Kohtunike Henn Jõksi ja Lea Laarmaa eriarvamus 1. Ei saa nõustuda üldkogu antud tõlgendusega pärimisseaduse §-le 104. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 3 kohaselt tõlgendatakse seaduse sätet koos sea

§ 104mõttes loeti töövõimetuks ka vanaduspensioniikka jõudnud isikud.

Vastupidi, Riigikogu õiguskomisjon märgib oma kirjas, et "... mõistlik ja otstarbekas oleks töövõimetuse mõiste sisustamisel lähtuda olemasolevast õiguspraktikast, mille järgi loetakse töövõimetuks alaealised, vanaduspensionärid ja isikud, kes on invaliidistumise tõttu kaotanud töövõime." Seega soovis seadusandja 1996. aastal, et

§ 104mõttes loetakse töövõimetuks ka vanaduspensioniikka jõudnud lapsed.

Leiame, et töövõimetuse mõiste avamiseks pärimisseaduses tuleb esmalt otsida abi pärimisõigusele lähedasest, samuti eraõiguse valdkonda kuuluvast perekonnaseadusest. Kuigi perekonnaseadus ei defineeri töövõimetuse mõistet, tuleneb meie arvates selle seaduse § 22 lg-st 1 üheselt, et vanaduspensionieas isik loetakse töövõimetuks isikuks ja TsÜS §-st 3 tulenevalt peaks olema see nii kogu perekonnaseaduse tähenduses. Juba eelnevast järeldub, et ka perekonnaõigusele lähedase sundosa instituudi osas tuleks vanaduspensioniikka jõudnud isik lugeda töövõimetuks. Seega oli töövõimetuse mõiste

§-s 104 algselt määratletud samamoodi kui TsK §-s 540. Me ei jaga arusaama, et mingist ajamomendist muutus see mõiste autonoomseks. Meie arvates tagatakse sundosa instituudiga PS §-st 32 tulenevat perekonna pärimisjärgluse põhimõtet.

§ 104

tõlgendus, mille kohaselt töövõimetuks isikuks on ka vanaduspensionärid, on konkreetses asjas konkreetse normikontrolli raames kooskõlas ka põhiseadusega, sest ei piira vanaduspensionieas laste õigust sundosale. Seega leiame, et V. Nurmela ja M. Kriis olid pärandi avanemise ajal töövõimetud

§ 104mõttes.

2. Üldkogu seisukoha osas, et "töövõimetus"

§ 104

mõttes tähendab faktilist töövõimetust ja lisaks ka abivajadust, soovime lisaks kohtunik A. Kulli eriarvamuses leitule, et selline tõlgendus on põhiseadusevastane, lisada veel järgmist. Otsuse p-s 25 on üldkogu märkinud, et kohaldatavale normile tuleb anda tõlgendus, mis arvestab sätte eesmärki tänapäeva ühiskonnas, asendit õigusaktide süsteemis ja põhiseadusest tulenevaid nõudmisi pärimisõiguse kujundamisel. Eeltooduga tuleb põhimõtteliselt nõustuda, kuid need põhimõtted ei õigusta

§ 104senisest erinevat tõlgendust selles asjas.

Leiame, et pärandi avanemise aegne (

1. oktoober
2. a) õigusaktide süsteem ega selleaegne ühiskond ei erinenud selle kaasuse kontekstis oluliselt pärimisseaduse vastuvõtmise aegsest õigusmaastikust ja ühiskonnast. Perekonnaseadus eristab väga selgelt töövõimetust ja abivajadust, võlaõigusseadus kehtestati
3. juulist
4. a. Töökohustus puudus ka
5. aastal, samuti ei olnud vanaduspensionärid 1996.a aastal eelduslikult automaatselt töövõimetud või abivajavad. Lisaks tööle oli sissetulekut võimalik saada muude vahenditega ka
6. aastal. Üldkogu otsusest ei selgu, millal need tõlgenduse aluseks olnud muudatused aset leidsid (otsuse p.-d 35, 38, 39).

§ 164

lg -st 1 tuleneb meie arvates põhimõte, et pärimissuhetes kohaldatakse reeglina pärandi avanemise aja seadust. Ja mitte ainult pärimisseaduse kehtestamisel, vaid eriregulatsiooni puudumisel ka selle hilisemal muutmisel. Sisuliselt lõi üldkogu

1. aasta veebruaris sundosa saamist reguleeriva uue õigusnormi ja kohaldas seda tagasiulatuvalt vähemalt neile päranditele, mis on avanenud pärast
2. oktoobrit
3. a. Isikud, kes testeerisid oma vara olles teadlikud sundosa saamise senisest praktikast ja kelle pärand on avanenud enne üldkogu otsust, jäid ilma võimalusest viia oma testamendid kooskõlla uue õigusolustikuga.
4. Asja lahendamise seisukohalt leiame, et Tartu Ringkonnakohtu otsus oleks tulnud muutmata jätta.
5. Abstraktse normikontrolli raames saaks kohtunik A. Kulli eriarvamuses toodud põhjustel

§ 104

tunnistada kehtetuks osas, milles see seadis sundosa saamise sõltuvusse isiku töövõimetusest. Kuni seadusandja poolt uue regulatsiooni kehtestamiseni oleks sundosa saamise õigus kõigil

§-s 104 loetletud isikutel ilma piiranguteta. Kui seadusandja sooviks sundosa saamise õigust või testeerimisvabadust piirata, siis saaks ta seda teha ja kehtestada vastavad normid, andes pärandajale võimaluse oma testamendi või pärimislepingu kooskõlla viimiseks uue regulatsiooniga. 5. Ühineme kohtunik A. Kulli eriarvamusega. H. Jõks, L. Laarmaa