Obsah (4)

§ 9§ 18§ 13§ 192

KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-13-05 28. aprill 2005 Eesistuja Tõn

) § 9 lg 4 kohaselt toimub maakatastri kande muutmine ühe võimaliku alusena kohaliku omavalitsuse organi otsuse alusel. Kuna viidatud tsiviilkohtu otsus andis nii sisulise kui formaalse aluse vastustajale kinnisasja jagamise otsustamiseks, siis on vastustaja poolt õiguspäraselt tuginetud

§ 9

lg-le 4.

§ 18

lg 6 kohaselt tuli jagatava kinnisasja maakatastrisse kandmisel määrata ka katastriüksuse sihtotstarve ning seega puudus vastustajal selles küsimuses diskretsiooniõigus ja ta oli kohustatud määratlema jagatavate maaüksuste sihtotstarbe.

1. M. Klein esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja vaidlustatud haldusakti tühistamist.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a otsusega jäeti M. Kleini apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Otsuses märgiti, et vastavalt TsMS § 242 lg-le 1 on jõustunud kohtuotsus kohustuslik asjast osa võtnud pooltele ja kolmandatele isikutele; jõustunud kohtuotsus on täitmiseks kohustuslik kõigile riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele ja nende ametnikele. Kuna jõustunud maakohtu otsus oli vallavolikogule täitmiseks kohustuslik, siis on Ülenurme Vallavolikogu õigesti lubanud jagada Kleini kinnistu I maatüki kaheks eraldi katastriüksuseks, võttes aluseks Tartu Maakohtu
5. märtsi
6. a otsuse. Maakohtu otsuses on tuvastatud, et kolmandale isikule erastamisele kuuluva maatüki suurus on ligikaudu 513 m2, samuti määratleti maatüki asukoht, kuju ja piirid. Kuna maakohtu jõustunud kohtuotsus on käsitletav kinnisasja omaniku avaldusena (nõusolekuna) kinnisasja jagamiseks vajalike toimingute tegemiseks, siis selles otsuses tuvastatud eraldatava maatüki asukoht, kuju, piirid ja ligikaudne pindala on käsitletavad tingimustena, millistel kaebuse esitaja soovis kinnisasja jagamiseks vajalike toimingute tegemist. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige apellandi seisukoht, et teda ei olnud kaasatud vallavolikogu poolt haldusmenetlusse. Haldusmenetlus algas apellandi taotlusel (fikseeritud maakohtu jõustunud otsuses) ning haldusmenetluse läbiviimisel on arvestatud apellandi taotluses esitatud tingimusi maatüki asukoha, kuju, piiride ja ligikaudse pindala kohta (on tuvastatud asjaoluks jõustunud kohtuotsuses). Samuti on apellant kaasatud haldusmenetlusse sel teel, et talle esitati kinnisasja jagamise piiriprotokollid. Ebaõige on apellandi seisukoht, et Ülenurme Vallavolikogul puudus õigus muuta kinnisasja seniseid sihtotstarbeid. Ülenurme Vallavolikogu ei ole vaidlustatud haldusaktis muutnud katastriüksuste sihtotstarvet. Kinnistu I maatükk jagati kaheks eraldi uueks katastriüksuseks ning määrati uutele moodustatud katastriüksustele sihtotstarbed. Kuna tegemist ei olnud katastriüksuse sihtotstarbe muutmisega, vaid uutele moodustatud katastriüksustele sihtotstarbe määramisega, siis ei ole asjakohane apellandi viide Vabariigi Valitsuse
7. jaanuari
8. a määrusega nr 36 kinnitatud Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise aluste p-dele 8 ja
9. Selle määruse p 5 kohaselt ei arvata eluasemekohta pindalaga kuni 2 ha maatulundusmaa hulka. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
10. M. Klein esitas kassatsioonkaebuse, milles palub Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja uueks läbivaatamiseks saatmist. Kassatsioonkaebuses leitakse järgmist.
11. Ringkonnakohus rikkus uurimisprintsiipi, kuna ta ei selgitanud välja, kui suur täpselt on K. Raidsalu õiguspärases kasutuses olev maa. Nähtuvalt maaüksuse plaanidest on jagamise käigus Tartu Maakohtu otsuses viidatud 513 m2-st saanud 478 m
12. Nõudes välja selleks olulisi tõendeid (K. Raidsalule krundi eraldamist tõendavad dokumendid), võib tegelikkuses kujuneda olukord, kus K. Raidsalule omal ajal eraldatud maatüki ühtivus M. Kleini kinnisasjaga veelgi väheneb.
13. Ringkonnakohus leidis, et käesolevas asjas ei saa kohaldada Vabariigi Valitsuse määruse nr 36 p-e 8 ja 11, kuna tegemist ei olnud katastriüksuse seniste sihtotstarvete muutmise, vaid määramisega. Ringkonnakohus ei ole viidanud, millisest õigusaktist ta nimetatud seisukohale asudes juhindus, samuti ei ole ta nimetanud Ülenurme Vallavolikogu tegevuse seaduslikku alust. Vabariigi Valitsuse määruse nr 36 p 8 järgi saab katastriüksuse sihtotstarvet muuta vaid kas maaomaniku avalduse või õigusakti alusel vastu võetud kohaliku omavalitsusorgani otsusega. Vastav avaldus või õigusakt asjas puudusid. Seega tuli juhinduda korra p-st 11, mille kohaselt enne korra jõustumist katastrisse kantud katastriüksuse või maaüksuse või maakasutuse sihtotstarbed jäävad kehtima, kui neid ei muudeta vastavalt

§-le

2. Ringkonnakohtu seisukoht, et selline sihtotstarvete muutmine oli seaduslik, on vastuolus nii PS §ga 32 kui ka PS §-st 10 tuleneva õiguspärase ootuse põhimõttega. 4.

§ 13

lg 1 järgi saab kinnisasja jagamistoiminguid läbi viia ainult siis, kui kinnisasja olemust ei muudeta. Jagamistoimingute käigus on kinnisasja seniste sihtotstarvete muutmisega muudetud kinnisasja olemust ja seega on kinnisasja käsutatud ilma omaniku vastava tahteavalduseta, mis on ebaseaduslik.

1. Kassaatorile kuulub üks kinnisasi, mille suuruseks on 50 ha ja mis koosneb neljast katastriüksusest. Seetõttu on ringkonnakohus ebaõigesti tõlgendanud Vabariigi Valitsuse määruse nr 36 p-i
2. Sihtotstarbe muutmisega seati kassaator raskesse olukorda, kuna suurenes maamaksukohustus, piiratud on mitmed põllumajandus- ja muude toetuste taotlemine, samuti on maakasutusnõuete rikkumise eest ette nähtud karistus (

§ 192). 7.

Ülenurme Vallavolikogu kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et Tartu Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse tühistamiseks. Vastuses märgitakse, et kassaator ei esitanud ei esimeses ega teises kohtuastmes taotlusi tõendite esitamiseks või väljanõudmiseks. Tartu Maakohtu otsuses märgiti katastriüksuse ligikaudne suurus, täpne suurus pidi selguma mõõdistamise käigus. Katastriüksustele elamumaa sihtotstarbe andmine ei häiri kassaatori põllumajanduslikku tegevust, kuna talle kuulub hetkel kolm katastriüksust pindalaga 48 ha ja sihtotstarbega maatulundusmaa. Moodustatud uute katastriüksuste pindalad on 1,77 ja 478 m2 ja need ei ole kassaatori jaoks põllumajandustootmisel olulise tähtsusega. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Vaidlusaluseks haldusaktiks käesolevas asjas on Ülenurme Vallavolikogu
2. detsembri
3. a otsus nr 62, millega lubati jagada M. Kleini omandis oleva kinnisasja üks maatükk kaheks eraldi katastriüksuseks. Otsuse p-ga 2 määrati mõlema katastriüksuse sihtotstarbeks elamumaa. Nimetatud korralduse andmisel lähtus Ülenurme Vallavolikogu Tartu Maakohtu poolt K. Raidsalu hagis M. Kleini ja Eesti Vabariigi vastu
4. märtsil 2003 tehtud otsusest tsiviilasjas nr 2-1485/
5. Selle kohtuotsuse resolutsiooniga otsustati lugeda kohtuotsus nõusolekuks, millega M. Klein lubab jagada temale kuuluva kinnistu, kusjuures jagamisel tekkiv uus kinnistu peab hõlmama K. Raidsalu õiguspärasesse kasutusse antud maad, ja teha kõiki jagamiseks vajalikke toiminguid. Kohtuotsus oli seega suunatud M. Kleini omandis olevast kinnistust kahe kinnistu moodustamisele, millest üks jääks M. Kleinile ning teise saaks tulevikus erastada K. Raidsalu. Enne M. Kleini kinnistust K. Raidsalule erastamisele kuuluva maa eraldamist omaette kinnistuna oli vajalik eraldi katastriüksuste moodustamine. Seni ühe katastriüksuse moodustanud 1,8 ha suurune lahustükk M. Kleini kinnistust jagati kaheks katastriüksuseks, millest üks, 478 m2 suurune üksus, moodustas K. Raidsalu õiguspärasesse kasutusse antud maa.
6. Riigikohus ei nõustu M. Kleini kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus uurimisprintsiipi, kuna ei selgitanud välja, kui suur täpselt on K. Raidsalu õiguspärases kasutuses olev maa. Tartu Maakohus nentis
7. märtsi
8. a otsuses, et vaidlusaluse maa täpne suurus ei ole selge ja see on võimalik välja selgitada alles maa jagamisel läbi viidava maamõõtmise käigus (halduskohtu tl 12). Vaidlust haldusasjas ei ole selle üle, et Ülenurme Vallavolikogu
9. detsembri
10. a otsuses nr 62 märgitud vaidlusaluse maaüksuse suurus, 478 m2, on saadud mõõdistamise teel. M. Kleini kassatsioonkaebuse väide, nagu võinuks K. Raidsalule krundi eraldamist tõendavate dokumentide väljanõudmisel K. Raidsalu maatükk olla väiksem, jääb üksnes kahtluse tasandile. Sellises olukorras ei saa ringkonnakohtult nõuda, et ta oleks pidanud hakkama vaidlusaluse maa suuruse täpsustamiseks lisatõendeid välja nõudma.
11. Asja materjalidest nähtuvalt oli enne vaidlusalust korraldust M. Kleinile kuuluva kinnistu 1,8 ha suuruse maatüki sihtotstarbeks põllumajandusmaa. Vallavolikogu
12. detsembri
13. a otsusega nr 62 määrati jagamisel tekkivate maaüksuste sihtotstarbeks elamumaa. Riigikohtu halduskolleegium nõustub M. Kleini seisukohaga, et Ülenurme Vallavolikogu ei oleks tohtinud vaidlusaluse otsusega maa sihtotstarvet muuta. Maa sihtotstarbe määramine on haldusakt. Selle regulatiivsus võib väljenduda mitmes asjaolus, näiteks võib sellest sõltuda maa kasutamise viis, maamaksu suurus jne, samuti vastab see ka muudele haldusakti tunnustele. Seetõttu tuleb ka katastriüksuse sihtotstarbe muutmisel lähtuda samasugustest alustest, mis on ette nähtud haldusakti muutmise jaoks, s.t HMS §-des 64-70 sätestatust. M. Klein väidab, et maa sihtotstarbe muutumisel põllumajandusmaast elamumaaks suureneb tema maamaksukohustus ning väheneb toetuste saamise võimalus. Seega on antud juhul sihtotstarbe muutmise näol tegemist haldusakti muutmisega isiku kahjuks. Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamine ja muutmine on reguleeritud HMS §-des 66 ja
14. Nendest sätetest tuleneb, et kui isiku kahjuks muudetakse õigusvastast haldusakti, peab sealjuures arvestama tema õiguspärast ootust (HMS § 67). Kui muudetav haldusakt oli aga õiguspärane, siis peab selle muutmiseks esinema mõni HMS § 66 lg-test 2-4 tulenevatest alustest. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et Ülenurme Vallavolikogu oleks M. Kleini kinnistusse kuuluva maatüki sihtotstarbe muutmisel sellest regulatsioonist lähtunud. Kuna HMS on üldseadus, siis võib eriseadustes olla haldusakti kehtetuks tunnistamiseks sätestatud ka teistsuguseid aluseid. Sihtotstarbe muutmiseks tulenevad konkreetsed alused näiteks

§ 18

lg-test 4 ja 5, mis võimaldavad katastriüksuse sihtotstarvet muuta siis, kui muutub sellel asuva ehitise või selle osa kasutamise otstarve. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et käesolevas asjas oleks esinenud eriseadusest tulenevaid asjaolusid, mis tinginuks katastriüksuse sihtotstarbe muutmise. Üksnes asjaolu, et katastriüksus jagatakse, ei saa olla aluseks senise sihtotstarbe muutmisele. Ka

§ 18

lg 1, mis sätestab, et katastriüksuse registreerimisel peab katastripidaja katastris fikseerima katastriüksuse kõlvikute pindalad ja sihtotstarbed, ei nõua, et katastriüksuse jagamisel peaks tekkivatele katastriüksustele määrama tingimata uued, varasemast erinevad sihtotstarbed. Jagamisel tekkinud katastriüksuste sihtotstarbeks oleks käesolevas asjas pidanud määrama jätkuvalt põllumajandusmaa, hoolimata sellest, et kehtiv Vabariigi Valitsuse määrus nr 36 sellist sihtotstarbe liiki enam ette ei näinud. Kuna asja materjalidest ei nähtu, et Kleini kinnistu 1,8 ha suuruse maaüksuse jagamisel oleks uute katastriüksuste määramiseks esinenud vajalikke aluseid eriseaduses või et oleks järgitud HMS-s sätestatud nõudeid haldusakti muutmisele, tuleb Ülenurme Vallavolikogu

1. detsembri
2. a otsus nr 62 selles osas tühistada. Täpsemalt tuleb tühistada otsuse p 2, millega maaüksuste sihtotstarve määrati.
3. Riigikohtu halduskolleegium peab täiendavalt vajalikuks märkida järgmist. Vaidlus käesolevas haldusasjas on tõusetunud olukorrast, kus Ülenurme Vallavalitsuse
4. septembri
5. a määruse nr 191 alusel tagastati M. Kleinile õigusvastaselt ka osa K. Raidsalu kasutuses olnud maast ja K. Raidsalu kaotas sellega võimaluse enda kasutuses olnud maa erastamiseks. Regulatsioon sellise olukorra lahendamiseks on sätestatud Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 10 lg-s
6. Nimetatud norm sätestab järgmist: "Kui maa tagastamise aluseks olnud linna- või vallavalitsuse korraldus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik." Seega näeb kehtiv õigus ette, et sellise olukorra lahendamiseks tuleb maa tagastamise õigusvastane korraldus täielikult kehtetuks tunnistada ning maa tagasi saanud isiku nõusoleku või seda nõusolekut asendava kohtuotsuse alusel kanda kinnistusraamatusse tagastatud maa omanikuna riik. Vajaduse korral on seejärel võimalik maa tagastada või erastada õiguspärases ulatuses. Käesolevas asjas Ülenurme Vallavalitsus eelkirjeldatud viisil ei toiminud. Vallavalitsuse
7. juuli
8. a korraldusega nr 329 tühistati vallavalitsuse
9. septembri
10. a määruse nr 191 p 1.1 osas, "mis puudutab M. Kleinile maa tagastamist K. Raidsalu kasutuses olevast maast". Seega ei tühistanud vallavalitsus maa tagastamise korraldust täielikult, vaid üksnes osaliselt. Kuna vahepeal ei saanud kogu M. Kleinile tagastatud maa omanikuks riik, siis võib see raskendada K. Raidsalu kasutusse antud maa tagasisaamist M. Kleini käest. Arvestades aga asjaolu, et vahepeal on K. Raidsalu õiguspärasesse kasutusse antud maast moodustatud katastriüksus, siis peab Riigikohtu halduskolleegium võimalikuks, et K. Raidsalu saavutab tsiviilkohtumenetluse teel sellest katastriüksusest kinnistu moodustamise ja selle omanikuna Eesti Vabariigi kinnistusraamatusse kandmise. Seejärel oleks tal võimalik see maa erastada. Samuti on Ülenurme vallal võimalik kaaluda
11. septembri
12. a M. Kleinile maa tagastamise määruse nr 191 täielikku kehtetuks tunnistamist ja õigusvastase tagastamise tagajärgede kõrvaldamist vastavalt AÕSRS § 10 lg-s 5 sätestatud regulatsioonile. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque