Obsah (4)

§ 18§ 30§ 19§ 10

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-47-05 Otsuse kuupäev Tartu, 20. mai 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed P. Jerofejev ja J. Luik Kohtuasi J.V hagi V.V vastu ühis

§ 18

lg 3 kohaselt jagavad abikaasad ühisvara kokkuleppel ja sama paragrahvi lõige 6 võimaldab jagada ühisvara jagamata jäänud osa ka hiljem. Notariaalse lepinguga on sisuliselt jagatud vaid xxx xx-xx asuv korter, kuid muu vara on jäänud jagamata. Nimetatud lepingu punktis 2.3 toodud avaldus ühisvara jagamisest ei oma määravat tähendust, kuna ühtki abielu kestel soetatud muud vara peale nimetatud korteri ei ole lepingus mainitud. 6. Kohus määras poolte ühisvara kindlaks

§ 18

lg 2 alusel abielu lahutamise aja seisuga.

§ 30

p 2 kohaselt lõpeb abielu selle lahutamisel perekonnaseisuosakonnas abielulahutusakti koostamisest. Poolte abielu lahutati

1. aprillil
2. Hilisemad abielusuhted ei ole juriidiliselt võimalikud. Kostja väited abielusuhete lõppemise kohta
3. juulist 1997 ei ole tõendatud.
4. Kohus otsustas jätta xxxxxx xxx hooned ja xxxxx xx asuvast hoonetest 2/3 mõttelist osa kostjale. Need hooned osteti poolte abielu ajal. Hoonealune maa kinnistati pärast abieluliste suhete lõppemist kostja vahendite eest kostja nimele. Eksperthinnangu nr 048-0302/P kohaselt on xxxxxx xxx hoonete väärtuseks 430 000 krooni ning eksperthinnangu nr 047-0302/P kohaselt xxxxx xx hoonete väärtuseks 440 000 krooni. Hoonealune maa kinnistati pärast abieluliste suhete lõppemist kostja vahendite eest kostja nimele. Kinnistu oluliseks osaks on sellel paiknevad hooned (TsÜS § 54 lg 1).
5. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et korter xxx xx-xx jagati poolte kokkuleppel notariaalse lepinguga ning et kaks korda ei ole võimalik sama vara jagada. Kohus leidis, et ühisvarana jagatavate hoone väärtuseks on 870 000 krooni, videomagnetofoni Philips väärtuseks 1000 krooni, OÜ Lasuliit osakapitali väärtuseks 10 000 krooni ja sõidukite väärtuseks 14 000 krooni. Kohus leidis, et kogu nimetatud ühisvara 895 000 krooni väärtuses tuleb jätta kostjale ja mõista hageja kasuks kostjalt välja

§ 19lg 4 alusel hüvitis 447 500 krooni.

1. V. V esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega kostjalt enamsaadud vara arvelt hageja kasuks hüvitise väljamõistmisel lähtuti xxxxxx xxx ja xxxxx xx asuva kinnistu, mitte aga abikaasade ühisvaraks olnud hoonete väärtusest ning ei arvestatud jagatud korteri väärtust. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus muutis
3. novembri
4. a otsusega maakohtu otsust väljamõistetud hüvituse suuruse osas. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks enamsaadud ühisvara arvelt hüvituse 365 000 krooni.
5. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et
6. aprillil 1998 sõlmitud ühisvara jagamise lepinguga pooled ei jaganud kogu abielu kestel soetatud ühisvara. Asjas ei olnud vaidlust selles osas, et poolte kooselu ajal omandasid abikaasad xxxxxx xxx asuva hoone, 2/3 mõttelist osas xxxxx xx asuvast hoonest ning korteri xxx xx-xx.
7. Maakohus ei arvestanud ühisvara koosseisu kindlakstegemisel ühisvara hulka kuulunud korterit. Kui kohus leidis, et ühisvara jagamise lepinguga jagati vaid osa varast, tulnuks ülejäänud vara jagamisel selle maksumusega arvestada. Seaduse mõttega vastuolus ja ebaõiglane oleks jätta korteri väärtus hüvituse väljamõistmisel arvestamata. Ringkonnakohus ei nõustunud sellega, et korteri väärtuse arvestamisel oleks tegemist vara teistkordse jagamisega. Poolte vahel on jätkuvalt vaidlus selle üle, kas ühisvara jagamise lepinguga jagati kogu ühisvara või osa sellest. Kuna nimetatud lepinguga jagati vaid osa varast (korter), mis jäeti ühele abikaasale, teisele midagi jätmata, siis tuleb ülejäänud vara jagamisel seda arvestada. Ühisvara jagamisel ei määrata kindlaks vara õiguslikku reþiimi abieluvaralepingu tähenduses ega arvata vara ühisvarast välja (ühe poole lahusvaraks), mis võimaldaks seda vara muu ühisvara jagamisel mitte arvestada.
8. Seaduse mõttest tulenevalt määratakse ühisvara maksumus kindlaks ühisvara jagamise aja seisuga. Pooled ei vaielnud selle üle, et xxx xx-xx asuva korteri maksumuseks ühisvara jagamise ajal oli 165 000 krooni. Nimetatud vara maksumust tuleb ülejäänud ühisvara jagamisel arvestada. Kostjalt enamsaadud ühisvara arvelt välja mõistetud hüvitist tuleb 82 500 krooni võrra vähendada. Ülejäänud vaidlusaluse vara (xxxxxx xxx kinnistu ja 2/3 mõttelist osas xxxxx xx kinnistust) osas on kohus tuvastanud nende väärtuse kohtuotsuse tegemise aja seisuga, ühtlasi arvestades, et kinnistamine on toimunud pärast abielusuhete lõppemist. Vara väärtuse hindamisel on siinjuures arvestatud vara seisundit abielusuhete lõppemise ajal. Kuna vara maksumus määratakse ühisvara jagamise seisuga, ei olnud ringkonnakohtul alust vara väärtuse hilisemaid muutusi arvestada. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
9. Kassatsioonkaebused esitasid mõlemad pooled.
10. Hageja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega välja mõista kostjalt tema kasuks enamsaadud ühisvara arvelt hüvitis 447 500 krooni. Hageja on seisukohal, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigusnorme, kui arvestas ühisvara jagamisel xxx xx-xx asuva korteri väärtust. Nimetatud korteri jagasid pooled ühisvara jagamise lepinguga. Ühisvara jagamise lepingust ei tulene, et J. V peab kostjale hüvitama 82 500 krooni korteri eest. Ringkonnakohus pidi arvestama

§ 10

lg 3 ja lg 4 sätteid ning lähtuma vaidluse lahendamisel

§ 18

lg-st 6, mis sätestab, et ühisvara jagamisel jagamata jäänud vara, samuti vara, mida abikaasad omandavad abielu kestel pärast ühisvara jagamist, on abikaasade ühisvara. Kuna kostja ei esitanud hüvitisest 82 500 krooni mahaarvestamise nõuet esimese astme kohtus, puudus ringkonnakohtul õiguslik alus selle mahaarvamiseks väljamõistetud hüvitisest.

1. Kostja palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse muutmist selliselt, et hagejale väljamõistetud hüvitise suurus oleks 27 500 krooni. Ringkonnakohus oleks pidanud ühisvara jagamisel lähtuma jagatava vara väärtusest seisuga
2. november 2004, kuna ringkonnakohus tegi otsuse sel kuupäeval. Ühisvara jagamisel lähtutakse jagamise aja seisuga jagatava vara turuväärtusest.
3. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu. Kostja ei ole varem esitanud nõuet enamsaadud ühisvara arvelt mõista temalt hageja kasuks välja 27 500 krooni. Tegemist on üllatava nõudega. Kohtud on õigesti lähtunud hoonete väärtuse hindamisel ekspertiisiaktidest. Heauskne protsessipool peab jääma nende väidete juurde, mida ta esitas esimese astme kohtus.
4. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus võttis vara jagamisel õigustatult arvesse eelnimetatud korteri väärtuse. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
6. Perekonnaseaduse § 18 lg 3 kohaselt jagavad abikaasad ühisvara kokkuleppel. Sama paragrahvi
7. lõike kohaselt on ühisvara jagamisel jagamata jäänud abikaasade abielu kestel omandatud vara ühisvara. Kui seda vara ei ole kokkuleppel jagatud, jagab abikaasade ühisvara ühe või mõlema endise abikaasa nõudel

§ 18lg 5 alusel kohus.

Ringkonnakohus leidis, et notariaalse ühisvara jagamise lepinguga on jagatud ühisvarana xxx xx-xxx asuv korter, muu vara on jäänud jagamata. Asjas ei nähtu, et pooled oleksid notariaalse lepinguga jaganud xxxxxx xxx ja 2/3 mõttelist osa xxxxx xx asuvast hoonetest.

1. Maakohtule esitatud ühisvara nimekirjas on hageja märkinud jagatava ühisvarana kinnistu asukohaga xxxxxx xxx ja 2/3 mõttelist osa kinnistust asukohaga xxxxx xx, samuti tema enda sõnul juba jagatud korteri xxx xx-xx. Perekonnaseaduse § 14 lg 1 alusel on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Kohtud tuvastasid, et ühisvaraks olid kinnistutel asuvad hooned vallasasjadena, sest hooned omandati abielu ajal. Kuna hooned on muutunud pärast abielu lahutamist kinnisasja oluliseks osaks, siis ei saa neid enam vallasasjadena jagada. Asja materjalide kohaselt on kinnistute omanik kostja. Eksitav on maakohtu järeldus, millega kohus tunnustas kostja omandiõigust eelnimetatud kinnistutele, sest need kinnistud ongi kostja omandis. Kuna ühisomandis olnud hooned on muutunud seoses nende juurde maa erastamisega kinnisasja oluliseks osaks ning hageja taotleb kostjalt enamsaadud ühisvara arvelt hüvist, on ringkonnakohus õigesti välja mõistnud kostjalt hüvitise hageja kasuks.
2. Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuse väitega, mille kostja esitas ka apellatsioonkaebuses, et ühisvara väärtuse kindlakstegemisel on kohtud lähtunud xxxxxx xxx asuva kinnitu väärtusest, mitte sellel asuva hoone väärtusest. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg-t 6, kuna ei ole otsuses vastanud apellatsioonkaebuse põhjendustele. Toimiku materjalide juures olev eksperthinnang xxxxxx xxx asuva kinnitu kohta kajastab selle väärtust üksnes kinnistuna. Nimetatud hoone alune maa kinnistati
3. mail
4. a, s.o pärast poolte abielu lahutamist.
5. Ekslik on kostja kassatsioonkaebuse väide, et ühisvara väärtus oleks tulnud kindlaks teha ringkonnakohtu otsuse tegemise kuupäeva seisuga. Vastavalt

§ 18

lg-le 2 määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist. Hageja esitas ühisvara jagamise nõude pärast abielu lahutamist. Seaduse mõttes on ühisvara jagamise aeg nõude menetlemine esimese astme kohtus (

§ 18lg 5), mitte iga kohtuastme kohtuotsuse tegemise kuupäev.

24. Vastuseks J. V kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et ringkonnakohus on õigesti arvestanud poolte ühisvara jagamisel enamsaadud vara arvelt hüvitise väljamõistmisel hagejale jäänud xxx xx-xx asuva korteri väärtusega. Kuna korteri jäi hagejale, siis leidis ringkonnakohus põhjendatult, et kogu ühisvara väärtuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada ka korteri väärtust. L. Laarmaa, P. Jerofejev, J. Luik