KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-86-04 23. märts 2005 Eesistuja Tõnu

) mõttes. Agrotarve AS-l tekkis kohustus maksta E. Koolile hüvitist alles pärast kutsehaiguse diagnoosimist 10. veebruaril 1999, seega pärast aktsiate omandiõiguse üleminekut.

§ 2

lg 2 ja Korra alusel hüvitatakse üksnes võlad, mis tekkisid enne aktsiate omandiõiguse üleminekut.

1. AS Helemir esitas
2. jaanuaril 2002 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Rahandusministeeriumi toiming, millega jäeti rahuldamata AS Helemir taotlus erastatava varaga seotud võla katmiseks ning mõista Rahandusministeeriumilt AS Helemir kasuks välja ühekordne hüvitis 167 800 krooni ja 25 senti, sh tsiviilkohtumenetluses kohtukuludena kantud 66 988 krooni ja 40 senti ning alates
3. jaanuarist 2002 igakuiselt 2876 krooni ja 12 senti.
4. juunil 2002 täpsustas kaebuse esitaja oma nõuet ning palus nimetatud hüvitise välja mõista Agrotarve AS kasuks.
5. Tallinna Halduskohus rahuldas
6. septembri
7. a otsusega haldusasjas nr 3-523/2002 kaebuse osaliselt, mõistes Rahandusministeeriumilt Agrotarve AS kasuks välja ühekordse hüvitise 100 811 krooni ja 85 senti ning alates
8. jaanuarist 2002 igakuiselt 2876 krooni ja 12 senti. Tsiviilkohtumenetluses kantud kohtukulude hüvitamise nõude osas jäi kaebus rahuldamata. Lisaks mõistis kohus Rahandusministeeriumilt AS Helemir kasuks välja kohtukulud 8000 krooni. Kohus leidis, et

§ 2

lg 2 ja Korra eesmärk on kompenseerida riigivara erastajale kahju, mille on põhjustanud nö "varjatud võlgade" ilmnemine pärast vara erastamist. Tegemist on avalik-õigusliku soodustusega, mis antakse riigiettevõtete erastamise eesmärkide täitmiseks. Riigiettevõtete erastamisel oli investeeringute tegemisel oma rahaga riskinud erastajale oluline teada, milline on riigiettevõtte tegelik finantsolukord. Erastamisseaduse (ErS) § 10 lg 5,

§ 2

lg 2 ja Kord tagavad erastaja kaitse, andes talle kindlustunde, et ebaefektiivselt majandatud ja enamasti tõhusa järelevalveta endiste riigiettevõtete "varjatud võlad" ei ohusta tema investeeringuid. Korra p-st 7 tuleneb, et "varjatud võlgade" ilmnemisel kuuluvad need riigi poolt hüvitamisele ka sellisel juhul, kui erastamine toimus läbi äriühingu aktsiate müügi. Tegemist on spetsiifilise avalikõigusliku regulatsiooniga, kuna üldjuhul ei ole aktsionäril õigust nõuda aktsiaseltsi võlgade eest hüvitist kolmandalt isikult. Kui aktsionär (erastaja) ei saaks nõuda "varjatud võlgade" hüvitamist, muutuks korra p 7 rakendamine üldse võimatuks. Erastajal on õigus nõuda, et "varjatud võlgade" ilmnemisel maksaks riik kompensatsioonina hüvitise tagasi ettevõttesse, kuhu investeeringud tehti ja kes võla tasus. HKMS § 26 lg 2 ei takista kaebuse esitajal nõuda rahasumma väljamaksmist kolmanda isiku kasuks. Oluline ei ole, et 7. detsembri 2001. a taotluses Rahandusministeeriumile palus AS Helemir hüvitise välja mõista enda kasuks. Kohus tunnistas lubatavaks kaebuse nõude täpsustuse, milles taotleti rahasumma väljamõistmist Agrotarve AS-le ja Rahandusministeeriumile anti võimalus sellele vastuväited esitada. Rahandusministeerium oleks pidanud juhtima tähelepanu ebatäpsele nõudele juba haldusmenetluse käigus. Kohus leidis, et E. Koolile väljamõistetud hüvitise näol on tegemist erastatud varaga seotud võlaga

§ 2lg 2 ja Korra mõttes.

Samuti ei ole pooled vaidlustanud tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsustes tuvastatud asjaolusid, sealhulgas E. Koolil diagnoositud kutsehaiguse seotust töötamisega RAS-s Agrotarve. Kahju hüvitamise kohustise tekkimisel ei ole oluline, millal esitati kohtusse hagi nõudega kohustuse täitmisele sundimiseks või millal kutsehaigus diagnoositi. Agrotarve AS kulutused õigusabile ei ole käsitatavad erastatud varaga seotud võlana ja Rahandusministeerium neid hüvitama ei pea.

1. Rahandusministeerium esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus tühistada osas, milles AS Helemir kaebus rahuldati, ja teha asjas uus otsus, millega jätta AS Helemir kaebus rahuldamata. Rahandusministeerium leidis, et kohus ei põhjendanud, miks ta tunnistas AS-le Helemir hüvitise maksmisest keeldumise õigusvastaseks, kui samas kohustati Rahandusministeeriumi maksma hüvitist hoopis Agrotarve AS-le. Asjakohatu on kohtuotsuses tehtud viide, et Eesti Vabariik ei ole Harju Maakohtu
2. septembri
3. a ega Tallinna Ringkonnakohtu
4. märtsi
5. a otsuseid edasi kaevanud. Eesti Vabariik ei olnud nimetatud tsiviilasjas menetlusosaliseks, kelleks olid üksnes E. Kool ja Agrotarve AS. Seetõttu puudus riigil õigus ja ka vajadus otsuste edasikaebamiseks. Määrava tähtsusega kohustuse tekkimisel E. Kooli ees on E. Kooli töövõimetuse diagnoosimise hetk, sest sellega tuvastati põhjuslik seos kahju ja Agrotarve AS käitumise vahel. Enne põhjusliku seose kindlakstegemist ei olnud ega saanudki Agrotarve AS-l tekkida E. Koolile tekitatud kahju hüvitamise kohustust. Erastamisest laekuva raha arvelt erastatud varaga seotud võlgade katmist saab nõuda vaid juhul, kui kohustus ise on tekkinud enne aktsiate omandiõiguse üleminekut. Antud juhul on küll kohustuse tekkimise aluseks olev sündmus toimunud enne RAS Agrotarve aktsiate erastamist AS-le Helemir, kuid kohustus tekkis alles pärast erastamist. Korra p 7 mõttes peetakse erastatava äriühingu bilansis kajastamata võlgade all silmas neid võlgu, mis olid erastamise hetkel reaalselt olemas ja mis põhimõtteliselt oleks pidanud bilansis kajastuma, aga millest pooled ei olnud teadlikud. Antud asjas sellise võlaga tegemist ei ole, sest reaalne kohustus ja võimalus võlga bilansis kajastada tekkis alles pärast erastamist.
6. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis
7. septembri
8. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

§ 2

lg-st 2 tuleneb, et Korras määratud juhtudel puudub erastamise korraldajal kaalutlusõigus, millised erastamisega seotud võlad erastamisest laekunud rahast kanda ning riigil on kohustus võlg tasuda. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et

§ 2lg 2 ja Kord näevad ette äriühingu erastanud isikule vastava nõudeõiguse.

AS-l Helemir on õigus oma investeeringute kaitseks nõuda taotletud toimingu sooritamist Agrotarve AS kasuks.

§ 2

lg 2 ja Korra p 7 tõlgendus peab kaitsma ettevõtjat juhusliku või meelevaldse ebavõrdsuse eest ega tohi seada teda halvemasse olukorda võrreldes nende ettevõtjatega, kelle kohustus on tekkinud enne äriühingu erastamist, kuigi pole erastamisel pooltele teatavaks saanud.

§ 2

lg 2 eesmärk on tagada kõigi äriühingu bilansis kajastamata ja pooltele teadmata võlgade hüvitamine riigi poolt, mitte üksnes nende võlgade katmine, mis olid erastamise ajaks tekkinud, kuid erastatava äriühingu bilansis kajastamata. Vastupidine oleks meelevaldne ja vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et AS Helemir nõudeõigus ei sõltu E. Kooli kutsehaiguse diagnoosimise ajast ega kohtusse tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise hagi esitamise ajast, vaid kutsehaiguse põhjustamise ajast. Halduskohtu volitus kohustada haldusorganit sooritama toimingut, mis seisneb rahasumma väljamaksmises, tuleneb HKMS § 26 lg 1 p-st

1. Halduskohus saab selle sätte alusel määratleda ka rahasumma suuruse, kuigi HKMS § 26 lg 2 sätestab halduskohtu sellise volituse selgesõnaliselt vaid kaebuse esitaja kasuks taolise toimingu sooritamiseks kohustamise korral. Haldustoimingust keeldumine vormistati käesoleval juhul keelduva haldusaktina. Kuigi sisuliselt on õige, et Rahandusministeerium ei pidanud taotletud rahasummat maksma AS-le Helemir, oli haldusakt formaalselt õigusvastane, sest Rahandusministeerium esitas aktis keeldumise alusena ebaõige põhjenduse, mis on vastuolus HMS § 56 lg-ga
2. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et õigusvastaseks tunnistamise taotlus oli käesoleval juhul hõlmatud kohustamisnõudega. Õige on apellandi tähelepanek, et tsiviilprotsessis ei oleks riik saanud tehtud otsuste peale edasi kaevata, sest ta ei olnud menetlusosaline. Halduskohtu eksimus selles küsimuses ei mõjuta siiski kohtuotsuse seaduslikkust ning ringkonnakohus ei pea seetõttu vajalikuks halduskohtu otsust muuta. E. Koolile väljamõistetud hüvitise põhjendatuse ja suuruse üle käesolevas protsessis vaidlus puudub. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
3. Rahandusministeerium palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta AS Helemir kaebus rahuldamata. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu tõlgendusega, mille kohaselt on

ja Korra eesmärk jätta riigi kanda kõik erastatava äriühinguga seotud ning äriühingu erastamisele eelnevast tegevusest tulenevad võlad. Selline tõlgendus samastab iseseisva juriidilise isiku, RAS Agrotarve, ja tema aktsiate omaniku, riigi, mis on vastuolus tsiviilõiguse üldpõhimõtetega. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 6 lg 2 kohaselt ei saa juriidilise isiku vara ega juriidiline isik kuuluda teisele isikule. Seega ei saa üks juriidiline isik olla ilma vastava kokkuleppeta vastutav teise juriidilise isiku kohustuste täitmise eest. Kassaator on seisukohal, et

§ 2

lg 2 ja Korra kehtestamise eesmärk oli reguleerida riigi kui erastatava äriühingu müüja lepingulist vastutust ostja ees. Arvestades erastamise aegset olukorda, ei olnud riigil äriühingu aktsiate müüjana võimalik olla teadlik kõigist erastatava äriühingu kohustustest.

§ 2

lg 2 ja Korra eesmärk ei ole mitte riigi vastutuse reguleerimine erastatava äriühingu kohustuste täitmise eest, vaid riigi kui erastamislepingu poole vastutuse reguleerimine olukorras, kus riik on rikkunud tal lepingupoolena lasunud teavitamiskohustust. Korra kohaselt kaetava erastatava äriühingu võla kajastamine bilansis pidi erastamise hetkel olema põhimõtteliselt võimalik, s.t võlg reaalselt eksisteerima, kuigi pooled ei olnud sellest teadlikud. Ringkonnakohtu otsuses esitatud tõlgenduse välistavad ka vaidlusalune erastamisleping RAS Agrotarve aktsiate erastamiseks kui ka muud erastamislepingud. Erastatava äriühingu kohustused on äriühingu kanda nii enne kui ka pärast erastamist. Vastupidiselt ringkonnakohtu seisukohale reguleeritakse erastamislepingutes erikokkuleppega pigem selliste kohustuste välistamine ning riigi kanda võtmine. Kuna Korra alusel kaetakse üksnes erastamislepingu sõlmimise hetkeks tekkinud, ent pooltele mitte teada olnud erastatava äriühingu võlad, on oluline võlasuhte tekkimise aeg. Antud juhul on seega määrava tähtsusega asjaolu, kas kutsehaigus diagnoositi enne või pärast erastamislepingu sõlmimist. 9. AS Helemir vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. AÕS § 6 lg 2 ei ole määrav, sest

ja selle alusel kehtestatud Korrast tulenevalt on riigil kohustus hüvitada erastatava äriühingu võlad ning vastav nõudeõigus on vara erastajal. Ebaõige on kassaatori väide, et antud asjas on tähtis, kas kutsehaigus diagnoositi enne või pärast erastamislepingu sõlmimist. Oluline on, et antud kohustuse tekkimine on põhjuslikus seoses erastatava ettevõtte tegevusega enne erastamistehingut. Tsiviilkohtud tuvastasid, et E. Koolil kutsehaiguse tekkimine seondus tema töötamisega RAS-s Agrotarve enne selle erastamist.

1. Agrotarve AS nõustub kirjalikus vastuses AS Helemir kirjalikus vastuses esitatud seisukohtadega ning palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Asjas käib kassatsiooniastmes vaidlus eelkõige selle üle, kas riik erastatava äriühingu aktsiate müüjana vastutab üksnes nende erastamislepingust välistamata ja erastatava äriühingu bilansis kajastamata ning aktsiate ostu-müügilepingu sõlmimise ajal pooltele mitte teada olnud võlgade eest, mis olid erastamislepingu sõlmimise hetkeks juba tekkinud ning mida oleks põhimõtteliselt olnud võimalik bilansis kajastada, või laieneb erastamise korraldaja vastutus ka nendele võlgadele, mis tekkisid küll pärast erastamise ostu-müügilepingu sõlmimist, kuid mis seonduvad erastatud äriühingu tegevusega enne erastamist. Vaidlust ei ole selle üle, et E. Kooli kutsehaiguse põhjustas tema töötamine RAS-s Agrotarve enne selle erastamist. Käesolevas kohtuasjas ei ole vaidlust ka E. Koolile väljamõistetud hüvitise põhjendatuse ja suuruse üle. I
3. Kuigi Rahandusministeerium ei vaidlusta kassatsioonkaebuses AS Helemir õigust nõuda hüvitise väljamõistmist Agrotarve AS kasuks, peab Riigikohtu halduskolleegium siiski vajalikuks seda küsimust käsitleda. Käesolevas asjas esitas AS Helemir Rahandusministeeriumile taotluse hüvitada temale Agrotarve AS poolt kantud kulud seoses erastatud varaga seotud võlaga. Ka halduskohtusse esitas kaebuse AS Helemir, taotledes Rahandusministeeriumilt tema kasuks hüvitise väljamõistmist. Kaebuse nõude täpsustuste kohaselt palus AS Helemir hüvitise välja mõista Agrotarve AS kasuks. Kohtud on AS Helemir kaebeõigust ning kolmanda isiku kasuks rahasumma väljamõistmise võimalikkust tunnustanud, leides, et

§ 2

lg 2 ja Kord näevad spetsiifilise avalik-õigusliku soodustusena ettevõtte erastanud isikule vastava nõudeõiguse ette, et tagada talle võimalus oma investeeringuid kaitsta. HKMS § 26 lg 1 p 2 alusel saab halduskohus kohustada haldusorganit sooritama toimingut, mis seisneb teise isiku kasuks rahasumma väljamaksmises ning HKMS § 26 lg 2 halduskohtu volitusi selles osas ei piira. 13. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalik-õigusliku suhte olemaolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Seega lähtub Eesti haldusprotsessiõigus üldjuhul subjektiivse õiguskaitse põhimõttest ning kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab. Seaduses võib sellest siiski näha ette erandeid. Kuigi käesoleval juhul kohustati tsiviilasjas tehtud jõustunud kohtuotsusega E. Koolile hüvitist maksma Agrotarve AS, tunnustasid kohtud AS Helemir kui RAS Agrotarve aktsiate omandaja õigust kaitsta oma investeeringuid ning nõuda selleks erastamise korraldajalt hüvitise väljamõistmist Agrotarve AS kasuks. Halduskolleegium nõustub kohtute sellise lähenemisega. Kuivõrd E. Kooli kasuks mõisteti tsiviilasjas hüvitis välja Agrotarve AS-lt, siis ei saanud AS Helemir Rahandusministeeriumilt nõuda väljamõistetud rahasumma hüvitamist temale, vaid üksnes Agrotarve AS-le. Juriidiline isik on iseseisev õigussubjekt, kes omab tsiviilõigusi ja kannab tsiviilkohustusi. Asjaõigusseaduse § 6 lg 2 teise lause kohaselt ei saa juriidilise isiku vara ega juriidiline isik kuuluda teistele isikutele. Aktsiaseltsi aktsionäril on Äriseadustiku (ÄS) §-s 226 loetletud aktsiast tulenevad õigused. Kohtud on käesolevas asjas õigesti leidnud, et AS Helemir nõudeõigus tuleneb mitte tema omandiõigusest Agrotarve AS aktsiatele, vaid asjaolust, et AS Helemir oli erastamislepingu pooleks ning nõudeõiguse tagavad talle septsiifilise avalik-õigusliku regulatsioonina ErS § 10 lg 5,

§ 2lg 2 ja Korra p 7.

1. Kolleegium nõustub kohtutega ka selles, et HKMS § 26 lg 2 ei piira kohtu volitusi kohustada haldusorganit sooritama toimingut, mis seisneb rahasumma väljamõistmises kolmanda isiku kasuks. HKMS § 26 lg 2 üksnes täpsustab HKMS § 26 lg 1 p-s 2 sätestatut ning osundab, et kui kaebuse taotlus on seotud teatud rahasumma väljamaksmisega, määrab halduskohus kaebuse rahuldamise korral otsuses väljamaksmisele kuuluva summa suuruse kindlaks ja mõistab selle välja, mitte ei kohusta näiteks haldusorganit otsustama rahasumma kindlaksmääramist ja väljamaksmist. HKMS § 26 lg-s 2 kirjeldatuga sarnaselt tuleb lahendada ka taotlus, mis seisneb kolmanda isiku kasuks rahasumma väljamõistmises, mõistes kindlaksmääratud rahasumma sel juhul välja kolmanda isiku kasuks. II
2. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuigi ErS § 10 lg 5 sätestab, et müügiobjektiks mitteolevad erastamisega seotud võlad võib erastamise korraldaja otsusel kanda erastamisest laekunud rahast (riigi poolt), tuleneb

§ 2

lg-st 2, et Korras määratud juhtudel erastamise korraldajal kaalutlusõigus puudub ning riigil on kohustus võlg tasuda.

§ 2

lg 2 ja Kord näevad ette äriühingu erastanud isikule vastava nõudeõiguse ja AS-l Helemir on õigus oma investeeringute kaitseks nõuda taotletud toimingu sooritamist Agrotarve AS kasuks. AS Helemir nõudeõigus ei sõltu E. Kooli kutsehaiguse diagnoosimise ajast ega kohtusse tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise hagi esitamise ajast, vaid kutsehaiguse põhjustamise ajast. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu tõlgendus, mille kohaselt on

ja Korra eesmärk jätta riigi kanda kõik erastatava äriühinguga seotud ning äriühingu erastamisele eelnevast tegevusest tulenevad võlad, samastab iseseisva juriidilise isiku, RAS Agrotarve, tema aktsiate omanikuga, riigiga, mis on vastuolus tsiviilõiguse üldpõhimõtetega. Arvestades AÕS § 6 lg-s 2 sätestatut, vastutab erastatava äriühingu võlgade eest nii enne kui ka pärast erastamist vaid erastatav äriühing ise. Kolleegium leiab, et kassaatori selline seisukoht on ekslik. Riigikohtu tsiviilkolleegium nõustus

1. aprilli
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-44-03 (RT III 2003, 16, 156) seisukohaga, mille järgi riiklikud aktsiaseltsid moodustati riigiettevõtete baasil ning riikliku aktsiaseltsi vara jäi riigi varaks ega muutunud eraõigusliku juriidilise isiku varaks Asjaõigusseaduse mõttes.
3. märtsil 1995 jõustunud AÕS § 6 lg 2 kehtestab küll tsiviilõiguse üldise põhimõtte, kuid ei ole omandi tekkimise aluseks, mistõttu ei lõpetanud sätte jõustumine riigi omandiõigust talle kuulunud varale. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et eelviidatust tulenevalt ei saanud AÕS § 6 lg 2 vabastada riiki ka riikliku aktsiaseltsiga seotud kohustuste kandmisest.
4. RAS Agrotarve aktsiate ostu-müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud ErS § 10 lg 5 redaktsiooni kohaselt katab erastatava ettevõtte võlad erastamise korraldaja vastavalt ettevõtte ostumüügilepingule talle erastamisest laekuvast rahast. ErS § 10 lg 5 kehtiva sõnastuse kohaselt erastatava varaga seotud võlad, mis ei ole müügiobjektiks, võib erastamise korraldaja otsusel katta vara erastamisest laekunud rahast vastavalt

§-le 2. Võlad, mis ületavad selle vara erastamisest laekuva raha, võib Vabariigi Valitsus katta eelarvevälise omandireformi reservfondi vahenditest. Säte kehtis samasuguses sõnastuses ka AS Helemir hüvitamistaotluse esitamise ajal. Kolleegium leiab, et ErS § 10 lg 5 sõnastuse muutmisest ei saa tuletada seadusandja poolt erastamise korraldajale kaalutlusõiguse (otsustusdiskretsioon) andmist erastatud varaga seotud võlgade katmisel, vaid seda sätet tuleb käsitada üksnes pädevusnormina, mis volitab erastamise korraldajat või Vabariigi Valitsust katma müügiobjektiks mitteolevad erastatava varaga seotud võlad erastamisest laekunud rahast või selle ebapiisavuse korral omandireformi reservfondi vahenditest. ErS § 10 lg 5 muudetud sõnastuse kohaselt kaetakse müügiobjektiks mitteolevad erastatava varaga seotud võlad vastavalt

§ 2

lg-le 2, mis omakorda viitab selliste võlgade katmise juhtude ja korra kindlaksmääramisele Vabariigi Valitsuse poolt. Ringkonnakohus märkis õigesti, et ErS § 10 lg 5 erastamise korraldajale kaalutlusõigust ette ei näe ning

§ 2lg-s 2 ja Korras ettenähtud juhtudel on riigil kohustus võlg tasuda.

17.

§ 2

lg 2 näeb ette, et erastamise eriarvele laekunud rahast katab erastamise korraldaja Vabariigi Valitsuse kehtestatud juhtudel ja korras erastatud varaga seotud võlad ning selle vara erastamise korraldamisega seotud oma kulud. Vabariigi Valitsuse

1. juuli
2. a määrusega nr 131 kinnitatud "Erastatud varaga seotud võlgade ja vara erastamisega seotud kulude katmise korra" p 7 redaktsioon hüvitamisnõude esitamise ajal nägi ette, et aktsiate või osade erastamisest laekuvast rahast kaetakse need erastatava äriühingu võlad, mis on välistatud ostu-müügilepingust või mis ilmnesid pärast ostu-müügilepingu sõlmimist, kui on tõendatud, et võlg ei olnud kajastatud erastatava äriühingu bilansis ja lepingupooled ei olnud sellest võlast teadlikud. Korra p 15 kohaselt erastamisega seotud kulude ja võlgade katmise erastamise eriarvele laekunud raha arvelt otsustab erastamist korraldava asutuse juht.

§ 2

lg 2 näeb ette, et erastatud varaga seotud võlad tuleb katta erastamisest laekunud rahast. Sättega Vabariigi Valitsusele antud volitus nimetatud võlgade katmise juhtude ja korra kehtestamiseks ei võimalda Vabariigi Valitsusel näha ette, et võlgade katmise otsustab erastamist korraldava asutuse juht või Vabariigi Valitsus vaba kaalutluse tulemusena. Sellisele seisukohale aga võiks Korra p 15 grammatiline tõlgendus viia. Kolleegium on seisukohal, et Korra p 7 ja 15 tuleb tõlgendada selliselt, et kui tegemist on erastatud varaga seotud ning erastamislepingust välistamata varem mitte teada olnud võlaga Korra p 7 mõttes, siis puudub erastamise korraldajal kaalutlusõigus küsimuses, kas võlg katta või mitte.

1. Erastamislepingu sõlmimise ajal kehtinud ÄS § 5 lg 2 kohaselt ettevõtte või selle osa omandi või valduse üleminekul lähevad omandajale või valduse saajale üle kõik ettevõtte või selle osaga seotud kohustused, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ettevõtte või selle osa omandi või valduse üleminekul lähevad sellega seotud õigused üle omandajale või valduse saajale vastavalt nendevahelisele kokkuleppele. Teistsugune kokkulepe ei kehti kolmandate isikute suhtes. Sarnane regulatsioon sisaldub ka kehtivas Võlaõigusseaduses (VÕS § 182 lg-d 2, 3). Viidatud sättest järeldub, et kui tegemist olnuks puhtalt tsiviilõigusliku tehinguga, siis oleksid RAS Agrotarve kohustused läinud üle omandajale. ÄS § 5 lg 3 nägi ette ettevõtte üle andnud isiku ja omandaja solidaarse vastutuse kolmandate isikute ees nende kohustuste osas, mis tekkisid enne ettevõtte või selle osa üleminekut ja mille täitmise tähtpäev on saabunud viie aasta jooksul pärast üleminekut. Sarnaselt on küsimus lahendatud kehtiva VÕS §-s
2. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis
3. mai
4. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-64-03 (RT III 2003, 19, 181), et Äriseadustiku kohaselt vastutas ettevõtte üle andnud isik ka nende kohustuste eest, mis olid tekkinud enne ettevõtte üleandmist ning vastupidine tõlgendus ei vastaks normi eesmärgile ? kaitsta ettevõtte üleminekul kolmandate isikute (nt töötajate) huve (p 14).
5. Erastamise puhul rakenduvad aga tsiviilõiguse põhimõtete kõrval ka avalik-õiguslikud normid. Riigikohtu tsiviilkolleegium asus
6. mai
7. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-97 (RT III 1997, 18/19, 194) seisukohale, et ekslik on arvamus, et erastamisel ettevõtte aktsiate müügiga lähevad kõik ettevõtte kohustused üle aktsiate ostjale. Tsiviilkolleegiumi arvates pidanuks ettevõtte tegevusega mitteseotud kohustuse üleminekuks, konkreetsel juhul hageja esitatud lisapensioni maksmise nõue, mis tulenes töölepingust, mille pooleks ei olnud erastaja, olema see eraldi kokku lepitud erastamise ostu-müügilepingus.
8. Riigikohtu halduskolleegium nõustub kohtute järeldusega, et

§ 2

lg 2 ja Korra p 7 eesmärk on kaitsta erastajaid juhusliku või meelevaldse ebavõrdse kohtlemise eest ega tohi seada erastajat, kelle erastatud äriühingu erastamisele eelneva tegevusega seotud kohustus tekkis pärast erastamist, halvemasse olukorda võrreldes nende erastajatega, kelle erastatud varaga seotud kohustus tekkis enne äriühingu erastamist, kuigi sai pooltele teatavaks alles pärast erastamise ostumüügilepingu sõlmimist. Asjas ei ole vaidlust selliste ettevõtjate nõudeõiguse olemasolu üle, kelle erastatud äriühingu bilansis kajastamata ning erastamise hetkel pooltele mitte teada olnud võlg tekkis enne aktsiate või osade ostu-müügilepingu sõlmimist. Riigi vastutust erastatud äriühinguga seotud võlgade eest ei saa mõistlikult seada sõltuvusse kohustuse tekkimise aluseks oleva asjaolu tuvastamise ega ka kahju hüvitamise nõude esitamise hetkest. Vastutuse aluseks on õigusvastane tegu ise, mitte sellest teadasaamine. Õigusvastaselt kahju tekitamisest teadasaamise hetk omaks tähtsust näiteks kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaegsuse küsimuse lahendamisel, mille üle käesolevas asjas vaidlus puudub. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige välistada vastutuse alt juhud, mil erastamise korraldaja ei saanud objektiivselt olla ostu-müügilepingu sõlmimise ajal teadlik võla olemasolust ega sellest teist lepingupoolt informeerida.

1. Iseenesest õige on kassaatori viide, et erastamislepingus või selle lisas reguleeritakse eelkõige teatud kohustuste välistamine ostu-müügilepingust ja ülejäänud kohustused jäävad erastaja kanda. Samas tuleb silmas pidada sedagi, et erastamislepingu lahutamatuks lisaks on üldjuhul erastatava äriühingu bilanss, milles on äriühingu varad ja kohustused loetletud. Ostja omandab vara, mis on ostu-müügilepingus kajastatud. Erastamislepingus ei ole sõnaselgelt lepitud kokku RAS Agrotarve nende võlgade hüvitamise osas, mis seonduvad äriühingu eelneva tegevusega, kuid mis ei olnud pooltele lepingu sõlmimise ajal teada. Erastamislepingu p-de 1.5 ja 10.1.1 kohaselt kinnitab ostja lepingu sõlmimisel, et on hoolikalt uurinud ja tutvunud aktsiaseltsiga ja selle kohta käiva informatsiooniga ning kavatseb lepingu sõlmimisel toetuda üksnes oma uuringutele lepingu objektiga kaasneva riski osas. Muid lepingus kajastamata kohustustega seonduvaid müüja vastutust piiravaid klausleid erastamileping ei sisalda. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et ülalviidatud erastamise ostu-müügilepingus sisalduvad ostja üldsõnalised kinnitused ei vabasta erastamise korraldajat pärast erastamislepingu sõlmimist ilmnenud võlgade katmisest. Vaidlust ei ole selle üle, et E. Kooli tervisekahjustus kutsehaigusena algas ja kujunes välja oluliselt varem selle diagnoosimisest. Samas ei pruugi kutsehaiguse sümptomid ilmneda vahetult töötamise ajal, vaid võivad tekkida tunduvalt hiljem. AS Helemir ei saanud olla ega pidanud olema teadlik võimalikust kutsehaiguse ilmnemisest isikul, kelle töösuhe RAS-ga Agrotarve oli lõppenud enne erastamist. Seetõttu ei saa käesolevale juhtumile laieneda ostja kohase teadlikkuse nõue, mis võiks välistada erastamise korraldaja vastutuse, kui võla riigi kanda jätmises ei ole eraldi kokku lepitud.
2. Lisaks tuleb arvestada, et töökeskkonna ohuteguritest või töö laadist põhjustatud kutsehaigus võib töötajal tekkida olenemata sellest, et tööandja on oma kohustused töötajale ohutute ja tervislike töötingimuste tagamisel täitnud: töötaja enda süül või muudel põhjustel, mis ei sõltu tööandjast. Tsiviilkoodeksi § 464 lg 1, mille alusel peab tööandja hüvitama töötajale tekitatud tervisekahjustusest põhjustatud kahju, kuulub kohaldamisele üksnes juhul, kui töötajal on diagnoositud tervisekahjustus ja kohus tuvastab, et selle tervisekahjustuse põhjustas tööandja õigusvastane tegevus või tegevusetus ning tööandja ei tõenda, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Tallinna Linnakohtu
3. oktoobri
4. a otsuses ja Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. märtsi
6. a otsuses leiti, et E. Kooli kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks ning tööandja ei olnud tööprotsessi korraldamisel ilmutanud temalt oodatavat hoolsust. Kuivõrd E. Kool töötas RAS-s Agrotarve üksnes enne selle aktsiate erastamist, siis ei saanud temale kutsehaiguse põhjustamises olla süüdi Agrotarve AS. Ka ei pidanud AS Helemir erastamislepingu sõlmimisel eeldama, et erastatav äriühing võis olla oma tegevuses rikkunud tööõiguse norme ning põhjustanud sellega õigusvastaselt mõne töötaja tervisele kahju. Erastamise korraldaja peab katma võlad, mille põhjustas erastatav äriühing oma õigusvastaste tegudega enne erastamist ja mille katmises ei ole erastamise ostu-müügilepingus eraldi kokku lepitud. See ei sõltu kohustuse olemasolust teadasaamise hetkest.
7. Riigikohtu halduskolleegium märgib täiendavalt, et
8. detsembril 2004 jõustunud Vabariigi Valitsuse
9. detsembri
10. a määrusega nr 350 "Vabariigi Valitsuse
11. juuli
12. a määruse nr 131 "Erastatud varaga seotud võlgade ja vara erastamisega seotud kulude katmise korra kinnitamine" muutmine" (RT I 2004, 84, 575) muudeti oluliselt Korra p 7 ulatust, jättes sellest välja võimaluse katta aktsiate või osade erastamisest laekuvast rahast need erastatava äriühingu võlad, mis ei olnud ostu-müügilepingust küll välistatud, kuid ilmnesid pärast ostu-müügilepingu sõlmimist ning on tõendatud, et võlg ei olnud kajastatud erastatava äriühingu bilansis ja lepingupooled ei olnud sellest võlast teadlikud. Kuna AS Helemir esitas Rahandusministeeriumile taotluse hüvitise saamiseks enne sätte jõustumist, siis ei saa Korra p 7 muudetud sõnastus käesolevale asjale laieneda ning seetõttu Riigikohtu halduskolleegium muudatust sisuliselt ei käsitle.
13. Eeltoodust tulenevalt leiab Riigikohtu halduskolleegium, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb seetõttu rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et käesolevas haldusasjas jõusse jäetava ringkonnakohtu otsuse alusel peab Rahandusministeerium hüvitama Agrotarve AS-le kogu temalt Harju Maakohtu
14. oktoobri
15. a otsusega tsiviilasjas nr 2/1-807/00 ja Tallinna Ringkonnakohtu
16. märtsi
17. a otsusega tsiviilasjas nr II-2/283/01 E. Kooli kasuks seoses töövõime kaotusega väljamõistetud rahasumma, sealhulgas igakuised hüvitised. AS Helemir ega Agrotarve AS hüvitise väljamaksmiseks eraldi taotlust Rahandusministeeriumile esitama ei pea. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann