← Eesti

3-3-1-12-05

KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-12-05 5. mai 2005 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek

) § 31.

§ 1

lg 2 kohaselt kohaldatakse selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele Haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse erisusi; sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes ei rakendata Haldusmenetluse seaduses sätestatut. Haldusakti teatavakstegemise menetlust Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus ei käsitle. Siseministri käskkirja andmise ajal puudus Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sissesõidukeelu kohaldamise ja sissesõidukeelu kehtivusaja vaidlustamise regulatsioon. Alates 7. augustist 2004 sätestab

§ 333

, et sissesõidukeelu kohaldamise ja sissesõidukeelu kehtivusaja muutmise võib vaidlustada HKMS § 9 lg-s 1 sätestatud korras 30 päeva jooksul nende teatavakstegemise päevast arvates; 3) haldusakti teatavakstegemine tähendab haldusakti tegemise fakti ja selle sisu teada andmist haldusakti adressaadile haldusorgani poolt. Kui haldusakt ei ole selle adressaadile teatavaks tehtud, siis ei hakka kaebetähtaeg kulgema. HMS kohaselt tehakse haldusakt teatavaks kas kättetoimetamise teel või vabas vormis. Kuna haldusakti teatavakstegemist ei ole

-is reguleeritud, tuleb vaatamata

§ 1lg-le 2 selles küsimuses siiski kohaldada HMS-i sätteid.

Kuna kaebetähtaja kulgema hakkamine ilma haldusakti kättetoimetamiseta kujutab endast PS § 15 lg-s 1 sätestatud kaebeõiguse riivet, peab selleks olema seaduslik alus. Selline alus

-is puudub. Seega saab kaebetähtaeg hakata kulgema alles haldusakti kättetoimetamisest arvates; 4) dokumendi kättetoimetamine välisriigis on reguleeritud HMS §-s 32, mis sätestab, et kui on välisleping, siis dokument toimetatakse kätte välislepingus sätestatud korras (lg 1), kui välislepingut ei ole sõlmitud, siis toimub kättetoimetamine diplomaatilisi kanaleid kaudu (p 2), kui välislepingut ei ole sõlmitud ja seadus või määrus näeb ette dokumendi kättetoimetamise posti teel, toimetatakse dokument kätte HMS §-s 26 sätestatud korras (lg 3); 5) siseministri vastuväidetest saab järeldada, et HMS § 32 lg-s 1 nimetatud välislepingut sõlmitud ei ole ja et vaidlustatud haldusakt oleks tulnud kaebajale kätte toimetada diplomaatilisi kanaleid kaudu. Siseminister ei ole osundanud ka ühelegi seadusele ega määrusele, mis näeb ette, et kaebaja suhtes vastu võetud käskkiri tuli talle kätte toimetada posti teel. Seega on vastustaja teinud vea kaebajale dokumendi kättetoimetamise menetluses; 6) ka ei saa väita, et kaebajale on dokument kätte toimetatud HMS §-s 26 sätestatud korras. Kättetoimetamine tähendab haldusakti edastamist adressaadile. Haldusorgani poolt kättetoimetamist reguleerivad HMS § 25 lg 2 ja §-d 27-

  1. Siseministrile esitatud taotluses pole kaebaja palunud toimetada talle haldusakt kätte Eestis elava abikaasa kaudu, vaid on märkinud postiümbrikule oma elukoha aadressi. Kaebaja elab välisriigis ja tema abikaasa Eestis. Seega pole tegemist kooselavate perekonnaliikmetega HMS § 28 lg 4 mõttes, mistõttu kaebetähtaja küsimuse lahendamisel pole tähendust asjaolul, kas ja millal sai kaebaja abikaasa vaidlustatud haldusakti kätte; 7) vastustaja on väljastanud HMS § 26 lg 1 kohaselt vaidlustatud haldusakti väljastusteatega tähtkirjaga. HMS § 26 lg 3 kohaselt piisab väljastusteatega tähtkirja puhul dokumendi teatavakstegemiseks väljastusteate üleandmisest isikule; 8) ümbrikutel olevate postitemplite järgi on tähtsaadetis edastatud kaebaja elukohajärgsele postiasutusele
  2. aprillil
  4. aprillil 2004 ja
  5. aprillil 2004 on kaebajale jäetud postkasti teated talle tähitud kirja saatmise kohta.
  6. mail 2004 on tähtkiri tagastatud Eestisse hoiutähtaja möödumise tõttu. Puuduvad tõendid, et kaebaja on postkasti jäetud väljastusteated kätte saanud. Eeltoodust nähtub, et faktiliselt pole haldusorgan kaebajale haldusakti sisu teatavaks teinud. Postitöötaja poolt kaebajale postkasti tähtkirja saabumisest kahe teate jätmine pole võrdsustatav haldusakti teatavakstegemisega haldusorgani poolt Haldusmenetluse seaduse tähenduses. Riigikohus on küll oma
  7. märtsi
  8. a määruses asjas nr 3-3-1-10-04 ja
  9. aprilli
  10. a määruses asjas nr 33-1-37-03 asunud seisukohale, et juriidilisele isikule dokumendi tähitult saatmisel tuleb dokument lugeda kättetoimetatuks selle üleandmise hetkest või kui dokumenti ei ole postiasutusel võimalik üle anda, siis tähtkirja saabumise kohta teate jätmise hetkest. Praegusel juhul on tegemist füüsilise isikuga ning Riigikohtu kõnealustes lahendites väljendatud seisukoht pole käesolevas vaidluses kohaldatav. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  11. Riigikohtule esitatud erikaebuses palub siseminister tühistada ringkonnakohtu määruse ja jätta jõusse halduskohtu määrus. Erikaebust põhjendatakse järgmiselt: 1) arvestades ajakulu, mis läheb diplomaatilisi kanaleid kasutades dokumendi edastamiseks välisriigis viibivale välismaalasele, on kasutatud otsepostitust ja dokument on märgistatud tähtsaadetisena. See, et Siseministeerium pole I. Ševtšenkole adresseeritud dokumenti edastanud diplomaatilisi kanaleid kaudu, ei tähenda, et dokumenti pole I. Ševtšenkoni toimetatud. Teatavakstegemist ei muuda olematuks see, et Haldusmenetluse seadus näeb ette diplomaatiliste kanalite kasutamise ning et kättetoimetamise reegleid pole selles osas järgitud ja dokument tehti teatavaks vormiliselt õigusvastaselt; 2) Moskvas on tähtsaadetise edastamine toimunud analoogiliselt Eestis kehtivale korrale, s.o analoogiliselt teede- ja sideministri
  12. detsembri
  13. a määrusele nr 123 "Nõuded täht- ja väärtsaadetistele ja nende edastamisele". Tähtsaadetis jõudis I. Ševtšenko elukohajärgsesse postiasutusse, kuid tagastati kättetoimetamise võimatuse tõttu saatjale. Ümbriku postitemplitest nähtub, et saadetis jõudis Moskva postiasutusse sihtnumbriga 123103
  14. aprillil 2004 ja lähetati
  15. mail 2004 hoiutähtaja möödumise tõttu tagasi saatjale. Vahepealse aja jooksul väljastati adressaadile kaks väljastusteadet. Kaebetähtaja ennistamise aluseks pole see, et siseminister pole suutnud tõendada väljastusteadete faktilist kättesaamist. Siseministeerium on haldusakti kättetoimetamiseks teinud kõik endast oleneva. Haldusorganile kontaktaadressi jätmisega võtab isik endale kohustuse tagada, et sellel aadressil edastatud kirjad jõuavad temani. Puudub võimalus kontrollida, mida isik tegi väljastusteadetega. Teate saamisel peab isik ise üles näitama piisavat hoolikust minna õigeaegselt postiasutusse kirjale järele ning väljastusteate saamine näitab saadetise olulisust. Haldusorgan ei saa isikut kohustada minema postiasutusse. Isik võib väljastusteate võtta postkastist välja ja jätta tähelepanuta või tahtlikult eirata selles olevat palvet; 3) I. Ševtšenko abikaasale, kes pole haldusakti adressaat, edastati haldusakt selleks, et vähendada võimalust, et I. Ševtšenko ei saa aktist teada; 4) mõjuvaks põhjuseks pole asjaolu, kui isik ei kanna piisavalt hoolt, et välistada kõrvaliste isikute juurdepääs oma postkastile, või kui isik eirab kutset minna postiasutusse tema nimele saabunud saadetiste järele.
  16. I. Ševtšenko esindaja ei nõustu siseministri seisukohaga, mille kohaselt dokumendi teatavakstegemist ei muuda olematuks see, et dokument toimetati I. Ševtšenkole kätte vormiliselt õigusvastaselt. I. Ševtšenko esindaja väidab, et erikaebus on ilmselt põhjendamatu. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  17. Vaidlust pole järgmiste asjaolude üle: 1) I. Ševtšenko elab Vene Föderatsioonis, tema abikaasa aga Eestis; 2) vaidlustatud käskkirja, millega jäeti rahuldamata I. Ševtšenko taotlus tunnistada kehtetuks tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld, andis siseminister
  18. aprillil 2004 ja käskkiri saadeti I. Ševtšenkole Venemaale tema poolt näidatud postiaadressil tähtkirjaga; 3) tähtsaadetis vaidlustatud käskkirjaga saabus I. Ševtšenko poolt näidatud elukoha järgsesse postiasutusse Venemaal
  19. aprillil 2004, kuid tagastati sealt
  20. mail 2004 saatjale kättetoimetamise võimatuse (hoiutähtaja möödumise) tõttu.
  21. ja
  22. aprillil 2004 on I. Ševtšenko postkasti jäetud teated talle tähitud kirja saatmise kohta; 4) vaidlustatud käskkiri saadeti postiga ka I. Ševtšenko Eestis elavale abikaasale, kes sai selle kätte. Käesolevas asjas on probleemiks see, kas halduskohtule esitatud I. Ševtšenko kaebus siseministri
  23. aprilli
  24. a käskkirja peale on tähtaegne. I. Ševtšenko taotles halduskohtus kaebetähtaja ennistamist. Halduskohus jättis kaebetähtaja ennistamata. Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et välisriigis elavale I. Ševtšenkole pole käskkirja HMS §-s 32 sätestatud korras kätte toimetatud, mistõttu küsimust kaebetähtaja ennistamisest ei teki. Kassatsiooniastmes käib vaidlus selle üle, kas siseministri
  25. aprilli
  26. a käskkiri on välisriigis elavale I. Ševtšenkole kätte toimetatud. Siseminister on seisukohal, et käskkiri on I. Ševtšenkole kätte toimetatud ja mõjuvaid põhjusi kaebetähtaja ennistamiseks pole.
  27. Siseministri vaidlustatud käskkirja andmise ajal (
  28. aprillil 2004) polnud Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sissesõidukeelu kohta tehtud otsustuste teatavakstegemist ja vaidlustamist reguleerivaid sätteid. Vastav regulatsioon (

§-d 332 ja 333) jõustus 7. augustil 2004.

§ 1

lg 2 teine lause, mis kehtis vaidlustatud käskkirja andmise ajal ja kehtib ka käesoleval ajal, sätestab, et sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes ei rakendata Haldusmenetluse seadust. Sellest, et Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses puudusid sissesõidukeelu kohta tehtud otsustuste teatavakstegemist ja vaidlustamist reguleerivad sätted ning et sama seaduse § 1 lg 2 välistas sissesõidukeelu kohaldamise menetluses Haldusmenetluse seaduse rakendamise, ei saa aga järeldada, et siseminister oli välismaal elavale isikule käskkirja teatavakstegemise viisi valikul vaba. Haldusakti, mille olemasolu adressaat ei tea, on võimatu vaidlustada.

  1. Siseministri käskkirja vaidlustamisel tuli kohaldada HKMS § 9 lg-t 1, mille järgi saab kaebuse haldusakti tühistamiseks esitada halduskohtule 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. Haldusakt tehakse üldjuhul teatavaks kättetoimetamise teel. Haldusakti kättetoimetamist reguleerivaks üldseaduseks on Haldusmenetluse seadus. Kui eriseaduses on haldusakti teatavakstegemine jäetud reguleerimata ja selles osas pole ka ette nähtud võimalust kasutada Haldusmenetluse seadust või on otse sätestatud, et Haldusmenetluse seadust ei kohaldata, siis tuleb see lünk analoogia korras täita Haldusmenetluse seaduse asjakohase regulatsiooniga. Seda seisukohta põhjendab kolleegium alljärgnevaga.
  2. Riigikohtu halduskolleegium on varasemas praktikas puutunud kokku olukorraga, kus haldusmenetlust reguleerivas eriseaduses pole HMS § 112 lg 2 kohast viidet Haldusmenetluse seaduse kohaldamisele vastavas erimenetluses. Nimelt sätestab HMS § 112 lg 2, et eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusele kohaldatakse käesolevat seadust juhul, kui seda näeb ette eriseadus.
  3. aprilli
  4. a määruses asjas nr 3-3-1-32-03 leidis kolleegium, et HMS § 112 lg-st 2 ei tulene, et Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks mingis konkreetses valdkonnas peab eriseaduses sisalduma viitenorm. Selleks, et erivaldkonnas toimuvat haldusmenetlust saaks käsitada HMS § 112 lg-s 2 nimetatud "eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusena", peab vastav eriregulatsioon olema sellise mahu, tiheduse ja detailsusastmega, mis on võrreldav Haldusmenetluse seaduse enda regulatsiooniga ja tagab isikule Haldusmenetluse seadusega võrreldava menetlusliku õiguskaitse. Seega, kui konkreetses valdkonnas toimuv haldusmenetlus on vaid osaliselt reguleeritud eriseadusega, ei ole Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks nõutav eriseaduses sisalduv viitenorm (
  5. aprilli
  6. a määruse p 12). Sama määruse punktis 13 ütles halduskolleegium järgmist: "Põhjendamaks eespool HMS § 112 lg-le 2 antud tõlgendust peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks osundada ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  7. veebruari
  8. a otsusele asjas nr 3-4-1-
  9. Sellest otsusest nähtub, et Haldusmenetluse seadus konkretiseerib järelevalvekolleegiumi hinnangul hea halduse põhimõtet ja teisi haldusülesannete täitmist puudutavaid põhiseaduslikke põhimõtteid ning realiseerib PS §-st 14 tulenevat üldist põhiõigust korraldusele ja menetlusele. Jättes Haldusmenetluse seaduse kohaldamata menetluses, mis ei ole eriseadusega piisavalt reguleeritud, võivad isikute õigused ja kohustused sattuda ohtu." Käesoleva asja erisuseks on see, et seadusandja on selgesõnaliselt sätestanud Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses, et sissesõidukeelu menetlusele ei kohaldata Haldusmenetluse seadust. Samas jättis aga seadusandja Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse vaidlustatud käskkirja andmise ajal kehtinud redaktsioonis üldse reguleerimata selle, kuidas tehakse isikule teatavaks sissesõidukeeldu puudutav otsus ja kuidas seda vaidlustatakse. Sellises olukorras, arvestades Põhiseaduse §-le 15 tuginevat HKMS § 9 lg-t 1, tuleb kolleegiumi arvates lünga täitmiseks analoogia alusel kohaldada dokumendi kättetoimetamist reguleerivaid Haldusmenetluse seaduse sätteid. Arvestades Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ülalnimetatud erisust ja seda, et I. Ševtšenko elas välisriigis, tuli dokumendi välisriiki kättetoimetamisel lünga täiteks analoogia korras kohaldada Haldusmenetluse seaduse vastavat eriregulatsiooni.
  10. Nimetatud eriregulatsioon sisaldub HMS §-s 32, mis sätestab: "§
  11. Kättetoimetamine välisriigis

(1)Dokumendi kättetoimetamine välisriigis toimub välislepingus sätestatud korras.
(2)Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lepingut ei ole sõlmitud, toimub dokumendi kättetoimetamine diplomaatilisi kanaleid kaudu. Pädev asutus edastab dokumendi vastava taotlusega Välisministeeriumile, kes edastab dokumendi välisesindusele.
(3)Kui lõikes 1 nimetatud lepingut ei ole sõlmitud ja seadus või määrus näeb ette dokumendi kättetoimetamise posti teel, toimetatakse dokument kätte §-s 26 sätestatud korras." HMS § 32 täiendati kolmanda lõikega
  1. juunil 2002 vastu võetud ja
  2. augustil 2002 jõustunud Haldusmenetluse seaduse muutmise ja rakendamise seadusega. Muudatust põhjendati eelnõu 993 SE I seletuskirjas järgmiselt: "Praegusel ajal näeb haldusmenetluse seadus ette, et dokumendi kättetoimetamine välisriikidesse toimub reeglina välislepingus sätestatud korras, kui aga vastav välisleping puudub, siis edastatakse dokument diplomaatilisi kanaleid kaudu. Praktikas on laialt levinud ka dokumentide kättetoimetamine tähtkirja vahendusel ning paragrahvile 32 kolmanda lõike lisamisega muudetakse ka see variant võimalikuks."
  3. HMS § 32 lg-st 3 ja seletuskirjast nähtub kolleegiumi arvates ühemõtteliselt, et dokumendi välisriiki postiga toimetamise üheks eelduseks on see, et mingi seadus või määrus näeb otseselt ette dokumendi kättetoimetamise postiga, s.o sätestab, et vastav dokument tuleb kätte toimetada posti teel. Lahtiseks jätab § 32 lg 3 ja seletuskirja sõnastus aga selle, kas seaduse või määrusega peab olema ette nähtud dokumendi saatmine postiga välisriiki või piisab selle sätte rakendamiseks, kui seadus või määrus sätestab, et dokument toimetatakse kätte postiga. HMS § 32 tõlgenduseks selles osas on valida kahe tõlgendusvariandi vahel. Esimese järgi võib dokumendi välisriiki toimetada posti teel, kui välislepingut pole sõlmitud ja dokumenti ei saa või ei soovita kätte toimetada diplomaatilisi kanaleid kaudu ning seadus või määrus näeb otseselt ette, et dokumendi võib välisriiki toimetada posti teel. Teise tõlgenduse järgi võib dokumendi välisriiki toimetada posti teel, kui välislepingut pole sõlmitud ja dokumenti ei saa või ei soovita kätte toimetada diplomaatilisi kanaleid kaudu ning seadus või määrus näeb otseselt ette dokumendi kättetoimetamise posti teel. Teise tõlgenduse korral ei pea seadus või määrus otse sätestama, et dokument saadetakse postiga välisriiki. Kolleegiumi arvates peeti HMS § 32 kolmanda lõikega täiendamisel silmas teist tõlgendusviisi. Sellise järelduse kasuks kõneleb mitte ainult seaduse sätte grammatiline tõlgendus, vaid ka see, et erivaldkonna seadused või määrused ei sisalda eriregulatsiooni, mis näeb ette dokumendi toimetamise välisriiki posti teel ja ülalnimetatud seletuskirja kohaselt on praktikas laialt levinud ka dokumentide kättetoimetamine tähtkirja vahendusel välisriiki.
  4. Seega on kolleegium seisukohal, et HMS § 32 sätestab põhimõtte, et juhul kui välislepingut pole sõlmitud ja dokumenti ei saa või ei soovita kätte toimetada diplomaatilisi kanaleid kaudu, siis võib selle välisriiki saata postiga, kui seadus või määrus näeb otseselt ette dokumendi kättetoimetamise posti teel. Kolleegium märgib, et haldusakti Euroopas asuvas välisriigis üleandmiseks on Eesti
  5. veebruaril 2001 ratifitseerinud Haldusasjadega seotud dokumentide välisriikides üleandmise Euroopa konventsiooni (RT II 2001, 6, 31 ). Dokumendi edastamist posti teel reguleerib konventsiooni artikkel
  7. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades ei reguleeri haldusaktide kättetoimetamist Eestist Venemaale. Vene Föderatsioon pole ühinenud Haldusasjadega seotud dokumentide välisriikides üleandmise Euroopa konventsiooniga. Ülemaailmne postikonventsioon ei reguleeri haldusaktide kättetoimetamist teise riiki. Sellele ja siseministri seisukohtadele tuginedes (otsuse punkti 5 alapunkt 5 ja punkti 6 alapunkt 1) teeb kolleegium järelduse, et puudus välisleping, mis reguleeriks haldusaktide kättetoimetamist Eestist Vene Föderatsiooni. Kuna vastav leping puudus ja Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus ega ükski teine üldakt ei näinud ette siseministri vaidlustatud käskkirja kättetoimetamist posti teel, siis puudus ka võimalus toimetada välisriigis elavale I. Ševtšenkole siseministri käskkiri kätte posti teel. Kolleegium on siiski seisukohal, et haldusakti kättetoimetamine selleks mitte ettenähtud viisil iseenesest ei välista kaebetähtaja kulgema hakkamist. Käesoleval juhul on ringkonnakohus jõudnud järeldusele, et puuduvad tõendid, et I. Ševtšenko on postkasti jäetud väljastusteated kätte saanud ja postitöötaja poolt I. Ševtšenko postkasti tähtkirja saabumisest kahe teate jätmine pole võrdsustatav haldusakti teatavakstegemisega haldusorgani poolt. Faktiliselt pole haldusorgan I. Ševtšenkole haldusakti sisu teatavaks teinud (vt käesoleva otsuse punkti 5 alapunktid 7 ja 8). Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega.
  8. Akti kättetoimetamisena välismaal elavale I. Ševtšenkole ei saa käsitada ka selle posti teel saatmist I. Ševtšenko abikaasa elukohta Eestis. HMS § 26 seostab dokumendi menetlusosalisele postiga kättetoimetamise üldjuhul dokumendi menetlusosalise elu- või asukoha aadressil kohaletoimetamisega või selle menetlusosalisele postiasutuses allkirja vastu üleandmisega. Menetlusosalise abikaasale, s.h menetlusosalisega koos elavale abikaasale dokumendi postiga kättetoimetamisele HMS § 26 õiguslikku tähendust ei omista. Kolleegium märgib, et teisiti on küsimus lahendatud juhul, kui haldusorgan annab dokumendi menetlusosalisele allkirja vastu HMS § 28 alusel. Selle paragrahvi lõike 4 järgi loetakse dokument menetlusosalisele kättetoimetatuks ka siis, kui see on allkirja vastu kätte antud menetlusosalisega koos elavale vähemalt 10-aastasele perekonnaliikmele. Seda võimalust pole käesoleval juhul kasutatud ega saadudki kasutada, sest I. Ševtšenko ja tema abikaasa elukohad olid mitte ainult erinevad, vaid asusid ka erinevates riikides. HMS § 28 toime piirdub Eesti territooriumiga.
  9. Nendel kaalutlustel nõustub Riigikohtu halduskolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et I. Ševtšenko kaebus on tähtaegne. Erikaebus jääb rahuldamata. II
  10. Kolleegium märgib täiendavalt seda, et probleeme kaebeõiguse ja -tähtaegadega võib tekkida ka seoses VVS §-dega 332 ja 333, mis alates
  11. augustist 2004 reguleerivad sissesõidukeeldu puudutavate haldusaktide teatavakstegemist ja vaidlustamist. 19.

§ 332sätestab: "§ 332.

Sissesõidukeelu kohaldamise, sissesõidukeelu kehtivusaja muutmise, sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise ja sissesõidukeelu peatamise teatavaks tegemine

(1)Sissesõidukeelu kohaldamine ja selle kehtivusaeg, sissesõidukeelu kehtivusaja muutmine, sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine ja sissesõidukeelu peatamine loetakse välismaalasele teatavaks tehtuks vastava teabe avaldamisega Siseministeeriumi veebilehel.
(2)Veebilehel avaldatakse välismaalase nimi, sünniaeg või isikukood ja kodakondsus, kui need andmed on teada.
(3)Sissesõidukeelu kohaldamine, sissesõidukeelu kehtivusaja muutmine, sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine ja sissesõidukeelu peatamine tehakse välismaalasele kirjalikult teatavaks välismaalase algatusel."

§ 333sätestab: "§ 333. Sissesõidukeelu kohaldamise ja sissesõidukeelu kehtivusaja muutmise vaidlustamine

(1)Sissesõidukeelu kohaldamise ja sissesõidukeelu kehtivusaja muutmise võib vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras 30 päeva jooksul nende teatavaks tegemise päevast arvates.
(2)Sissesõidukeelu kohaldamise või sissesõidukeelu kehtivusaja muutmise vaidlustamine ei lükka väljasaatmist kohtumenetluse ajaks edasi.
(3)Pärast sissesõidukeelu kohaldamise vaidlustamise tähtaja möödumist ei saa väljasaatmise, viibimisaluse andmisest või pikendamisest keeldumise või viibimisaluse kehtetuks tunnistamise vaidlustamisel tugineda sissesõidukeelu kohaldamise õigusvastasusele."
  1. Paragrahvid 332 ja 333 viidi Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusesse
  2. juunil 2004 vastu võetud Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ning välismaalaste seaduse muutmise seadusega. Seaduseelnõu 324 SE I seletuskirjas märgiti: "Eelnõu § 1 punktiga 31 täiendatakse seadust §-dega 332, 333 ja
  3. Paragrahv 332 sätestab sissesõidukeelu kohaldamise, kehtivusaja muutmise, kehtetuks tunnistamise ja peatamise teatavaks tegemise. Arvestades asjaolu, et Siseministeeriumil ei ole enamasti teada välismaalase kontaktandmeid, kelle suhtes on sissesõidukeeldu kohaldatud ning samuti arvestades, et teave välismaalase suhtes sissesõidukeelu kohaldamisest ja sissesõidukeelu kehtivusajast on avalikustatud Siseministeeriumi veebilehel, tehakse eelnõu kohaselt sissesõidukeelu kohaldamine välismaalasele kirjalikult teatavaks tema algatusel. Paragrahv 333 reguleerib sissesõidukeelu kohaldamise vaidlustamist - eelnõu kohaselt võib vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Vaidlustamine ei lükka väljasaatmist edasi." 21.

§-de 332 ja 333 osas piirdub kolleegium alljärgnevate järeldustega: 1)

§ 333

lg 1 on sisu poolest informatiivse tähendusega ega lisa midagi sellele, mis on sätestatud HKMS § 9 lg-s 1; 2)

§ 333

lg 1 (HKMS § 9 lg 1) ja

§ 332

lg 1 koosmõjus hakkab üldjuhul kaebetähtaeg kulgema teabe avaldamisega Siseministeeriumi veebilehel.

§ 332

korras akti teatavakstegemise tõhususe seab kolleegiumi arvates kahtluse alla juba see, et nimetatud seaduses pole avaldatud Siseministeeriumi veebiaadressi; 3)

§ 333

lg 1 (HKMS § 9 lg 1) ja

§ 332

lg 3 koosmõjul hakkab kaebetähtaeg kulgema akti välismaalasele kirjalikult teatavakstegemisest välismaalase algatusel; 4) mõistet "kirjalik teatavaks tegemine", mida kasutatakse

§ 332lg-s 3, Haldusmenetluse seadus ei tunne.

Kolleegium arvab, et kirjaliku teatavakstegemisena

§ 332

lg 3 mõttes tuleks mõista dokumendi kättetoimetamist posti teel ja dokumendi allkirja vastu kätteandmist, samuti elektroonilist kättetoimetamist (HMS §-d 26, 27 ja 28). Välismaal elava adressaadi puhul ei välista

§ 332

lg 3 koosmõjus

§ 1

lg 2 teise lausega dokumendi kättetoimetamist välislepingus sätestatud korras või diplomaatilisi kanaleid kaudu.

§ 332

lg 3 võimaldab dokumendi otsepostitust välisriiki, välja arvatud kui välislepingust tulenevalt ei kasutata otsepostitust; 5)

§ 332lg 3 ei ava ka seda, mida mõista selles sättes nimetatud algatuse all.

Kolleegiumi arvates piisab

§ 332

lg 3 kohaldamiseks, kui välismaalane on oma aadressi või elektronposti aadressi näidanud haldusorganile esitatud taotluses; 6)

§ 333lg 3 ei välista kaebetähtaja ennistamist HKMS § 12 lg 3 alusel.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.