3-2-1-52-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-52-05 Otsuse kuupäev Tartu,

1. mai
2. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed P. Jerofejev ja J. Luik Kohtuasi V.S hagi V.S vastu ühisvara jagamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1005/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V.S kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. mai
6. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
8. detsembri
9. a otsus ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
10. Kassatsioonkaebus rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. V.S esitas hagi V.S vastu ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse kohaselt lahutati poolte abielu
12. juunil
13. a. Abielu kestel soetasid abikaasad elamu aadressil xxxx xxxx, xxxxx xxxx, xxxxx x. Hageja palus jätta elamu poolte kaasomandisse.
14. Kostja nõustus ühisvara jagamisega, kuid ei nõustunud elamu jätmisega poolte kaasomandisse, sest hagejal on uus perekond, kellega kostja koos elada ei soovi. Kostja palus elamu realiseerida ja jagada poolte vahel elamu müügist saadud raha.
15. Harju Maakohus rahuldas
16. märtsi
17. a otsusega hagi ja jagas elamu poolte vahel võrdsetes mõttelistes osades. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud pooled selle üle, et elamu on ühisvara. Kuna perekonnaseaduse (PKS) § 19 lg 3 kohaselt määratakse ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et elamu tuleks jagada selle müümise teel. Ühisvara jagamise sisuks on käesoleval juhul elamu omandiõiguse kindlaksmääramine mõtteliste osadena, mitte aga elamu võõrandamine. Seadus ei näe ette ühisvara jagamist vara müümise teel. PKS § 17 lg 4 mõtte kohaselt võib ühisomandis olevat registrisse kantavat vallasasja võõrandada vaid teise ühisomaniku nõusolekul. Hageja soovib elamu kaasomandina säilitada, kuna peres kasvab kaks alaealist last. Kostja vastuhagi esitada ei soovinud. Pärast ühisvara jagamist on kostjal asjaõigusseaduse (AÕS) § 73 lg 1 kohaselt õigus temale kuuluvat kaasomandi mõttelist osa käsutada.
18. Kostja esitas maakohu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja leidis, et kohus ei andnud pooltele aega kokkuleppele jõudmiseks ega kostjale võimalust protsessiks ette valmistada ja endale esindaja leida ning korraldas vaid ühe istungi. Elamu kaasomandisse jätmine põhjustab tulevikus pooltele täiendavaid probleeme, kuna kostjal puudub võimalus endale teise elamispinna soetamiseks ning hagejal ei ole võimalik kostja osa välja osta, kuna ta on töötu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
19. Tallinna Ringkonnakohus andis pooltele võimaluse lahendada asi kokkuleppel, kuid pooled kokkulepet ei saavutanud.
20. detsembri
21. a otsusega jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, leides, et maakohus on põhjendatult leidnud, et perekonnaseadus ei võimalda ühisvara jagamist selle müümise teel. Ühisvaraks olevat elamut on võimalik müüa ka siis, kui elamu on poolte kaasomandis. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole protsessiõiguse norme rikkunud ega kaldunud kõrvale poolte võrdsuse printsiibist. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
22. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, millega palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt taotles kostja esindaja kohtuistungi edasilükkamist, sest viibis välismaal. Kohus jättis kohtuistungi edasi lükkamata ja taotluse rahuldamata jätmise otsuses motiveerimata. Faktiliselt ei osalenud kostja ei maakohtu ega apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus ei ole arvestanud Riigikohtu praktikaga, mille järgi on kaasomand ebaefektiivne omandi liik, mis võib tekitada tulevikus täiendavaid probleeme ja vaidlusi. Poolte vahel tekivad vaidlused isiklikel põhjustel, kuna poolte abielu on lahutatud. Hagejal on uus perekond, kuid vaidlusalune elamu on ühepereelamu. Kostja nõustub elamu jätmisega hagejale, kuna see on vajalik tema perekonnale, kuid sellisel juhul peab ta tasuma kostjale rahalise hüvitise.
23. Hageja leidis, et alama astme kohtud on vaidluse õigesti lahendanud ja kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
24. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363 pde 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu tühistada ning asi tuleb saata samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
25. Kolleegium nõustub kohtutega selles, et PKS § 19 lg 3 järgi ei ole võimalik jagada ühisvara selle müügi teel ja jagada raha abikaasade vahel, nagu näeb ette AÕS § 77 lg 2 kaasomandi jagamise puhul. PKS § 19 lg 3 kohaselt määratakse abikaasade ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Sellest tulenevalt on võimalik ühisvarasse kuuluv asi jätta abikaasade kaasomandisse mõttelistes osades või ühe abikaasa ainuomandisse.
26. TsMS § 227 lg 1 sätestab kohtule kohtuotsuse põhjendamise nõude. Kohtud ei ole abikaasade ühisvarasse kuuluva elamu jätmist poolte kaasomandisse põhjendanud ega vastanud kostja vastuväitele, et elamu ei ole kasutatav kahepereelamuna. Kui hageja soovib jagada ühisvara kaasomandisse ja kostja ei pea võimalikuks ühisvara kaasomandisse jagamist ning soovib rahalist hüvitist, peab kohus põhjendama, miks ta jätab ühisvara poolte kaasomandisse, mitte ühe poole ainuomandisse. Seejuures peab kohus selgitama, kas elamut on võimalik kaasomanikel edaspidi mõistlikult kasutada. Kui üks pool on elamu kaasomandisse jagamise vastu ja elamu kaasomandisse jätmine ei ole põhjendatud, peab kohus jätma elamu PKS § 19 lg 3 kohaselt ühe abikaasa ainuomandisse ja mõistma teisele abikaasale PKS § 19 lg 4 järgi rahalise hüvitise.
27. Muu hulgas märgib kolleegium, et kinnistu jätmiseks kaasomandisse sel põhjusel, et poolel puudub hetkel raha teisele poolele hüvitise maksmiseks, puudub õiguslik alus. Hüvitise maksmisega seotud küsimused lahendatakse kohtuotsuse täitmise käigus.
28. Muud kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. L. Laarmaa, P. Jerofejev, J. Luik