Obsah (8)

§ 24§ 25§ 27§ 6§ 23§ 2§ 22§ 9

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-3-05 Otsuse kuupäev 17. märts 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Kohtuasi Menetluse alus Riigikoht

) § 9 lg 1 p 7, § 9 lg 2 p 2 ja § 9 lg 4 p 2. Samuti kohaldati

§ 24

lg 2 p 3, mis võimaldab nõuda saastetasu 15-kordses määras, kui saasteaine viiakse keskkonda loata.

1. aprillil 2003 määras Keskkonnainspektsioon AS-le Eesti Raudtee ka Kemikaaliseaduse (KemS) § 17 lg 5 ja § 242 lg 2 alusel 3000 krooni suuruse rahatrahvi, leides, et AS Eesti Raudtee ei teavitanud keskkonnajärelevalve asutust reostusest ega ole hüvitanud tekitatud kahju.
2. Keskkonnaministri
3. juuli
4. a vaideotsusega jäeti rahuldamata AS Eesti Raudtee saastetasu nõude peale esitatud vaie.
5. Kaebuses halduskohtule palus AS Eesti Raudtee saastetasu nõude tühistada ja välja mõista kohtukulud. Kaebuse kohaselt ei ole vaidlusalusel juhul saastetasu määramisel saastust ennetavat toimet, vaid saastetasu on käsitatav pigem trahvina. Kuna väärteo eest määrati ka rahatrahv, on tegemist kahekordse karistamisega. Saastetasu määramine 15-kordses määras on ebaproportsionaalne olukorras, kus saastamiseks puudus isiku tahe. Saastetasu suurus ei ole põhjendatud ja välja selgitamata on pinnasesse valgunud aine kogus. Kaebaja leidis ka, et saastamine toimus vääramatu jõu toimel, tegemist oli ilmastikumõjudest põhjustatud lekkega, mida kaebajal poleks olnud võimalik avastada ega omal jõul kõrvaldada. Saastetasu nõude adressaat pidanuks olema transpordivahendi omanik. Kaebaja arvates on haldusakt ebapiisava motiveerituse tõttu sisuliselt kontrollimatu.
6. Tallinna Halduskohtu
7. veebruari
8. a otsusega haldusasjas nr 3-315/04 jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et saastetasu nõue on faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud ning

§ 25lg-st 1 tulenevalt õigesti esitatud transpordivahendi valdajale.

Saastetasu tuleb tasuda sõltumata tahtlusest ja kahjuliku tagajärje saabumisest ning tegemist ei ole trahviga. Saastetasu maksmise aluseks ei ole kahju tekitamise tõendatus. Tuvastatud ei ole asjaolusid, mis viitaksid saastamisele vääramatu jõu toimel. Pinnasele sattunud kemikaali koguse on kaebaja kommertsaktile tuginedes ise kindlaks määranud vastuses Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakonna järelepärimisele.

1. AS Eesti Raudtee apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada. Apellant leidis, et vaidlustatud haldusakt on vastuolus Põhiseaduse, Saastetasu seaduse ja Kemikaaliseaduse nõuetega ning halduskohus on ebaõigesti kohaldanud nii materiaal- kui ka protsessiõiguse norme. Apellandi arvates on kohus ebaõigesti mõistnud saastetasu olemust. Seadusandja on sanktsioneerinud vaid süülise käitumise. Kohus on alusetult jätnud tähelepanuta väite, et reostust ei tekkinud, kuna pinnas oli külmunud. Samuti jäi tähelepanuta väide saasteaine koguse kindlaks määramata jätmisest. Apellant on ka seisukohal, et põhjendamatu on saastetasu nõue 15-kordses määras ning AS Eesti Raudtee vastu.
2. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis
3. oktoobri
4. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis:
5. Saastetasu nõude puhul ei ole tegemist tsiviilõigusliku kahju hüvitamisega. Saastetasul on nii kahju ennetav kui ka heastav iseloom. 2.

§-st 6 ei saa järeldada, et saastetasu saab nõuda üksnes tahtliku käitumise korral. Saastetasu seadus eeldab, et saasteaine keskkonda viimisel tekib kahju igal juhul ja näeb aluse kahju hüvitamiseks ette juba konkreetse sündmuse asetleidmisega.

1. Saasteainete loata keskkonda viimisel transpordi käigus kehtib eriregulatsioon, mis sätestab transpordivahendi valdaja kohustuse saastetasu maksmiseks. Kuigi tsisternid olid saabunud lõppjaama, olid nad ikka vedaja vastutusel. Kaebaja tegeles regulaarselt naftatoodete veoga, sh ka talveperioodil ja pidi olema teadlik võimalikest ohtudest ning kontrollima tsisternide korrasolekut.
2. Saastetasu kõrgendatud määra rakendamine ei ole ebaproportsionaalne. Saasteainete loata keskkonda viimisel on oht keskkonnale oluliselt suurem, sest tegemist on nn arvestamata ja ülemäärase saastamisega. Võimalik kahju suurus ei sõltu ka sellest, kas ainete keskkonda sattumine põhjustati tahtlikult või hoolsuskohustust järgimata jättes ettevaatamatusest.
3. Keskkonda sattunud naftaprodukti kogus oli kindlaks tehtav dokumentaalsete tõenditega, mistõttu polnud vaja kohaldada

§ 27lg-t 2.

Puuduvad tõendid saasteaine koguse kohta, mis kaebuse esitaja väitel koguti kokku koos killustikuga ja anti üle jäätmekäitlusega tegelevale ettevõttele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

1. Kassatsioonkaebuses palub AS Eesti Raudtee tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Kassaator taotleb ka kohtukulude väljamõistmist. Kassatsioonkaebuses leitakse:
2. Tegemist on tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõudega, mitte avalik-õigusliku reaalkoormatisega, nagu saastetasu nõuet on ebaõigesti sisustanud ringkonnakohus. Seda kinnitab ka Saastetasu seaduse regulatsioon, mille kohaselt tähtajaks maksmata saastetasu nõutakse saastajalt sisse Tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.
3. Käesoleval juhul on saastetasu nõue sisuliselt sanktsioon. Olukorras, kus saastus on juba aset leidnud, ei ole saastetasu ennetava iseloomuga meede.
4. Saastetasu seaduse § 6 kohaselt on saastetasu maksmise kohustus isikul, kelle tahte kohaselt viiakse tema kinnisasjalt keskkonda saasteaineid või jäätmeid. Seadusandja on välistanud vastutuse juhtudel, kui puudub saastamisele suunatud tahe. Ka transpordivahendi valdaja suhtes kehtestatud erinormid ei näe ette sellest erinevat lähenemist.
5. Ringkonnakohus on alusetult jätnud tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited saasteaine koguse ja keskkonna mittereostamise kohta ning kütusekoguse mittevastavusest deklareeritud kogusele.
6. Saastetasu 15-kordses määras nõudmine on ebaproportsionaalselt koormav olukorras, kus saasteaine keskkonda viimisel puudub isiku tahe.
7. Kassaator ei saanud kontrollida reostuse põhjustanud asjaolusid. 7.

§ 25

lg 1 kohaselt tekib transpordivahendi valdaja vastutus, kui ta on põhjustanud saasteaine sattumise keskkonda.

§-st 23 ei tulene üheselt, kas käesoleval juhul on saastetasu maksmise kohustus transpordivahendi omanikul või valdajal.

1. Saastetasu seadus on vastuolus Põhiseaduse §-dega 10 ja
2. Õigusselguse põhimõtet eirav on ka saastetasu olemuse määratlematus.
3. Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakonna kirjalikus vastuses palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kohtukulud kassaatori kanda. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
4. Saastetasu ei ole oma põhiolemuselt karistuslik, vaid eelkõige ennetava iseloomuga majandusliku reguleerimise vahend, millega püütakse mõjutada inimkäitumist, et keskkonda viidaks vähem saasteaineid ja jäätmeid. Saastetasu seaduse (

) § 2 lg 1 sätestab, et saastetasu kehtestamise eesmärk on ennetada ja vähendada saasteainete või jäätmete keskkonda viimisega tekitatavat võimalikku kahju. Saastetasu makstakse saasteainete või jäätmete keskkonda viimisel. Saastetasu ennetavat iseloomu rõhutab ka selle seaduse § 2 teine lõige, mille kohaselt saastetasu maksmise kohustus võib olla asendatud keskkonnakahjustusi vältivate või vähendavate abinõude finantseerimisega. Teisalt on saastetasul heastav iseloom. Keskkonnakasutusest laekuva raha kasutamise seaduse (KeRKS) § 2 p 1 kohaselt kantakse saastetasuna keskkonnakasutusest laekuv raha riigieelarvesse. KeRKS § 3 lg-st 1 tulenevalt kasutatakse riigieelarvesse keskkonnakasutusest laekunud raha samas seaduses sätestatud ulatuses loodusvarade taastootmiseks, keskkonnaseisundi hoidmiseks ja keskkonnakahjustuste heastamiseks. Erandlikel juhtudel võib saastetasul olla ka karistuslik iseloom. Kuigi üldjuhul maksab saastetasu isik, kelle tahte kohaselt viiakse keskkonda saasteaineid või jäätmeid (

§ 6

lg 1) ja kes on soetanud vastava loa, on

§ 23

lg-s 1 sätestatud, et saasteainete või jäätmete lubatust suuremas koguses või loata keskkonda viimisel arvutatakse saastetasu kõrgendatud määra järgi. 10. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et saastetasu määramisel ei ole tegemist tsiviilõigusliku kahju nõudega. Seda seisukohta toetab ka

§ 2

lg 5, mis sätestab selgesõnaliselt, et saastetasu maksmine ei vabasta saasteaineid või jäätmeid keskkonda viinud isikut keskkonna saastamisega kolmandale isikule tekitatud kahju hüvitamisest. Kassaatori viidatud

§ 22

lg 2 näeb küll ette, et tähtajaks maksmata saastetasu nõutakse saastajalt sisse Tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, kuid ka see säte ei mõjuta saastetasu olemust. II 11. Kassaator leiab, et saastetasu nõude õige adressaat olnuks transpordivahendi omanik, mitte AS Eesti Raudtee kui transpordivahendi valdaja. Kassaatori väitel oli vedu reostuse toimumise ajaks juba lõppenud. Teisalt leiab AS Eesti Raudtee, et tsisternide valdajana ei saanud ta luukide tehnilist korrasolekut tagada ega reostust ära hoida. Vaidlust ei ole selle üle, et saasteaineid viidi keskkonda loata ja tuvastatud on, et saasteainete sattumise keskkonda põhjustas AS Eesti Raudtee kui transpordivahendi valdaja.

§ 25

lg 1 kohaselt maksab saasteainete või jäätmete keskkonda viimisel kemikaalide või jäätmete transportimise käigus saastetasu transporditavate kemikaalide või jäätmete keskkonda sattumise põhjustanud transpordivahendi valdaja. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kuigi kütusetsisternid olid jõudnud lõppjaama, ei olnud kütuse transport veel lõppenud ja reostust tuleb pidada tekkinuks transpordi käigus. Õige on ka ringkonnakohtu seisukoht, et äriühing, kes on tegelenud kütuse veoga väga pikka aega, peab tundma ilmastikuoludest johtuda võivaid ohte naftatoodete transportimisel, sealhulgas talvistes tingimustes toimuva kütuse veo spetsiifikat ja kasutama abinõusid lekke kiireks avastamiseks ning reostuse ärahoidmiseks või kiireks likvideerimiseks. Seega on Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakond õigesti kohaldanud

§ 25lg-t 1 ja kohustanud saastetasu maksma AS-i Eesti Raudtee.

III 12. Keskkonnainspektsioon esitas AS-le Eesti Raudtee 152 114 krooni ja 30 sendi suuruse saastetasu nõude. Nõude aluseks oli

§ 9

lg 1 p 7, mille kohaselt on nafta ja naftasaaduste viimisel pinnasesse saastetasu määraks alates 2003. a jaanuarist 6231,0 krooni saasteaine tonni kohta;

§ 9

lg 2 p 2, mille kohaselt suurendatakse saastetasu määrasid 1,5 korda, kui suubla asub linna, alevi või supleranna piires;

§ 9

lg 4 p 2, mille kohaselt saastetasu määrasid vähendatakse 3 korda, kui suublaks on hästi kaitstud põhjaveega pinnas. Samuti kohaldati

§ 24

lg 2 p 3, mille kohaselt saastetasu kõrgendatud määr saasteainete viimisel veekogudesse, põhjavette või pinnasesse on loa omamise nõuet eirates või kohas, mille kohta puudub luba, 15kordne kogu saasteaine koguse kohta. 13.

§ 25

lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse saasteaine keskkonda viimisel kemikaalide transportimise käigus sama seaduse paragrahvis 24 sätestatud saastetasu arvutamise kõrgendatud määrasid. Kassaator on pidanud ebaproportsionaalseks saastetasu maksmiseks kohustamist 15-kordses määras, kuna reostus tekkis temast mitteolenevatel põhjustel ja ilma tahtluseta. Kassaatori arvates tuleks saastetasu määramisel ka arvestada, et AS Eesti Raudtee võttis koheselt kasutusele abinõud reostuse kõrvaldamiseks. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et võimaliku kahju suurus ei sõltu sellest, kas ainete keskkonda sattumine põhjustati tahtlikult või hoolsuskohustust järgimata ettevaatamatusest. Käesoleva vaidluse puhul nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et saastetasu 15-kordse määra rakendamine on proportsionaalne, sest saasteainete loata keskkonda viimisel on oht keskkonnale oluliselt suurem. Saasteainete loata keskkonda viimisel, eriti kui see toimub saasteainete transpordi käigus, võivad saasteained sattuda keskkonda ettenägematus koguses ja kohas ning saastuse mõju keskkonnale on sedavõrd prognoosimatum. Kõrgendatud määra kohaldamine saastetasu arvutamisel saab aga üksikjuhtumil olla põhjendatud ja proportsionaalne vaid siis, kui saastetasu arvutamise aluseks võetud saasteaine kogus on võimalikult õigesti ja täpselt välja selgitatud. IV 14.

§ 27

lg 1 kohaselt arvutatakse saastetasu kõrgendatud määra järgi saasteainete või jäätmete tegelikult mõõdetud või dokumentaalselt tõendatud koguste kohta. Kui keskkonda viidud saasteaineid või jäätmeid ei ole võimalik mõõta ega nende kogust dokumentaalselt tõendada, arvutatakse kogused keskkonnaministri kinnitatud metoodika alusel (

§ 27lg 2).

Ringkonnakohus leidis, et keskkonda sattunud naftaprodukti kogus oli käesoleval juhul kindlaks tehtav dokumentaalsete tõenditega, mistõttu polnud vaja kohaldada

§ 27lg-t 2.

Kohtute arvates oli saasteaine koguse kindlaksmääramine võimalik vastavalt AS Eesti Raudtee esitatud kommertsaktis ja teatises märgitud saasteaine kogusele. Saastetasu arvutamisel on aluseks võetud, et saasteaine kogus oli 3255 kg. AS Eesti Raudtee märkis

1. veebruari
2. a teatises Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakonnale, et pinnasele valgus 3255 kg naftatoodet, kuid lisas ka tõendid reostuse kõrvaldamise ja likvideerimise kohta. 3255 kg on ka naftatoote kogus, mis kommertsaktis A nr 000293/2 (halduskohtu tl-d 44?47) kajastati puudujäägina.
3. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on alusetult jätnud tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited reostuse kõrvaldamise, keskkonda sattunud saasteaine tegeliku koguse ja keskkonna mittereostamise kohta. Ringkonnakohtu väitel puuduvad tõendid saasteaine koguse kohta, mis koguti kokku koos killustikuga ja anti üle jäätmekäitlusega tegelevale ettevõttele. Ringkonnakohus leidis, et kuna väiteid mahavoolanud nafta kokkukogumisest koos killustikuga ja üleandmisest jäätmekäitlusettevõttele ei esitatud vastustajale õigeaegselt, pole nende väidetega enam võimalik arvestada. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu selle seisukohaga.
4. Saastetasu suuruse vastavalt kõrgendatud määrale arvutab

§ 27lg-st 3 tulenevalt keskkonnateenistus või tema nõusolekul saastaja.

Seega lasus saastetasu arvutamise aluseks oleva saasteaine koguse õigsuse väljaselgitamise kohustus Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakonnal. Teadmine, et keskkonda sattunud saasteaine kogusest sõltub saastetasu suurus ja eriti mõjutab see tasumisele kuuluva summa suurust kõrgendatud määrade kohaldamise korral, peaks motiveerima saastajat reostust ennetama ja koheselt ning tõhusalt kõrvaldama. Seetõttu peaks saastaja olema ka huvitatud tõendite kogumisest ja esitamisest, mis võimaldavad kindlaks teha keskkonda sattunud saasteaine tegeliku koguse. Vaidlust ei ole selle üle, et AS Eesti Raudtee asus reostust likvideerima. Juba 18.veebruari

1. a teatisele lisas AS Eesti Raudtee ohtlike jäätmete saatekirja nr 018890 koopia (halduskohtu tl 48), mille kohaselt on tõendatud AS-le MASP üle antud saastunud pinnase kogus (45 000 kg), kuid mitte saasteaine kogus selles pinnases. Teatises märkis AS Eesti Raudtee ka, et reostus koristati absorbendi kaasabil ja kõrvaldati osa reostunud killustikust. Samuti osundati teatises AS Eesti Raudtee päästerongi tegevuse raportile, mis lubati Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakonnale saata täiendavalt. AS Eesti Raudtee päästerongi raporti (tl 58) kohaselt koristati ära kogu mahavoolanud kütus (3255 kg) ning lõppkokkuvõttes reostust ei tekkinud, kuna maapind oli külmunud. Nii Keskkonnainspektsiooni
2. aprilli
3. a otsuses väärteoasjas (Ha-7-12/84) kui ka vaidlustatud saastetasu arvutuses on märgitud, et 3255 kg naftatoodet voolas pinnasele, kuid samas osundati ka reostuse kõrvaldamisele. Seega ei saa pidada õigeks ringkonnakohtu seisukohta saasteaine kogust puudutavate väidete hilinenud esitamisest. Juba
4. veebruari
5. a teatises esitatud informatsiooni ja osundatud tõendite pinnalt pidanuks Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakonnal tekkima kahtlus, et keskkonda sattunud saasteaine kogus võib olla väiksem kommertsaktis puudujäägina märgitust. V
6. Keskkonnainspektsioon määras AS-le Eesti Raudtee ka Kemikaaliseaduse (KemS) § 17 lg 5 ja § 242 lg 2 alusel 3000 krooni suuruse rahatrahvi väärteo toimepanemise eest. KemS § 17 lg 5 kohaselt peab käitleja kemikaalist johtuva reostuse korral kõrvaldama reostuse, likvideerima reostuse põhjuse, teavitama keskkonnajärelevalve asutust ja hüvitama tekitatud kahju. KemS § 242 lg 2 järgi karistatakse juriidilist isikut ohtlike kemikaalide käitlemis-, ohutus- või teavitamisnõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 50 000 krooni. Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakonna otsuse kohaselt väärteoasjas ei teavitanud AS Eesti Raudtee keskkonnajärelevalve asutust reostusest ega ole hüvitanud tekitatud kahju.
7. AS Eesti Raudtee on varasemas kohtumenetluses leidnud, et tegemist oli kahekordse karistamisega, kuna lisaks karistusele väärteo eest oli karistusliku iseloomuga käesoleval juhul ka saastetasu maksmiseks kohustamine saastetasu kõrgendatud määra kohaldades. Kassatsiooniastmes seda väidet sõnaselgelt ei esitata. Karistamine väärteoasjas ei johtunud otseselt kemikaalide käitlemisest ega reostuse põhjustamisest. Saastetasu maksmiseks kohustati AS-i Eesti Raudtee aga seetõttu, et saasteained viidi keskkonda loata. Põhiseaduse § 23 lg-st 2 tuleneva korduva karistamise keelu kohaldamine eeldab, et tegemist on sama teoga. Küsimust korduvast karistamisest käesoleval juhul ei tõusetu, kuna karistust väärteo eest ning karistusliku olemusega saastetasu kõrgendatud määra kohaldati erinevate teokoosseisude eest. VI
8. Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kindlaks tegema, kas saastetasu arvutus põhineb õigesti välja selgitatud saasteaine kogusel ja andma seejärel hinnangu saastetasu nõude õiguspärasusele. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld