3-4-1-1-05

Kohtunik Jüri Põllu eriarvamus

1. Ma ei nõustu üldkogu otsuse resolutsiooniga, ehkki möönan, et ka käesolevas asjas häälteenamuse saavutanud kohtuotsuse resolutsioon on mõeldav. Häälteenamuse saavutanud resolutsioon on põhjendatav sellega, et õiguskantsleri poolt Riigikohtule esitatud taotlust võib vaadelda alternatiivsena (vt otsuse punkt 44) ja üldkogu lahendas kohtuotsuse resolutsioonis taotluse ühe alternatiivi. Resolutsiooni kasuks räägib ka see, et eelseisvateks, s.o
2. a sügisel toimuvateks kohalike omavalitsuste volikogude valimisteks pole nähtavasti võimalik, arvestades seaduseelnõude välja töötamiseks ja menetlemiseks kuluvat aega, kaaluda ja kehtestada regulatsiooni, mis võimaldaks nendel valimistel alternatiivina valimisliitudele või koos valimisliitudega osaleda kohalikel erakondadel. Ajategurit arvestades oleks ilmselgelt võimatu ka elujõuliste kohalike erakondade moodustamine, isegi kui seaduses jõutaks vastav muudatus teha (vt otsuse punkt 47). Isegi kui Riigikogul õnnestuks vastav regulatsioon kehtestada, ei saaks kiirkorras moodustatud kohalik erakond eelseisvatel valimistel minu arvates oma sisult kuigivõrd erineda valimisliidust.
3. Kõigest sellest hoolimata pole ma nõus otsuse resolutsiooni ja otsuse motivatsiooni punktis 47 esitatud üldkogu enamuse seisukohaga, mille järgi, lähtudes õiguskindluse põhimõttest, ei saa käesolevas vaidluses kohtuotsuse resolutsioonis tunnistada Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse (KOVVS) § 701 ja Erakonnaseaduse (EKS) § 6 lg 2 põhiseadusevastaseks nende koosmõjus ning seepärast tuleb kehtetuks tunnistada üksnes KOVVS §
4. Samas konstateeris üldkogu otsuse motivatsiooni punktis 36 EKS § 6 lg 2 ja KOVVS § 701 põhiseadusevastasust nende sätete koosmõjus. Lähtun kõigepealt sellest, et käesolev kohtuotsus ei tohiks silmas pidada üksnes
5. a sügisel toimuvaid kohaliku omavalitsuse volikogude valimisi. Erinevalt
6. aastal Riigikohtu menetluses olnud asjast, mille põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium lahendas
7. juuli
8. a otsusega (asi nr 3-4-1-7-02), pole käesolev põhiseaduslikkuse järelevalve asi seotud üksnes eelseisvate valimistega, vaid omab üldisemat kaalu. Käesoleva asja üldisema kaalu tajumine kumab läbi ka üldkogu otsuse motivatsioonist. Õiguskantsleri poolt Riigikohtu istungil alternatiivsena sõnastatud taotlus ei tee minu arvates võimatuks Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Erakonnaseaduse asjassepuutuva regulatsiooni kui terviku põhiseaduspärasuse hindamist kohtuotsuse resolutsioonis. Kohtuotsuse motivatsioonis õigusliku regulatsiooni põhiseaduspärasusele antud hinnangud pole akti vastu võtnud organile rangelt võttes siduvad. Kohtuotsuse resolutsioonis seaduste regulatsioonile kui tervikule hinnangu andmine stimuleeriks seadusandjat probleemiga kiiresti uuesti tegelema ja kaaluma kõiki võimalikke regulatsiooni variante ning hoopis süvendaks õiguskindlust sel viisil, et vähendaks tõenäosust, et Riigikohus peab veel kord menetlema kohtuasja, mis on tekkinud kohalike valimiste ja sellega seonduvalt erakonnapõhiõiguse pinnalt. See lahendus stimuleerinuks Riigikogu aegsasti analüüsima ka Euroopa Parlamendi valimise seadust, mille
9. peatükk koostoimes Erakonnaseadusega võib tekitada probleeme seoses Euroopa Liidu kodanike kandideerimisega järgmistel Euroopa Parlamendi valimistel. Arvan, et kui vähegi võimalik, tuleb, eriti nii sensitiivses küsimuses kui seda on erakonnapõhiõigus ja valimisõigused, anda õigusliku regulatsiooni valiku võimalus parlamendile, mitte aga lahendada kohtuotsusega parlamendi eest küsimust ära. Praegu kohalike valimisteni jääv aeg võimaldab anda asja otsustamiseks Riigikogu kätte. Üldkogu enamus on aga küsimuse parlamendi eest ära otsustanud, võimaldamata parlamendile täiendavaid samme. Seda kõike arvestades polnud minu arvates üldkogul mõistlik siduda end õiguskantsleri poolt Riigikohtu istungil esitatud alternatiivse taotlusega.
10. Arvan, et võimalikke kohtuotsuse resolutsioone selles asjas oli veel vähemalt kolm. Puudusteta resolutsioonivariante minu arvates polegi, arvestades õiguskantsleri taotluse esitamise aega (
11. detsember 2004), asja keerukust, üldkogus asja läbivaatamiseks paratamatult kuluvat aega (mis käesoleval juhul on jäänud Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 13 lg-ga 1 ette nähtud nelja kuu piiridesse) ja kohalike omavalitsuste
12. a sügiseste valimisteni jäänud aega. Allpool käsitletavatest kohtuotsuse resolutsioonivariantidest pean halvimaks esimest (vt punkt 4) ja parimaks teist (vt punkt 5).
13. Üheks võimaluseks olnuks kasutada Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 15 lg 1 p-s 2 ja § 58 lg-s 3 Riigikohtule selgesõnaliselt antud pädevust ning tunnistada kohtuotsuse resolutsioonis KOVVS § 701 ja Erakonnaseaduse asjakohane regulatsioon nende koostoimes kehtetuks ja anda seadusandjale mõistlik aeg regulatsiooni kooskõlla viimiseks Põhiseadusega. Mõistlik aeg võib PSJKS § 58 lg 3 järgi olla kuni kuus kuud pikk. Kuid arvestades
14. a kohalike valimisteni jäänud aega, pole kuuekuulise tähtaja andmine mõeldav. Arvan, et probleemi keerukust ja valimisteni jäänud aja pikkust arvestades polegi seadusandjale võimalik ette kirjutada aega, mis oleks mõistlik ja tagaks eelseisvate valimiste tähtaegse läbiviimise. Kui seadusandja ei jõuaks kehtetuks tunnistatud regulatsiooni asemel kohtuotsusega määratud ajaks uut, põhiseaduspärast regulatsiooni kehtestada, siis toimuksid sellise resolutsioonivariandi korral kohalikud valimised valimisliitude osavõtul. Kuid Erakonnaseadusega erakonna moodustamiseks sätestatud 1000 liikme nõude osas regulatsiooni kehtetuks tunnistamine tooks kohtuotsuse jõustumisel negatiivse tagajärjena kaasa selle, et kohtuotsusega kaoks ära erakonna registreerimiseks vajalik liikmete miinimumarv. See poleks aga minu arvates kooskõlas Põhiseaduse § 48 lg 1 teise lause mõttega, mille järgi erakond on liikmelisusel põhinev ühing ja sellise ühingu liikmete arvu kehtestamine on seadusandja pädevuses. Arvan, et Riigikohus ei tohi luua olukorda, kus erakonda saab moodustada suvalise liikmete arvuga.
15. Seda negatiivset tagajärge ja võimalikku etteheidet, et Riigikohus on kaalukate põhjendusteta sekkunud poliitikasse ja parlamendi pädevusse, oleks suutnud vältida kohtuotsuse resolutsioon, mille järgi KOVVS § 701 ja Erakonnaseaduse asjakohane regulatsioon nende koosmõjus tunnistataks põhiseadusevastaseks, mitte aga kehtetuks. Selline resolutsioon andnuks nii sensitiivses küsimuses kui seda on valimisõigus ja erakonnapõhiõigus otsustuse tegemise parlamendi kätte. Praegu on aga üldkogu kohtuotsusega ilma tungiva vajaduseta taastanud valimisliidud ajal, mil parlamendil olnuks veel aega, et ise küsimusega tegelda. Riigikogu saanuks ajapuudusel valida kasvõi näiteks lahenduse, mis lubab valimisliite. Märgin siinkohal, et Riigikogu suutis pärast
16. juuli
17. a valimisliite puudutava otsuse tegemist teha seaduses asjakohased, valimisliite lubavad muudatused ja
18. a sügisesed valimised toimusid tähtaegselt. Tõsi,
19. a juulikuus taandus küsimus vaid valimisliite taaslubava tehnilise regulatsiooni kehtestamisele ja sügisesteks valimisteks vajaliku poliitilise otsustuse tegemisele. Praegune olukord on keerulisem. Pean siiski tunnistama, et kohtuotsuse resolutsioonis seaduste regulatsiooni põhiseadusevastasuse tuvastamisega piirdumisel on teoreetiline võimalus, et Riigikogu ei vii Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Erakonnaseaduse asjakohast regulatsiooni mõistliku aja jooksul kooskõlla Põhiseadusega. Nii on juhtunud Omandireformi aluste seaduse § 7 lg-t 3 puudutava üldkogu otsusega, mis pärineb
20. oktoobrist 2002 (asi nr 3-4-1-5-02). Kuid arvan, et käesolevas asjas on Riigikogu koosseisu enamuse poolt toetatava lahenduse leidmine reaalne. Pealegi on parlamendi "korrale kutsumiseks" viimase tegevusetuse puhuks seadusandja nüüd ise kehtestanud minu arvates tõhusad õiguslikud vahendid, mida seni pole küll veel kasutatud. Nimelt näeb PSJKS § 9 lg 1 ja § 15 lg 1 p
21. ette võimaluse tunnistada õigustloova akti andmata jätmine Põhiseadusega vastuolus olevaks. Seadusandja tegematajätmist käesolevas asjas saaks isik, olenevalt vaidluse iseloomust, vaidlustada kas Kohaliku omavalitsuse valimisseaduse alusel valimiskomisjoni peale kaebuse esitamisel või kaevates kohalike küsimustega tegeleva erakonna registreerimata jätmise peale. Riigivastutuse seadus kehtestab sellisteks juhtudeks minu arvates tõsiseltvõetavate sanktsioonide rakendamise võimaluse. Halvimal juhul tähendaks eelpoolnimetatud teoreetiline võimalus seda, et hääletamistulemused tunnistatakse PSJKS § 46 lg 2 ja KOVVS § 67 alusel kehtetuks. Piirdumine kohtuotsuse resolutsioonis seadusega kehtestatud regulatsiooni kehtetuks tunnistamise asemel selle põhiseadusevastasuse tuvastamisega pole minu arvates käsitatav Riigikohtu pädevuse ületamisena või menetlusseaduse muu, väiksema rikkumisena, vaid Riigikohtu asjakohase enesepiiramisena. Pädevuse ületamisega oleks tegu siis, kui Riigikohus teeks rohkem, kui talle on lubatud. Vaid pädevuse ületamisel sekkuks kohus teise võimuharu tegevusvaldkonda.
22. Seadusandjasse umbusklikuma suhtumise korral olnuks eriarvamuse punktis 5 esitatud variandi asemel võimalik kohtuotsuse resolutsioon, millega oleks tunnistatud Erakonnaseaduse asjakohane regulatsioon ja KOVVS § 701 nende koostoimes põhiseadusevastaseks ning lisaks sellele KOVVS § 701 kehtetuks. Sellise lahenduse korral tulnuks PSJKS § 58 lg 3 alusel anda seadusandjale aega põhiseadusevastaseks tunnistatud regulatsiooni kooskõlla viimiseks Põhiseadusega. Kohtuotsuse määratud ajaks täitmata jätmise korral oleks KOVVS § 701 kaotanud kehtivuse ja
23. aasta valimisi saaks korraldada valimisliitude osavõtul. Kuid ka selline resolutsioon ei välistaks erakonna registreerimisel tekkida võivaid vaidlusi erakonnapõhiõiguse pinnalt.