Obsah (4)

§ 113§ 117§ 16§ 18

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-16-05 Otsuse kuupäev 24. märts 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalasi S.

§ 113järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 7.

detsembri

1. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-402/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S. S. kaitsja vandeadvokaadi abi Kristel Vedro, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
2. märts
3. a Istungil osalenud isikud Kirjalik menetlus Resolutsioon
4. Tühistada Lääne-Viru Maakohtu
5. oktoobri
6. a otsus ja Viru Ringkonnakohtu
7. detsembri
8. a otsus S. S. süüditunnistamises ja karistamises

§ 113järgi.

1. Kriminaalasi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus.
2. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Kohtueelsel uurimisel esitati S. S.-le süüdistus

§ 113järgi.

Süüdistuse kohaselt lõi S. S.

1. juunil
2. a omavahelise tüli käigus N. A. kaks korda rusikaga näkku ja seejärel korduvalt noaga näkku, kaela ja jalgadesse. Noaga löömisel tekitas S. S. kannatanule viis haava, millest neli (kaks näos ja kaks jäsemetes) olid elule mitteohtlikud tervisekahjustused. Üks haavadest asetses aga paremas põlveliigeses, noaga oli vigastatud põlvealust arterit ning tegemist oli eluohtliku tervisekahjustusega - arteri vigastusest tingitud verejooks tõi kaasa kannatanu surma.
3. Lääne-Viru Maakohtu
4. oktoobri
5. a otsusega tunnistati S. S. süüdi

§ 113järgi, karistuseks mõisteti talle kaheksa aastat vangistust.

Maakohus leidis, et S. S. süü

§ 113järgi on täielikult tõendatud.

Kohtu hinnangul pidi S. S. kannatanut korduvalt noaga lüües ette nägema mistahes tagajärje saabumist, tegutsedes teise inimese tapmise suhtes seega kaudse tahtlusega. Ka ei proovinud ta kordagi vigastatud kannatanut abistada, kuigi tema tähelepanu juhiti N. A. jalast purskavale verele. Noa ähvardusel ei lasknud ta abi osutada ka teistel kohalviibinutel. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S. S. kaitsja vandeadvokaadi abi Kristel Vedro. Kaitsja palus S. S. käitumine ümber kvalifitseerida

§ 117järgi kui surma põhjustamise ettevaatamatusest.

1. Viru Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et puudub alus kohtualuse käitumise ümberkvalifitseerimiseks

§ 117järgi ja nõustus maakohtu otsuses toodud argumentidega.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

1. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas kassatsiooni korras S. S. kaitsja vandeadvokaadi abi K. Vedro, kes palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kassaatori arvates on tõendamata, et S. S. oleks kannatanut löönud noaga korduvalt kaela ja näkku. Näohaav võis olla tekitatud lihtsalt noaga vehkimisel ja ei ole seostatav tahtliku tapmisega. Kaitsja märgib edasiselt, et N. A.-le tekitatud vigastused ei asetsenud elutähtsates piirkondades. Tavainimene ei tea, et löök jalga võib põhjustada surma ja S. S.-l puudusid anatoomiaalased teadmised. Kriminaalasja materjalidest ei tulene, et keegi oleks pööranud S. S. tähelepanu kannatanu haava tõsidusele. Kõigi tunnistajate ütluste kohaselt oli N. A. surm neile ootamatu ning neist keegi ei teinud midagi, et kannatanule osutada esmaabi või juhtida tähelepanu selle osutamise vajalikkusele.
2. Kassatsioonile esitatud vastuses leiab ringkonnaprokurör Mariza Lillepea, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja kassatsioon tuleb jätta rahuldamata. Prokurör märgib, et kohtualune lõi kannatanut noaga neli korda ja seda ka siis, kui viimane lamas maas ja valust oigas. Seejuures ähvardas S. S. korduvalt kannatanut ka tappa. Prokuröri hinnangul pidi keskharidust ja vastavat elukogemust omav S. S. teadma, et jalgadel asuvad arterid, mille vigastamise korral võib inimene surra verekaotusesse. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu kassatsioonis esitatud põhjustel.
4. Tunnistamaks isikut süüdi

§ 113

järgi, tuleb lisaks kausaalseosele teo ja tagajärje vahel tuvastada, et teo toimepanija tegutses saabunud tagajärje suhtes vähemalt kaudse tahtlusega. Kriminaalkolleegium nõustub kohtutega selles, et käesoleval juhul on põhjuslik seos S. S. käitumise ja saabunud tagajärje, s.o N. A. surma vahel, olemas - tegemist oli kannatanu surma vältimatu eeldusega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-11-01, RT III 2001, 6, 66 - p 7). Puudub ka põhjus arvata, et tegemist oli kausaalahela sellise olulise kõrvalekaldega, mis seaks kahtluse alla põhjuslikkuse

§ 113mõttes.

Seega realiseeris S. S. kannatanut noaga lüües

§ 113objektiivse külje.

Järgnevalt pidanuks kohtud tuvastama, et S. S. pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja ta möönis seda (

§ 16lg 4).

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb subjektiivse külje tuvastatuse osas suhtuda maa- ja ringkonnakohtu otsusesse kriitiliselt. Maakohus on piirdunud tahtluse kirjeldamisel ühe lausega, öeldes järgmist: "Lüües tugevasti korduvalt N. A.-d noaga jalgadesse, pidi ta ette nägema mistahes tagajärje saabumist noalöögi tagajärjel, kaasa arvatud kannatanu surm". Nimetatud lauset kordab ka ringkonnakohus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei anna selline subjektiivse külje tuvastamine piisavalt alust piiritlemaks S. S. käitumises tahtlust ja ettevaatamatust, mis on nii maa- kui ka ringkonnakohtus olnud õigusliku arutelu esemeks.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt määratlenud, millistel alustel tuleb piiritleda subjektiivse külje sisustamisel kaudset tahtlust ja ettevaatamatust. Nii tuleneb otsusest nr 3-1-1-28-01, et "...kaudne tahtlus eeldab, et isik kujutaks endale üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje vahel" (RT III 2001, 11,119 - p 6.3). Seega pidanuks käesoleval juhul kohus tuvastama, et lüües kannatanut noaga põlve, pidas S. S. võimalikuks kannatanu surma saabumist selle löögi tagajärjel. Otsustest sellist järeldust aga ei tulene. Riigikohus möönab, et tahtluse tuvastamisel on abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivne sündmustik. Samas on kriminaalkolleegium toonitanud, et sellist tõendamise viisi tuleb rakendada iga kaasuse puhul rangelt individualiseeritult (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-80-02 - RT III 2002, 21, 243 - p 6.1). Seejuures tuleb tähele panna, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on kaudset tahtlust objektiivsete tehiolude põhjal jaatatud enamasti juhul, kui kannatanu vigastus asetseb südame- või mõnes muus elutähtsas piirkonnas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-126-04 - RT III 2005, 5, 44 - p 11), sest sellisel juhul on tavalise elukogemusega inimesel tõepoolest alust eeldada, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskemaid tagajärgi. Käesolevas kaasuses tähendaks see, et elutähtsaks piirkonnaks tuleks lugeda ka kannatanu põlveliiges. Kuigi prokurör on enda kassatsioonivastuses sellisele seisukohale asunud, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium kaheldavaks, kas sellist järeldust saab teha pelgalt isikul keskhariduse olemasolule tuginedes. Liiatigi on kohtud jätnud sellele küsimusele vastamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub täielikult arusaamaga, et arteri vigastus võib kujutada ohtu inimese elule. Kuid nagu ka tsiteeritud otsuses nr 3-1-1-126-04 öeldud, tuleks tahtliku tapmise jaatamiseks tuvastada, et noaga jalga löömisel oleks kaudse tahtluse tasemel soovitud tabada arterit (vt tsit. otsuse p 11).
3. Kriminaalkolleegium viitab veel lahendile nr 3-1-1-124-03 (RT III 2003, 32, 328), kus p-s 8.2 on sedastatud: "

§-de 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja 18 lg 2 (kergemeelsus) võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. See saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil - kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse ja hooletuse vahel asuvat süüteo subjektiivset tunnust - kergemeelsust - ongi võimalik kaudsest tahtlusest piiritleda peamiselt voluntatiivse elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele". Seega tulnuks kohtutel S. S. süüdimõistmisel

§ 113

järgi esmalt tuvastada, et ta nägi ette surma saabumist (vt ka praeguse otsuse p 10). Alles seejärel saanuks langetada otsuse selle kohta, kas ta möönis surma saabumist või lootis selle mittesaabumisele. Käesoleval juhul võib kohtute formuleeringust - "pidi ette nägema" - välja lugeda ka seda, et silmas võib olla peetud ettevaatamatust hooletuse vormis (

§ 18lg 3), mis aga välistab süüdimõistmise tahtlikus tapmises. 12. Tulenevalt eeltoodust ning juhindudes Kr

MS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse S. S. süüditunnistamises ja karistamises

§ 113

järgi ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. Peeter Vaher, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris