KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-31-05 Otsuse kuupäev 13. aprill 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher Kohtuasi M. P. väärteoasi liiklu

§ 7431

ning liikluskindlustuse seaduse § 661 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu

1. detsembri
2. a otsus väärteoasjas nr 4-70/2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. P. kaitsja vandeadvokaat Li Uiga, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
3. aprill
4. a Resolutsioon Jätta Tartu Maakohtu
5. detsembri
6. a otsus M. P. väärteoasjas liiklusseaduse §

§ 7431

ning liikluskindlustuse seaduse § 661 lg 2 järgi muutmata ja kassatsioon rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. P. karistati Lõuna Politseiprefektuuri
2. märtsi
3. a otsusega liiklusseaduse (LS) § 7417 järgi 50 trahviühiku (3000 krooni), LS § 7431 järgi samuti 50 trahviühiku ja liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 661 lg 2 järgi 25 trahviühiku (1500 krooni) suuruse rahatrahviga. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt rikkus M. P. mootorsõidukit juhtides nõuet suunduda enne pööret pärisuunavööndi vastava ääre lähedale, sõites ühesuunalise liiklusega teel parempoolselt sõidurajalt üle vasakpoolse sõiduraja tee vasakus servas asunud parkimiskohta. Seejuures sõitis ta ette vasakpoolsel sõidurajal lähenenud autole, mistõttu toimus kokkupõrge ja tekitati varaline kahju. Lisaks ei teatanud M. P. varalise kahjuga liiklusõnnetuses osalenud juhina liiklusõnnetusest politseile, kuigi teatamine oli Vabariigi Valitsuse
4. veebruari
5. a määruse nr 68 "Liiklusõnnetusest teatamise, asjaolude väljaselgitamise, vormistamise, registreerimise ja arvestuse kord" järgi kohustuslik. Ka juhtis M. P. mootorsõidukit kohustusliku liikluskindlustuse maksevabal perioodil.
6. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas M. P. kaebuse Tartu Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja väärteoasja menetluse lõpetamist. Kaebuses väitis menetlusalune isik, et soovis Tartus X tn N kõrval parkida auto tee vasakus ääres asuval teekattemärgistusega tähistatud parkimiskohal. Selleks vähendas ta kiirust ja peatas auto parkimiskohale paigutamiseks. Ootamatult ilmus X tänava poolt tänavanurga tagant teine sõiduk, mis sõitis tema autole tagant otsa. Teist sõidukit juhtinud isik kinnitas sündmuskohal, et ületas lubatud sõidukiirust ja ei jõudnud seetõttu sõidukit peatada, ning võttis süü liiklusõnnetuse põhjustamises omaks. Kohapeal lepiti kokku, et liiklusõnnetusest politseile ei teatata. Otsuse tegemisel oleks tulnud hinnata mõlema liiklusõnnetuses osalenud juhi käitumist. Kaebaja hinnangul põhjustas liiklusõnnetuse tema juhitud autole sisse sõitnud auto juht M. M., kes rikkus LE § 93, § 94 ja §
7. Lisaks leiab kaebaja, et talle on süüks pandud LE § 97 rikkumist, mis kehtestab nõuded pöörde sooritamisel, kuid tema ei teinud pööret. Juhul, kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid on juhtumi põhjuseid hinnates ühel meelel ja on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, ei pea liiklusõnnetusest politseile teatama. Antud juhul saavutasid liiklusõnnetuses osalenud juhid kokkuleppe, et õnnetuse põhjustas teine liiklusõnnetuses osalenud juht (M. M.). Alles hiljem taganes teine osapool sõlmitud kokkuleppest. Riigikohus on oma otsusega väärteoasjas 3-1-1-9-04 jätnud juhi karistamata, kui kannatanu ja süüdlane olid teada, aga avariiteatist kirjalikult ja ametlikult kehtestatud plangil ei olnud vormistatud. M. P. juhitud autol puudus tõepoolest Eestis registreeritud kindlustusandja väljastatud liikluskindlustuse poliis, kuid sõidukile oli väljastatud kehtiv kindlustus Saksa Liitvabariigis. Vastav poliis oli menetlusalusel isikul liiklusõnnetuse ajal kaasas, kuid väärteoprotokolli vormistamisel kaks kuud hiljem ei olnud seda poliisi enam alles.
8. Tartu Maakohtu
9. detsembri
10. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuotsuse kohaselt andis menetlusalune isik kohtus ütlusi, et tema sõitis mööda X tänavat suunaga X tänava poole parempoolses sõidureas. Soovides parkida vasakule parkimisritta, lülitas ta suunatule sisse ja reastus ümber vasakusse sõiduritta. Vasakus reas liikudes märkas ta parkimiskohta ja peeglist taha vaadates ei näinud kedagi tulemas. Kui auto nina oli parkimiskohas sees, seisatus ta hetkeks. Seejärel tundis ta tõuget. Autost väljudes nägi ta, et talle oli otsa sõitnud Opel. Kohapeal leppisid nad kokku, et liiklusõnnetuses on süüdi Opeli juht. Kuna kaebaja autol ei olnud midagi viga, ei näinud ta põhjust politseid kutsuda. Tunnistaja M. M. ütluste kohaselt sõitis ta koos töökaaslasega mööda X tänavat kesklinna poole. Paremasse sõiduritta pööras tume Mercedes, tunnistaja sõitis vasakus reas. Umbes X tänava bussipeatuse juures alustas Mercedes ootamatult manöövrit vasakule tee ääres olevasse parkimiskohta, lülitades suunatule sisse alles manöövri tegemisel. Kokkupõrke vältimiseks tunnistaja pidurdas, kuid vahemaa ei olnud piisavalt suur, et kokkupõrget vältida. Autodest väljudes tekkis sõnelus selle üle, kes on süüdi. M. M. sõnul jõuti kokkuleppele, et õnnetuses on süüdi M. P. Hiljem kaebaja ja Mercedese omanikuga kohtudes väitsid viimased, et süüdi on siiski M. M., kuna too sõitis tagant sisse. Seetõttu läks tunnistaja järgmisel hommikul politseisse. Tunnistaja K. K. ütluste kohaselt oli ta M. M. autos kaassõitja. Nad sõitsid X tänavat pidi X tänava poole vasakus sõidureas. Paremalt reast hakkas ootamatult vasakule parkimiskohta keerama sõiduauto Mercedes. Suunda näitas selle juht alles siis, kui keeras parkimiskohta, jäädes diagonaalis tee peale. Pärast sõnelust M. M. ja Mercedese juhi vahel said nad tunnistaja sõnul kokkuleppele, et Mercedese juht on süüdi. Kohus leidis, et põhjust ei ole kahelda tunnistajate ütlustes, menetlusaluse isiku ütlused on aga ennastõigustavad ja antud eesmärgiga vabaneda vastutusest. Seoses M. P. karistamisega LS § 7417 järgi luges kohus M. M. ja K. K. ütlustega tõendatuks selle, et M. P. alustas äkiliselt vasakpööret eelnevalt nõuetekohaselt suunatulega märku andmata. Tunnistaja M. M. sõitis mööda X tänavat kesklinna poole ühesuunalise tänava vasakpoolses sõidurajas ja nägi seega juba kaugelt eespool toimuvat. Kohus leidis, et parempoolses sõidureas liikunud M. P. oleks LE §-i 97 kohaselt pidanud esmalt ümber reastuma vasakusse sõiduritta ning alles seejärel sooritama pöörde parkimiskohta. Parkimiskoha leidnud, sooritas M. P. parkimiseks äkilise pöörde parempoolsest rajast, andes suunatulega märku alles parkimiskohta sisenemisel. M. P. sõnul otsis ta aeglaselt sõites parkimiskohta, mistõttu on alust arvata, et tema tähelepanu ülejäänu suhtes oli hajunud. Liiklusseaduse § 7431 puutuvalt asus kohus seisukohale, et poolte vahel puudus seaduses sätestatud nõuetele vastav kokkulepe. Kuigi kohapeal tekkis vaidlus, kes on rikkumises süüdi, kokkulepe justkui saavutati. See jäeti aga kirjalikult vormistamata ja hiljem sellest loobuti. Kuna kokkulepe jäi saavutamata, pöördus M. M. politseisse. LE §-st 227 tuleneb selgelt, et tugineda liiklusõnnetuse osapoolte vahelisele kokkuleppele õnnetuse eest vastutava isiku osas, peab kokkulepe juhtide vahel olema sõlmitud kirjalikult. Liiklusõnnetusest politseile teatamata jätmise eest on karistatud ka M. M. Kohus ei pidanud tõendatuks kaebaja väidet, et liiklusõnnetuse toimumise ajal oli sõidukil olemas kehtiv liikluskindlustus. Varasemates ütlustes ei ole M. P. kindlustuse puudumise kohta selgitusi andnud. Sooritatud päringu kohaselt oli liikluskindlustuse toimumise päeval sõidukil maksevaba periood. Kaebaja ei ole esitanud õnnetuse päeval kehtinud liikluskindlustuse poliisi ega selle olemasolu kuidagi tõendanud.
11. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. P. kaitsja vandeadvokaat Li Uiga, kes palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega M. P. karistati liiklusnõuete rikkumisega varalise kahju põhjustamise ja liiklusõnnetusest politseile teatamata jätmise eest, ning lõpetada selles osas väärteoasja menetlus. Kassaator leiab, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud menetlusõigust. Materiaalõiguse väär kohaldamine seisnes LE §-de 91, 97 ja 227 kohaldamises. LE § 91 kohaselt peab juht enne manöövri või peatumise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid. Kohus ei ole otsuses viidanud ühelegi tõendile, mis tõendaks, et M. P. ei veendunud enne manöövri alustamist selle ohutuses. Ka ei põhjendanud kohus, miks ta ei usu M. P. selgitusi, et ta veendus manöövri ohutuses kiiruse vähendamisega ja teise sõiduki kauguse hindamisega. Samuti ei ole kohus nimetanud tõendeid, mis kinnitaksid M. P. süüd LE § 97 rikkumises. Sellega, et otsusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes on kohus jõudnud järeldusele, et M. P. rikkus LE § 91 ja § 97, on rikutud ka otsuse motiveerimise nõudeid. Lisaks on kohus eiranud VTMS § 110 p-s 2 sätestatud nõuet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuse põhiosas märkida muuhulgas tõendamata jäänud asjaolu ja tõend, mida ei peeta usaldusväärseks, ning põhjendus, miks kohus seda usaldusväärseks ei pea. Kohus on ainsa väitena selgitanud, et peab kaebaja ütlusi ennastõigustavateks. Samal ajal on kohus lugenud usaldusväärseks tunnistaja M. M. ütlused, mis aga samuti on ennastõigustavad, kuna tegemist on teise liiklusõnnetuses osalenud juhiga. Ainsad süüstavad tõendid ongi teise liiklusõnnetuses osalenud juhi M. M. ja temaga kaasas olnud isiku K. K. ütlused, mida ei ole aga võetud vahetult peale sündmust, vaid alles järgmisel päeval, mis andis tunnistajatele võimaluse oma positsioone läbi arutada ja kooskõlastada. Riigikohus on asjas 3-1-1-1-03 leidnud, et liiklussüütegude puhul on vajalik uurida kõikide osalenud juhtide käitumist. Kohus ei ole teise juhi käitumist analüüsinud ega hinnanud, vaatamata sellele, et kaebaja kohtuistungil juhtis tähelepanu sellele, et M. M. rikkus LE §-e 93, 94 ja
12. Nii tunnistajad M. M. kui K. K. tunnistavad, et M. P. lülitas suunatuled sisse enne pöörde sooritamist. Tagapool sõitval juhil on kohustus lubada manöövrit sooritav sõiduk enda ette sõidureale ja tagada manöövri ohutus. M. M. seda ei teinud. Kassatsioonis korratakse seisukohta, et Riigikohtu otsuses väärteoasjas 3-1-1-9-04 on leitud, et ainult dokumendi mittevormistamine pärast, kui tegelikult kokkuleppe oli olemas, ei saa isikut LS § 7431 järgi karistada. Kassatsioonis märgitakse, et M. M. tunnistas sündmuskohal oma süüd ja mõlemad juhid lahkusid sündmuskohalt, olles saavutanud kokkuleppe. Seda, et kokkulepe saavutati, kinnitavad oma ütlustes ka tunnistajad M. M. ja K. K. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13. Kassaatoriga tuleb nõustuda selles, et liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata mõlema juhi käitumist. Viimati kordas Riigikohus seda
14. veebruari
15. a otsuses väärteoasjas 3-1-1-2-05 (J. L. väärteoasi). See on vajalik hindamaks, kas just menetlusalune isik põhjustas õnnetuse ja sellega varalise kahju. On võimalik, et erinevad liikluses osalenud isikud rikkusid erinevaid liiklusnõudeid, kuid kõik need rikkumised ei pruugi olla põhjuslikus seoses tagajärjega. Seega tuleb tuvastada see, kuidas käitus teine juht, kas tema käitumises esines liiklusnõuete rikkumisi ja kas need rikkumised olid põhjuslikus seoses varalise kahju tekkimisega. Käesolevas asjas on kohus tuvastanud, et liikluseeskirja nõudeid rikkus menetlusalune isik. Kohus on otsuses näidanud tõendid ja motiivid, millel nende järeldused põhinevad. Asjas puuduvad tõendid, mis usaldusväärselt tõendaksid, et teise juhi poolt liikluseeskirja nõuete rikkumine (liiklusõnnetusest politseile teatamata jätmine) oleks olnud liiklusõnnetusega põhjuslikus seoses. Teisi rikkumisi ei ole M. M. osas tuvastatud.
16. Mis puutub isiku karistamisse LS § 7431 järgi, siis märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et LE § 227 nõuab üheselt kokkuleppe kirjalikku vormi. Vorminõude mittejärgimisel tuleb kohaldada TsÜS § 83 lg-t 1, mille kohaselt on seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kirjaliku vormi nõue tuleneb just asjaolust, et asi, milles kokku lepitakse, on ühe isiku vastutus kahju tekitamise eest. Kirjaliku kokkuleppe puudumise korral on hiljem juhtidel võimalik oma seisukohta muuta ja oma süüd eitada. Selline on situatsioon ka käesoleva kaasuse puhul � kumbki juht väidab, et teine võttis süü omaks. Seega tuleb asuda seisukohale, et seaduse nõuetele vastav kokkulepe puudus ja seetõttu oleks tulnud kutsuda politsei. Vältimaks selliseid vaidlusi ongi sisse seatud kirjaliku vormi nõue, mida tagatakse karistusõigusliku sanktsiooniga. Ebaõige on kassaatori väide, et asjas nr 3-1-1-9-04 (RT III 2004, 7, 76) on Riigikohus asunud seisukohale, et kirjaliku dokumendi vormistamata jätmine ei pruugi tuua kaasa vastutust LS § 7431 järgi. Viidatud kohtuotsuses (p 6.2) on kirjutatud järgmist: "Liiklusseaduse § 7431 näeb ette vastutuse liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamata jätmise eest, kui teatamine oli kohustuslik. LE §-st 227 tuleneb, et liiklusõnnetusest politseile teatamine on kohustuslik juhul, kui liiklusõnnetuses sai viga inimene, kui tekitati varaline kahju ning juhid või juht ja kahju saaja ei ole üksmeelel vastutuse küsimuses, või kui kahju saaja ei ole teada. Kõnealuses liiklusõnnetuses inimene viga ei saanud, varaline kahju tekitati aga auto omanikule � Põlva Maavalitsusele. Maavanema kohusetäitjana oli A. H. kahju saaja esindaja. Avalduses, mis registreeriti
17. juunil
18. a Põlva Maavalitsuse dokumendiregistris (tl 4), võttis A. H. liiklusõnnetuse põhjustamise omaks. Seega puudusid kahju saaja ja liiklusõnnetuses osalenud juhi vahel erimeelsused vastutuse küsimuses." Avalduse näol oli seega käsitletud kohtuasjas olemas kirjalik dokument, milles juht võttis süü omaks.
19. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
20. detsembri
21. a otsuse M. P. väärteoasjas liiklusseaduse §

§ 7431

ning liikluskindlustuse seaduse § 661 lg 2 järgi muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Peeter Vaher