3-1-1-137-04

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-137-04 Otsuse kuupäev

1. mai
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi AS X süüteoasi KarS § 220 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-318/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
5. märts
6. a Istungil osalenud isikud Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo, MTÜ E. A. Ü. esindaja vandeadvokaat Anu Uritam ja AS X kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm Resolutsioon Viru Ringkonnakohtu
7. oktoobri
8. a otsus AS X õigeksmõistmises KarS § 220 lg 2 järgi jätta muutmata ja kassatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Lääne-Viru Maakohtu
10. juuli
11. a otsusega tunnistati AS X KarS § 220 lg 2 järgi süüdi selles, et aktsiaseltsi juhatus, andes
12. oktoobril
13. a välja korralduse mitte esitada muusikateoseid AS X kaupluste müügisaalides, ei taganud ega kontrollinud selle korralduse täitmist, mille tulemusena esitati
14. novembril
15. a Tapa linnas asuvas AS-le X kuuluvas kaubanduskeskuse müügisaalis raadio vahendusel ilma muusikateoste autoreid esindava organisatsiooni loata autoriõigusega kaitstavaid muusikateoseid. Sellega rikuti autoriõiguse seaduse (edaspidi: AutÕS) § 13 lg 1 p-s 7, § 131 lg-tes 2, 4 ja 5, § 14 lg-tes 1 ja 3, § 46 lg-s 1 ja §-s 49 sätestatut. Maakohus märkis, et AS X, andes välja korralduse, mille täitmist ei tagatud ega kontrollitud, oli tegelikult huvitatud muusika mängimisest müügisaalides, sest see aitab luua meeleolu ja meelitab kliente. AS X-i karistati rahalise karistusega 50 000 krooni.
16. AS X esindaja esitas Lääne-Viru Maakohtu
17. juuli
18. a otsuse peale apellatsiooni, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja AS X süüteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõistmist. Apellant leidis, et kuna aktsiaseltsi juhatus pole kõnealust korraldust kollegiaalselt välja andnud, siis on ebaõige ka järeldus, et tegu pandi toime juhatuse kui organi poolt. Korralduse andis AS X huvides välja juhatuse liige Rita Tehvo, kes tegi selle täitmise ülesandeks aktsiaseltsi kaubandusjuhile. Korralduse sisu oli apellandi hinnangul keeleliselt korrektne, konkreetne ja arusaadav. Eelnevast tulenevalt asus apellant seisukohale, et KarS §-s 14 nimetatud aluseid AS X kui juriidilise isiku vastutusele võtmiseks ei ole tuvastatud. Apellatsioonkaebuses leiti veel, et sündmuskoha vaatluse protokoll ei vasta kriminaalmenetluse normidele, sest vaatlusprotokollis uurimistoimingu juures viibinuks märgitud AS X T. Kaubanduskeskuse juhatajat T. M. seal tegelikult ei viibinud.
19. Viru Ringkonnakohtu
20. oktoobri
21. a otsusega mõisteti AS X talle süüks arvatud kuriteos õigeks. Ringkonnakohus märkis, et aktsiaseltsi juhatus ei ole kollegiaalse organina andnud välja korraldust mitte esitada äriühingu kauplustes muusikateoseid. Vastavalt kriminaaltoimiku materjalidele andis sellise korralduse ainuisikuliselt välja juhatuse liige R. Tehvo. Ringkonnakohtu hinnangul on väär ka süüdistuse seisukoht, et väljaantud korraldus oli formaalne, sest AS X kaupluste juhatajate ning kaubandusjuhi ütlustest nähtuvalt said nad selle korralduse täitmiseks. Seega rakendati meetmeid korralduse kaupluste töötajateni viimiseks. Ringkonnakohus leidis, et pole tõendatud AS X juhatuse kohustus kontrollida juhatuse liikme R. Tehvo
22. oktoobri
23. a korralduse täitmist, sest korraldusest tulenevalt vastutas selle täitmise eest Kalev Kivipalu ja korraldus tuli teatavaks teha äriühingu kaupluste juhatajatele, vahetuse vanematele ning neid asendavatele töötajatele, kes on vastutavad korralduse täitmise eest. Seetõttu asus ringkonnakohus seisukohale, et vastutust korralduse täitmata jätmise eest peaks kandma see ametiisik, kes jättis korraldusest tulenevad kohustused täitmata. Süüdistuse väidet, et AS X oli huvitatud muusika mängimisest müügisaalides, sest see aitab luua meeleolu ja meelitab rohkem kliente, pidas ringkonnakohus mittetõendatuks, sest äriühingu esindaja ütlustest nähtuvalt ei täheldatud muusika mängimisega läbimüügi kasvu ega klientide juurdemeelitamist. Ringkonnakohtu arvates on tõendamata, et AS X Tapa kaubakeskuse müügisaalis kõlas raadioprogramm süüdistuses esitatud mahus. Kindlaks on tegemata, mis kell raadio välja lülitati ja millised autorikaitsega hõlmatavad laulud seal kõlasid. Samuti pole välja selgitatud ühtki sel päeval müügisaalis viibinud kaupluse töötajat ega ka ühtki tunnistajat, kes oleks nimetatud ajavahemikul müügisaalis viibinud. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ega sündmuskohal tehtud müügisaali fotodelt ei nähtu, et kaupluses oleks viibinud ostjaid. Tuvastamata on ka see, kui kõvasti raadio mängis. Eeltoodule tuginedes asus ringkonnakohus seisukohale, et AS Xle esitatud süüdistus ei ole tõendatud. Tunnistamaks juriidilist isikut süüdi tegevusetusega toimepandud kuriteos, tuleb esmalt tuvastada juriidilise isiku huvides tegutsenud ja selleks õiguslikult kohustatud füüsilise isiku poolt seaduses kirjeldatud tagajärje ärahoidmata jätmine. Teiste sõnadega tuleks tuvastada, et autorikaitse all olevate muusikateoste avalikus kohas raadio kaudu ilma loata kuuldavakstegemine toimus juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja heakskiidul või korraldusel. Seda aga antud kriminaalasjas tuvastatud ei ole ja seetõttu ei saa AS X ka talle inkrimineeritud kuriteo eest vastutada.
24. Arvestades seda, et kassatsiooni läbivaatamisel kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused seaduse kohaldamisel, anti kriminaalasi
25. veebruari
26. a määrusega läbivaatamiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
27. Viru Ringkonnakohtu
28. oktoobri
29. a otsuse peale esitas Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo kassatsiooni, milles taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks saatmist põhjendusega, et süüdistatavat õigeks mõistes tõlgendati ebaõigesti materiaalõiguse norme juriidilise isiku vastutuse küsimuse lahendamisel. Kassaator peab äriseadustiku (edaspidi: ÄS) § 306 lg-le 1 tuginevalt ekslikuks ringkonnakohtu seisukohta, et AS X juhatuse ühe liikme korraldust ei saa käsitada juhatuse otsustusena. Kassaator märgib, et ÄS § 307 lg-st 1 tulenevalt võib aktsiaseltsi kõigis õigustoimingutes esindada iga juhatuse liige. Samuti juhib ta tähelepanu asjaolule, et süüdistuse sisuks pole mitte korralduse andmine, vaid see, et korraldus osutus formaalseks põhjusel, et selle täitmiseks ei võetud juhatuse poolt midagi ette. Kassaator leiab, et eelnevaga seoses on väär ringkonnakohtu hinnang, nagu poleks käesolevas kriminaalasjas tegevusetuse eest vastutavat isikut püütudki välja selgitada. Ringkonnakohtu seisukohta, et pole tuvastatud, kas süüksarvatud raadioprogrammi esitamine toimus täies ulatuses ja kas müügisaalis viibis sel ajal ka ostjaid, pidas kassaator põhjendamatuks seetõttu, et autoriõiguse seaduse kohaselt on autori varaliste õiguste rikkumiseks ka ühe teose loata avalik esitamine ja seda ka siis kui teose avaliku esitamise kohas ei viibi esitamise ajal ühtki isikut. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, nagu ei olnuks käesolevas asjas tuvastatud, et muusikateoste avalik esitamine toimus AS X huvides.
30. AS X kaitsja vandeadvokaat Küllike Nammi kassatsioonivastuses taotletakse kassatsiooni rahuldamata jätmist. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus pole materiaalõigust valesti kohaldanud.
31. Riigikohtu istungil toetas prokurör S. Merilo kassatsioonis sisalduvat taotlust. Ta rõhutas, et kuigi AS X oli eelnevalt korduvalt hoiatatud autoriõiguse normide rikkumise eest, reageeris aktsiaselts hoiatustele vaid korralduse väljaandmisega, mille täitmist aga ei tagatud. Prokuröri arvates kinnitab korralduse formaalsust asjaolu, et mitte keegi ülekuulatud kauplusetöötajatest ei teadnud, et kaupluse müügisaalis ei tohi muusikat mängida. MTÜ E. A. Ü. esindaja vandeadvokaat Anu Uritam leidis, et maakohus luges põhjendatult tuvastatuks KarS § 220 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemise AS X poolt ja et autoriõiguse rikkumine algas hetkest, mil aktsiaseltsile kuuluvas müügisaalis raadio sisse lülitati. Ta pidas tuvastatuks, et raadio mängis müügisaalis pika aja vältel ja leidis, et raadio vahendusel muusikat edastades tuleb eeldada, et edastatav muusika on autoriõigusega kaitstud.
32. AS X kaitsja vandeadvokaat K. Namm märkis esmalt seda, et juriidilise isiku töötaja eksimus ei peaks alati kaasa tooma juriidilise isiku kriminaalvastutust. Kaitsja leidis, et tõendamata on nii kõnealuse korralduse formaalsus kui ka asjaolu, et müügisaalis mängis muusika. Viimase väite kinnituseks tugineb kaitsja sündmuskoha vaatluse protokollis sisalduvale märkele, et tüüner on välja lülitatud. Kaitsja rõhutas, et Riigikohtu praktikas omaksvõetud arusaama kohaselt eeldab juriidilise isiku kriminaalvastutus alati seda, et tuvastatud on ka konkreetse füüsilise isiku, s.o juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides toime pandud süütegu. Edasiselt märkis kaitsja, et vastavalt KarS § 13 lg-le 1 vastutab isik tegevusetuse eest vaid siis, kui ta oli õiguslikult kohustatud seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma. Kaitsja leidis, et nn mitteehtsate tegevusetusdeliktide puhul saavadki vastutada vaid füüsilised isikud. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
33. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaeb esmalt I ning II astme kohtute põhjendusi, mis puudutavad kuriteo sündmuse tuvastatust (I), seejärel esitatakse ülevaade Riigikohtu senisest praktikast juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse küsimuses ja analüüsitakse juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse aluseid ning tingimusi (II). Seejärel antakse kassatsioonist lähtuvalt hinnang ringkonnakohtu vaidlustatud otsusele (III). I
34. Sündmuskoha vaatluse protokolli põhiosa alguses on märgitud, et "müügiosakonna kontrollimise momendil alates kell 11.20 kõlas raadio Y programm, esitati eestikeelseid laule ja teateid." Kuid sama protokoll sisaldab tõepoolest ka lauset: "tüüner ja võimendi välja lülitatud". Lääne-Viru Maakohtu
35. juuli
36. a otsuses (lk 5) on tunnistajate T. M. ja M. J. ütlustele tuginevalt kõnealuse uurimistoimingu protokolli vastuolu loetud põhjendatult kõrvaldatuks. Kohus on asunud seisukohale, et erinevalt tavapärasest ei kajasta sündmuskoha vaatluse protokoll käesoleval juhul sündmuskohta mitte staatiliselt, vaid edastab ka sündmuskoha vaatluse ajal asetleidnud muudatust: seda, et sündmuskoha vaatluse alustamisel müügisaalis mänginud raadio lülitas T. M. hiljem välja.
37. Erinevalt MTÜ E. A. Ü. esindaja poolt Riigikohtu istungil väidetust ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates õige siduda karistusõigusliku tähendusega autoriõiguse rikkumise algust ainuüksi raadio sisselülitamise faktiga. Kuigi seadusandja on lugenud autoriõigust sedavõrd oluliseks regulatiivse õiguse valdkonnaks, et on pidanud KarS
38. peatüki sisustamisel proportsionaalseks kriminaliseerida peaaegu eranditult igasugune autoriõiguse rikkumine, ei laiene autoriõiguslik ja selle kaudu ka karistusõiguslik kaitse mitte raadio mängimisele üldiselt, vaid üksnes raadio vahendusel autoriõiguslikult kaitstavate teoste avalikule esitamisele. See tähendab muuhulgas, et tunnistamaks kedagi süüdi KarS § 220 järgi, peab olema tõendatud, et mingil fikseeritud ajahetkel edastati raadio vahendusel konkreetset autoriõiguslikult kaitstavat teost. Tuleb nõustada ringkonnakohtu otsuses märgituga, et isiku süüditunnistamisel KarS
39. peatükis ja sealhulgas ka KarS §-s 220 ettenähtud kuritegude eest ei saa tugineda mingitele erireeglitele, üldistustele ja probleemi n.ö laiemale käsitlemisele. Ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses märgitakse õigesti, et kriminaalkuritegu tuleb fikseerida kindlas ajas ja ruumis ning seda tuleb käsitleda ainult vastavalt esitatud süüdistusele.
40. Kritiseerides ringkonnakohtu vaidlustatavat otsust märgib kassaator õigesti, et AS X süüditunnistamiseks KarS § 220 lg 2 järgi ei ole tähtsust asjaolul, kas müügisaalis oli autoriõiguslikult kaitstavate laulude kõlamise ajal ostjaid või mitte ega sellel, kui valjult raadio mängis. Samuti ei pea AS X kriminaalvastutusele võtmiseks olema tuvastatud, et sündmuskoha vaatlusega hõlmatud ajavahemikus oleks Raadio Y programm kõlanud täies ulatuses. Prokurör märgib õigesti, et autoriõiguse seadust oleks rikutud ka sellega, kui kõnealuses ajavahemikus oleks tõendatud vähemalt ühe autoriõiguslikult kaitstava laulu edastamine. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et erinevalt ringkonnakohtust on maakohus uuritud tõendite kogumile tuginedes sisuliselt õigesti ja põhjendatult lugenud tõendatuks, et kõnealuse sündmuskoha vaatluse ajal kõlas sündmuskohal vähemalt üks autoriõiguslikult kaitstav laul. See on kooskõlas ka sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseerituga, et Raadio Y programmi raames esitati eestikeelseid laule ja teateid. Raadio Y poolt esitatud teatisest nähtub, et alates kella 11.20-st esitati teateid alles pärast seda, kui oli kõlanud autoriõiguslikult kaitstav laul - "Armastuse sünd".
41. Kooskõlas otsuse p-s 11 märgituga peab käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo tõendamisel olema tuvastatud autoriõiguslikult kaitstava teose kõlamine mingil kindlal ajahetkel. Tulenevalt otsuse p-st 12 ei ole sellise asjaolu tuvastamine iseenesest välistatud ka tõendite kogumi pinnalt, milles üheks tõendiks on sündmuskoha vaatluse protokoll. Samas on sündmuskoha vaatlus olemuslikult selline uurimistoiming, mille objektiks on eeskätt nägemisaistingu vahendusel fikseeritavad faktilised asjaolud. Tõendite kontrollitavuse tagamist hõlbustaks oluliselt, kui sündmuskoha vaatluse protokollis väidetu kohaselt sündmuskohal kõlanud autoriõiguslikult kaitstav teos oleks kõnealusel ajal fikseeritud ka salvestusena. Vaatamata eelöeldule ei ole KrMS §-s 61 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttest lähtuvalt siiski välistatud, et KarS §-s 220 ettenähtud kuriteo toimepanemise tõendamisel tuginetakse ka näiteks tunnistajate ütlustele. Sel juhul tuleb tunnistaja ütluste hindamisel aga eraldi hinnata tunnistaja võimet ära tunda ja eristada autoriõiguslikult kaitstavat laulu näiteks traditsionaalist. II
42. Kriminaalasja menetlemisel tõusetunud põhiline materiaalõiguslik küsimus seondub KarS §-s 14 sätestatud juriidilise isiku kriminaalvastutusega. Vastavalt KarS § 14 lg-le 1 vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides. Karistusseadustiku sama paragrahvi teises lõikes on märgitud, et juriidilise isiku vastutuselevõtmine ei välista süüteo toimepannud füüsilise isiku vastutuselevõtmist ning kolmanda lõike kohaselt ei kohaldata karistusõiguslikku vastutust riigile, kohalikule omavalitsusele ja avalik-õiguslikule juriidilisele isikule. KarS §-st 14 lähtuvalt on juriidilise isiku vastutuse alused ja tingimused ühesugused nii kuritegude kui ka väärtegude puhul. 14.
43. Karistusseadustiku kõnealuse paragrahvi tõlgendamisel on Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalasjas nr 3-1-1-82-04 (RT III 2004, 24, 263) tehtud otsuses asunud seisukohale, et kuna KarS § 2 lg 2 kohaselt on karistatav üksnes tegu, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja mille toimepanemises on isik süüdi, vastutab juriidiline isik üldjuhul vaid siis, kui tema organi või juhtivtöötaja käitumises esinevad kõik eelnimetatud deliktistruktuuri elemendid. 14.
44. Rääkides deliktistruktuuri kõigi elementide esinemise nõudest juriidilise isiku organi käitumises on Riigikohtu osundatud otsuses silmas peetud seda, et üldjuhul tuleb juriidilise isiku organi - üldkoosoleku või juhatuse deliktistruktuuri elementide tuvastamisel minna kuni konkreetse füüsilise isikuni ja tuvastada deliktistruktuur selle füüsilise isiku käitumises. Otsuses on märgitud, et "juriidilise isiku vastutus tuleb avada tema organi liikmete või juhtivtöötaja tegevuse kaudu." Just nimelt sellise arusaamise edastamise soovi peegeldab ka selles otsuses edasiselt märgitu, et erandjuhtudel (nt organisisese salajase hääletuse puhul) ei ole vajalik välja selgitada organi iga konkreetse liikme tegevust, kui on ilmne, et õiguserikkumisele viinud otsuse langetamisel vastas organi liikmete tegevus tervikuna deliktistruktuuri kõigile elementidele. Viimatiöeldu täienduseks tuleks märkida, et organisisese salajase hääletamise puhul ei ole organi iga liikme tegevust võimalik tõendada. 14.
45. Sisuliselt samasugust seisukohta juriidilise isiku vastutuse eelduste osas on väljendatud Riigikohtu poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-7-04 (RT III 2004, 9, 105) tehtud otsuses. Selles kohtuotsuses märgitakse, et juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda üksnes füüsilise isiku kaudu. Seetõttu eeldab juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus süüteokoosseisu, õigusvastasuse ja süü tuvastamist konkreetse teo toime pannud juriidilise isiku organi liikme või juhtivtöötaja (füüsilised isikud) käitumises. Kui mõni deliktistruktuuri elementidest teo toimepannud füüsilise isiku käitumises puudub, on juriidilise isiku karistamine välistatud. Lisaks eeldab juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus seda, et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu oleks toime pandud juriidilise isiku huvides. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu peab siinjuures vajalikuks märkida, et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja tegutsemine juriidilise isiku huvides ei ole mitte deliktistruktuuri iseseisev neljas element vaid süüteokoosseisu kui deliktistruktuuri elemendi osis. See tähendab, et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides tegutsemine peab olema tuvastatud koos teiste objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnustega enne kui asutakse vaagima õigusvastasuse küsimust. Kummutades Lääne-Viru Maakohtu otsuses esitatud seisukohta, et juriidiline isik ning talle süüksarvatud teo vahetult toimepannud füüsiline isik saavad ühe ja sama teo eest vastutada üksnes KarS §-des 21 või 22 sätestatud alustel - seega kuriteost osavõtjatena, on Riigikohtu eelpool viidatud otsuses märgitud, et kuna karistusseadustik sätestab juriidilise isiku vastutuse tuletatud (derivaatse) vastutuse põhimõttel, siis on ühe subjekti (füüsilise isiku) tegevus teise subjekti (juriidilise isiku) vastutuse eelduseks. Seetõttu tuleb rääkida kahest ühe ja sama teo eest eraldi vastutavast isikust, eristades seda osavõtust ja kaastäideviimisest. 14.
46. Ka Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-1-1-9-05 (RT III 2005, 12, 117) tehtud otsuses ei ole muudetud Riigikohtu varasemat praktikat. Selles kohtuotsuses on loetud materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks ja menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks olukorda, mil tegevusetusega toimepandud väärteo eest on karistatud juriidilist isikut, selgitamata välja tema huvides rikkumise toime pannud juhtivtöötajat või organit. Tõlgendades KarS § 14 lg-s 1 sisalduva mõiste "juhtivtöötaja" sisu on asutud seisukohale, et juhtivtöötajateks karistusseadustiku viidatud sätte mõttes võib lugeda ka keskastme juhti, kellele on juriidilise isiku organi või tippjuhi poolt vastutus delegeeritud ja kes seetõttu on konkreetses valdkonnas pädev tegema iseseisvaid otsustusi ning sellega suunama juriidilise isiku tahet.
47. Ülalkirjeldatud seisukohast, mis seob juriidiliste isikute karistusõigusliku vastutuse küsimuse lahendamise lahutamatult vastavate füüsiliste isikute käitumisega, tuleneb arusaam, et enne seda, kui omistada mingi kuriteo toimepanemist juriidilisele isikule, peab sellele eelnevas kriminaalmenetluses igal juhul olema selgitatud juriidilise isiku organi liikme või tema juhtivtöötaja käitumise vastavust deliktistruktuurile. Esmapilgul võib näida, et sellist seisukohta ei toeta KarS § 14 lg-s 2 sätestatu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei saa siiski karistusseadustiku märgitud sättes sisalduvat sõnaühendit "ei välista" tõlgendada selliselt, et juriidilise isiku vastutusele võtmise järgselt saaks süüteoasja menetleja kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas alustada süüteomenetlust konkreetse füüsilise isiku suhtes või mitte. Seda sõnaühendit tuleb mõista KarS § 2 lg 3 kontekstis selliselt, et juriidilise isiku süüteo ja tema huvides sama teo toimepannud vastava füüsilise isiku karistamisel ei ole tegemist sama teo eest teistkordse karistamise keelatuse põhimõtte rikkumisega. Just sellist arusaama on väljendatud ka Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-7-04 (RT III 2004, 9, 105). Juriidilise isiku huvides tegutsenud füüsilise isiku (organi liikme, juhtivtöötaja) ja juriidilise isiku paralleelset vastutuselevõtmist tuleb pidada juriidilise isiku vastutuse normaaljuhuks, sest juriidiliste isikute kriminaalvastutuse kehtestamise eesmärk ei ole olnud mitte asendada õigusvastaselt toiminud füüsilise isiku kriminaalvastutust juriidilise isiku kriminaalvastutusega, vaid vältida kuritegude toimepanemist juriidilise isiku kui õiguslikult konstrueeritud subjekti varjus.
48. KarS § 14 lg-s 2 sisalduva sõnaühendi "ei välista" ülakirjeldatud viisil tõlgendamine tuleneb ka KrMS §s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest. Sellest põhimõttest lähtuvalt peaksid uurimisasutus ja prokurör oma pädevuse piires kuriteo asjaolude (tunnuste) ilmnemisel alustama ja toimetama kriminaalmenetlust sõltumata mistahes isiku arvamusest. Seejuures on oluline, et kui juba alustatud kriminaalmenetluse puhul on kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte reservatsiooniks samas paragrahvis sätestatud võimalus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel, siis kriminaalmenetluse alustamise situatsioonis toimib kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte reservatsioonideta - kuriteo tunnuste ilmnemisel tuleb kriminaalmenetlust igal juhul alustada.
49. Arusaam, et juriidilise isiku huvides tegutsenud füüsilise ja juriidilise isiku paralleelne vastutuselevõtmine on juriidilise isiku vastutuse normaaljuhuks ning et juriidilise isiku kuritegu eeldab alati konkreetse füüsilise isiku vastavat tegutsemist, seab kindlad nõuded ka kriminaalmenetlusele. KrMS
50. peatükis sätestatud kriminaalmenetluse alustamise süsteem eeldab seda, et kriminaalmenetlust ei alustata mitte eeldatavasti kuriteo toimepannud isiku, vaid süüteofakti suhtes ja seda isegi tingimusel, kui kriminaalmenetluse alustamise alusega hõlmatavate kuriteo tunnuste hulka kuulub koheselt ka isik, kes võis olla kuriteo toimepanija. Sellest lähtuvalt ei oleks seaduslik ega põhjendatud ka juhul, mil kriminaalmenetluse alustamise alusega hõlmatavate kuriteo tunnuste hulka kuulub koheselt ka oletus, et kuriteo võis toime panna juriidiline isik, alustada kriminaalmenetlust juriidilise isiku suhtes. Ka käsitletaval juhul tuleb kohtueelse menetluse raames eeskätt selgitada, kas ja kuivõrd on alust rääkida deliktistruktuuri elementide (süüteokoosseisu, õigusvastasuse, süü) olemasolust selle füüsilise isiku käitumises, kes tegelikult pani toime etteheidetava teo, mida võiks hiljem omistada juriidilisele isikule. Seejuures, kooskõlas käesoleva kohtuotsuse p-s 14.3 märgituga, saab juriidilise isiku võimaliku vastutuse küsimust hakata kaaluma alles siis, kui juba vastava füüsilise isiku süüteokoosseisu olemasolu selgitamisel kujuneb veendumus, et see füüsiline isik on tegutsenud juriidilise isiku huvides. Kui tuvastatakse süüteokoosseisu muud tunnused füüsilise isiku käitumises, kuid ei ole tuvastatud, et ta oleks pannud teo toime juriidilise isiku huvides, ei saa juriidilise isiku vastutuse küsimus üldse tõusetuda ja edasiselt tuleb asuda selgitama, kas kõnealuse füüsilise isiku koosseisupärane käitumine oli õigusvastane ja süüline. Kui aga kriminaalasja kohtueelses menetluses jõuab menetleja veendumuseni, et juriidilise isiku juhtivtöötaja või tema organi liikme tegevuses on süüteokoosseis ja et sealhulgas on see tegevus pandud toime juriidilise isiku huvides, on põhjust rääkida uue menetlusosalise - juriidilisest isikust kahtlustatava kaasamise vajadusest kriminaalmenetlusse. Eelneva pinnalt ei ole siiski alust teha järeldust, et juriidilise isiku süüditunnistamisele ja karistamisele peaks kohustuslikus korras eelnema või sellega samaaegselt toimuma ka juriidilise isiku organi liikme või tema juhtivtöötaja süüditunnistamine ja karistamine. Kahtlemata on võimalik näiteks olukord, mil juriidilise isiku juhtivtöötaja suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel, juriidiline isik aga tunnistatakse süüdi ja teda karistatakse.
51. Eelkirjeldatust erineva olukorraga, nii nagu on märgitud ka käesoleva kohtuotsuse p-s 14.2 on tegemist siis, kui kohtueelse uurimise tulemina ilmneb, et konkreetse füüsilise isiku tegevus juriidilise isiku organi raames on seisnenud selles, et ta on osalenud selle organi poolt salajasel hääletamisel sellise otsuse vastuvõtmisel, mis on KarS § 14 lg 1 alusel omistatav kuriteona juriidilisele isikule. See on olukord, mil konkreetse füüsilise isiku suhtes on edasine kriminaalmenetlus välistatud juba ainuüksi lähtuvalt põhimõttest, mille kohaselt tuleb kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Asudes seisukohale, et kirjeldatud olukorras oleks välistatud ka juriidilise isiku kriminaalvastutus, poleks järgitud eesmärke, mida seadusandja on soovinud saavutada juriidiliste isikute karistusõigusliku vastutuse kehtestamisel ja oleks kujundatud eeltingimused karistamatuse tunde tekkeks. Kuid eelöeldust ei tulene siiski, et kriminaalasja uurimisel ei oleks üldse võimalik üle kuulata salajasel hääletamisel osalenud juriidilise isiku organi liikmeid.
52. Käesoleva kriminaalasja kontekstis tõusetub küsimus, kas kohtuotsuse eelmises punktis kirjeldatud juriidilise isiku vastutuselevõtmise erandlikku võimalust oleks alust laiendada ka juhtudele, mil juriidilisele isikule etteheitmist vääriv tegu on tingitud juriidilise isiku organi tegevusetusest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates puudub siin siiski analoogiaks alus: juriidilise isiku organi liikmete salajane hääletus, mille tulemiks on otsustus panna toime kuriteona kvalifitseeritav tegu tegevuse vormis ei ole võrreldav olukorraga, mil juriidilisele isikule võimalikult etteheidetav kuritegu tuleneb otseselt tema organi tegevusetusest. Põhimõtteliselt samasugust seisukohta on väljendatud ka Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-11-9-05 tehtud otsuses. Kui kriminaalmenetluse raames tuvastatakse, et juriidilise isiku organ on jätnud tegemata mingi nõutava teo, siis on võimalik ja ka vajalik selgitada, kes vastavalt juriidilise isiku organi sisesele tööjaotusele konkreetselt oli kõnealuseks nõutavaks teoks kohustatud. Kui sellist tööjaotust ei ole läbi viidud, võib tõusetuda juriidilise isiku organi kõigi liikmete kriminaalvastutuse küsimus. III
53. Ringkonnakohtu poolt AS X õigeksmõistmise üheks põhjenduseks on selle asjaolu tõendamatus, et muusika mängimine müügisaalides aitab luua meeleolu ja meelitab rohkem kliente. Sellest lähtuvalt leidis ringkonnakohus, et erinevalt KarS § 14 lg-s 1 nõutavast ei ole tõendatud, et muusika ebaseaduslik edastamine toimus juriidilise isiku huvides. Riigikohus on juriidilise isiku huvides tegutsemise mõistet vaaginud kohtuasjas nr 3-1-1-9-05 tehtud otsuses. Selles kohtuotsuses on märgitud, et küsimust, kas tegu on toime pandud juriidilise isiku huvides, tuleb lahendada igal konkreetsel juhul eraldi, lähtuvalt tuvastatud faktilistest asjaoludest ning et seejuures ei pruugi juriidilise isiku huvides tegutsemise ainsaks kriteeriumiks olla juriidilise isiku rikastumine. Samuti on selles kohtuotsuses märgitud, et juriidilise isiku huvides toimepanduks ei saa lugeda tema organi või juhtivtöötaja sellist tegu, mis teenis väga selgepiiriliselt vaid nende endi, mitte juriidilise isiku huve. Nimetatud kriteeriume arvestades pole käesoleval juhul vaja viia läbi empiirilist uuringut või pikemaajalist analüüsi tõendamaks, kuidas mõjub muusika kaupluse majandustegevusele. Kuna lähtuvalt tuvastatud faktilistest asjaoludest on alust väita, et muusika mängimine müügisaalis oli lahutamatult seotud kaupluse põhitegevusega - müügiga - ega teeninud vaid juriidilise isiku organi või juhtivtöötajate huve, siis on erinevalt ringkonnakohtu arvamusest alust lugeda muusika mängimist kaupluse müügisaalis juriidilise isiku huvides toimunuks.
54. Ekslik on ka see ringkonnakohtu seisukoht, et AS X juhatus ei ole kollegiaalse organina andnud välja korraldust mitte esitada äriühingu kauplustes muusikateoseid. Kassaator on põhjendatult märkinud, et tulenevalt ÄS § 306 lg-st 1 ja § 307 lg-st 1 võib juhatuse liikme R. Tehvo poolt antud korraldust käsitada juriidilise isiku organi otsusena. Kuid kuna juhatuse nimelt allkirjastas selle korralduse juhatuse liige R. Tehvo, siis on alust väiteks, et ka selle korralduse täitmise eest pidi juhatusesisese faktilise töökorralduse alusel vastutama just nimelt tema. Seega polnud enam alust tõstatada küsimust kõnealuse korralduse formaalsusest juhatuse kui terviku, vaid R. Tehvo tegevuse ja edasiselt võimalikult ka K. Kivipalu tegevuse analüüsi pinnalt, sest korralduse täitmise kohustus oli pandud viimasele kui keskastme juhile. Kooskõlas käesoleva kohtuotsuse p-s 14.4 märgituga võib juhtivtöötajaks KarS § 14 lg 1 mõttes lugeda ka keskastme juhi, kellele on juriidilise isiku organi või tippjuhi poolt delegeeritud vastutus. Tulenevalt eelmärgitust tuleb põhjendatuks lugeda ringkonnakohtu etteheidet, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole kriminaalmenetluslikult analüüsitud konkreetsete füüsiliste isikute tegevust, vaid on alusetult juhatusele tervikuna ette heidetud korralduse andmise formaalsust.
55. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna KarS § 220 dispositsioon käsitleb autoriõigustega kaasnevate õiguste valdaja varalisi õigusi, siis tuleb koosseisu tuvastamiseks välja tuua kas ühe poole varaline kahju või teise poole varaline kasu. Autoriõigusega kaasnevate varaliste õiguste valdajal on juriidiliselt tagatud õigus otsustada, kellel ning millistel tingimustel lubada neid õigusi teostada. Varaliste õiguste samastamine konkreetse varalise kahju või kasuga pole õige juba seetõttu, et põhimõtteliselt võib õiguste valdaja lubada teisel isikul neid õigusi kasutada ka tasuta. Nimetatud õiguste rikkumisena pole seega käsitatav mitte õiguste valdajale varalise kahju põhjustamine, vaid juba nende õiguste ebaseaduslik kasutamine.
56. Kooskõlas eelmärgituga ja tuginedes KrMS § 361 p-le 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher