Obsah (5)

§ 84§ 85§ 108§ 118§ 133

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-10-05 2. mai 2005 Eesistuja Tõnu An

§ 84p 3 ja Pol

TS § 42 p 3, § 43 lg 1 ja § 44 lg 1 alusel politseiteenistusest distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest. Käskkirja kohaselt pani R. Roossaar toime

§ 84

p 3 järgi kvalifitseeritava vääritu teo, mis seisnes politseikooli territooriumil alkoholijoobes viibimises ja politseikooli juhtkonna korralduse eiramises. Käskkirjas märgiti ka, et politseikoolis toimunule eelnenud sündmusi (avarii põhjustamine ja sündmuskohalt lahkumine) kajastati ajakirjanduses, mis tõi kaasa politsei maine kahjustamise avalikkuse silmis. Mõlemas käskkirjas kirjeldati ka politseikooli territooriumil joobes viibimisele eelnenud tegusid (R. Roossaar võimaldas oma sõiduautot juhtida alkoholijoobes juhil, kes põhjustas liiklusõnnetuse, kus sõidukid said tehnilisi vigastusi, ning lahkus seejärel sündmuskohalt), mille suhtes algatati väärteomenetlus.

1. Kaebuses halduskohtule palus R. Roossaar tühistada Ida Politseiprefektuuri
2. märtsi
3. a käskkiri nr 418p ning taotles teenistusse ennistamist ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest töötasu välja mõistmist. Kaebuse esitaja väitel vabastati ta ebaõigesti teenistusest ajal, mil teenistussuhe oli ajutise töövõimetuse tõttu peatunud. Käskkirja andis ametiisik, kellel puudus vastav pädevus, ning enne käskkirja andmist ei võetud politseiametnikult seletust, mistõttu rikuti PolTS § 45 lg-t
4. Kaebuse esitajal ei olnud võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga. Kaebuse kohaselt on valitud liialt range karistus ja karistamisel on rikutud põhimõtet, mis keelab sama teo eest korduva karistamise. Kaebuse esitaja arvates karistati teda sama teo eest nii politseikooli direktori kui ka Ida Politseiprefektuuri käskkirjaga.
5. Jõhvi Halduskohtu
6. juuni
7. a otsusega haldusasjas nr 3-72/2004 jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et toimepandud süüteo eest karistusena teenistusest vabastamine oli õiguspärane. Karistus oli kohane, arvestades politseiteenistuse olemust. Õige on kaebuse esitaja väide seletuse võtmata jätmise kohta, kuid tegemist oli menetlusõigusliku rikkumisega, mis ei takistanud süüteo toimepanemisega ja toimepanija isikuga seonduvate asjaolude igakülgset väljaselgitamist ega mõjutanud kaalumist karistuse mõistmisel.

§-s 133 sätestatud teenistusest vabastamise aja piirang ei laiene teenistusest vabastamisele distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest. Tegemist ei ole kahekordse karistamisega, kuna politseikooli nimekirjast kustutamine ei ole karistuslikku laadi. Ebatäpsus karistuse määranud ametiisiku ametinimetuse osas on parandatud politseiprefekti hilisema käskkirjaga.

1. Apellatsioonkaebuses taotles R. Roossaar halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldataks tema kaebus.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis:
5. Halduskohus on õigesti hinnanud tõendeid, tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud ja kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme.
6. Politseikooli kadettide nimekirjast kustutamist ei saa vaadelda iseseisva distsiplinaarkaristusena

§ 85lg 2 ja Pol

TS § 43 lg 2 tähenduses. 3. Apellandi väide distsiplinaarmenetluse käigus seletuse võtmata jätmise kohta on küll õige, kuid tegemist ei ole olulise menetlusveaga, mis tooks kaasa vaidlustatud käskkirja tühistamise ja kaebaja teenistusse ennistamise. Apellant on toime pannud politseiametnikule sobimatud teod, mis toovad endaga igal juhul kaasa teenistusest vabastamise

§ 84

p 3 alusel, sõltumata kaebaja varasemast teenistuskäigust ning tema hinnangust tegude kohta. Kohaldades raskeimat distsiplinaarkaristust, on vastustaja lähtunud eelkõige süüteo raskusest ning järginud karistuse valikul diskretsiooni eesmärki ja piire.

1. Politseidirektor oli prefekti asendajana pädev määrama distsiplinaarkaristust.
2. Seadus võimaldas apellandi teenistusest vabastada ajal, mil tema teenistussuhe oli peatunud haiguse tõttu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
3. Rein Roossaar palub kassatsioonkaebuses tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kassaator leiab:
4. Distsiplinaarkaristuse määras prefekti asendajana politseidirektor, kes ei olnud küllaldase põhjalikkusega informeeritud R. Roossaare teenistuskäigu ja süüteo toimepanemisega seonduvatest asjaoludest, kuna politseiametnikult ei võetud kirjalikku seletust ega antud muul viisil võimalust oma seisukohtade avaldamiseks või tõendite esitamiseks. Kohtud on selle väite jätnud tähelepanuta.
5. Distsiplinaarkaristuse kohaldamisel seletuse võtmata jätmisel on rikutud TDVS § 7 lg-t 1 ja HMS § 40 lg-t
7. Distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine toimus ebaõigesti ajal, mil politseiametniku teenistussuhe oli haiguse tõttu peatunud.
8. Distsiplinaarsüütegu on kaks korda iseseisvates menetlustes menetletud ja määratud sama teo eest kaks distsiplinaarkaristust.
9. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 330 lg-t 6, jättes vastamata apellatsioonkaebuse väidetele distsiplinaarkaristuse määranud ametiisiku pädevuse, seletuse küsimata jätmise, teenistusest vabastamise aja ja karistuse määramise ebaõigsuse ning kahekordse karistamise kohta.
10. Ida Politseiprefektuuri kirjalikus vastuses palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11. Käesoleva vaidluse lahendamisel käsitleb kolleegium esmalt kassaatori väiteid kahekordsest karistamisest sama süüteo eest (I), seejärel distsiplinaarsüüteo menetluse õiguspärasust (II) ja lõpuks teenistusest vabastamise aega puudutavaid väiteid (III). I
12. Kassaatori väitel on teda sama süüteo eest distsiplinaarkorras karistatud nii Paikuse Politseikooli direktori kui ka Ida Politseiprefektuuri käskkirjaga. Politseikooli direktori käskkirjaga arvati R. Roossaar välja politseikadettide nimekirjast ja suunati ta tagasi Ida Politseiprefektuuri käsutusse. Käskkirja kohaselt rikkus R. Roossaar politseikooli sisekorraeeskirja, mis seisnes politseikooli territooriumil alkoholijoobes viibimises ja õppepataljoni politseijuhtivinspektori korralduse (esitada õigusrikkumise kohta ettekanne) eiramises. Ida Politseiprefektuuri käskkirjaga vabastati R. Roossaar Avaliku teenistuse seaduse (

) § 84 p 3 ja Politseiteenistuse seaduse (PolTS) § 42 p 3, § 43 lg 1 ja § 44 lg 1 alusel politseiteenistusest distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest. Käskkirja kohaselt pani R. Roossaar toime

§ 84

p 3 järgi kvalifitseeritava vääritu teo, mis seisnes politseikooli territooriumil alkoholijoobes viibimises ja politseikooli juhtkonna korralduse eiramises. Käskkirjas märgiti ka, et politseikoolis toimunule eelnenud sündmusi (avarii põhjustamine ja sündmuskohalt lahkumine) kajastati ajakirjanduses, mis tõi kaasa politsei maine kahjustamise avalikkuse silmis. Mõlemas käskkirjas kirjeldati ka politseikooli territooriumil joobes viibimisele eelnenud käitumist (R. Roossaar võimaldas oma sõiduautot juhtida alkoholijoobes juhil, kes põhjustas liiklusõnnetuse ning lahkus seejärel sündmuskohalt), mille suhtes alustati väärteomenetlust.

1. Kassaatoril on õigus selles, et nii politseikooli direktori kui ka Ida Politseiprefektuuri käskkirjaga määrati karistus ajendatuna tema samadest tegudest - politseikooli territooriumil alkoholijoobes viibimisest ja politseikooli juhtkonna korralduse eiramisest. Põhimõtteliselt on õige ka kassaatori osundus Riigikohtu halduskolleegiumi
2. novembri
3. a otsusele haldusasjas nr III-3/1-10/94, milles kolleegium leidis, et üliõpilase eksmatrikuleerimine vääritu teo eest on oma olemuselt distsiplinaarkaristus, kui isiku tegu (tegevus või tegevusetus) on samal ajal õigusvastane ja süüline. Ka käesoleva vaidluse puhul politseikooli direktori käskkirjaga kohaldatud meede - politseikadettide nimekirjast välja arvamine - oli olemuselt karistuslik.
4. PolTS § 43 lg-st 2 ja

§ 85

lg-st 2 tuleneb, et iga süüteo eest võib määrata ainult ühe distsiplinaarkaristuse. Selle põhimõtte järgimisele käesoleva vaidluse lahendamisel hinnangut andes tuleb vaadelda, millist eesmärki erinevate kohaldajate määratud karistused teenisid ja millised olid sotsiaalsed huvid, mida karistuse määramisega kaitsta sooviti. Kuni

1. septembrini 2004 oli Paikuse Politseikool Siseministeeriumi valitsemisalas asuva Politseiameti halduses olev politseiõppeasutus ning politseikooli põhimääruse § 1 kohaselt määratletud kui sisekaitseline kutseõppeasutus. Politseikooli direktor tugines oma käskkirjaga karistust määrates kooli sisekorraeeskirjale. Käskkirjas märgiti, et R. Roossaar rikkus sisekorraeeskirja punkti 2.1 (politseikadett peab ennast kõikjal üleval pidama politseitöötajale kohase väärikusega), punkti 2.
2. (kooli territooriumil on keelatud alkohoolsete ja muude uimastavate ainete pruukimine, samuti joobes olekus viibimine) ja punkti 10.6 (politseikadett peab täitma politseikooli administratsiooni poolt talle pandud ülesandeid ja kohustusi). Nimetatud sätted on suunatud eelkõige korra ja distsipliini tagamisele politseikooli territooriumil ja ruumides ning kooli maine säilitamisele (sisekorraeeskirja punkt 2.1). Karistust määrates on politseikooli direktor lähtunud eelkõige vajadusest tagada kooli eesmärgipärane toimimine ja maine ning sisekorraeeskirjast kinnipidamine politseikadettide poolt. Ida Politseiprefektuur tugines karistuse määramisel Avaliku teenistuse seaduse ja Politseiteenistuse seaduse vastavatele sätetele ja vabastas R. Roossaare teenistusest karistusena

§ 84p-s 3 sätestatud vääritu teo eest.

Vääritu tegu on

§ 84

p 3 kohaselt süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Karistades politseiametnikku vääritu teo eest, peab karistuse määramise õigust omav isik juhinduma vajadusest garanteerida politsei toimimine usaldusväärselt ja suutlikult ning tagada personalipoliitika, mis võimaldaks korrektselt ja tõhusalt täita politsei ees seisvaid ülesandeid. 13. Kuigi teod, mis ajendasid karistust määrama nii politseikooli direktorit kui ka Ida Politseiprefektuuri, olid samad, ei saa ainuüksi sellest teha järeldust, et politseiametniku karistamisel oleks rikutud korduva karistamise keeldu. Sotsiaalne hüve, mida sooviti kaitsta politseiametnikule karistust määrates Avaliku teenistuse seaduse ja Politseiteenistuse seaduse vastavate sätete alusel, oli tunduvalt olulisem ja ulatuslikum neist väärtustest, mida on võimalik kaitsta karistust määrates politseikooli sisekorraeeskirja rikkumise eest. Seepärast on õige ringkonnakohtu järeldus, et politseikooli kadettide nimekirjast kustutamine ei ole distsiplinaarkaristus

§ 85lg 2 ja Pol

TS § 43 lg 2 tähenduses. II

1. TDVS § 7 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Halduskolleegium on selle sätte tõlgendamisel leidnud, et TDVS § 7 lõigete 1 ja 3 koostoimest tulenevalt on seadusandja karistatava kirjalikku seletust üldjuhul pidanud oluliseks ja vajalikuks (Riigikohtu halduskolleegiumi
2. novembri
3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03, RT III 2003, 35, 360). Politseiteenistuse seadus on seletuse nõudmise osas rangem, sätestades PolTS § 45 lg-s 4, et seletuse nõudmine politseiametnikult, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati, on kohustuslik. Distsiplinaarmenetluse käigus seletuse võtmine annab ühest küljest isikule võimaluse avaldada asjas oma seisukohti, teisalt on seletusel tõenduslik tähendus. Viidatud Riigikohtu lahendis (halduskolleegiumi otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03) leidis kolleegium, et kirjaliku seletuse võtmine on kõigest üks võimalik moodus, kuidas isik, keda süüdistatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises, saab väljendada oma seisukohti teo ja sellega seonduvate asjaolude kohta. Igal juhul on aga oluline tagada distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatavale õigus olla ära kuulatud. Isegi kui isikult ei nõuta kirjalikku seletust, peab tal olema võimalus distsiplinaarmenetluse käigus esitada omapoolsed seisukohad ja tõendid, mis puudutavad tema poolt väidetavalt toime pandud tegu ja sellele antavat õiguslikku hinnangut. Viidatud Riigikohtu lahendis rõhutas kolleegium, et ametniku õigus olla distsiplinaarkaristuse määramise menetluses ära kuulatud, tuleneb ka haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ning haldusmenetluse põhimõtetest.
4. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kolleegium on seisukohal, et isiku distsiplinaarmenetluses ära kuulamata jätmine ning vastuväideteks ja selgitusteks võimaluste andmata jätmine on selline menetlusviga, mis võib endaga kaasa tuua haldusakti tühistamise, kuna võib mõjutada asja otsustamist. Kolleegium rõhutab ka juba varasemates lahendites (Riigikohtu halduskolleegiumi
5. novembri
6. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-03 (RT III 2003, 36, 372) ja kolleegiumi viidatud otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03) väljendatud seisukohta, et isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse, ning tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga. Kolleegiumi varasemas praktikas on rõhutatud isiku ärakuulamise erilist tähendust ja vajadust distsiplinaarmenetlust korrektselt läbi viia iseäranis juhtudel, kui valitakse rangeim karistus - teenistusest vabastamine (Riigikohtu halduskolleegiumi
7. juuni
8. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-02 (RT III 2002, 20, 231) ja kolleegiumi viidatud otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03).
9. Kohtud on käesoleva vaidluse lahendamisel tuvastanud, et TDVS § 7 lg-s 1 ja PolTS § 45 lg-s 4 ette nähtud seletust R. Roossaarelt võetud ei ole. Küll aga nähtub asja materjalidest, et R. Roossaarele tutvustati distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet, mille kohta ta on saanud
10. veebruaril 2004 esitada omakäelise allkirjastatud arvamuse. Õigust olla ära kuulatud ei ole rikutud ka seeläbi, et R. Roossaarele tutvustati distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet alles siis, kui prefekt oli selle karistuse määramiseks juba viseerinud ja teinud otsustuse karistuse valiku osas. Asjaolu, et kokkuvõtet tutvustati staadiumis, kus juba oli tehtud esialgne otsustus määratava karistuse suhtes, võimaldas ametnikul pigem paremini oma õigusi kaitsta, sest tal oli võimalus esitada vastuväiteid ka karistuse valiku kohta.
11. Ringkonnakohus on leidnud, et käesolevas asjas ei too seletuse võtmata jätmine endaga kaasa vaidlustatud käskkirja tühistamist. Kolleegium nõustub selle järeldusega põhjendusel, et seletuse võtmata jätmisest hoolimata on R. Roossaar saanud menetluse käigus distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega tutvuda ja selle suhtes arvamust avaldades realiseerida oma õigust olla distsiplinaarasja menetluses ära kuulatud. III
12. Kassaatori arvates oli tema teenistusest vabastamine ebaseaduslik ka seetõttu, et see toimus perioodil, mil teenistussuhe oli peatunud ajutise töövõimetuse ajaks. Kassaator osundab Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 6 lg-le 3, mille kohaselt distsiplinaarkaristuse määramise ühekuuse tähtaja hulka ei arvata aega, mil tööleping oli Töölepingu seaduse § 55 punktide 1-6, 9, 11 ja 12 alusel peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg. Vastavalt

§-le 87 kohaldatakse TDVS § 6 lg-s 3 osundatud töölepingu peatumise aluste asemel

§ 108

punktides 1-9 sätestatud teenistussuhte peatumise aluseid.

§ 108p 3 sätestab teenistussuhte peatumise ajutise töövõimetuse ajaks.

Kassaatori arvates on seadusandja selle sättega soovinud välistada distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise ajutise töövõimetuse ajal. 19.

§ 118

lg 3, mis sätestab, et ametnik vabastatakse karistusena distsiplinaarsüüteo eest arvates talle vabastamise vormistamise dokumendi teatavakstegemise päevale järgnevast päevast, seob vabastamise aja teenistusest vabastamise käskkirja teatavakstegemisega. Ka HMS § 61 lg 1 sätestab, et haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Vaidlustatud käskkirja kohaselt vabastati politseiametnik "käesoleva käskkirja teatavakstegemise päevale järgnevast päevast". Asjas on tuvastatud, et teenistusest vabastamise käskkiri tehti R. Roossaarele teatavaks 5. märtsil 2004 ja ta vabastati teenistusest 6. märtsil 2004. Vaidlust käskkirjast teadasaamise fakti ega aja üle ei ole. 20.

§ 133

lg-st 1 tuleneb selgesõnaliselt, et ametnikku ei või ajal, mil teenistussuhe on peatunud mõnel sama seaduse § 108 punktides 2-10 sätestatud alusel, teenistusest vabastada koondamise, ametis töötamise kohustuslikuks tingimuseks oleva dokumendi puudumise või vanuse tõttu või atesteerimistulemuste põhjal.

§ 133

, sätestades teenistusest vabastamise aja piirangud, näeb distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõttu teenistusest vabastamise korral lõikes 3 piirangu ette vaid seoses teenistujaid esindavasse organisatsiooni või teenistujaid esindavaks isikuks valitud ametniku teenistusest vabastamisega. Ülejäänud ametnike sel alusel teenistusest vabastamise osas seadus ajalisi piiranguid ei sätesta. Seega ei tulene

§-st 133 põhjendusi, mis käesoleval juhul välistanuks distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest teenistusest vabastamise ametniku ajutise töövõimetuse ajal. 21. Teistsugusele järeldusele ametniku haiguse ajal distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise õiguspärasusest ei vii ka kassaatori poolt osundatud sätted - TDVS § 6 lg 3 ja

§ 108koostoimes.

TDVS § 6 lg 3 eesmärk on tagada, et distsiplinaarkaristus määrataks seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning et tööandja ei minetaks distsiplinaarvõimu teostamise võimalust temast mitteolenevatel asjaoludel, sh töö- või teenistussuhte peatumine töötaja või ametniku ajutise töövõimetus ajaks (vt ka Riigikohtu erikogu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-03, RT III 2004, 2, 28). Sellest sättest ei tulene asutusele teenistusest vabastamisel täiendavaid piiranguid lisaks

§-s 133 sätestatule. IV 22. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et R. Roossaare teenistusest vabastamine ei olnud ebaseaduslik. Seetõttu tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann