Kohtunik Jüri Põllu eriarvamus, millega on ühinenud kohtunikud Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque ja Harri Salmann 1. Meelevaldne on minu arvates üldkogu enamuse arusaam Eluruumide erast

§ 223lg 6 kohaldamisest Vindi tn 8 korteri 23 suhtes.

Üldkogu enamus leidis otsuse punktis 35, et:

1. a)AS Desintegraator on seoses Vindi tn 8 korteri 23 erastamisega saanud kasutada õigust erastada maad soodustingimustel, hoolimata sellest, et ta ei kasutanud maa erastamiseks selle korteri erastamise eest saadud EVP-sid.
2. b)kui AS Desintegraator oleks vaidlusaluse korteri erastanud viivituseta pärast Eluruumide erastamise seaduse § 19 lg 6 kolmanda lause jõustumist (20. jaanuaril 1996), siis oleks ta saanud erastada maad korteri erastamise eest saadud EVP-de eest. Eluruumide erastamise seaduse §

§ 223

lg 6 kõnelevad minu arvates selgelt ja ühemõtteliselt taasriigistamise kohustatud subjekti võimalusest tasuda ostueesõigusega erastatava maa eest eluruumide erastamisest laekunud erastamisväärtpaberitega (nende sätete tsitaadid on otsuse punktis 10). Sellise regulatsiooni juures võib sundvõõrandatava korteri eest EVPdega tasumine olla õiglane hüvitis, kui isikul on reaalne võimalus kasutada korteri erastamisest saadud EVP-sid maa ostueesõigusega erastamisel. Käesolevas tsiviilasjas pole vaidlust selle üle, et AS Desintegraator erastas maa enne Vindi tn 8 korteri 23 erastamist, samuti enne nimetatud majas asuvate teiste korterite erastamist. Seega pole vaidlust ka selle üle, et maad ei erastatud eluruumide erastamisest laekunud väärtpaberite eest. Eluruumide erastamise seaduse ja Maareformi seaduse ülalnimetatud sätete kohaldamisel on oluline see, et AS Desintegraator soetas maa erastamiseks kulunud EVP-d muul viisil ja seejuures enne korterite erastamist. Eluruumide erastamise seaduse §

§ 223

lg 6 piiridest väljub üldkogu enamuse mõttekäik, et juhul kui AS Desintegraator oleks vaidlusaluse korteri erastanud viivituseta pärast Eluruumide erastamise seaduse § 19 lg 6 kolmanda lause jõustumist (

1. jaanuaril 1996), siis oleks ta saanud erastada maad korteri erastamise eest saadud EVP-de eest. Oluline on siin ka see, et AS Desintegraator vaidles halduskohtus Vindi tn 8 majas asuvate korterite erastamise kohustuse üle ja halduskohus tunnistas erastamisest keeldumise seadusevastaseks alles
2. detsembri
3. a otsusega haldusasjas nr 3-125/97 (otsuse punktid 1 ja 43). Eeltoodu tõttu pole AS Desintegraator poolt EVP-de eest maa erastamist kuidagi võimalik seostada Vindi tn 8 korteri 23 sundvõõrandamisega ja selle korteri erastamisest saadud EVP-d ei saa olla õiglaseks hüvitiseks.
4. Selliste faktiliste asjaolude ja üldkogu enamuse poolt Eluruumide erastamise seaduse § 19 lg-le 6 ja Maareformi seaduse § 223 lg-le 6 antud tõlgenduse juures puudub mul vajadus hakata diskuteerima üldkogu enamusega selle üle, kelle suhtes ja missugustel kaalutlustel saab sundvõõrandamise korral õiglane hüvitis olla vara turuväärtusest väiksem ning kas ja kuidas on sundvõõrandatava vara turuväärtusega seostatav õigus erastada maad EVP-de eest. Sellega seoses märgin vaid järgmist: 1) nõustun üldkoguga selles, et sundvõõrandamise puhul on õiglase hüvitise mõõdupuuks vara turuväärtus, ja selles, et erandlikel asjaoludel võib õiglane hüvitis olla vara turuväärtusest väiksem (otsuse punktid 18 ja 19); 2)
5. juunil 1990 vastu võetud ja
6. detsembril 1993 kehtivuse kaotanud Eesti Vabariigi omandiseaduse § 8 lg 1 sätestas: "Eesti Vabariigis on kõik omandivormid seaduse ees võrdsed." Sama paragrahvi lõige 2 sätestas: "Eesti Vabariik tagab omandi puutumatuse ja iga omaniku omandiõiguse teostamine võimaluse."; 3)
7. a Põhiseaduse § 32 järgi on kõigi omand võrdselt kaitstud ja sundvõõrandamine on võimalik vaid õiglase hüvituse eest. Põhiseaduse rakendamise seadus tegi erandeid Põhiseaduse teatud sätete osas. Põhiseaduse § 32 suhtes rakendamise seaduses omandireformi seaduste suhtes reservatsiooni ei tehtud. Reservatsioon omandireformi seaduste suhtes tehti alles Euroopa inimõiguste konventsiooniga ühinemisel ja puudutab üksnes Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni reservatsioonis loetletud küsimustes ega ole seotud Põhiseadusega; 4) seisukoht, et reformi käigus sundvõõrandatava vara turuväärtuses kompenseerimine on ühiskonnale üle jõu käiv, ei tohi olla oletuslik, vaid peab tuginema majanduslikel kalkulatsioonidel.