KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-141-04 Otsuse kuupäev 2. märts 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi S. A. süüdis

§ 25lg 2, § 274 lg 1 ja § 275 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 27.

septembri

1. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-1290/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S. A. kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
2. veebruar
3. a Istungil osalenud isikud S. A., tema kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming, Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ave Arnim Resolutsioon
4. Tühistada Viru Ringkonnakohtu
5. septembri
6. a otsus S. A. süüdistunnistamises KarS §

§ 25lg 2 järgi ning liitkaristuse mõistmise osas Kar

S §-de 63 lg 2 ja 64 lg 2 järgi.

1. Kriminaalasi saata samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
2. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. S. A. anti kohtu alla KarS §

§ 25lg 2, § 274 lg 1 ja § 275 järgi süüdistatuna järgnevas.

Alkoholijoobes S. A. viibis

1. novembril
2. a Rakvere baaris X, kus ta võttis alaealiselt M. K.-lt ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kuid seejuures vägivalda kasutamata, ära mobiiltelefoni väärtusega 1500.- krooni. Vaatamata M. K. korduvatele palvetele telefon tagastada S. A. seda ei teinud. Ta hoopis lükkas kannatanut õlast, mille tulemusel viimane kukkus vastu fuajee seina. Konflikti sekkus AS F. turvatöötaja, kes käskis S. A.l telefon tagastada. Selle asemel püüdis kohtualune kannatanut uuesti lüüa, tabas aga turvatöötajat. Kannatanult võetud telefon kukkus pärast veel kahe turvatöötaja sekkumist maha ja tagastati M. K.-le. Süüdistuses leiti, et ebaseadusliku omastamise eesmärgil äravõetud vallasasja enda kasuks pööramisel rakendas S. A. vahetult vägivalda, pannes seega toime röövimise katse, mis kvalifitseeriti KarS § 200 lg 1 § 25 lg 2 järgi. Kuna S. A. jätkuvalt ei allunud turvatöötajate korraldustele, saabusid sündmuskohale politseitöötajad, kes püüdsid tema käsi raudu panna ja teda politseimasinasse toimetada. Kahe politseitöötaja suhtes kasutas S. A. vägivalda, pannes seega toime KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kõige toimunu käigus solvas S. A. korduvalt ebatsensuursete sõnadega AS F. turvatöötajaid ja Lääne-Viru politseiprefektuuri korrakaitseosakonna politseiinspektoreid. Kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti KarS § 275 järgi kui võimuesindajate ja muude avalikku korda kaitsvate isikute solvamine.
3. Lääne-Viru Maakohtu
4. juuni
5. a otsusega tunnistati S. A. süüdi KarS § 274 lg 1 ja § 275 järgi. Mõlema kuriteo eest mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 100 päevamäära ulatuses. KarS § 64 lg 1 alusel loeti liitkaristuseks rahaline karistus 200 päevamäära, s.o 10 000.- krooni. Süüdistuses KarS §

§ 25lg 2 järgi mõisteti kohtualune õigeks.

Röövimise katse osas leidis kohus, et miski ei tõenda S. A. soovi omastada M. K.-le kuulunud telefon. Hinnates situatsiooni ja kannatanuga tekkinud konflikti tervikuna, asus kohus seisukohale, et kohtualusele lihtsalt ei meeldinud, et M. K. hakkas kellelegi helistama. Kohus märkis veel, et S. A.-l oli endal telefon olemas ja tema materiaalset olukorda silmas pidades oleks alusetu arvata, et ta vajas veel ühte telefoni. Kohtualune hindas tugeva alkoholijoobe tõttu lihtsalt olukorda valesti. Seetõttu mõistis kohus S. A. röövimise katses süüteokoosseisu puudumise tõttu õigeks. Seevastu süüdistused KarS § 274 lg 1 ja § 275 järgi luges kohus tõendatuks. 3. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras ringkonnaprokurör Silvi Pass, kes palus otsus S. A. õigeksmõistmises KarS §

§ 25

lg 2 järgi tühistada, kohtualune süüdi tunnistada ja karistada vastavalt sanktsioonile.

1. Viru Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a otsusega tühistati maakohtu otsus S. A. õigeksmõistmise osas. Kohtualune tunnistati süüdi KarS §

§ 25lg 2 järgi, Kar

S § 25 lg 6 ja § 60 lg 3 alusel mõisteti talle karistuseks kaks kuud vangistust. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 2 alusel mõistis kohus S. A.-le karistuseks kaks kuud vangistust ja rahalise karistuse suuruses 200 päevamäära, mille kohus määras täitmisele iseseisvalt. Prokuröri apellatsioon rahuldati. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul on täielikult tõendatud, et S. A. võttis kannatanult ära telefoni ja kasutas tema suhtes seejärel ka vägivalda. Seega omas vastutuse seisukohalt tähendust esmajoones vaid see, kas S. A.-l oli soov M. K. telefon omastada. Kohus märkis, et röövimine eeldab kõigi koosseisu asjaolude suhtes vähemalt kaudset tahtlust, lisaks sellele peab asja äravõtmise suhtes esinema kavatsetus. Kogu enda käitumisega näitas S. A. kohtu arvates seda, et ta ei soovinud telefoni tagastada. Kohtuotsusest tuleneb, et S. A., võttes kannatanult ära telefoni, pidas vägivalla kasutamisega võimalikuks jätta telefon enda valdusesse, tegutsedes seega kaudse tahtlusega. Nimelt oli ta teadlik, et teostab võõra vallasasja hõivamist ja möönis, et võõras telefon jääbki tema valdusesse. Kuna aga sündmustesse sekkusid turvatöötajad, jäi tal süütegu enda tahtest sõltumatult lõpule viimata. Motiveerides mõistetud karistust, märkis ringkonnakohus, et S. A.-le tuleb mõista lühike reaalne vabadusekaotuslik karistus, mis hoiaks teda edaspidi süütegude toimepanemisest. Seejuures märkis kohus, et S. A. omab erilist isikutunnust, s.o süüteokatse toimepanemine, ning vastavalt KarS § 25 lg-le 6 võib tema suhtes kohaldada KarS §-s 60 sätestatut. Täiendavalt arvestas kohus karistuse mõistmisel ka seda, et süütegu pandi toime kaudse tahtlusega. MENETLUS RIIGIKOHTUS 5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni S. A. kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming. Kassaator palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jõustada maakohtu otsuse. 5.1 Kassaator märgib esmalt, et kohtuotsuse resolutiivosa ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Nimelt on ringkonnakohus teinud süüdimõistva otsuse vaid KarS §

§ 25

lg 2 järgi, otsuse resolutsiooni kohaselt on kohtualust karistatud lisaks lühiajalisele vangistusele veel ka rahalise karistusega. Seega on kohus mõistnud S. A.-le ühe teo eest kaks karistust. Kuna pole võimalik aru saada, millise teo eest milline karistus S. A.-le mõisteti, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. 5.2 Samuti leiab kaitsja, et süüdistus on tervikuna konkretiseerimata. Võimatu on aru saada, kas S. A.-d süüdistatakse võõra vallasasja äravõtmises vägivalda kasutamata või vägivalla kasutamisega. 5.3 Kassatsioonis leitakse, et ringkonnakohus on rikkunud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse nõuet ning rajanud süüdimõistva kohtuotsuse maakohtus uuritud ja apellatsioonimenetluses avaldatud tõenditele. Käesoleval juhul ei olnud tõendite vahetust uurimisest loobumine kaitsja arvates õigustatud. Samuti märgib kaitsja, et sisuliselt tuginetakse ainult kannatanu M. K. versioonile ja ütlustele. Lahendis puuduvad ka kohtu põhjendused, miks on asutud järeldusele, et S. A. tegutses kaudse tahtlusega röövimise, s.o võõra vallasasja omastamise, eesmärgil. 5.4 Viimasena märgib kaitsja, et kohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust, jättes määratlemata, millise teoga alustas S. A. objektiivselt röövimise katset. Samuti ei ole välja selgitatud röövimise subjektiivset elementi ehk seda, kuidas S. A. tahtis tegu toime panna. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena märgitakse täiendavalt ka ringkonnakohtu väidet, et röövimise katse kujutab endast karistusseadustiku mõttes erilist isikutunnust. Kassaator märgib, et eriline isikutunnus iseloomustab siiski tegijat, mitte aga tegu. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil palus S. A. kaitsja kassatsiooni rahuldada. Prokurör leidis, et kassatsioon tuleb jätta rahuldamata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Viru Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. 8. Esmalt vaeb Riigikohus S. A. süüdistust KarS §

25 lg 2 järgi, s.o röövimise katses.

1. Riigikohus ei tuvasta faktilisi asjaolusid, seega lähtub kriminaalkolleegium kohtute poolt tuvastatud tehioludest. Mõlemad kohtud on tuvastanud, et S. A. võttis kannatanult ära telefoni ja kasutas hilisemalt vägivalda loodud valduse säilitamiseks. Samuti nõustub Riigikohus seisukohaga, et röövimise objektiivne koosseis jäi realiseerimata.
2. Kui süüteo objektiivne koosseis jääb realiseerimata, sõltub isiku vastutuse küsimus tema käitumise subjektiivsele küljele antavast hinnangust, s.t tuleb tuvastada teo toimepanemise tahtlus. Röövimise subjektiivse külje osas märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. 10.1 Karistusseadustiku § 200 lg 1 järgi on röövimine võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga. Röövimise objektiivne koosseis koosneb seega tunnustest nagu võõras vallasasi, selle äravõtmine ehk valduse muutus ja vägivald kui valduse ülemineku vahend. Röövimise koosseis on realiseeritud, kui on tuvastatud tahtlus objektiivsete asjaolude suhtes vähemalt kaudse tahtluse tasemel. Samas tuleb tähele panna, et röövimine on olemuselt kärbitud tagajärjedelikt, st omastamine kui tagajärg ei kuulu objektiivsesse koosseisu, vaid esineb koosseisus ainult eesmärgina ja on seega süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuseks. 10.2 Seega peab nii lõpuleviidud kui ka katse staadiumi jäänud röövimise korral tuvastama, et isikul oli vägivalla abil enda valdusesse saadud vallasasja suhtes omastamise eesmärk. Omastamine kui senise valdaja kestev ilmajätmine asjast ja asja enda kasuks pööramine nõuab subjektiivsest küljest aga kavatsetust - sellele viitab KarS § 200 lg 1 kasutatud formulatsioon "omastamise eesmärgil". Kavatsetus eeldab, et isik seab endale eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise, kui mingi taotletav eesmärk ongi tema liikumapanevaks jõuks. Kavatsetusega on samas tegemist ka siis, kui tagajärje kui sellise saavutatavuse osas puudub täielik kindlus (KarS § 16 lg 2 ls 1: "...ja teab, et see saabub või vähemalt peab seda võimalikuks") (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12404, - RT III 2005, 3, 23, p 15).
3. Käesoleval juhul ei ole ringkonnakohus aga tuvastanud, et S. A. tegutses kirjeldatud tehioludel võõra vallasasja omastamise eesmärgil, s.o kavatsetusega. Analüüsides S. A. käitumise subjektiivset külge, on kohus märkinud, et "süüdistatav...pidas võimalikuks vägivalla kasutamisega jätta telefon enda valdusesse, see on S. A. tegutses kaudse tahtlusega" (tl 155, p 7.6). Seejärel on kohus märkinud, et "S. A. oli teadlik, et teostab võõra vallasasja hõivamise... ning möönas, et võõras mobiiltelefon jääb tema valdusesse" (tl 155, p 7.6, viimane lause). Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et selline sõnastus vastab subjektiivsest küljest otsesele tahtlusele (KarS § 16 lg 3 ). Siiski on kohus leidnud, et S. A. pani röövimise katse toime kaudse tahtlusega, nagu selgesõnaliselt leitakse mõistetud karistuse põhistamisel (tl 156, p 11.2, ls 1).
4. Riigikohtu kriminaalkolleegium möönab, et röövimise objektiivset koosseisu on võimalik realiseerida ka kaudse tahtlusega, kuid omastamise eesmärk on realiseeritav ainult kavatsetusega. Seega on Viru Ringkonnakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust ja otsus tuleb selles osas tühistada ning kriminaalasi saata samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
5. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks veel märkida, et kui tõendamist ei leia röövimise subjektiivne külg, lasub kohtul kohustus kontrollida, kas S. A. kirjeldatud viisil käitumine ei vasta mõnele teisele süüteokoosseisule (KrMS § 268 lg 8).
6. Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub kassaatoriga täiel määral selles, et eriline isikutunnus peab silmas toimepanija teatud omadusi või eesmärke, motiive jne ning need elemendid ei iseloomusta mitte tegu, tagajärge ja nendevahelist põhjuslikku seost, vaid ainult tegijat. Seega on materiaalõiguslikult väär ka ringkonnakohtu väide, et S. A. omab süüteokatse toimepanemise näol erilist isikutunnust.
7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Viru Ringkonnakohtu lahend kätkeb ka kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Otsuse resolutsiooni p 2 jätab ebaselgeks, kas S. A.-le mõisteti röövimise katse toimepanemise eest karistuseks kaks kuud vangistust, rahaline karistus või mõlemad karistused. Liitkaristuse moodustamisel on vaja konkreetselt ära näidata, millise süüteo eest milline karistus on mõistetud.
8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-dest 1, 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu
9. septembri
10. a otsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Hannes Kiris, Lea Kivi, Peeter Vaher