3-2-1-73-04

Kohtunik Eerik Kergandbergi eriarvamus Jään Riigikohtu Üldkogu poolt kohtuasjas (Viiu Nurmela ja Maie Kriis v Tambet Kibal) nr 3-2-1-7304 tehtud otsuse suhtes eriarvamusele järgmistel kaalutlustel. Ladinakeelne sõna testamentum esimene eestikeelne vaste on teadupärast viimane tahe. Seetõttu ei tohiks testamendijärgse pärimise kaasuse lahendamisel olla ilmselt liigne eeldada, et püütakse välja selgitada pärandaja tegelikku viimast tahet. Pärimisseaduse (PärS) § 164 lg 1 kohaselt kohaldatakse pärast

1. aasta
2. detsembrit avanenud pärandi suhtes (ja seega ka Erna Kibali pärandi suhtes)
3. a
4. jaanuaril kehtima hakanud pärimisseadust. Seega tuleks ka Erna Kibali tegeliku viimase tahte selgitamisel lähtuda PärS §-s 27 sätestatud testamendi tõlgendamise reeglistikust. Pärimisseadustiku selle paragrahvi esimene lõige nõuab testamendi tõlgendamisel lähtumist selles kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, kui testaator ei ole neile andnud teist tähendust. Olen seda meelt, et kuna Erna Kibali pärandi avanemise hetkel oli Eesti õiguspraktikas üldlevinud arusaama kohaselt sundosa saamise õigus vanaduspensionil ülenejal või alanejal sugulasel, siis tuleb lähtuda eeldusest, et Erna Kibali tegelik viimane tahe hõlmas ka tema vanaduspensionil olevate tütarde õigust saada sundosa. Kahtlemata võiksid Tambet Kibal ja tema esindaja tõendada kirjeldatud eelduse paikapidamatuist, kuid seda ei ole tehtud. Riigikohtu Üldkogu otsuses (edaspidi - Otsuses) puuduvad kahjuks põhjendused, miks jäetakse konkreetse pärimisõigusliku kohtuasja lahendamisel täiesti analüüsimata pärandaja tegelik tahe ja asutakse lahendama õiguslikku küsimust üldises plaanis. Teiseks leian, et Otsuse punktides 17-19 ei ole piisava järjekindlusega analüüsitud Põhiseaduse § 32 sisu ega välistatud järgmise mõttekäigu võimalikkus Põhiseaduse selle paragrahvi tõlgendamisel. 2.1 Otsuse p-s 17 on märgitud, et üldkogu tõlgendab PS § 32 lg 4 "kooskõlas PS §-ga 32 tervikuna, mis sätestab omandiõiguse garantii ning igaühe õiguse omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada". Siit lähtuvalt teeb Üldkogu sisuliselt järelduse, mille kohaselt PS § 32 lg-s 4 kirjapandud lause, et "pärimisõigus on tagatud", ei sisalda midagi "lisaväärtuselist" ja uut võrreldes PS § 32 lg-s 2 sätestatud omaniku põhiõigustega ja et seega on PS § 32 lg-s 4 sätestatu ainsaks eesmärgiks ja õigustuseks öelda vaid seda, et omandi käsutamisvabadus tähendab muuhulgas ka testeerimisvabadust. 2.2 Arvan, et testeerimisvabadus sellisel kujul ja ulatuses, nagu seda on mõistetud Otsuses, tuleneb väga selgelt ja üheselt juba PS § 32 lg 2 tekstist ja vaid testeerimisvabaduse kehtestamiseks poleks "põhiseaduseandja" pidanud hakkama Põhiseaduse käsitletavale paragrahvile neljandat lõiget lisama. PS § 32 lg-s 4 sisalduva formulatsiooni eripära Põhiseaduse selle paragrahvi kontekstis, aga ka koostoime PS §-s 27 sätestatuga sunnib mind asuma seisukohale, et pärimisõiguse tagatusest PS § 32 lg 4 mõttes saab Eesti riigis rääkida siis, kui seadusandja on positiveerinud pärimisõiguse objektiivse õigusena selliselt, et on arvestanud tasakaalustatult nii pärandaja õigust käsutada oma vara ka pärast enese surma, kui ka nõndanimetatud perekonnapärimisjärglust - teatud lähisugulaste õigust pärida igal juhul teatud osa pärandvarast. 2.3 Ülalkirjeldatud lähenemine, mille kohaselt sisalduvad PS § 32 lg 4 tekstis kaks vastandlikku ja teineteist tasakaalustavat põhiõigust ei võimaldaks Eesti seadusandjal kehtestada sellist pärimisõiguslikku regulatsiooni, millega välistatakse testamendijärgse pärimise korral täielikult igasugune sundosa saamise õigus, sest see moonutaks perekonnapärimisjärgluse kui põhiõiguse olemust. Otsuses omaksvõetud arusaama, et PS § 32 lg-s 4 sisaldub vaid lihtsa seadusereservatsiooniga testeerimisõigus, aga võimaldaks seadusandjal kõnealust sammu astuda välistada täielikult sundosa saamise õiguse. Põhiseaduse sellise tõlgendamisega ka ainuüksi sundosa kaotamise võimalikkuse loomine saaks aga vaevalt olla kooskõlas PS § 27 lg 1 mõttega. 2.4 Ning lõpuks. Kahtlemata ei pruugi põhiseaduse kasutatud mõistete süsteem olla alati täielikus kooskõlas vastava õigusharu mõistete süsteemiga. Kuid leian, et Põhiseaduse tasandil mingi õigusharu tavamõistetele täiesti uut sisu andmine peab olema põhistatud. Siit lähtuvalt oleks minu arvates tulnud Otsuses põhjendada, miks PS § 32 lg-s 4 sisalduva terminiga "pärimisõigus" peegeldatakse pelgalt vaid testamendijärgset pärimist ja miks põhiseaduslik pärimisõiguse tagatuse nõue ei puuduta mingil määral seadusejärgset pärimist. Eerik Kergandberg