselt töövõimelise abi mittevajava lapse õigus pärida oma vanema järel, kui vanem on ta testamendiga pärandist ilma jätnud.
8. Ma ei jaga arusaama, et õigustus faktiliselt töövõimelise abi mittevajava lapse täielikuks ilmajätmiseks õigusest pärida oma vanema järel tuleneb PS § 27 lõikest 3, mis sätestab vanemate õiguse ja kohustuse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest, ning PS § 27 lõikest 5, mis sätestab perekonna kohustuse hoolitseda oma abivajavate liikmete eest. Küll aga jagan ma mõtet, et pärandaja lapse õigus sundosale kätkeb endas ideed, nagu kestaks vanema kohustus hoolitseda oma lapse eest justkui edasi ka pärast vanema surma. Viimane on aga pelgalt idee, mida ei tohi elu tegelikkusega segi ajada. Reaalne elu on heitlik ja ettearvamatu. Laps, kes vanema pärandi avanemise hetkel on jõukas ja töövõimeline, ei pruugi seda hiljem enam olla. Pärast vanema surma pole aga abivajaval töövõimetul lapsel võimalik vanemalt elatist nõuda. Ei ole kohane sundosaõigusele kohaldada põhimõtteid, mis on rakendatavad elatise instituudile perekonnaõiguses, mille järgi elatist on võimalik vanemalt välja mõista ja selle suurust muuta vastavalt lapse vajadustele. Need argumendid räägivad pärandaja lapse sundosa pärimise õiguse subjektiivsete faktoritega sidumise vastu. Eelneva kontekstis leian ka, et pärandaja faktiline töövõimetus ja abivajadus ei ole sundosa pärimisõiguse piiramise kriteeriumidena mõistlikud, sest need ei võimalda realiseerida õigluse põhimõtet. Nende kriteeriumide arvestamise korral oleks sundosa pärimisõigus pärandaja lapsel siis, kui ta oli faktiliselt töövõimetu ja abi vajav pärandi avanemise momendil, kuid puuduks, kui ta töövõimetus ja abivajadus tekkis vaid hetk pärast vanema surma. Seega viib PS § 27 lõigete 3 ja 5 kitsas ja elukauge tõlgendamine, kui jääb arvestamata pärimisõiguse olemus, sundosa pärimisõiguse seisukohalt tulemusteni, mida ei saa minu arvates aktsepteerida. Lapse põhiseaduslikku õigust pärida oma vanema järel ei saa seadusega anda juhuste meelevalda. Muuseas, üldkogu otsuse pärimisõiguse ja sundosa kohta avaldatud ideed viivad loogilisel edasiarendamisel minu arvates järeldusele, et testeerimisvabaduse põhiseadusevastase kitsenduse vältimiseks tuleb sundosa pärimisel mõõta pärandaja lapse, kes on testamendiga pärandist ilma jäetud, faktilist töövõimetust ja abivajadust ning tunnustada pärandaja lapse õigust sundosale ulatuses, mis vastab tema töövõimetuse astmele ja vajadustele, kuid mitte üle seaduses sätestatud sundosa määra. Sellest käsitlusest võib võrsuda samuti arusaam, et ka seadusjärgse pärimise korral on õigustatud pärandaja töövõimelise ja abi mittevajava lapse pärandvarast ilmajätmine pärandaja töövõimetu ja abivajava lapse kasuks. See oleks aga vastuolus kontinentaal-euroopalikus pärimisõiguses tunnustatud võrdse jaotamise põhimõttega.
9. Väidan veel, et pärandaja lapse sundosa pärimise õiguse sõltuvusse seadmine lapse faktilisest töövõimest ja abivajadusest moonutab põhiseadusliku pärimisõiguse olemust. Erinevalt vanema suhtes kuriteo toimepanemisest, mis on tahteline akt ja õigustab põhiseaduspäraselt pärandaja lapse sundosa pärimisõigusest ilmajätmist, on lapse töövõimelisus tavaliselt tema tahtest sõltumatu seisund. Ka abi vajamine või mittevajamine ei sõltu pahatihti lapse tahtest. Ainuüksi pärandaja lapse faktiline võime töötada ja abivajaduse puudumine ei saa minu meelest eetilises plaanis ja põhiseaduslikku väärtuskorda arvestades välistada lapse õigust oma vanema järel pärida.
10. Pärandaja lapse sundosa pärimisõiguse sidumine lapse faktilise töövõimetuse ja abivajadusega on vastuolus perekonna kaitse põhiseaduslike printsiipidega samuti selles mõttes, et see võib pärandaja laste vahelistesse suhetesse külvata arusaamatust ja tülisid, mida ilmekalt tõestab ka käesolev vaidlus. Õigus peab aitama kaasa rahule ja solidaarsusele pereliikmete vahel.
11. Käesolevas kohtuasjas Riigikohtu üldkogu otsuses antud sundosaõiguse kontseptsioon on Kontinentaal-Euroopa õigusruumis avangardistlik, rajanedes perekonna- ja pärimisõigusega seotud eluväärtuste (perekond, lapsed, pereliikmete vastastikune abistamine, kindlustunne, materiaalne turvalisus jne) postmodernistlikel hinnangutel, mille põhituumaks on personaalne otsustamisvabadus ja kõikelubatavus. Nendest lähtudes muutis üldkogu oluliselt ka senise sundosaõiguse sisu, piirates pärandaja lapse sundosaõigust juriidilise töövõimetuse asemel lapse faktilise töövõimetuse ja abivajadusega. Olen seisukohal, et sundosaõiguse kui sotsiaalselt tähtsa ja rahva konstitutsioonilise iseloomuga väärtusarusaamadel põhineva õigusinstituudi ümberkujundamine on Eesti õiguskorras seadusandja prerogatiiv. Riigikohtu pädevuses on õigusnormi põhiseaduspärasuse kontrollimine ja põhiseadusega vastuolus oleva õigusnormi kehtetuks tunnistamine, mitte aga uue õigusnormi loomine. Pärimisseaduse § 104 tõlgendamise küsimustes ühinen seega kohtunike Henn Jõksi ja Lea Laarmaa eriarvamuses esitatud seisukohtadega. Ants Kull