← Eesti

3-1-1-13-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-13-05 Otsuse kuupäev

  1. aprill 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalasi A. H. süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  2. novembri
  3. a otsus asjas nr 2-1-731-04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. H. kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  4. märts 2005, kirjalik menetlus Resolutsioon
  5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. novembri
  7. a ja Harju Maakohtu
  8. juuni
  9. a otsused ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
  10. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Harju Maakohtu
  12. juuni
  13. a otsusega (kohtuotsuse resolutiivosa kuulutati
  14. juunil
  15. a) tunnistati A. H. süüdi KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja teda karistati üheaastase vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. A. H.-lt mõisteti kuriteoga tekitatud kahju katteks välja 147 755 krooni ja 20 senti OÜ X. kasuks. A. H. tunnistati süüdi selles, et tema, olles volitatud ostma OÜ-le X. mootorsõiduki Dodge Grand Caravan (ehitusaasta 1997, VIN-kood 1B4GP54L3VB373019), omastas talle
  16. novembril,
  17. detsembril ja
  18. detsembril
  19. a sõiduauto ostmiseks usaldatud rahasummad koguväärtuses 157 755 krooni ja 20 senti. Maakohus märkis muu hulgas, et
  20. novembril
  21. a sai A. H. OÜ-lt X. volikirja, mis sisaldas volitust osta äriühingule sõiduk Dodge Grand Caravan, allkirjastada selleks vajalikke dokumente, esindada OÜ-d X. Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses ning teostada kõiki vajalikke toiminguid, mis on seotud eelnimetatud sõiduki omandamisega. Maakohtu hinnangul ei olnud A. H. sõiduki müüja, vaid võttis endale volitused osta see auto OÜ-le X. ning just sellel eesmärgil usaldati talle ka äriühingu vara. Kohus pidas loogiliseks kannatanu seadusliku esindaja M. N.-i ütlusi, mille kohaselt pidi kohtualune juba pärast esimese sissemakse saamist
  22. novembril
  23. a korda ajama auto paberid ja esitama äriühingule arve, mille alusel oleks saanud tollis ära maksta käibemaksu. Nii volikiri kui ka raha oli kohtualusele antud OÜ-le X. auto ostmiseks. A. H. aga arvet ei esitanud ja autot üle ei andnud, kulutades saadud raha enda võlgade maksmiseks ning isiklikuks otstarbeks. Nimetatud asjaolud kinnitavad saadud raha pööramist isiklikuks kasuks.
  24. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. H. kaitsja vandeadvokaat Natalja Lausmaa, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja A. H. KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi õigeks mõista. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras ka kannatanu OÜ X. seaduslik esindaja M. N., kes palus maakohtu otsuse tühistada mõistetud karistuse täitmisele pööramata jätmise osas ning tunnistada A. H. süüdi veel mitmetes kuritegudes, mille osas teda kohtu alla ei olnud antud.
  25. Tallinna Ringkonnakohtu
  26. novembri
  27. a otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata ja mõlemad apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhimotiivid olid järgmised. Omastada saab isiku valduses olevat asja, mis on omastaja jaoks võõras. Võõras on asi, mis ei ole antud isiku omandis, millele tal ei ole õiguslikku võimu ning mis on kellegi teise omandis. Kokkulepe omandi üleminekuks peab näitama selgelt senise omaniku loobumist oma omandist. OÜ X. ei kavatsenud loobuda oma rahast, vaid soovis osta selle eest auto.
  28. novembri
  29. a volitusega auto ostmiseks ja selleks vajalike toimingute tegemiseks ei läinud A. H.-le üle omandiõigust OÜ X. rahale. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et nimetatud sõidukit oli A. H. küll ise müügiks pakkunud, kuid ta ei esinenud selle auto omanikuna. A. H. ei olnud auto müüja, vaid võttis endale volitused see auto äriühingule osta ning just sellel eesmärgil usaldati talle äriühingu raha. Enne lepingutingimuste täitmist polnud süüdistataval mingit seaduslikku alust pidada OÜ-lt X. saadud raha enda varaks. Kolme kuu jooksul ei võtnud A. H. ette samme, et saadud raha vastavalt lepingule kulutada. Alles kolm kuud hiljem hakkas ta autot vormistama, kuid hoopis kolmanda isiku nimele. Ringkonnakohus märkis, et sõiduki täpsem päritolu on jäänud uurimise käigus välja selgitamata. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  30. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. H. kaitsja vandeadvokaat N. Lausmaa, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja mõista A. H. KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi õigeks. Oma taotlust põhistab kassaator järgmiselt. 4.1 Mõlema astme kohtud on ekslikult leidnud, et A. H. oli kohustatud andma sõiduki OÜ-le X. üle juba pärast esimese osamakse saamist ning alles pärast seda oleks A. H.-le üleantud raha kuulunud talle. Kohtud on põhiliselt lähtunud sellest, et poolte vahel oli käsundussuhe, mille alusel oli A. H. volitatud tegema sõiduki omandamiseks vajalikke registritoiminguid. Tegelikult sõlmisid pooled aga ostu-müügilepingu. 4.2 Olenemata sellest, kas A. H. ja OÜ X. vaheline õigussuhe on vaadeldav käsunduslepinguna või ostumüügilepinguna, lasus OÜ-l X. tulenevalt Tsiviilkoodeksi (TsK) §-st 242 või § 398 lg 2 p-st 1 kohustus anda A. H.-le üle kindlaksmääratud rahasumma. OÜ X. seda kohustust aga ei täitnud. Pooled ei leppinud kokku, et auto antakse üle enne kogu ostuhinna tasumist. Seega sai A. H.-l tekkida kohustus auto üle anda alles pärast kogu ostusumma laekumist, mida aga ei toimunud. 4.3 OÜ X. poolt üleantud summade näol ei olnud mingil juhul tegemist A. H. jaoks võõra varaga. Raha vastuvõtmise ajal oli A. H. veendunud, et pooltevaheline tsiviilõiguslik leping kehtib ning tal on saadud raha kasutamiseks ja käsutamiseks täielik õigus. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et A. H. oleks pidanud saadud raha mõlema poole poolt lepingu täitmiseni alles hoidma. Sellist kokkulepet poolte vahel ei olnud. Ka volitatud isikuna oli A. H.-l õigus kasutada talle antud raha lepingu täitmiseks, samuti saada hüvitust käsundi täitmisel kantud kulutuste eest (TsK § 398 lg 2 p 2). 4.4 A. H. käitumisele lepingulises suhtes on võimalik anda hinnang tsiviilkohtumenetluses, kus tehtaks kindlaks mõlema lepingupoole toimimise õiguspärasus. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  31. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et omastamise objekt peab olema teo toimepanija jaoks võõras, s.t. kuuluma mõne teise isiku vara hulka. Seega eeldab käesoleva kriminaalasja lahendamine vastust küsimusele, kas OÜ X. poolt A. H.-le üle antud raha läks viimase vara hulka või kuulus ka pärast üleandmist endiselt OÜ-le X. Selle küsimuse lahendamiseks tuleb välja selgitada, milline oli OÜ X. ja A. H. vaheline õigussuhe sõiduauto Dodge Grand Caravan hankimisel. Näiteks juhul, kui poolte vahel oli ostu-müügi suhe, läks OÜ X. tasutud raha juba üleandmisel A. H. vara hulka ja osaühing omandas lepingust tuleneva nõudeõiguse sõiduauto üleandmiseks.
  32. Maakohus ja ringkonnakohus on nentinud, et A. H. ei olnud sõiduauto müüja, vaid võttis endale volitused see auto äriühingule osta. Selle seisukoha põhjendamisel on kohtud tuginenud eeskätt kriminaalasja materjalides sisalduvale OÜ X. volikirjale ning asjaolule, et A. H. oli sõidukit küll ise müügiks pakkunud, kuid ta ei esinenud auto omanikuna ega esitanud sellekohaseid dokumente ühelegi tunnistajale. Samas ei ole kohtud otsesõnu märkinud, mis liiki lepinguline suhe nende arvates OÜ X. ja A. H. vahel eksisteeris. Otsuste kontekstist võib järeldada, et silmas on peetud käsunduslepingut (TsK § 394).
  33. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohtute tuvastatud faktilised asjaolud piisavad OÜ X. ja A. H. vahel eksisteerinud õigussuhte tõsikindlaks kvalifitseerimiseks. Näiteks ei ole kohtuotsustes kajastatu pinnalt võimalik välistada, et poolte vahel oli sõlmitud ostu-müügi leping. Seejuures on oluline märkida, et ostu-müügi lepingu objektiks võib olla ka müüja poolt alles tulevikus omandatav asi. Tuvastamata on asjaolu, kelle omandis oli sõiduauto Dodge Grand Caravan OÜ X. ja A. H. vahelise lepingu sõlmimise ajal. Nii maa- kui ka ringkonnakohus märkisid, et auto täpsem päritolu on jäänud uurimise käigus välja selgitamata. Samas välistaks auto kuulumine A. H.-le täielikult käsundussuhte ja viitaks poolte vahel eksisteerinud ostu-müügi lepingule. Maakohus ja ringkonnakohus on jätnud hindamata ja analüüsimata mitmed kriminaalasjas olemasolevad tõendid, millel võib olla tähtsust OÜ X. ja A. H. vahelise õigussuhte olemuse väljaselgitamisel. Nii on tähelepanuta jäetud asjaolu, et OÜ X. poolt A. H.-le antud volikirja adressaadina on märgitud üksnes ARK Tallinna büroo. Samuti ei ole piisavalt analüüsitud kannatanu esindaja, süüdistatava ja tunnistajate ütlusi (nt I kd, tl 4; I kd, tl 18-18p; II kd, tl 23; II kd, tl 21p-22; II kd, tl 60p; II kd, tl 18p; II kd, tl 19p-20; II kd, tl 35p). Kriminaalkolleegium leiab, et eelnimetatud asjaolude ja tõendite hindamata jätmine seab kahtluse alla Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuste järelduste ja põhjenduste veenvuse. Seetõttu tuleb kohtuotsused KrMS § 339 lg 1 p 7 alusel tühistada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  34. juuni
  35. a määrus asjas nr 3-1-1-47-04 � RT III 2004, 17, 208, p 10).
  36. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et teatud juhtudel ei pruugi tsiviilõigusliku lepingu poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel olla piisavalt konkretiseeritud, et see hõlmaks kõiki asjaolusid, mis on olulised sõlmitava lepingu eristamiseks mõnda teist liiki tsiviilõiguslikust lepingust. Kuid olukorras, kus lepingu tsiviilõiguslikust kvalifikatsioonist sõltub isiku käitumisele antav karistusõiguslik hinnang, tuleb kriminaalmenetluses eeskätt silmas pidada KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud nõuet tõlgendada kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava või süüdistatava kasuks.
  37. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6, § 362 p-st 2 ja § 339 lg 1 p-st 7, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  38. novembri
  39. a ja Harju Maakohtu
  40. juuni
  41. a otsused A. H. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
  42. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib täiendavalt, et käesolevas asjas on Harju Maakohus rikkunud nõuet, mille kohaselt peab ka motiveeritud kohtuotsus kandma resolutiivosa kuulutamise kuupäeva (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  43. mai
  44. a otsus asjas nr 3-1-1-43-03 - RT III 2003, 18, 169, p 7). Jüri Ilvest Ott Järvesaar Hannes Kiris

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.