MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-40-05 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 2. mai 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kohtuasi

) alusel. Seejuures märkis L. R., et ta kohustub täielikult tasuma kõik õigusabi osutamisega seotud kulutused.

1. Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku
2. märtsi
3. a määrusega jäeti L. R. taotlus talle riigi kulul kaitsja määramiseks rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale viidates märkis ringkonnakohus, et riigi kulul esindaja määramisel tuleb kõigepealt tuvastada taotleja maksejõuetus või selle puudumine, kusjuures maksejõuetus tuleb tõendada isikul enesel. Kohus leidis, et praegusel juhul ei ole L. R. mingil viisil tõendanud enda maksejõuetust. Samuti leidis kohus, et kriminaalmenetluse alustamata jätmist on piisava põhjalikkusega motiveeritud. Lisaks sellele soovib L. R. riigi õigusabi moraalse kahju hüvitamise nõude esitamiseks, mida seadus aga ei võimalda. Kohus märkis ühtlasi, et määruse saab vaidlustada Riigikohtus advokaadi vahendusel. MENETLUS RIIGIKOHTUS
4. L. R. esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi määramiseks, vaidlustamaks Tallinna Ringkonnakohtu
5. märtsi
6. a määrust, millega keelduti talle riigi õigusabi andmisest. Taotluse põhjendavas osas teeb L. R. etteheiteid ringkonnakohtule, märkides, et kohus on vääralt kohaldanud Riigi õigusabi seaduse sätteid - ta ei ole kunagi taotlenud tekitatud moraalse kahju hüvitamist, tema võimalus enda õiguste kaitseks ei ole vähene ning tal on olemas ka õigus, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. Kohus ei ole olnud määruses järjepidev ning on läinud oma otsustuse põhistamisel sisemiselt vastuollu. Ka leiab L. R., et ta on isikuks, kellele seadusest tulenevalt tuleks määrata riigi õigusabi. Esiteks ei saa maksejõulisuseks lugeda seda, et tal on võimalik advokaadile maksta raha laenates. Teiseks märgib avaldaja, et ta ei taotle tasuta õigusabi - osutatud teenuse eest on ta nõus maksma täies mahus, mida garanteerib tema riiklik pension. Kui kohtul tekkis kahtlus tema maksejõuetuses, pidanuks kohus nõudma talt täiendavat maksejõuetuse tõendamist, mitte aga jätma taotlust koheselt rahuldamata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemates lahendites märkinud, et kuigi KrMS § 37 lg-s 1 sätestatu kohaselt saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist kriminaalmenetluse välist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus põhjendamatult kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Kõnealusel kannatanul KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ning 208 sätestatud kabeõiguse subjektina ei saa olla kõiki KrMS § 38 lg-s 1 sätestatud kannatanu õigusi, kuid § 38 lg 1 p-s 1 sätestatud kaebeõigus tuleb talle tagada täies mahus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrused kohtuasjades nr 3-1-1-134-04 p 8, RT III 2005, 4, 32 ja 3-1-1-42-05 p 10). Selle kaebeõiguse tagamisel tuleb arvestada, et KrMS § 41 lg 3 kohaselt antakse kannatanule kriminaalmenetluses riigi õigusabi Riigi õigusabi seaduses ettenähtud alustel ja korras, ning kohus võib oma algatusel otsustada isikule riigi õigusabi andmise vaid juhul kui ta leiab, et kannatanu olulised huvid võivad advokaadi abita jääda kaitseta.
8. Tuginedes Riigi õigusabi seaduse sätetele taotleb L. R., et Riigikohus määraks talle riigi õigusabi kaebuse koostamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
9. märtsi
10. a õigusabi osutamisest keeldumise kohtumääruse vaidlustamisel.

§ 17

lg-d 1 ja 3 sätestavad põhimõtte, et riigi õigusabi saanud isiku õigus riigi õigusabile säilib asja ülekandumisel mõneks teiseks riigi õigusabi liigiks ja laieneb ka samas asjas tehtud kohtulahendi edasikaebamise menetlusele, ning neil juhtudel jätkab varasemalt määratud advokaat isikule õigusabi osutamist. Eeltoodust tulenevalt puuduks L. R-il Riigikohtu poolt riigi õigusabi määramisel vajadus vaidlustada Tallinna Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a määrust, sest L. R. taotlus, määrata talle kaebeõiguse realiseerimiseks riigi õigusabi, s.o taotlus, mille rahuldamisest ringkonnakohus oma määrusega keeldus, oleks sellega ka rahuldatud. Seetõttu käsitleb kriminaalkolleegium L. R. taotlust taotlusena riigi õigusabi määramiseks vaidlustamaks Riigiprokuratuuri poolt L. R. kaebuse rahuldamata jätmist. 7.

§ 6

lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Seega on riigi õigusabi saamise esmaseks ja kohustuslikuks eelduseks Riigi õigusabi seaduses märgitud maksejõuetus. Ringkonnakohtule esitatud taotluses märgib L. R., et tal oleks küll võimalik tasuda advokaadi osutatava õigusabi eest, kuid kõik advokaadid, kelle poole ta on pöördunud, on pärast teadasaamist, et kriminaalmenetluse alustamise küsimus puudutab kohtunikke, keeldunud tema soovitud õigusabist erinevatel põhjustel. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et olukorras, kus riigi õigusabi taotleja (v.a kahtlustatav ja süüdistatav) on jaatanud võimalust tasuda advokaadi poolt osutatava õigusteenuse eest, puudub menetlejal üldse alus riigi õigusabi andmise kaalumiseks.

§-de 2 ja 6 kohaselt on Riigi õigusabi seaduse eesmärk tagada asjatundliku ja usaldusväärse õigusteenuse õigeaegne ja piisav kättesaadavus kõigile nendele isikutele, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Sellisele olukorrale, kus füüsilisel isikul on võimalik tasuda soovitava õigusabi eest, kuid advokaadid ei taha seda abi kokkuleppe alusel osutada kuid (nagu nähtub L. R. taotlusest Riigikohtule) on nõus osutama seda abi riigi õigusabi raamides, Riigi õigusabi seadus ei laiene. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on sellisel juhul tegemist küsimusega, mille lahendamine kuulub Advokatuuriseaduse § 12 p 18 kohaselt Advokatuuri juhatuse pädevusse. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 41 lg-st 3 ja

§ 7lg 1 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium L.

R. taotluse õigusabi määramiseks rahuldamata. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg