3-1-1-42-05

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-42-05 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu,

1. aprill 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku
2. märtsi
3. a määrus, millega jäeti läbi vaatamata V. K. kaebus Riigiprokuratuuri
4. veebruari
5. a määruse peale Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. K., määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev
6. aprill 2005, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta V. K. määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku
7. märtsi
8. a määruse peale läbi vaatamata ja tagastada V. K-le kaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. V. K. esitas
10. detsembril
11. a Põhja Ringkonnaprokuratuurile kaebuse, milles palus alustada kriminaalmenetlust ühistu X dokumentide võltsimises ja võltsitud dokumentide kasutamises.
12. Juhindudes KrMS § 198 lg-st 1 ja § 199 lg 1 p-st 1 jättis ringkonnaprokurör Lauri Aasmann
13. jaanuaril
14. a teatisega nr 05730000008 V. K. kaebuse rahuldamata ja kriminaalmenetluse alustamata.
15. V. K. esitas
16. jaanuaril
17. a Riigiprokuratuurile kaebuse, milles taotles jätkuvalt kriminaalmenetluse alustamist dokumentide võltsimises ja võltsitud dokumentide kasutamises ühistu X endiste juhatuse liikmete poolt.
18. Riigiprokurör Anna Kasesalu
19. veebruari
20. a määrusega jäeti V. K. kaebus rahuldamata. Määruse lõpposas selgitati, et sellega mittenõustumisel on kaebuse esitajal õigus esitada KrMS § 208 lg 1 alusel kaebus ringkonnakohtusse advokaadi vahendusel.
21. V. K. esitas
22. märtsil
23. a kaebuse Tallinna Ringkonnakohtule palvega tühistada riigiprokurör A. Kasesalu
24. veebruari
25. a määrus ja kohustada riigiprokuratuuri välja selgitama ühistu X dokumentatsiooni võltsimisega seotud asjaolud ja politseitöötajate ebaseaduslikud toimingud kriminaalasja materjalidega. Rahaliste vahendite puudumise tõttu palus V. K. luba esitada kaebus ise advokaadi vahenduseta.
26. Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku
27. märtsi
28. a määrusega jäeti V. K. kaebus KrMS § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest selle esitas isik, kellel puudub iseseisev kaebeõigus.
29. V. K. esitas
30. märtsil
31. a Riigikohtule määruskaebuse, leides, et Tallinna Ringkonnakohtu
32. märtsi
33. a määrus on põhjendamatu. V. K. palus selle määruse tühistada ja saata tema kaebus uueks arutamiseks samale kohtule. Jätkuvalt palus ta luba esitada kaebus advokaadi vahenduseta, kuna tal ei ole vahendeid tasuda õigusabi eest. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
34. Kriminaalmenetluse seadustiku § 384 lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus sama seadustiku § 344 lõikes 3 loetletud isikutel, samuti menetlusvälisel isikul advokaadi vahendusel, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Kuna V. K. on vaidlustanud Tallinna Ringkonnakohtu
35. märtsi
36. a määruse ilma advokaadi vahenduseta, tuleb tema kaebus lähtudes KrMS § 388 lg-st 4 ja § 350 lg 2 p-st 2 jätta läbi vaatamata. II
37. Arvestades Riigikohtu ülesannet tagada seaduste ühetaoline kohaldamine peab kriminaalkolleegium vajalikuks korrata kriminaalasjas nr 3-1-1-134-04 (RT III 2005, 4, 32) väljendatud seisukohti.
38. Kuigi KrMS § 37 lg 1 kohaselt saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist kriminaalmenetluse välist isikut, kes leiab, et talle on kuriteoga tekitatud kahju, kuid kriminaalmenetlus on põhjendamatult kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Sellisel isikul ei saa olla kõiki KrMS § 38 lg-s 1 sätestatud kannatanu õigusi, kuid kaebeõigus tuleb talle tagada täies mahus. Selle kaebeõiguse tagamisel tuleb arvestada ka seda, et KrMS § 41 lg 3 kohaselt peab menetleja määrama kannatanule kas tema taotlusel või omal initsiatiivil esindaja riigi kulul, kui ta leiab, et vastasel korral võivad kannatanu olulised huvid maksujõuetuse tõttu jääda kaitseta. Tulenevalt eelmärgitust ei ole menetleja õigustatud jätma tähelepanuta taotlust, mille on kannatanu KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina esitanud enesele riigi kulul esindaja määramiseks. Sellise taotluse rahuldamata jätmise peab menetleja vormistama põhistatud määrusega.
39. Kaaludes KrMS § 41 lg-st 3 lähtuvalt kannatanule esindaja määramist riigi kulul peab menetleja hindama esmalt seda, kas tegemist on maksujõuetu isikuga. Menetlejal on seejuures õigus ja kohustus nõuda, et isik esitaks tõendeid enese maksujõuetuse kohta, aga ka kontrollida esitatud tõendeid. Oluline on siinjuures rõhutada, et töötus ei pruugi iseenesest veel tähendada isiku maksujõuetust. Arusaamast, et isiku maksujõuetuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada tema majanduslikku kindlustatust tervikuna, ja et maksujõuetuse tõendamise kohustus lasub isikul enesel, lähtutakse ka
40. märtsil
41. a jõustunud Riigi õigusabi seaduses - edasiselt RõS (RT I 2004, 56, 403).
42. Olles tuvastanud isiku maksujõuetuse, peab menetleja KrMS § 41 lg-st 3 tulenevalt järgnevalt hindama seda, kas maksujõuetule kannatanule riigi kulul esindaja määramata jätmisel võiksid kaitseta jääda tema olulised huvid. Seadusega menetlejale pandud olulise ja mitteolulise huvi piiritlemise kohustus eeldab vältimatult, et menetleja süüviks ka kaebuse sisusse. Siinjuures peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et ka RõS kohaselt võidakse riigi õigusabi jätta muuhulgas andmata ka juhtudel, mil menetleja leiab, et taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb (RõS § 7 lg 1 p 2) või kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene (RõS § 7 lg 1 p 5).
43. Käesolevas asjas jäeti riigiprokuröri A. Kasesalu
44. veebruari
45. a määrusega rahuldamata V. K. kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale. Selles määruse resolutiivosas selgitati V. K-le, et määrusega mittenõustumisel on tal õigus seda määrust advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus. V. K. esitas ringkonnakohtule kaebuse ise, kuid ta taotles muuhulgas enesele õigust esitada kaebus ise ilma advokaadi vahenduseta, kuna tal puuduvad rahalised vahendid õigusabi eest tasumiseks. Esindaja määramist riigi kulul V. K. ei taotlenud. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et sellises olukorras oleks ringkonnakohus pidanud enne kaebuse läbivaatamata jätmist selgitama välja, kas V. K. soovib endale esindaja määramist riigi kulul ja kas riigi kulul esindaja määramiseks on olemas vastavad tingimused.
46. Siiski puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil võimalus asuda sisuliselt analüüsima V. K. Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku
47. märtsi
48. a määruse peale esitatud määruskaebust. Tulenevalt KrMS § 384 lg-st 2 oleks V. K. ka ringkonnakohtu määrust saanud määruskaebe korras vaidlustada vaid advokaadist esindaja vahendusel. V. K. on aga Riigikohtule kaebuse esitanud ise. Kuid samas on ta jätkuvalt taotlenud enesele maksejõuetuse tõttu kaebuse esitamise õigust ilma advokaadi vahenduseta, kuid ei ole taotlenud riigi kulul endale esindaja määramist.
49. Lähtudes kaebuse sisust ja kaebusele lisatud dokumentidest leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium esmalt, et puudub igasugune objektiivne alus otsustamaks, kas V. K. on maksejõuetu või mitte. Teiseks leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium kaebusele lisatud dokumentidele tuginevalt, et kriminaalmenetluse alustamata jätmist on nii ringkonnaprokuröri kui ka riigiprokuröri poolt piisavalt põhjendatud ja seega saab V. K-l käesolevas asjas vaevalt olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi võiks vajada. Seetõttu jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium kooskõlas KrMS § 350 lg 2 p-ga 2 V. K. kaebuse läbi vaatamata, sest selle on esitanud isik, kellel pole selleks seaduslikku õigust. Ott Järvesaar, Lea Kivi, Peeter Vaher