Obsah (6)

§ 86§ 76§ 96§ 50§ 27§ 15

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-14-05 Otsuse kuupäev Tartu, 14. märts 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa Kohtuasi AS TEABELIIN hagi Remi Tam

) § 27 lg 2 p-s 5 sätestatud erisoodustustega töölepingu. Erisoodustusteks olid lepingu p 5.1 järgi väljaõpe tööandja kulul ja edasine võimalus osaleda tööandja korraldataval täienduskoolitusel, kusjuures sellel osalemise tingimustes tuli eraldi kokku leppida. Lepingu p 5.2 kohaselt oli tööandjal töölepingu lõpetamisel

§ 86

punktides 4-8 ja §-des 112 ja 113 ettenähtud alustel õigus nõuda töötajalt erisoodustuste tagastamist. Pooled on käsitanud lepingut kokkuleppena, mille alusel võib tööandja kinni pidada töötajale väljamakstavaid makseid tööandja poolt töötajale osutatud erisoodustuste osutamise lepingutes näidatud summade ulatuses. Vaidlust ei ole selle üle, et pooled lõpetasid töölepingu

§ 76alusel poolte kokkuleppel.

Kuna töölepingut ei lõpetatud

§ 86

punktides 48 ja §-des 112 ja 113 ettenähtud alustel, puudub alus erisoodustuste korras makstud koolituskulude väljamõistmiseks

§ 96ja töölepingu punkti 5.2 alusel.

Pooled leppisid koolituslepingu p-s 2.4 kokku koolituskulude tagastamises juhul, kui töötaja lõpetab töölepingu ennetähtaegselt. Lepingu lisa 1 p 5 kohaselt pidas tööandja töölepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks töölepingu lõpetamist enne

1. märtsi
2. a. Töölepingu lõpetasid pooled kokkuleppel
3. juunil
4. Koolituslepingus pole kokku lepitud, et kulutused tuleb tagastada, kui töötaja rikub konkurentsikeeldu. Seega puudub alus koolituskulude väljamõistmiseks koolituslepingu alusel. Lepingu p-s 4.1 lepiti töötaja põhipalga suuruseks kokku 2000 krooni. Kuigi samas punktis on märgitud, et palk sisaldab eritasu punktides 9.1.3 ja 9.1.5 mainitud kohustuste täitmise eest, ei ole viimase suuruses kokku lepitud, mistõttu ei ole võimalik kindlaks teha põhipalga ja erisoodustuse tasu suurust ning tuleb asuda seisukohale, et eritasu töötajale tegelikult ei määratud ega makstud. Lepingu lisaga nr 2 tehtud muudatuste ja täienduste p 4.1 kohaselt on töötaja põhipalgaks 1900 krooni kuus ja p 4.5 kohaselt sisaldub töötaja põhipalgas töölepinguga määratletud konfidentsiaalsuse ja konkurentsikeelu nõuete täitmise eest eritasu 600 krooni kuus. Kuna Vabariigi Valitsuse määrusega oli
5. aastal kehtestatud palga alamääraks 1850 krooni kuus, asus kohus seisukohale, et

§ 50

p 6 sätestatud erisoodustuste all on mõeldud kulutusi, mida tööandja teeb täiendavalt töö eest makstavale palgale, seega ei saanud pooled 600 krooni suuruses erisoodustustasus kokku leppida, kuna sellisel juhul oleks töötaja põhipalk olnud väiksem Vabariigi Valitsuse määruses sätestatud alampalgast. Sellest tulenevalt ei ole hageja kostjale eritasu maksnud ja puudub alus selle tagasinõudmiseks. Kuna töötaja ei ole saanud koolitust eritasuna

§ 50

p 6 mõttes, vaid erisoodustusena tähtajalise töölepingu sõlmimise eest

§ 27

lg 2 punkti 5 alusel, siis ei ole ka alust koolituskulude väljamõistmiseks konkurentsikeelu rikkumise eest. 4. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega hagi rahuldamist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas kohus õigesti, et töötaja rikkus töölepingu p-s 9.1.3 sätestatud konkurentsikeeldu. Hageja ei nõudnud koolituskulude väljamõistmist mitte töölepingu p 5.2 ega koolituslepingu alusel, vaid töölepingu p 9.1.4 alusel. Ekslik on kohtu seisukoht, et kuna kostja ei ole koolitust saanud eritasuna

§ 27

lg 2 p 5 alusel, siis ei ole ka alust koolituskulude väljamõistmiseks konkurentsikeelu rikkumise eest. Kohus on hinnanud asjas esitatud tõendeid ebaõigesti ja jätnud vääralt

§ 15alusel kohaldamata töölepingu p 9.1.4.

Ebaõige on kohtu seisukoht, et kokkulepe Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast madalamas põhipalga suuruses on töötaja jaoks halvem seaduses ettenähtust. Põhipalga kui ühe palga komponendi suuruse osas seadus piiranguid ette ei näe. Samuti ei sätesta seadus tööandjale kohustust maksta eritasu põhipalgast eraldi või sellele lisaks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus muutis
2. oktoobri
3. a otsusega linnakohtu otsuse põhjendusi, jättes otsuse muus osas muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vaidlust ei olnud selles, et kostja alustas tegevust juhatuse liikmena Infosõber OÜ-s enne töölepingu p-s 9.1.3 sätestatud tähtaja möödumist, ega selles, et Infosõber OÜ on

§ 50p 6 mõttes hageja konkurent.

Kohus leidis aga, et kuna

§ 50

p-s 6 ei ole sätestatud, mida tähendab konkurentsi osutamine lisaks töötamisele konkurendi juures, tulnuks see määratleda töölepingus. Kuna konkurentsikeeld piirab põhiseaduse §-ga 29 tagatud töökoha vaba valikut, peab konkurentsipiirang olema põhjendatud, poolte vahel kokku lepitud ja töötajal on õigus teada, milles see seisneb, samuti peab eritasu vastama töötajale pandud kohustustele.

§ 50

p 6 mõttes võib konkurentsikeelu rikkumiseks lugeda lisaks töösuhetesse astumisele teise tööandjaga ka konkureerivas äriühingus juhatuse liikmeks olemist. Samas ei ole linnakohus pööranud tähelepanu töölepingu p-s 9.1.3 sisalduvale poolte kokkuleppele, mille kohaselt oli töötajal keelatud astuda töösuhetesse konkureerivate ettevõtetega. Seega olid pooled käsitanud konkurentsikeelu kohaldamist kitsendavalt, võrreldes seaduses sätestatuga. Juhatuse liikmeks olemine ei ole käsitatav töösuhtena. Seega ei ole konkurentsikeelu rikkumine tõendatud ja linnakohus on asunud ekslikult seisukohale, et kostja rikkus lepingu p 9.1.

1. Kuna kostja ei rikkunud lepingu p 9.1.3, tuleb hagi jätta rahuldamata. Kohus nõustus apellandiga, et PalS § 2 lg 1 kohaselt on mõistel "palk" laiem tähendus kui mõistel "põhipalk", kuid leidis, et konkurentsikeelu eest makstav eritasu peab olema õiglane ja kompenseerima töötaja töökohavaliku piirangut ning juhul, kui põhipalk on väiksem Vabariigi Valitsuse kehtestatud alampalga määrast, ei ole eritasu väljanõudmine kostjalt põhjendatud. Lepingu p-s 4.1 sätestatud lisatasu saamise võimalus ei anna alust hagi rahuldamiseks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, millega palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 319 lg-t 1 ja väljus apellatsiooni piiridest. Kohus pidas ekslikuks linnakohtu seisukohta, et kostja rikkus töölepingu p 9.1.3, kuigi hageja nimetatud asjaolu apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud ning kostja vastuapellatsiooni ei esitanud. Ühtlasi on kohus rikkunud TsMS § 229 lg-t 2, tuginedes lepingu p 9.1.3 tõlgendamisel asjaolule, et juhatuse liikmeks olemine ei ole käsitatav töösuhtena. Nimetatud asjaolule ei ole kumbki pool asja läbivaatamisel tuginenud. Samuti ei ole pooled tuginenud sellele, et makstava eritasu suurus peab olema õiglane. Kohus on apellatsioonkaebuse piiridest väljudes muuhulgas ebaõigesti leidnud, et juhatuse liikmeks olemine ei ole käsitatav töösuhtena lepingu p 9.1.3 mõttes. Lepingus sisalduva termini "töösuhe" tõlgendamisel tuleb lähtuda seadusest tulenevast üldregulatsioonist (

§ 50p 6, äriseadustiku §d 185 ja 312) ning kohaldada analoogiat.

Lepingu p 9.1.3 kohaselt kohustus töötaja mitte asuma konkureerivate ettevõtetega ei töölepingulisse ega muusse töösuhtesse, sh juhatuse liikmena. Kassaator ei nõustunud kohtute seisukohaga, et eritasu kostjalt väljamõistmine ei ole põhjendatud, kuna töötajale makstud eritasu sisaldus tema põhipalgas ja põhipalga osa ei või jääda alla kehtestatud alampalga.

§ 50p 6 ja Pal

S § 2 lg-tega 1 ja 7 on kooskõlas eritasu sisaldumine põhipalgas. 7. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, leides, et ringkonnakohus ei ole protsessiõiguse norme rikkunud. Kostja on kogu menetluse vältel tuginenud asjaolule, et ei ole konkurentsikeeldu rikkunud ning pooltel puudus vaidlus selles, et kostja tegutses Infosõber OÜ-s mitte töölepingu alusel, vaid juhatuse liikmena. Samuti otsustab kohus, millist seadust kohaldada mitte poolte esitatud, vaid tuvastatud asjaolude alusel. Kassaator leidis muuhulgas, et ringkonnakohus ei ole vääralt tõlgendanud

§ 50p 1 ja Pal

S § 2 lõikeid 1 ja

1. Asjas ei oma tähendust see, kas töötajale eritasu maksti või mitte. Eelnevast lähtudes on kassatsioonkaebus alusetu. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi rikkumise tõttu ja asi saata samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
3. TsMS § 319 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Hageja apellatsioonkaebusest nähtub, et hageja nõustus linnakohtu järeldustega lepingu p 9.1.3 rikkumise osas ja vaidlustas vaid koolituskulude ja eritasu väljamõistmata jätmise. Kostja apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega tuvastas linnakohus, et kostja rikkus lepingut ning seda asjaolu ei vaidlustatud. Sellest tulenevalt ei saanud ringkonnakohus muuta linnakohtu otsust lepingu rikkumise osas ning seda tehes on ringkonnakohtus väljunud apellatsioonkaebuse piiridest, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus saab apellatsioonkaebuse põhjal lahendada vaid koolituskulude hüvitamise ja makstud eritasu tagastamise küsimuse, võttes aluseks linnakohtu tuvastatud vaidlustamata asjaolu, et kostja on lepingu p 9.1.3 rikkunud.
4. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et
5. oktoobri
6. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-106-03 (RT III 2003, 33, 342) on Riigikohus asunud seisukohale, et kui töölepingus ei ole konkurentsipiirangu rikkumise tagajärjena kokku lepitud, et töötaja peab kohustuse täitmise eest makstud eritasu tagastama või muul viisil tööandjale leppetrahvi maksma, tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda tsiviilõiguse üldistest reeglitest, sest töölepinguseadus konkurentsikeelu rikkumise tagajärgi ette ei näe.
7. Käesolevas vaidluses on tuvastatud, et kostja rikkus lepingu p 9.1.
8. Lepingu rikkumise korral on hagejal võimalik nõuda makstud eritasu tagastamist vaid siis, kui see tuleneb pooltevahelisest kokkuleppest või seadusest. Kohtud ei ole vastava kokkuleppe olemasolu või puudumist tuvastanud. Kuna kostja rikkus lepingut pärast
9. juulit
10. a, tuleb käesolevas asjas võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 järgi kohaldada võlaõigusseadust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 järgi kohaldatakse sama seaduse üldosas sätestatut ka töölepingutele. Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 kohaselt nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju seadusest tuleneval muul põhjusel ei hüvitata.
11. Kolleegium leiab, et kooskõlas tsiviilasjas nr 3-2-1-106-03 väljendatud Riigikohtu seisukohaga, kus eritasu tagastamise küsimus lahendati tsiviilkoodeksi alusel, ei ole ka võlaõigusseaduse kohaselt töötajale makstud eritasu käsitatav tööandja kahjuna, sest tööandja ei maksnud eritasu kohustuse rikkumise tõttu. Palga maksmise kui kulutuse ja lepingu töötajapoolse rikkumise vahel puudub põhjuslik seos. Kui töötaja ei oleks töölepingu p 9.1.3 rikkunud, oleks tööandja palgakulu ikkagi kandnud, seega pole kulutuste kandmine lepingu töötajapoolse rikkumise tagajärg ning töötajale makstud eritasu saab töötajalt tagasi nõuda vaid siis, kui selles on eraldi kokku lepitud või selline õigus tuleneb seadusest.
12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et konkurentsikeelu eest makstava eritasu suurus peab olema õiglane ja kompenseerima töötaja töökohavaliku piirangut.
13. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus töölepingu p-s 9.1.4 sisalduvat poolte kokkulepet tõlgendades ja eeltoodut arvestades võtma seisukoha hageja kantud koolituskulude hüvitamise ja makstud eritasu tagastamise osas, arvestades ühtlasi asjaolu, et linnakohtu otsusega on tuvastatud, et kostja on rikkunud lepingu p 9.1.3 ja seda asjaolu ei ole pooled vaidlustanud. A. Kull, H. Jõks, L. Laarmaa