← Eesti

3-2-3-6-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-3-6-05 Otsuse kuupäev Tartu, 4. mai 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed P. Jerofejev ja H. Jõks Kohtuasi Lenur Tðilingirovi hagi A

) § 77 lg-t 1, sest otsustas J. Golðteini õiguste ja kohustuste üle ilma teda asja kaasamata. Linnakohtu tagaseljaotsusega on L. Tðilingirov ja A. Veide pahauskselt tekitanud olukorra, kus nad saavad takistada ning venitada J. Golðteini kasuks tehtud kohtuotsuse täitmist. A. Veide esitas

  1. novembril
  2. a Tallinna Linnakohtusse hagi J. Golðteini ja L. Tðilingirovi vastu kinnistusraamatu ebaõige kande muutmiseks nõusoleku saamiseks. L. Tðilingirov esitas seepeale taotluse menetluse peatamiseks Tallinna Linnakohtu tsiviilasjas nr 2/220-8042/04 (kohtutäitur T. Tðapise avaldus L. Tðilingirovi korterile sissenõude pööramise viisi otsustamiseks). Avaldaja väitel tegutsevad L. Tðilingirov ja A. Veide koos eesmärgiga takistada ja venitada J. Golðteini algatatud tsiviil- ja täitemenetlust. J. Golðtein viitab kohtuvigade parandamise avalduses asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 1 p-le 3, § 63 lg-le 2 ja § 631 lg-le 6 ning

§ 77

lg-le 1, § 353 lg-le 5, § 333 lg 1 p-le 3, § 362 p-le 4, § 372 lg 1 p-le 2 ja § 372 lg-le

  2. Vastuses kohtuvigade parandamise avaldusele leidis L. Tðilingirov, et vaidlustatud linnakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud. Ebaõiged on avaldaja viited

§-le 77 ja § 333 lg 1 p-le

  1. Kuna avaldaja kasuks on seatud käsutamise keelumärge ka vastustajale kuuluvale korteriomandile asukohaga xxxxxx xxxxxxx xxx xx, siis jääb selgusetuks, miks peab avaldaja nõude rahuldamine toimuma xxxxxxxxxx xx-xx korteriomandi arvel. Lisaks märgib L. Tðilingirov, et ta on asunud võlgnevust tasuma.
  2. Riigikohtu istungil jäid avaldaja ja tema esindaja kohtuvigade parandamise avalduses toodud seisukohtade juurde. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et kohtuvigade parandamise avaldus ei anna alust Tallinna Linnakohtu
  4. oktoobri
  5. a tagaseljaotsuse tühistamiseks.
  6. A. Veide ja L. Tðilingirov sõlmisid
  7. oktoobril
  8. a mh ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu xxxxxxxxx xxxxxxxxxx xx-xx asuva korteri suhtes. Tallinna Linnakohtu
  9. oktoobri
  10. a (tagaselja)otsusega tunnistati eksimuse tõttu kehtetuks ostu-müügileping. Tallinna Linnakohtu
  11. novembri
  12. a määrusega selgitati, et kehtetuks tunnistati ka asjaõiguslik kokkulepe.

§ 372

lg 1 p 2 kohaselt võib kohtuvigade parandamise avalduse esitada isik, kelle õiguste ja kohustuste üle kohus otsustas, kuid keda asja ei kaasatud.

§ 77

lg 1 järgi, kui hageja on suunanud nõude ka isiku vastu, keda ta ei ole hagiavalduses kostjana märkinud, kuid kes on vaidlustatud õigussuhte osaline, kaasab kohus kostjana ka selle isiku. Kehtetuks tunnistatud ostu-müügilepingu ja selle täitmiseks sõlmitud omandiõiguse üleandmise kokkuleppe (asjaõiguslepingu) pooled on A. Veide ja L. Tðilingirov. Avaldaja ei ole nimetatud ostumüügilepingu ega asjaõiguslepingu osaline. Võlaõiguslik ostu-müügileping, millest tekkinud võlasuhte osaliseks avaldaja ei ole, ei tekita, muuda ega lõpeta tema suhtes tsiviilõigusi ega kohustusi. Võlaõiguslikust lepingust tekivad õigused ja kohustused vaid selle võlasuhte osalistele. Samuti ei suunanud hageja L. Tðilingirov oma nõuet avaldaja vastu. Seega puudus kohtul kohustus J. Golðteini menetlusse kaasamiseks

§ 77

lg 1 järgi ja Riigikohtul puudub alus kohtuvigade parandamiseks

§ 372lg 1 p 2 alusel.

  1. Poolte vahel sõlmitud asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamine võib riivata ka kolmandate isikute õigusi, kuigi nad ei ole selle õigussuhte osalised. Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 211 järgi on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul ja EES § 214 lg 5 kohaselt kantakse korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse eluruumi vallasasjana omav isik. Nendest sätetest järeldub, et kui korteriomandi esmakinnistamisel on selle omanikuna kinnistusraamatusse kantud isik, kes ei omanud korterit vallasasjana, siis saab sellist kannet pidada ebaõigeks, kuna see ei vasta tegelikule õiguslikule olukorrale (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-05, RT III 2005, 11, 113). Kui L. Tðilingirov asjaõiguslepingu kehtetuse tõttu korteri kui vallasja omanik ei olnud, siis oleks korteri tegelikul omanikul õigus nõuda kinnistusraamatu parandamist. Sarnast olukorda on Riigikohtu tsiviilkolleegium käsitlenud oma
  4. märtsi
  5. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05 (RT III 2005, 11, 110).
  6. Linnakohus otsustas A. Veide ja L. Tðilingirovi vahelise asjaõiguslepingu kehtetuse üle ilma J. Golðteini menetlusse kaasamata.

§ 242

lg 2 kohaselt ei ole selle kohtuotsusega tuvastatud asjaõiguslepingu kehtetus siduv J. Golðteinile. Järelikult ei ole vaidlusalusel linnakohtu otsusel

§ 242lg 2 ja § 94 lg 2 kohast tagajärge avaldaja jaoks.

Kui A. Veide soovib kinnistusraamatu kande parandamist ja enda omanikuna kinnistusraamatusse kandmist, on tal selleks vaja ka J. Golðteini nõusolekut. Tulenevalt AÕS § 65 lg-st 1 saab isik nõuda kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna ebaõigesti kantud isiku kustutamist ja enda sissekandmist omanikuna. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 kohaselt on selleks nõutav ka J. Golðteini nõusolek. Kui nimetatu keeldub nõusoleku andmisest, siis on võimalik seda nõuda kohtus TsÜS § 68 lg 5 järgi. Selles menetluses, kus osaleks kostjana J. Golðtein, tuleks hagejal tõendada, et korteriomandi esmakinnistamisel selle omanikuna kinnistusraamatusse kantud L. Tðilingirov ei omanud asjaõiguslepingu kehtetuse tõttu korterit kui vallasasja. Seega tuleks selles menetluses tõendada asjaõiguslepingu kehtetuse aluseid.

  1. Asjaõiguslepingu kehtetuse kohta peab kolleegium vajalikuks märkida, et Tallinna Linnakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsusest ja
  4. novembri
  5. a määrusest ei selgu, milles seisnes hageja L. Tðilingirovi eksimus
  6. oktoobri
  7. a asjaõiguslepingut sõlmides. Ka vallasasjade omandamisel tuleb alates
  8. detsembrist
  9. a eristada võlaõiguslikku ostumüügilepingut, millega tsiviilkoodeksi § 242 lg 1 järgi kohustus müüja andma vara ostja omandisse ja asjaõiguslepingut (AÕS § 92 lg 1) millega see kohustus täideti ja omand üle anti. Nimetatut on kolleegium rõhutanud oma lahendites (vt nt Riigikohtu
  10. juuni
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-184-00, RT III 2000, 18, 200 ja
  12. novembri
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-03, RT III 2003, 34, 354). Millistel tingimustel omand üle tuleb anda ja millistele omadustele peab üleantav asi vastama, see lepitakse kokku võlaõiguslikus müügilepingus. Asjaõigusleping sisaldab kokkulepet konkreetse asja omandiõiguse üleandmise kohta. Vaidlusaluses lepingudokumendis sisaldub asjaõigusleping p-s 1.4.
  14. Kohtuotsuses toodud olulised puudused (nt puudustega aknaraamid, ebarahuldavas olukorras kanalisatsioonitorud, sissetungiv vihmavesi ja probleemid küttesüsteemiga), võisid ehk olla müügilepingu kehtetuks tunnistamise alusteks, kuid need ei saa olla asjaõiguslepingu kehtetuse aluseks. Tulenevalt asjaõiguse abstraktsiooni põhimõttest, mis alates
  15. juulist
  16. a on otsesõnu väljendatud ka TsÜS § 6 lg-s 4, ei olene käsutustehingu (asjaõiguslepingu) kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu (kõnealuses asjas müügilepingu) kehtivusest. Kui müügileping on kehtetu ja asjaõigusleping kehtiv, siis on põhimõtteliselt võimalik olenevalt rikastumise ajast omand tagasi saada kas tsiviilkoodeksi vara alusetut omandamist reguleerivate sätete järgi või võlaõigusseaduse
  17. peatüki
  18. jao sätete kohaselt, kui ei esine asja käsutamist takistavaid asjaolusid. Kui kehtetu on asjaõigusleping, siis omandajal omandiõigust ei tekkinudki. L. Laarmaa, P. Jerofejev, H. Jõks

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.