← Eesti

3-2-1-41-05

Obsah (4)§ 46§ 108§ 60§ 103

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-41-05 Otsuse kuupäev Tartu, 11. mai 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa Kohtuasi

§ 46lg 1 alusel. Võlasuhtest tuleneva kahju hüvitamise kohustust täpsustas Ts

K

  1. ptk, esmajoones §-d 222 ja
  2. Lähtuvalt ÄS § 315 lg-st 1 (kuni
  3. juulini
  4. a kehtinud redaktsioonis) peab aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema tuvastatud, et juhatuse liige on rikkunud oma ametikohustusi, rikkumine toimus juhatuse liikme süü tõttu ja just rikkumise tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju. Seega tuleb tuvastada nii rikkumine, kahju kui ka põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, samuti juhatuse liikme süü rikkumises. Kolleegium märgib, et ÄS § 315 lg 1 kehtiva redaktsiooni järgi ei ole juhatuse vastutuse eelduseks enam süü, kuid VÕS § 103 lg 1 järgi vabaneb juhatuse liige siiski vastutusest, kui kohustuse rikkumine on vabandatav. III
  5. Lähtuvalt ÄS § 315 lg-st 1 (kuni
  6. juulini
  7. a kehtinud redaktsioonis) jaguneb tõendamiskoormis poolte vahel järgmiselt. Aktsiaselts (hageja) peab tõendama, et juhatuse liige (kostja) on rikkunud oma ametikohustusi ja just rikkumise tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju. Eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse liikme süü tõttu, st süü puudumist peab tõendama juhatuse liige (TsK § 227 teine lause). Sarnasele seisukohale äriühingu juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude eelduste ja tõendamiskoormise suhtes jõudis Riigikohus ka oma
  8. aprilli
  9. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03 (RT III 2003, 17, 164),
  10. mai
  11. a otsuses tsiviilasjas nr 3-21-45-03 ja
  12. juuni
  13. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-67-03 (RT III 2003, 21, 206). Kolleegium märgib. et äriseadustiku § 315 lg 1 kehtiva redaktsiooni ja VÕS § 103 lg 1 järgi peab juhatuse liige vastutusest vabanemiseks tõendama, et kohustuse rikkumine oli vabandatav.
  14. Käesoleva asja eripäraks on kostja süüdimõistmine kriminaalasjas tehtud otsusega valdavalt samadele rikkumistele tuginedes, mida hageja heidab kostjale ette tsiviilkohtumenetluses. Järgnevalt käsitlebki kolleegium kriminaalmenetluses tehtud otsuse tähendust asjaolude tõendamisele. Kohtud on leidnud, et lähtudes kriminaalasjas kostja suhtes tehtud süüdimõistvast otsusest, on automaatselt tuvastatud nii kostjapoolne kohustuste rikkumine kui ka tema süü, aga sisuliselt ka kahju tekkimine ja põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, st kõik nõude koosseisulised elemendid. Seejuures on kohtud juhindunud TsMS § 94 lg-st
  16. Kolleegium nõustub kostjaga, et alama astme kohtud on vääralt käsitlenud tõendamiskoormise jagunemist ja kriminaalasjas tehtud otsuse tähendust. Kohtud on üle hinnanud kriminaalmenetluses tehtud otsuse tähendust tsiviilkohtumenetluses. Jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas on TsMS § 94 lg 3 järgi teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja läbi vaatavale kohtule kohustuslik üksnes küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime see isik. Kuritegu oli kostja süüdimõistmise ajal kehtinud KrK § 7 järgi kriminaalkoodeksis ettenähtud kriminaalkorras karistatav tegu – tegevus või tegevusetus. Kriminaalvastutusele ja karistamisele kuulus KrK § 3 lg 1 järgi isik, kes on süüliselt tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu pannud toime kriminaalkoodeksis ettenähtud teo. Kehtiva karistusseadustiku (KarS) § 2 lg 2 järgi karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Süüteokoosseisu kuuluvad KarS § 12 lg 2 järgi objektiivsed tunnused, milleks on tegevus või tegevusetus ning seaduses sätestatud juhul ka sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg. Süüteoskoosseisu üldiseks subjektiivseks tunnuseks on KarS § 12 lg 3 järgi tahtlus või ettevaatamatus.
  17. Lähtudes eeltoodust, asub kolleegium seisukohale, et "teo asetleidmine" TsMS § 94 lg 3 tähenduses hõlmab üksnes isiku faktilist tegevust või tegevusetust, mitte aga õiguslikku hinnangut teo koosseisupärasusele, õigusvastasusele ja süülisusele. Kui nõustuda alama astme kohtute seisukohaga, et kohus peab tsiviilasja lahendamisel lähtuma kriminaalmenetluses teole antud 9

(19)3-2-1-41-05 õiguslikust hinnangust, tekiks olukord, kus tsiviilasja lahendamisel oleksid kohtud seaduse tõlgendamisel seotud kriminaalasjas otsuse teinud kohtu seisukohaga. Selline tagajärg ei oleks aga kooskõlas õigusemõistmise üldpõhimõtetega. Seega on tsiviilkohtumenetluses kohtule siduvad üksnes kriminaalmenetluses tuvastatud faktilised asjaolud, millest lähtudes on isik süüdi tunnistatud, kuid mitte hinnang isiku toimepandu õigusvastaseks lugemisel. See ei välista aga, et kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võiks faktiliste asjaolude tõendamiseks kasutada muus osas dokumentaalse tõendina oma väidete tõendamiseks, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega. Sarnasele seisukohale asus Riigikohus ka oma
  1. oktoobri
  2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04 (RT III 2004, 27, 295).
  3. Kostja on Valga Maakohtu otsusega süüdi tunnistatud KrK § 161 alusel ametiseisundi kuritarvitamises. Isiku süüditunnistamine nimetatud sätte järgi eeldab, et isik on ametiisik KrK § 160 tähenduses, ta on kasutanud talle organisatsioonis antud pädevust ja teinud seda õigusvastselt ning on sellega põhjustanud organisatsioonile olulise kahju. Kohus leidis, et kostjat tuleb lugeda hageja ametiisikuks. Kohus tuvastas, et kostja edastas hageja nõukogu nõusolekuta ja teadmata tahtlikult teatise AS-le Eesti Ühispank hageja maksejõuetuse kohta ning OÜ-le Advokaadibüroo Concordia kirja hageja vara müümisega nõustumiseks OÜ Advokaadibüroo Concordia pakutud tingimustel. Samuti tuvastati, et kostja sõlmis hageja nõukogu nõusolekuta hageja esindajana tahtlikult lepingud hageja vara müümiseks AS-le Walthemstorm. Sellega põhjustati kohtu arvates hageja pankrotistumine, millest said kahju hageja väikeaktsionärid, töötajad ja võlausaldajad. Konkreetselt ei ole otsuses välja toodud, kes kui palju kahju sai.
  4. Kriminaalasjas on kostjale inkrimineeritud hageja nõukogu nõusolekuta ja teadmata teatise edastamine AS-le Eesti Ühispank hageja maksejõuetuse kohta ning OÜ-le Advokaadibüroo Concordia kirja edastamine hageja vara müümisega nõustumiseks OÜ Advokaadibüroo Concordia pakutud tingimustel, samuti hageja nõukogu nõusolekuta hageja esindajana lepingute sõlmimine hageja suurema osa vara müümiseks AS-le Walthemstorm. Kolleegiumi arvates saab neid kriminaalmenetluses tuvastatud faktilisi asjaolusid lugeda sellisteks, millest tuleb tsiviilkohtumenetluses lähtuda, ehk neid saab lugeda "teo asetleidmiseks" ja kostja poolt "toimepanemiseks" TsMS § 94 lg 3 tähenduses.
  5. Isiku lugemisel "ametiisikuks" on tähendus küll teo karistusõiguslikul kvalifitseerimisel, kuid see ei oma tähendust isiku tegevuse tsiviilõiguslikul hindamisel, kuna "ametiisikul" kui õigusmõistel puudub tsiviilõiguslik eritähendus. Tsiviilkohtumenetluses ei ole kolleegiumi arvates siduv ka kriminaalmenetluses kostja tegevusele antud õiguslik hinnang, et ta "kasutas oma ametipädevust ära", s.t toimis õigusvastaselt. Kostja käitumisele annab juhatuse liikme vastutuse küsimuse lahendamisel hinnangu kohus tsiviilkohtumenetluses, selgitades välja, kas juhatuse liige rikkus talle kriminaalmenetluses süüks arvatud tegudega mõnda oma tsiviilkohustust. Samuti ei ole tsiviilkohtumenetluses siduv kriminaalasjas kostja süüteo subjektiivsele küljele antud hinnang, kuna tahtluse tuvastamine eeldab õiguslikku hinnangut. Tsiviilkohtumenetluses säilib kostjal võimalus tõendada oma süü puudumist. Samas on kohus seotud kriminaalmenetluses tuvastatud faktiliste asjaoludega, mis puudutavad kostja käitumise subjektiivset külge.
  6. Eeltoodud põhjustel ei ole tsiviilkohtumenetluses siduv ka kriminaalasjas tehtud otsuses võetud seisukoht kostja poolt õigusvastaselt kahju tekitamise kohta ja põhjusliku seose kohta rikkumise ja kahju vahel. Vaatamata sellele, et KrK § 161 järgi on kahju olemasolu kuriteo koosseisuliseks tunnuseks, ei saa seda lugeda TsMS § 94 lg 4 järgi tsiviilkohtumenetluses kohtule siduvaks. Kahju olemasolu teo tagajärjena ja selle suurus (k.a põhjusliku seose olemasolu) tuleb kindlaks teha tsiviilkohtumenetluses, kuna nimetatud küsimuste lahendamine eeldab lisaks faktiliste asjaolude 10
(19)3-2-1-41-05 tuvastamisele ka õiguslike küsimuste lahendamist. Vastasel juhul puuduks tsiviilkohtumenetluses hagi läbivaatamisel üldse mõte.
  1. Kokkuvõttes asub kolleegium seisukohale, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei muuda poolte vahel üldist tõendamiskoormist (vt otsuse p 22), küll saab selle alusel aga lugeda mitmed kriminaalasjas tuvastatud faktilised asjaolud tsiviilkohtumenetluses siduvalt tuvastatuks. Käesolevas tsiviilasjas on kriminaalasjas tehtud otsus kohtule siduv üksnes otsuse p-s 27 nimetatud ulatuses. Ülejäänud kostja tsiviilvastutuse aluseks olevaid asjaolusid tuleb tsiviilkohtumenetluses tõendada ja hinnata. Seega on kohtud asja lahendamisel eksinud TsMS § 94 lg 3 vastu ja asja uuel lahendamisel tuleb kolleegiumi eelviidatud seisukohtadega arvestada. IV
  2. Kostja kui hageja juhatuse liikme ametikohustused tulenesid seadusest, hageja põhikirjast ja poolte vahel sõlmitud töölepingust. Juhatuse liikme kohustusi näevad ette seaduse erinevad sätted. Juhatuse liikme olulisimaks üldiseks kohustuseks on ÄS § 306 lg 2 järgi majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustus ehk nn üldine hoolsuskohustus. See kohustus tähendab muu hulgas, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta aktsiaseltsile põhjendamatuid riske. Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks, mis võib kaasa tuua vastutuse ÄS § 315 lg 1 järgi. Kuni
  3. juulini 2002.

§ 108

lg-st 1 tulenes juhatuse liikme kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Viimati nimetatust lähtub muu hulgas juhatuse liikme kohustus vältida oma tegevuses enda ja aktsiaseltsi huvide konflikti ehk nn üldine lojaalsuskohustus. Sellistele seisukohtadele on Riigikohus asunud ka otsustes tsiviilasjades nr 3-2-1-41-03, 3-2-1-67-03 ja 3-2-145-

  1. Lisaks peab juhatuse liige ÄS § 306 lg 2 järgi juhtimisel kinni pidama nõukogu seaduslikest korraldustest ning tehinguid, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, võib teha ainult nõukogu nõusolekul (selle kohustuse sisu on täpsustatud ka ÄS §-s 317). Juhatus peab ÄS § 306 lg 3 järgi teatama nõukogule koheselt aktsiaseltsi majandusliku seisundi olulisest halvenemisest ja muudest aktsiaseltsi majandustegevusega seotud olulistest asjaoludest. Nõukogul on ÄS § 317 lg 7 järgi õigus saada juhatuselt teavet aktsiaseltsi tegevuse kohta. ÄS § 312 sätestab juhatuse liikmetele konkurentsikeelu ning § 313 lg 1 kohustuse hoida ärisaladust.
  2. Juhatuse liige peab ÄS § 306 lg-st 5 ja § 315 lg-st 1 tulenevalt täitma ka aktsiaseltsi põhikirjast tulenevaid kohustusi. Hageja põhikiri (toimiku I kd, lk-d 101–109) ei sisalda juhatuse liikme kohustuste osas seaduses sätestatuga võrreldes olulisi erisusi. Küll on põhikirja p-s 9.11 ette nähtud muu hulgas, et juhatus vastutab aktsionäride üldkoosoleku ees seltsi tegevuse, tema vara säilimise ja efektiivse kasutamise eest. Nõukogu pädevust tehingute tegemise suhtes ei ole hageja põhikirjas seadusega võrreldes ei laiendatud ega kitsendatud, st nõukogu nõusolek on ka põhikirja järgi vajalik kõigi tehingute tegemiseks, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest (põhikirja p-d 9.2 ja 10.2).
  3. Kostjale tulenes kohustusi ka temaga sõlmitud töölepingust. Kuigi sellele töölepingule ei kohaldu Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 7 p 10 järgi töölepingu seadus, ei vaidle pooled selle üle, et leping kehtis ja sellest tulenesid kostjale kohustused. Töölepingule on kohus tuginenud ka kriminaalasjas tehtud otsuses. Lepingu p 1.2.1 järgi oli kostja töö sisuks hageja majandustegevuse korraldamine ja sellega seotud töö organiseerimine. Lepingu p 1.2.5 järgi oli üheks kostja kohustuseks muu hulgas hageja operatiivne informeerimine ettevõtte majandustegevusega seotud toimingutest, mis ei olnud eelnevalt kokku lepitud hagejaga. Seega oli kostjal hageja pädeva organi (vaadeldaval juhul nõukogu) informeerimiskohustus ka lepingu järgi. 11

(19)3-2-1-41-05 V
  1. Järgnevalt käsitleb kolleegium kohustuste rikkumist kostja käitumises. Hageja on tuginenud kostja järgmistele kohustuste rikkumistele, mille kohtud on ka kõik lugenud tuvastatuks: 1) kostja edastas põhjendamatult ja hageja nõukogu nõusolekuta hageja nimel AS-le Eesti Ühispank teatise selle kohta, et hageja ei suuda täita hageja ja AS Eesti Ühispank vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevaid maksekohustusi; 2) kostja edastas hageja nõukogu nõusolekuta OÜ-le Advokaadibüroo Concordia kirja, milles teatas, et hageja on nõus oma vara võõrandamisega OÜ Advokaadibüroo Concordia pakutud tingimustel; 3) kostja sõlmis hageja nimel hageja nõukogu nõusolekuta kaks ostu-müügilepingut, millega müüs enamiku hageja varast AS-le Walthemstorm oluliselt väiksema hinnaga vara tegelikust väärtusest.
  2. Kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses on tuvastatud enamik kostja tegudest, mida hageja on hagis loetlenud (vt otsuse p 27). Kas neid tegusid lugeda aga kostja kohustuste rikkumiseks, mis võib kaasa tuua kostja kahju hüvitamise kohustuse, tuleb hinnata tsiviilkohtumenetluses. Kostjat ei ole otsesõnu süüdi tunnistatud selles, et ta edastas teate AS-le Eesti Ühispank ka sisuliselt põhjendamatult ega selles, et ta müüs hageja nimel viimase vara AS-le Walthemstorm oluliselt väiksema hinnaga vara tegelikust väärtusest. Kuigi hageja maksejõuetuse küsimust on otsuses käsitletud, on kostja selgelt süüdi tunnistatud vaid selles, et tal ei olnud teate edastamiseks nõukogu nõusolekut ja et ta toimis nõukogu teadmata.
  3. Kolleegium nõustub kostjaga, et alama astme kohtud ei ole õigesti hinnanud kostja poolt hageja nimel hageja nõusolekuta AS-le Eesti Ühispank edastatud teate (toimiku I kd, lk 160) õiguslikku olemust. Nimelt on kohtud kriminaalasjas tehtud otsusele tuginedes ekslikult lugenud kirja edastamise tehinguks, mille tegemiseks pidi ÄS § 306 lg 2 ja § 317 lg 1, aga ka hageja põhikirja pde 9.2 ja 10.2 järgi olema nõukogu nõusolek. Tehing oli
  4. juulini 2002.

§ 60

lg 1 järgi õigustoiming, mis on suunatud tsiviilõiguste ja -kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Kirja lakooniline tekst ("Käesolevaga teatab AS Walko, et ei suuda täita AS Eesti Ühispank ja AS-i Walko vahel

  1. veebruaril
  2. a sõlmitud laenulepingutest nr 98030 ja 98031 tulenevaid kohustusi.") ei sisalda endas tahteavaldust, mis oleks vahetult suunatud õigusliku tagajärje tekitamisele ja õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Sellist tähendust ei anta kostja edastatud kirjale ka hageja ja AS Eesti Ühispank vahel sõlmitud laenulepingute (toimiku I kd, lk-d 86–100) järgi. Kui hageja oli kirja edastamise ajal tegelikult maksejõuetu, täideti kirja edastamisega laenulepingutes ette nähtud hageja informeerimiskohustust (p-d 8.2 ja 8.4 laenulepingus nr 98031 ning p-d 9.2 ja 9.4 laenulepingus nr 98030). Seega ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud heita kostjale ette kirja edastamist ainuüksi põhjusel, et seda tehti nõukogu nõusolekuta.
  3. Otsuse p-s 36 väljendatu ei tähenda kolleegiumi arvates aga seda, et kirja edastamist AS-le Eesti Ühispank ei saa üldse käsitleda kostja kohustuste rikkumisena. Kostja võis ja pidi suure äriühingu juhatuse liikmena ilmselt aru saama, et laenuandjale teate edastamisega laenu tagastamise võimatuse või sellega seotud raskuste kohta võivad kaasneda laenuandja meetmed, mis võivad hageja majandusseisu halvendada. Kuna kostja edastas teate nõukogu sellest teavitamata, võis ta sellega rikkuda ÄS § 306 lg-s 3 sätestatud nõukogu informeerimiskohustust. Lisaks võis kostja kirja edastamisega rikkuda ka ÄS § 306 lg-st 2 tulenevat üldist hoolsuskohustust. Laenulepingute järgi oli laenude tagastamise tähtpäevaks
  4. veebruar
  5. a. Laenu ennetähtaegse sissenõudmise eelduseks oli laenulepingute järgi (lepingu nr 98031 p 10.2 ja lepingu nr 98030 p 11.2) laenulepingu ennetähtaegne lõpetamine laenuandja poolt laenusaaja maksekohustuste rikkumise või panditud vara säilitamisega seotud kohustuse rikkumise tõttu. Kohtud ei ole aga tuvastanud teate edastamise ajal 12

(19)3-2-1-41-05 hageja lepingujärgse võlgnevuse olemasolu ega hageja võimatust tasuda igakuiseid makseid tulevikus, samuti laenulepingu ennetähtaegset lõpetamist ega laenu kohese sissenõudmise soovist teatamist. Asja uuel läbivaatamisel saab kohus hinnata poolte esitatud tõendeid hageja majandusliku olukorra kohta, mh kostja esitatud arvamust hageja finantsseisundi kohta (toimiku I kd, lk-d 228– 230) ja dokumente hageja vara baasil tegutseva AS Walthemstorm majandusliku seisundi kohta. Kolleegium juhib samuti tähelepanu sellele, et kostja taotles maakohtus hageja finantsmajandusliku olukorra määramiseks ekspertiisi korraldamist (toimiku I kd, lk-d 222–224), mille kohus jättis aga rahuldamata.
  1. Lisaks võis kostja hageja nimel kirja edastamisega AS-le Eesti Ühispank rikkuda ka oma lojaalsuskohustust hageja suhtes. Sellele võimalusele viitavad muu hulgas lepingu sõlmimise ja täitmise asjaolud, näiteks lepingu sõlmimise ja kirja saatmise vahele jäänud lühike ajavahemik. Kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses on muu hulgas märgitud (toimiku I kd, lk-d 6 ja 7), et kostja pidas juba enne kirja edastamist nõude loovutamise ja vara realiseerimise üle läbirääkimisi OÜ-ga Advokaadibüroo Concordia. Arvestada tuleb ka seda, et kostja asus vahetult pärast hageja vara võõrandamist tööle AS Walthemstorm tegevdirektorina ja sõlmis viivitamata tema nimel sisult hagejaga sõlmitud lepingutega sarnased laenu- ja pandilepingud (toimiku II kd, lk-d 12–32) nagu märgiti kriminaalasjas tehtud otsuses (toimiku I kd, lk 5). Lisaks võib kostja olla kirja saatmisega AS-le Eesti Ühispank rikkunud ka hageja põhikirja p 9.11 ja töölepingu p 1.2.
  3. Kolleegiumi arvates ei ole alama astme kohtud käsitanud õigesti ka OÜ-le Advokaadibüroo Concordia saadetud kirja (toimiku I kd, lk 163), milles kostja teatas hageja nimel, et hageja on nõus oma vara võõrandamisega OÜ Advokaadibüroo Concordia pakutud tingimustel, õiguslikku tähendust. Kirja tekst on lakooniline: "Vastuseks Teie kirjale
  4. aprillist
  5. a teatame, et oleme nõus Teie poolt pakutud tingimustel avaliku enampakkumise läbiviimisega." Kohtud on lugenud kirja sisuliselt tehinguks, millega kostja nõustus hageja nimel alusetult tema vara võõrandamisega, ning käsitlenud kirja pandieseme realiseerimise alusena. Hindamaks kirja ja kostja poolt hageja nimel sõlmitud hageja vara müügilepingute õiguslikku tähendust, on vajalik lühidalt käsitleda kirja saatmisele eelnenud ja järgnenud asjaolusid seoses hageja vara pantimisega ja pandieseme realiseerimisega ning selgitada seaduse vastavat regulatsiooni.
  6. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja AS Eesti Ühispank vahel oli
  7. veebruaril
  8. a sõlmitud kaks laenulepingut kogusummas 6 000 000 krooni. Samuti sõlmiti laenu tagamiseks
  9. veebruaril
  10. a kommertspandileping (toimiku I kd, lk-d 196–199) ja
  11. märtsil
  12. a hoonete pandileping (toimiku I kd, lk-d 192–195). Hageja ei ole väitnud ja kohtud ei ole leidnud, et laenulepingute või pandilepingute sõlmimine olnuks iseenesest hagejale kahjulik või et juhatus oleks rikkunud nende sõlmimisega oma ametikohustusi. Kommertspandilepinguga koormati hageja vallasvara kommertspandiga AS Eesti Ühispank kasuks ning pandisumma suuruseks lepiti kokku 4 300 000 krooni (pandilepingu p 2). Pandiga tagati hageja ja AS Eesti Ühispank vahel sõlmitud või sõlmitavatest laenulepingutest tulenevad nõuded, mh laenulepingust nr 98030 tulenevad nõuded (pandilepingu p 4.1). Pandilepingu p 4.3 järgi on hageja tagatud nõuete täitmata jätmisel kohustatud alluma kohesele sundtäitmisele. Lisaks on pandipidajal pandilepingu p 4.4 järgi õigus anda tagatav nõue pantija nõusolekuta üle kolmandale isikule, millisel juhul lähevad uuele võlausaldajale üle ka kommertspandilepingust pandipidajale tulenevad õigused ja kohustused. Hoonete pandilepingu p 2 järgi pantis hageja AS Eesti Ühispank kasuks kolm hoonet. Pant ulatus lepingu p 2.2 järgi ka pandi eseme olulistele osadele, kindlustushüvisele ning päraldistele. Pandiga on lepingu p 1.2 järgi tagatud laenulepingust nr 98031 tulenevad nõuded summas 3 000 000 krooni. 13
(19)3-2-1-41-05 Lepingu p 9.1 järgi kohustub pantija pandiga tagatud nõude täitmata jätmisel alluma kohesele sundtäitmisele.
  1. OÜ Advokaadibüroo Concordia edastas asja materjalide järgi
  2. aprillil
  3. a hagejale teate (toimiku I kd, lk 204), et kuna hageja ei ole suuteline täitma laenulepingutest tulenevaid kohustusi, realiseerib OÜ Advokaadibüroo Concordia pandiesemed vastavalt AÕS §-le 294 avaliku enampakkumise teel. Kirjas on märgitud enampakkumise tingimused (mh enampakkumise võitja kohustus võtta üle hageja võlakohustus AS Eesti Ühispank ees) ja tehtud ettepanek määrata enampakkumise korraldajaks OÜ Advokaadibüroo Concordia. Asja materjalidest nähtuvalt oli AS Eesti Ühispank
  4. aprillil
  5. a sõlminud OÜ-ga Advokaadibüroo Concordia lihtkirjaliku lepingu (toimiku I kd, lk-d 200–202), millega loovutas viimasele oma laenulepingutest tulenevad nõuded (lepingu p 1) ja laenu tagamiseks seatud pandilepingutest tulenevad õigused (lepingu p 4). Samal päeval (s.o
  6. aprillil
  7. a) saatis AS Eesti Ühispank hagejale kirja (toimiku I kd, lk 203), milles teatas nõude loovutamisest.
  8. mail
  9. a otsustas OÜ Advokaadibüroo Concordia müüa hageja vara AS-le Walthemstorm (toimiku I kd, lk-d 207–208). Selle otsuse kohaselt esitas AS Walthemstorm kirjaliku pakkumise hageja vara ostmiseks ja enampakkumise komisjon kinnitas ta enampakkumise võitjaks. Nimetatud otsuses on märgitud samuti, et hageja juhatus peab sõlmima kirjaliku vara müügilepingu.
  10. Kostja sõlmiski hageja nimel
  11. mail
  12. a kaks ostu-müügilepingut hageja suurema osa vara võõrandamiseks AS-le Walthemstorm. Notariaalselt tõestatud lepinguga (toimiku I kd, lk-d 108– 143) müüs hageja kolm pandiõigusega koormatud hoonet koos nendes paiknevate ja nende juurde kuuluvate vahendite ja seadmetega (lepingu p-d 1.1–1.3 ja 1.7). Ostuhinnast (5 700 000 krooni) 4 700 000 krooni tuli tasuda OÜ Advokaadibüroo Concordia arvelduskontole (1 000 000 krooni oli kinnituse järgi juba tasutud) (lepingu p-d 2.1–2.3). Lihtkirjaliku lepinguga (toimiku I kd, lk-d 144– 146) on müüdud hageja õigused ja kohustused, mh kaubamärgid, OÜ Valli ja OÜ Estar osad, samuti transpordivahendid (lepingu p 2). Ostuhind (300 000 krooni) tuli samuti tasuda OÜ Advokaadibüroo Concordia arvelduskontole (lepingu p 2).
  13. Järgnevalt selgitab kolleegium seadusest tulenevat regulatsiooni kommertspandi ulatuse kohta ja pandi realiseerimiseks pandiga tagatud nõuete katteks pandipidaja poolt. Kommertspandiseaduse (KPS) § 2 lg 1 järgi ulatub kommertspant küll äriühingu kogu vallasvarale, kuid KPS § 2 lg 3 järgi ei ulatu kommertspant mh ettevõtjale kuuluvatele osadele (p 1) ja varale, millele saab seada teist liiki registerpandi (p 2). Asjaõigusseaduse (AÕS) § 307 ja § 313 lg 1 (
  14. a kehtinud redaktsioonis) järgi sai registerpandi seada mh autoregistrisse kantud sõidukile ja registreeritud kaubamärgile. Kommertspant ei eelda KPS § 1 lg 2 järgi tagatava nõude olemasolu ega lõpe nõude lõppemisega. Kommertspandi seadmiseks tuleb KPS § 4 lg 2 järgi sõlmida notariaalselt tõestatud kommertspandileping. Kommertspant tekib asjaõigusena KPS § 4 lg 3 järgi vastava kande tegemisest kommertspandiregistrisse. Kommertspandi realiseerimiseks võib pandipidaja KPS § 10 lg 1 järgi nõuda nõude rahuldamist kommertspandiga koormatud vara arvel kuni pandisumma ulatuses sundtäitmise või pankroti korral vastavalt pandile seadusest tulenevale järjekohale. Kohene sundtäitmine oli täitemenetluse seadustiku järgi lubatud üksnes vara müügina kohtutäituri vahendusel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kommertspant lõpeb KPS § 18 lg 1 järgi üldjuhul registrist kustutamisega.
  15. Järgnevalt selgitab kolleegium seadusest tulenevat regulatsiooni ehitiste pandilepingust tulenevate nõuete realiseerimiseks. Pandilepingu järgi olid ehitised panditud vallasasjadena. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRakS) § 132 lg 3 järgi (
  16. jaanuarini
  17. a kehtinud redaktsioonis) tekkis pandiõigus ehitisele lepingu notariaalsest tõestamisest ning pantimine tuli registreerida riiklikus hooneregistris. Tulenevalt AÕSRakS § 132 lg-test 1 ja 2 kohaldatakse sellisele 14
(19)3-2-1-41-05 pandiõigusele asjaõigusseaduse mitmeid käsipandi sätteid. Küll ei kohaldata ehitise pandile AÕS §e 292–294 käsipandi eseme müügi kohta enampakkumisel pandipidaja enda poolt. Ehitise pandi realiseerimise kohta näeb AÕSRakS § 132 lg 1 ette, et kui võlgnik ei täida pandiga tagatud nõuet, rahuldatakse pandipidaja nõue panditud asja väärtusest kohtu otsuse alusel või kohesele sundtäitmisele alludes täitemenetluse seadustikus kehtestatud korras. Täitemenetluse seadustiku järgi korraldab vara müümise aga mitte võlgnik, vaid kohtutäitur seaduses sätestatud korras. Nõude üleminekul uuele võlausaldajale läheb AÕSRakS § 132 lg 1 järgi talle üle ka pandiõigus.
  1. Eelnevast võib kolleegiumi arvates järeldada järgmist. AS Eesti Ühispank ja hageja vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevalt oli AS-l Eesti Ühispank nõuded hageja suhtes. Ei vaielda ka selle üle, et laenud olid AS Eesti Ühispank kasuks tagatud kahe pandiga. Kohtud ei ole aga tuvastanud, et laenulepingutest tulenevad nõuded oleks muutunud sissenõutavaks, s.t et laenulepingud oleks ennetähtaegselt lõpetatud ja hagejale oleks esitatud laenu tagastamise nõue (vt ka otsuse p 37). Kui nõuded ei olnud sissenõutavaks muutnud, ei olnud laenuandjal tegelikult õigust laenu tagastamist nõuda ega tagatiseks antud pandiõigusi realiseerida ja kostjal ei olnud hageja nimel vaja esitada nõusolekut enampakkumise tingimustega nõustumiseks. Kohtud on jätnud tähelepanuta ka pantide ulatuse hageja varale, pandiõiguse realiseerimise seadusliku korra ja pandiõiguse loovutamisega seotud probleemid. Kohtud ei ole käsitlenud küsimust, kas hoonete pant ulatus ka seaduse järgi koos hoonetega müüdud hageja masinatele ja seadmetele, mis pandi realiseerimiseks võõrandati. Seejuures tulnuks hinnata, kas neid masinaid ja seadmeid sai lugeda AÕS § 18 lg 3 järgi hoone päraldiseks ja kas pandiõigus neile ulatus. Kommertspandiga ei olnud koormatud seaduse järgi ei hagejale kuulunud teiste äriühingute osad ega kaubamärgid ja transpordivahendid, mis aga võõrandati kommertspandi realiseerimiseks. Lisaks on küsitav vähemalt kommertspandi üleminek OÜ-le Advokaadibüroo Concordia. Kohtud ei ole tuvastanud notariaalselt tõestatud lepingut kommertspandi ülekandmiseks ega OÜ Advokaadibüroo Concordia pandipidajana kommertspandiregistrisse kandmist. Kuna kommertspant ei ole tagatud nõudega seotud, tuli see realiseerimisõigusena uuele võlausaldajale eraldi loovutada. Sellele viitab ka asja materjalide juures olev AS Walthemstorm varale AS Eesti Ühispank kasuks seatud AS-le Hansapank kommertspandi loovutamise notariaalselt tõestatud leping (toimiku II kd, lk-d 15–19). Seega on kahtluse all samuti, kas OÜ Advokaadibüroo Concordia üldse oli kommertspandi pidaja. Lisaks muule ei näinud seadus ei kommertspandi ega ehitise pandi puhul ette võimalust, et pandipidaja saanuks neid n-ö omapäi võõrandada. Pandi realiseerimiseks oleks pidanud läbi viima kas kohtumenetluse või minimaalselt täitemenetluse kohtutäituri vahendusel. Vara müüki pandipidaja poolt vastavalt asjaõigusseaduse käsipandi sätetele (mille viitas OÜ Advokaadibüroo Concordia oma kirjas hagejale) seadus kommertspandi ja ehitise pandi puhul ei võimaldanud. Kohtud ei ole tuvastanud, et enampakkumine oleks reaalselt välja kuulutatud või üldse toimunud. Kohtud on aga selle "enampakkumise" lugenud sisuliselt kehtivaks ja sellest tulenevalt hinnanud ka kostja käitumist.
  2. Eelnevat tuleb arvestada kostja poolt OÜ-le Advokaadibüroo Concordia edastatud kirja õigusliku tähenduse hindamisel. Kuna seadus ei võimaldanud OÜ-l Advokaadibüroo Concordia pandi realiseerimiseks enampakkumist läbi viia, ei saa ka kostja poolt sellise enampakkumisega nõustumine kaasa tuua kohtute viidatud õiguslikke tagajärgi, sõltumata sellest, kas kostja oleks selle kooskõlastanud hageja nõukoguga või mitte. Tõenäoliselt ei vastanud selline nõustumine ka tehingu tunnustele, mille tegemiseks pidanuks olema vajalik nõukogu nõusolek (vt põhjendusi p 36 juures). Siiski võib sellise kirja edastamine olla põhimõtteliselt käsitatav nii hoolsuskohustuse rikkumisena (kostja pidi aru saama, et sellise kirja andmiseks ja enampakkumiseks ei ole õiguslikku alust) kui ka lojaalsuskohustuse rikkumisena (vt ka põhjendusi otsuse p-des 37 ja 38). See selgitatakse asja uuel läbivaatamisel. 15
(19)3-2-1-41-05
  1. Kolleegiumi arvates on ainetud kostja kassatsioonkaebuse väited selle kohta, et kostjal oli olemas hageja nõukogu nõusolek hageja enamiku vara võõrandamiseks AS-le Walthemstorm. Kriminaalmenetluses on tsiviilkohtumenetluse jaoks siduvalt tuvastatud, et kostja sõlmis lepingud hageja nimel, samuti see, et kostja tegi seda hageja nõukogu nõusolekuta (vt otsuse p 27). Kriminaalmenetluses tuvastas kohus, et hageja nõukogu ei ole kostja väidetud otsust (toimiku I kd, lk 166) tegelikult teinud. Tegemist ei ole õigusliku hinnanguga nõukogu otsusele, vaid asjaolude tuvastamisega, et nõukogu väidetud otsust ei teinud. Nimelt ei toimunud "otsuse" teinud nõukogu koosolekut ja otsust ei saanud teha ÄS § 323 alusel ka koosolekut kokku kutsumata, kuna vähemalt üks nõukogu liige kolmest sellega ei nõustunud (ÄS § 323 lg 1). Kuigi väidetava nõukogu otsuse tegemise ajal (
  2. aprillil
  3. a) ei kehtinud veel ÄS § 321 lg 5, ei olnud nõukogu otsustusvõimeline ka tulenevalt ÄS § 321 lg-st 2 ja § 323 lg-st 1 ning sellist otsust ei pea kehtetuks tunnistama ÄS § 322 lg 4 alusel. Samuti võib analoogia korras kohaldada üldkoosoleku otsuse kohta käivat ÄS § 296 ja lugeda otsuse tühiseks. Selline käsitlus on kooskõlas ka Riigikohtu
  4. novembri
  5. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02 (RT III 2002, 33, 364).
  6. Suure osa hageja vara võõrandamiseks kolmandale isikule pidi kostjal juhatuse liikmena olema nõukogu nõusolek. Sellise toimingu tegemiseks, millega võis eeldatavasti kaasneda hageja ettevõtte seiskumine, peab juhatus näitama üles eriti suurt hoolsust ja lojaalsust äriühingule. Tehingute nõukoguga kooskõlastamise kohustus tuleneb konkreetselt ka ÄS § 306 lg-st 2 ja §-st 317 ning hageja põhikirja p-dest 9.2 ja 10.
  7. Kohtud on aga jätnud tähelepanuta ja hindamata ÄS § 506 lg 6 tähenduse käesolevas asjas. Selle sätte järgi võis aktsiaseltsi juhatus kuni
  8. aasta
  9. septembrini omandada ja võõrandada aktsiaseltsi nimel ehitisi kui vallasasju ning osalust teistes äriühingutes (osad, aktsiad) ainult nõukogu otsusel, kui aktsiaseltsi põhikirjas ei ole ette nähtud teisiti. See piirang kehtis sama sätte järgi ka kolmandate isikute suhtes. Nimetatud sätte järgi tõi nõukogu nõusoleku puudumine kaasa vähemalt ehitiste (tulenevalt
  10. juulini 2002.

§-st 68 ilmselt ka päraldiste) ja ka hagejale kuulunud teiste äriühingute osaluste võõrandamise tühisuse. Sellisele seisukohale on Riigikohus jõudnud ka oma

  1. juuni
  2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-181-02 (RT III 2002, 20, 238). See, et lepingu tõestamisel võis eksida ka notar, ei tee olematuks kostja võimalikke rikkumisi lepingute sõlmimisel.
  3. Hageja väitis samuti, et kostja kohustuste rikkumine seisnes vara võõrandamises alla turuhinna. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt on kohus lugenud selle hageja väite tõendatuks. Samas on kohus lähtunud vaid kaudsetest tõenditest ja tuginenud üldjoontes vaid sellele, et müügi asjaoludest tulenevalt ei saanud ostuhind olla turuhinnale vastav. Kohtud ei ole seejuures tuvastanud, milline oli müüdud vara harilik väärtus (turuhind). See on kolleegiumi arvates aga eeldus, et tuvastada kostja kohustuste rikkumine vara võõrandamises alla hariliku väärtuse. Siin on tõendamiskoormis hagejal. Kolleegium märgib aga ka, et ainuüksi vara müük alla turuhinna ei tähenda veel automaatselt kostja kohustuste rikkumist. Hageja peab tõendama, et vara müümisel ei järginud kostja hoolsust, mida juhatuse liikmelt sellises olukorras oodatakse, või rikkus näiteks lojaalsuskohustust. VI
  4. Järgnevalt käsitleb kolleegium küsimust kostja väidetavate rikkumise süülisusest. Kui hageja tõendab, et kostjale etteheidetavad toimingud on käsitatavad temapoolse kohustuste rikkumisena, on kostjal võimalik TsK § 227 järgi tõendada, et ta ei ole rikkumises süüdi, kuna juhatuse liikme vastutus oli ÄS § 315 lg 1 (
  5. a redaktsioonis) järgi süüline. Süüd sisustab TsK § 227 tahtluse ja ettevaatamatuse vormis, st kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ei rikkunud kohustust hooletult ega tahtlikult. Kuna süü tunnustamine sisaldab endas õiguslikku hinnangut, ei ole tsiviilkohtumenetluses siduv kriminaalmenetluses süü kohta leitu, nagu kohtud on ekslikult 16

(19)3-2-1-41-05 järeldanud. Asja uuel läbivaatamisel saab kohus süü olemasolu kostja võimalikes rikkumistes uuesti hinnata. Samas on juhatuse liikme kohustuste omapärast tulenevalt süü puudumise tõendamine komplitseeritud. See puudutab esmajoones juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumist, kus hageja peab juba kohustuse rikkumiseks tõendama, et juhatuse liige ei käitunud piisavalt hoolsalt.
  1. Kolleegium nõustub kostjaga, et alama astme kohtud ei ole õigesti hinnanud kahju olemasolu hagejal. Jagades poolte vahel ebaõigesti tõendamiskoormise, on kohtud ebaõigesti leidnud, nagu ei peaks hageja talle tekitatud kahju tõendama, vaid kostja peaks tõendama kahju puudumist hagejal. Kostja esitas hageja kahjunõude suurusele vastuväiteid. Kohtud ei ole ka sisuliselt põhjendanud enda valitud kahju arvestamise metoodikat ja on hüvitise arvestamisel tähelepanuta jätnud võimalikud kahju suurust mõjutavad olulised asjaolud.
  2. Järgnevalt selgitab kolleegium hageja kahju hüvitamise nõudega ja selle ulatusega seonduvat. Hageja näeb talle kostja rikkumistest tuleneva negatiivse tagajärjena hageja ettevõtte seiskumist ja pankrotistumist. Rahaliselt nägi hageja talle kostja rikkumistest tekkinud kahju algselt hageja võlausaldajate nõuete summana (3 022 119 krooni 20 senti), mida tunnustati hageja pankrotimenetluses (toimiku I kd, lk 1). Hiljem esitas ta kohtule mitu alternatiivset kahju arvestust (toimiku I kd, lk 84; II kd, lk 38–39), kusjuures ta ei väljendanud selgelt, millisel arvestusel tema nõude kalkulatsioon lõplikult põhineb. Ühe arvestuse järgi nägi hageja kahju selles, et kostja müüs hageja vara (müügihind 6 000 000 krooni) alla turuväärtuse (hageja arvates 14 887 478 krooni), mille järgi ta arvestas oma kahjuks 8 887 478 krooni. Samuti arvestas ta kahju selliselt, et enne vara võõrandamist oli hageja vara väärtuseks 14 887 478 krooni, pärast müügitehingut aga 529 965 krooni, mis annab kahjuks 14 357 513 krooni. Lisaks esitas ta kahju arvestuse nn ettevõtte aktsiakapitali ja kohustuste summa meetodil, mille järgi leidis ta oma kahjuks olevat 11 070 923 krooni.
  3. Kohtud on kostjalt 3 022 119 krooni 20 senti välja mõistes sisuliselt lähtunud hageja esialgsest arvestusest võlausaldajate tunnustatud nõuete alusel. Kohtud ei ole oma valikut kahju arvestamise metoodika kohta piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus on vaid märkinud, et kuna kostja õigusvastase tegevuse tulemusena võõrandati tegutsev ettevõte, mille tõttu hageja pankrotistus, on mõistlik võtta tekitatud kahju suuruse aluseks hageja pankrotimenetluses tunnustatud nõuete summa, s.o 3 022 119 krooni 20 senti. Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Esiteks ei tuginenud hageja hagiavalduse täienduses enam ise sellisele kahju arvestusele. Kui ka lugeda, et hageja sellisest arvestusest ei loobunud, ei ole ringkonnakohus põhjendanud sellise kahju arvestamise metoodika põhjendatust teiste hageja pakutud võimaluste asemel. Ringkonnakohus ei ole ka põhjendanud, kuidas selline "mõistlik" kahjuarvestus kajastab hüpoteetilist olukorda, kui kostja ei oleks rikkumisi toime pannud. Ringkonnakohus on sisuliselt eeldanud, et kui vara ei oleks võõrandatud, oleks kõik hageja kohustused, mida pankrotimenetluses tunnustati, saanud rahuldatud. Sisuliselt tähendab see hageja võlausaldajate nõuete esitamist kostja kui hageja juhatuse liikme vastu. Seejuures on kohtud tähelepanuta jätnud ka selle, et tunnustatud nõuete suurusest oleks tulnud minimaalselt maha arvata summa, mille ulatuses sai rahuldada tunnustatud nõudeid hagejale jäänud vara arvel. Sisuliselt on kohtud lähtunud eeldusest, et ükski hageja võlausaldaja ei saa oma tunnustatud nõuetest midagi rahuldatud, jättes selle seisukoha aga põhjendamata. Kohtud on kahju sellisel arvestamisel jätnud tähelepanuta sellegi, et hagejal oli kohustus ka AS Eesti Ühispank ees (6 000 000 krooni), mis vara võõrandamata jätmisel tulnuks samuti täita ja eelisjärjekorras panditud vara arvel. Tuvastatud ei ole, kui palju võinuks vara müügist saadud rahast jääda teiste võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Lisaks on kohtud jätnud hüvitise suuruse määramisel arvestamata, et tuvastatud asjaoludest tulenevalt on hageja kohustused võlausaldajate ees tõenäoliselt läinud üle AS-le Walthemstorm. Kui müügilepingutega anti üle kogu hageja ettevõte, läksid hageja kohustused võlausaldajate ees ÄS § 5 lg 2 järgi (
  4. a redaktsioonis) üle AS-le 17
(19)3-2-1-41-05 Walthemstorm ning neid võinuks tema vara arvel rahuldada. Senisele võlgnikule jäi sama sätte järgi vaid solidaarne vastutus kolmandate isikute ees, s.t tasudes võlad, saanuks hageja nõuda ise nende tasumist AS-lt Walthemstorm.
  1. Kahjuna mõistetakse TsK § 222 lg 2 järgi võlausaldaja tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti võlausaldaja poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Sellest tulenevalt saab kahju väljenduda kolleegiumi arvates vähemalt selles, et hageja vara müüdi ebasoodsatel tingimustel, s.t seda muul viisil müües saanuks suurema müügihinna. Sel juhul tuleb tuvastada müüdud vara turuväärtus müümise ajal ja võrrelda seda müügihinnaga. Samuti on kahjuks vara põhjendamatust müügist tingitud kulutused hagejale. Kui kostja käitumine tõi kaasa hageja ettevõtte seiskumise, võib hagejale tekkinud varalist olukorda võrrelda varalise olukorraga, kus hageja ettevõte oleks edasi tegutsenud. Kahjuna saab nõuda ka saamata jäänud tulu hüvitamist, mida hageja oleks tegevuse jätkamisel eeldatavasti teeninud. Seejuures saab lähtuda hüpoteetilisest kasust, mida hageja selle ettevõtte kaudu oleks saanud. Siin tuleks arvestada välja ettevõtte hüpoteetiline väärtus rikkumiseta, kasutades selleks praktikas tunnustatud meetodeid. Lähemalt vt selle kohta Riigikohtu
  2. detsembri
  3. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04 (RT III 2005, 3, 27).
  4. Kolleegiumi arvates tuleb kahju hüvitamise nõude lahendamisel arvestada ka seda, kas hageja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Seejuures saab lähtudes TsK § 229 lg-st 2 vähendada võlgniku vastutuse määra, kui võlausaldaja tahtlikult või ettevaatamatult soodustas täitmata jätmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks. Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu tagastamist, mis oli üle antud õigusliku aluseta, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul kolleegiumi arvates arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Sellisele seisukohale on Riigikohus jõudnud ka oma
  5. jaanuari
  6. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-135-03 (RT III 2004, 4, 44). Siiski ei välista tagasinõude olemasolu iseenesest kahju hüvitamise nõuet, nagu Riigikohus leidis ka
  7. aprilli
  8. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-4103 (RT III 2003, 17, 164). Eelnevalt (vt otsuse p 48) märkis kolleegium, et vähemalt suure osa hageja vara võõrandamine on tõenäoliselt tühine kuni
  9. juulini 2002.

§ 103

lg 1 ja võimalik, et ka § 66 lg 2 järgi ning tühise tehingu järgi saadu oleks hagejal seetõttu olnud võimalik tagasi nõuda TsÜS § 66 lg 5 järgi, kusjuures see võimalus ei pruugi olla minetatud ka käesolevaks ajaks. Hageja nimel võinuks seda teha ka pankrotihaldur, kes oli selleks

  1. jaanuarini
  2. a kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) § 311 järgi õigustatud ja § 31 lg 1 järgi ka ilmselt kohustatud. Selle kohustuse rikkumine võib olla omakorda halduri vastutuse aluseks võlausaldajate ees. Vara tagasinõudmise kaudu olnuks hageja pankrotivarasse ilmselt võimalik tagasi saada sealt välja läinud vara ja tagada nii vähemalt võlausaldajate nõuete osaline rahuldamine, kuid võib-olla ka ettevõtte tegevuse jätkamine.
  3. Kui hageja oli seisukohal, et vara müüdi alla turuhinna, oleks ta võinud esitada ka hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras pankrotimenetluses nt
  4. jaanuarini
  5. a kehtinud PankrS § 43 lg 1 p 3 järgi. Kuna vara tegelikult ei müüdud enampakkumisel (vaid vähemalt ehitiste osas notariaalse müügilepinguga) ja ka omanik ei muutunud enampakkumise tulemusena, vaid hageja enda käsutusega, ei takistanud tagasivõitmist ka PankrS § 42 lg
  6. Lisaks võis hagejal tema vara võõrandamise asjaoludest tulenevalt tekkida kahju hüvitamise nõudeid ka muude vara müügi korraldamisega seotud isikute vastu. 18

(19)3-2-1-41-05
  1. Lisaks rikkumisele ja kahjule peab kohus tuvastama ka selle, et kahju tekkis hagejal just sellise rikkumise tõttu (põhjusliku seose). Selleks tuleb kontrollida mh seda, kas hagejale ette heidetud rikkumiste tagajärjeks oli hageja vara võõrandamine ja sellest kahju tekkimine hagejal, ning arvestada hageja käitumise hindamise kohta otsuses eelnevalt märgitut. Muu hulgas tuleb hinnata, kas hageja poolt kõigi võimaluste kasutamisel tema valdusest välja läinud vara tagasisaamiseks oleks tema ettevõtte tegevus lõppenud ja pankrot saabunud. Asjas tuvastatud asjaolude järgi on kaheldav, kas kirjade saatmine AS-le Eesti Ühispank ja OÜ-le Advokaadibüroo Concordia oli kostja majandustegevuse lõppemise põhjuseks. Küll võis kahju tekitamise põhjustajaks olla aga hageja vara võõrandamiseks lepingute sõlmimine hageja nimel kostja poolt. Kostja allkirjata vara võõrandamise lepingutel ei olnuks OÜ-l Advokaadibüroo Concordia tõenäoliselt võimalust hageja vara müüa. Põhjusliku seose tõendamise koormis on hagejal. VII
  2. Asja uuel läbivaatamisel tuleb arvestada eelnevalt esitatud kolleegiumi seisukohtadega. Esmajoones peab kohus arvestama kolleegiumipoolse õigusliku kvalifikatsiooniga hageja nõudele kui ÄS § 315 lg 1 (kuni
  3. juulini
  4. a kehtinud redaktsioonis) järgsele nõudele ja lahendama asjas sellest lähtuvalt. Arvestada tuleb kolleegiumi seisukohtadega tõendamiskoormise jaotuse kohta poolte vahel ning kriminaalasjas tehtud otsuse siduvuse kohta esitatud seisukohtadega. Samuti tuleb arvestada kolleegiumi seisukohtadega kostjale ette heidetud tegude lugemisel tema ametikohustuste rikkumiseks hageja juhatuse liikmena, rikkumiste süülisuse hindamisel ning kahju ja põhjusliku seoses tuvastamisel.
  5. Kolleegium peab vajalikuks juhtida kostja ja alama astme kohtute tähelepanu sellele, et kostjat nii kriminaalmenetluses kui tsiviilasjas esindanud advokaat on samaaegselt ise osalenud hageja vara nn enampakkumise korraldamisel (vt toimiku I kd, lk-d 206–208) OÜ Advokaadibüroo Concordia poolt, mistõttu tema kui ka tema esindatava advokaadibüroo huvid võivad hageja vara võõrandamisel tehtud toimingutest ja nende tagajärgedest tulenevalt kostja esindamisel olla konfliktis kostja huvidega. H. Jõks, V. Kõve, L. Laarmaa 19
(19)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.