Kohtunik Jaak Luige eriarvamus Nõustun üldkogu otsuse seisukohaga, et kooperatiivse organisatsiooni kohustus erastada korter, mis ei ole riigilt tasuta saadud, on käsitatav sundvõõrandamisena põhiseaduse § 32 lõike 1 teise lause tähenduses. Sellest nõustumisest lähtub aga ka erimeelsus Vindi tänav 8 korteri 23 sundvõõrandamise eest õiglase hüvitise määramise küsimuses. Kõigepealt esitan oma arusaama õigluse ja õiglase hüvitise mõiste kohta (I), seejärel püüan põhjendada oma vaadet õiglasest hüvitisest selles vaidluses (II). I
- Üritamata defineerida õigluse mõistet ning hoidudes käsitlemast erinevaid õiglusteooriaid, teades aga selle mõiste tüüpilisi kasutusi, saan väita, et õiglus väljendab kõigis oma tähendustes väärtushinnangulist mõõdet. Üheks mõõdupuuks on ka hinnang "õiglane" või "ebaõiglane". Andes hinnangu ühiskonna kui terviku või mõne selle institutsiooni või inimese olemise seisukohast olulisele ja tähenduslikule nähtusele, olukorrale või seisundile, omistatakse neile väärtus (õiglane) või selle vastand (ebaõiglane). Eelneva, kuigi kaudse määratluse toel on selge, et õiglust ei ole võimalik õigusega kehtestada. Samas saab õiglust iseloomustada kui õiguse eesmärki (ideed), mis ühtlasi hõlmab ka õiguse loomise, rakendamise ning kohaldamise põhimõtted. Põhiseadusest lähtuvalt on õiglus (õiglane õigus) väärtuskorra nõue, mis väljendub ning mida saab ka hinnata õiguste ja vabaduste tagatuse ulatuses, võrdse kohtlemise põhimõtte erinevates rakendustes, rikutud õiguste efektiivses kohtulikus kaitses ning õigusrahu taotluses. Õigusriigi tunnusena peegeldab õiglus õigusele kui väärtusele antud lisaväärtust. Kui sellist lisaväärtust põhiseaduslikud institutsioonid luua ei suuda, on tegemist seadus-, mitte õigusriigiga.
- Õiglus ideena tähendab ülekohtu puudumist. Sellist ideaalolukorda siiani ükski ühiskond üheski ühiselu valdkonnas ei ole saavutanud ning selles tähenduses on õiglus alati relatiivne. Ühiskonna normaalse toimimise tagamise üheks vahendiks on ka sundvõõrandamine - isikult tema tahte vastaselt õiguse objektiks oleva eseme, sealhulgas asja äravõtmine. Üldine huvi väljendub siin mingis ühises hüves. Taoline äravõtmine on selle isiku suhtes ülekohtune. Võimaldades omandit seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides omaniku tahte vastaselt võõrandada, tunnustab põhiseadus küll ebaõiglust erahuvidesse sekkumisel, kuid kehtestab samas ülekohtu heastamise abinõuna õiglase ja kohese hüvitise maksmise kohustuse (põhiseaduse § 32 lõige 1). Põhiseaduse § 32 lõikes 1 sätestatud kvalifitseeritud seadusreservatsiooni mõtte kohaselt saab sundvõõrandamine kui oluline omandiõiguse piirang olla põhiseaduspärane üksnes teiste valikute puudumisel. Põhiseaduse samast sättest tulenevalt peavad seadusega olema sätestatud nii sundvõõrandamise kui ka hüvitise kindlaksmääramise ja maksmise alused ja kord (menetlus). Selguse huvides võiks eristada õiglase hüvitise kahte aspekti. Need on hüvitise maksmise viis (raha või mõni muu vahetusväärtus) ja selle suurus. 2.1 Ma ei näe põhiseaduspärast alternatiivi asja sundvõõrandamise heastamisele rahas. Raha kaudu saab ühismõõtmeliseks muuta teised arvesse tulevad vahetusväärtused (õiguse objektiks olevad esemed), arvestusühikuna võimaldab raha ülevaatlikult väljendada kahju suurust, vahetusväärtusena on raha universaalne. Enesestmõistetavalt võivad sundvõõrandamismenetluse osalised kokku leppida mõnes muus hüvitusväärtuses. 2.2 Sundvõõrandamisel tekkiv avalik-õiguslik suhe asetab omaniku kahjuolukorda: ta kaotab omandi või selle osa. Varaline kahju on väljendatav asja kohaliku keskmise müügihinna (turuhind) abil. Kuid põhiseaduse §-s 32 kasutatud mõiste "õiglane" osundab hüvitise suuruse väärtushinnangulisele mõõtele. Just sel põhjusel saab eeldada, et sõltuvalt omandi äravõtmise asjaoludest ja nendele antud hinnangust võib kõnealune hüvitis olla turuhinnast väiksem või suurem.
- Ehk ongi võimalik kehtestada paindlik, kõigi võimalike asjaolude arvesse võtmist ja ka hindamist võimaldav sundvõõrandamise seadus. Kuid probleem seisneb selles, et seadusega on võimatu kehtestada kohustuslikke väärtushinnanguid ja nende hinda. Muidugi on enamik sundvõõrandamise juhtudest standardsed ning seaduse alusel makstav hüvitis on ka isiku vaatenurgast õiglane. 3.1 Üldjuhul peaks sundvõõrandamishüvitis lisaks asja turuhinnale sisaldama ühiskonnale jõukohast hüvitist isiku omandivabadusse sekkumise eest. Kui sundvõõrandamise tagajärjeks on näiteks isiku ettevõtluse lõpetamine, peaks õiglane hüvitis eelduslikult sisaldama ka mingi perioodi eeldatava tulu. Toon veel sellise näite. Kui perekonnalt võetakse koos maaga ära ka kodu, kus tema esivanemad on elanud ja põldu harinud sajandeid, siis sellel hüvel turuhind puudub ning perekonnale on see rahaliselt korvamatu kaotus. Kuid turuhinnast tunduvalt kõrgema hüvitise maksmisega saab riik siiski väärtustada nende rolli ja kohta rahvuse ja kultuuri kestvuses. Eelnevate näidete esitamisega tahan öelda veel seda, et võrreldava asja sundvõõrandamisel võivad esineda asjaolud, mis tingivad põhiseadusele rajaneva vajaduse kohelda hüvitise õiglase suuruse leidmisel inimest ja juriidilist isikut erinevalt. 3.2 Leian, et sundvõõrandamishüvitis võib olla asja turuhinnast madalam juhul, kui isik teadvalt asetab end kahjuolukorda. Näiteks rajatava tee alla ja ümbrusse jäävaid maatükke kokku ostes. Õiglane hüvitis ei saa minu arvates juba eelduslikult sisaldada ühiskonna arvel teenitavat tulu.
- Et seaduse võimalused väärtuste kajastamiseks on piiratud, sätestatakse põhiseaduse § 32 lõike 1 teises lauses õigus vaidlustada sundvõõrandamishüvitis ja selle suurus kohtus. Vaidluse lahendamisel kohus ei loo uut õigust, vaid ütleb mis on õiglane hüvitis (õiglane õigus) sundvõõrandamise konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid arvestades. Kohtu hinnang ongi siin see objektiivne ja erapooletu õigluse mõõdupuu. Põhiseaduse otsekohaldamise printsiipi võib niisiis formuleerida kohtu volitusena määrata seadusest sõltumatult õiglane sundvõõrandamishüvitis. Selle printsiibi kohaldamine tagab omandivabaduse efektiivse kaitse ka siis, kui riik ei ole kindlustanud põhiseaduse §-s 14 sätestatud üldist põhiõigust korraldusele ja menetlusele. Samuti pole igakord vajalik algatada põhiseaduslikkuse järelevale menetlust, kui seadus ei võimalda kohtu arvates õiglast sundvõõrandamishüvitist määrata. II
- Üldkogu otsuses peetakse korteri eest saadud hüvitist koheseks ja õiglaseks. Ühtlasi hinnati ümber Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
- aprilli
- a otsuse (RT I 1995, 42, 655) ja
- novembri
- a otsuse (RT I 1996, 87, 1558) seisukohad üldise huvi ning õiglase ja kohese sundvõõrandamishüvitise küsimuses. Üldkogu otsuse põhjendused ei vasta minu arusaamale õiglasest hüvitisest. 5.1 Riigikohtu
- aprilli
- a ja
- novembri
- a otsusest tulenevalt ei saa ühe eraõigusliku subjekti kohustamist anda ära oma vara teisele eraõiguslikule subjektile, lugeda üldise huvi järgimiseks ning et sundvõõrandades omandireformi käigus eluruumide erastamise ja taasriigistamise seaduse alusel taasriigistamise kohustatud subjektilt vara, mida ta ei ole riigilt tasuta saanud, on põhiseaduse järgi õiglaseks hüvitiseks asja harilik väärtus (kohalik keskmine turuhind). Poolte kokkuleppel võib hüvitiseks olla erastamisväärtpaberite eest maa ostueesõigusega erastamise võimalus. Vaidluse korral tohib vara sundvõõrandada alles pärast vastava kohtuotsuse jõustumist ja selle otsusega määratud tasu saamist. Kui aga vara on ikkagi sundvõõrandatud enne vaidluse lahendamist või kohtu otsusega määratud tasu saamist, on põhiseaduse § 32 lg 1 järgi igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada nii vara võõrandamine kui ka hüvitis või selle suurus. Selle seisukoha jättis arvestamata Tallinna Halduskohus, tunnistades
- detsembri 1997.a otsusega hageja Vindi tn 8 eluruumide erastamisest keeldumise täielikult seadusevastaseks (üldkogu otsuse punkt 1). Seaduskohase sundvõõrandamisega tagas seadusandja küll eluruumi üürnikele võrdse võimaluse erastada nende kasutuses olev eluruum, olenemata omandivormist, kuid samas jättis arvestamata Riigikohtu
- aprilli
- a ja
- novembri
- a otsuse seisukoha võtta sundvõõrandamishüvitise aluseks asja (korteri) harilik väärtus. Õigluse vaatepunktist kohtles seadusandja seega õiglaselt riigi ja muude organisatsioonide eluruumide üürnikke, kuid ülekohtuselt hagejat (õigustatud ootus, et riik arvestab Riigikohtu otsuse seisukohti). 5.2 Üldkogu otsuse kohaselt hõlmab Euroopa inimõiguste konventsiooni reservatsioon selle ratifitseerimisseaduse jõustumise hetkel kehtinud eluruumide erastamise seaduse redaktsiooni. Nimetatud seadus luges sel hetkel erastamise objektiks ka taasriigistamise seaduse § 2 lõikes 3 sätestatud taasriigistamise kohustatud subjekti omandis olevad eluruumid (üldkogu otsuse p 21). Kuid Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
- novembri
- a otsuses ei nõutud eluruumide erastamise ja taasriigistamise seaduse asjakohaste sätete täielikku vastavust konventsioonile ega põhiseadusele, küll aga pidi riik sundvõõrandades sellist vara, mida taasriigistamise kohustatud subjekt ei olnud riigilt tasuta saanud, tagama õiglase hüvitise saamise põhiseaduse § 32 lõike 1 mõttes. Põhiseaduse otsekohaldamisel ei oma konventsiooni ratifitseerimisel tehtud reservatsioon tähtsust. Üldkogu otsuse põhistusest võib aga järeldada vastupidist. Leian, et omandireformi käigus riigi ühe sotsiaalpoliitilise kohustuse realiseerimine (eluruumide erastamine üürnikele) võib tulla ehk arvesse sundvõõrandamishüvitise suuruse, mitte hüvitamisviisi valikul. 5.3 Eluruumide erastamise seaduse § 19 lõike 3 kohaselt omandab taasriigistamise kohustatud subjektide omandis olevate eluruumide erastamisest laekunud raha taasriigistamise kohustatud subjekt. Nõnda siis kohtleb seadus võrdselt taasriigistamise kohustatud subjekte, kes on riigilt saanud vara tasuta, ja neid subjekte, kes ei ole riigilt tasuta vara saanud. Põhiseaduse seisukohast on aga sel tunnusel eristatavatel subjektidel täiesti erinev õiguslik seisund. Esimesel juhul ei ole korteri erastamise kohustus sundvõõrandamine põhiseaduse tähenduses, teisel juhul aga on. Märgitud asjaoludel võrdne kohtlemine on hageja suhtes ebaõiglane.
- Eelnevat kokku võttes ning arvestades eriti sundvõõrandamishüvitise kohesuse tingimuse riigipoolset täitmata jätmist, olnuks õiglane lähtuda hüvitise suuruse määramisel korteri turuväärtusest selle erastamise seisuga. Sundvõõrandamishüvitis tulnuks arvestada ja maksta rahas (eriarvamuse punktid 2.1 ja 2.2). Lisaks sellele, mida Tallinna Linnakohus ja Tallinna Ringkonnakohus hüvitise suuruse määramisel arvestasid, oleksin mina hüvitise suuruse leidmisel pööranud tähelepanu veel eluruumi olulisusele hageja ettevõtluses (eriarvamuse p 2.2). Juhul kui hageja põhitegevus ei olnud seotud kinnisvaraäriga, võinuks õiglane hüvitis olla ka väiksem kohtute otsuses märgitust (üldkogu otsuse punktid 2 ja 3).