KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-58-05 Otsuse kuupäev Tartu, 24. mai 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja V. Kõve Kohtuasi Osaühingu Mayersons hagi AS-

§ 172

lg 1 järgi võib lepingu sõlminud isiku poolt kohustuse täitmise nõudmine olla välistatud, kui see tuleneb seadusest, kui pooled on lepinguga selles kokku leppinud või see tuleneb kohustise olemusest. Ei KindlS § 4 ega ka muu kindlustusseaduse säte ei välista kindlustuslepingu sõlminud isiku õigust nõuda kohustise täitmist. Ebaõige on kohtu järeldus, nagu oleks vastav õigus lepinguga välistatud. Lepingust ei nähtu TsK § 172 lg 1 tähenduses kokkulepet lepingust tuleneva kohustise täitmise nõudeõiguse välistamise kohta. Kindlustusandja teatas hüvitatava kahju lõpliku suuruse

1. märtsil
2. a, s.o võlaõigusseaduse kehtivuse ajal. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 475 lg 3 järgi tuleb kohustuse täitmisele sundimiseks hagi esitada ühe aasta jooksul pärast kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmise kohta eitava vastuse saamist. Soodustatud isik selle aja jooksul kindlustusandja vastu hagi ei esitanud. Seega on kolmas isik TsK § 172 tähenduses loobunud temale lepingu järgi antud õigusest, mistõttu seda õigust võib kasutada lepingu sõlminud isik. Seega on kindlustusvõtja õigustatud nõudma kohustuse täitmist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri
5. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja OÜ Mayersons apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-le 5 ei korranud apellatsioonikohus linnakohtu otsuse põhjendusi.
6. Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga selles, et hageja ei ole isik, kes võiks nõuda vaidlusaluse lepingu alusel kindlustushüvitise maksmist endale. Asjas puuduvad tõendid, et lepingus märgitud vara omanik (kindlustatu) oleks määranud soodustatud isikuks hageja või loovutanud talle hüvitise saamise õiguse. Hageja märgib õigesti,

§ 172annab õigustuse nõuda kohustise täitmist.

Kuid pooled on ise piiranud kindlustushüvitise väljamaksmise kindlustusvõtjale ja seega ei saa hageja nõuda kostjalt enda kasuks kindlustushüvitise väljamõistmist. Hageja on apellatsioonkaebuses valdavalt korranud linnakohtus asja arutamisel esitatud väiteid, millele on kohus otsuses piisava põhjalikkusega vastanud. Esimese astme kohus ei ole asja lahendamisel rikkunud protsessiõiguse norme, mis tooksid kaasa kohtuotsuse tühistamise, ja on kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kassatsioonkaebuses palub hageja apellatsioonikohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu ning palub saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Ringkonnakohus leidis vääralt, et hagejal on TsK §-st 172 tulenevalt õigus taotleda summade väljamõistmist AS-i Nordea Finance Estonia kasuks, mitte endale. Ringkonnakohtu selline seisukoht on vastuolus TsMS § 5 lg 1 p-ga 2, mille järgi võib kohus algatada tsiviilasja teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitset taotleva isiku avalduse alusel, kui selline õigus on avaldajale antud seadusega. Hageja leiab, et nii TsK § 172 lg 1 tekstist kui ka erialakirjandusest järeldub, et isikul, kellel on õigus nõuda kohustuse täitmist, on ka õigus kohustuse täitmine vastu võtta.
3. Ringkonnakohus ei vastanud hageja apellatsioonkaebuse väidetele. Hageja leidis apellatsioonkaebuses, et pooltevahelisest kindlustuslepingust ei nähtu, et pooled oleksid ise piiranud kindlustushüvitise väljamaksmise õigust. Apellatsioonkaebuses tugines hageja asjaolule, et isegi kui kohustuse täitmist endale oleks TsK § 172 lg 1 kohaselt õigus nõuda vaid soodustatud isikul, on hagejal see õigus TsK § 172 lg 2 järgi.
4. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab kostja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks.
5. Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde. Kostja esindaja leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
7. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kindlustas renditud vara omaniku riski, s.o kindlustuslepingu järgi oli kindlustatu kolmas isik ja THEM 20001 p 6.3.2 kohaselt tuli kindlustushüvitis maksta kindlustatule või tema poolt määratud füüsilisele või juriidilisele isikule ja kindlustusandja maksis kindlustatule kindlustushüvitisena 1 783 914 krooni. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on pooltevahelise kindlustuslepingu järgi õigus nõuda väidetavalt veel maksmata kindlustushüvitist.
8. Ringkonnakohus leidis õigesti,

§ 172järgi saab hageja nõuda kohustise täitmist.

See seisukoht on kooskõlas ka selle sätte mõttega. Kui lepingu sõlminud isik seadis tingimuseks lepingust tuleneva kohustise täitmise kolmandale isikule, siis juhul, kui seaduse või lepinguga ei ole teisti ette nähtud ega tulene vastupidist kohustise olemusest, võib TsK § 172 lg 1 järgi lepingu täitmist nõuda nii lepingu sõlminud isik kui ka kolmas isik, kelle kasuks oli tingimuseks seatud täitmine. Vastavalt TsK § 172 lg-le 2, kui kolmas isik loobub temale lepingu järgi antud õigusest, võib lepingu sõlminud isik kasutada seda õigust, kui see ei ole vastuolus seaduse, lepinguga või kohustise sisuga. Ringkonnakohus leidis, et kuna pooled on ise lepinguga piiranud kindlustushüvitise väljamaksmist kindlustusvõtjale, ei saa hageja nõuda kostjalt enda kasuks kindlustushüvitise väljamaksmist. Millisest lepingu punktist lähtuvalt ringkonnakohus sellise järelduse tegi, kohus ei põhjendanud ning on rikkunud sellega TsMS § 330 lg-t

1. Kohtuotsuses viidatud ÜU 991 p-st 2.4, milles on sõnastatud soodustatud isiku mõiste, sellist piiravat järeldust teha ei saa. Sellest, kellele kindlustusandja pidi lepingu järgi kindlustushüvitise välja maksma, saab tuletada sõlmitud lepingu olemuse. Selles asjas on sõlmitud kindlustusleping kolmanda isiku kasuks.
2. Eelnevast tulenevalt saab lepingu täitmist nõuda üldjuhul nii lepingu sõlminud isik kui ka kolmas isik. Vastavalt TsK § 172 lg-le 1 ei ole lepingu sõlminud isikul sellist õigust juhul, kui seaduse või lepinguga on ette nähtud teisiti või see on vastuolus kohustise olemusega. Ringkonnakohus leidis sisuliselt, et lepingu järgi tuleks kindlustushüvitis maksta soodustatud isikule, s.o kindlustatule ning asjas puuduvad tõendid, et vara omanik (kindlustatu) oleks määranud soodustatud isikuks hageja või loovutanud talle hüvitise saamise õiguse. Kui ringkonnakohus leidis, et pooled on lepinguga teisiti kokku leppinud, pidi kohus otsuses märkima, millises lepingu punktis on kokku lepitud, et lepingu sõlminud isik ei saa täitmist nõuda. Seega pidi kohus tuvastama seadusega lubatud täitmisnõude esitamist välistava kokkuleppe (vt ka Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-01, RT III 2001, 14, 149 ja Riigikohtu
5. detsembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-00, RT III 2000, 30, 331).
7. Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole vastanud hageja apellatsioonkaebuse väitele selle kohta, et kindlustatu on loobunud nõude esitamisest kindlustusandja vastu (TsMS § 330 lg 6). Kui kolmas isik loobus temale lepingu järgi antud õigusest, siis lepingu sõlminud isikul ei ole õigust nõuda kohustise täitmist ainult juhul, kui see oleks vastuolus seaduse, lepingu või kohustise sisuga (TsK § 172 lg 2). Kindlustusandja ei saa vabaneda oma lepinguliste kohustuste täitmisest ainuüksi seetõttu, et soodustatud isik ei esita kindlustusandja vastu nõuet, vaid esitab nõude enda ja kindlustusvõtja vahel sõlmitud lepingu alusel.
8. Kindlustuse eesmärk on hüvitada kindlustatule kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju. Väide, et kahju tekkis kindlustatul, mitte hagejal, võib olla ekslik. Vaidlustatud kindlustuslepingu tähenduses soodustatud isikul, s.o kindlustatul oli võimalik valida, kas vaidlustada (ebaseaduslik) kindlustuslepingu täitmisest keeldumine või esitada nõue hageja vastu nendevahelise lepingu alusel. Nõude rahuldamise tulemusena peaks kindlustusvõtja rentijana hüvitama summasid AS-le Nordea Finance Estonia, mida kindlustusandja poolt kindlustuslepingu kohase täitmise korral ei oleks teha tulnud. Kolleegium nõustub kaebuse väitega, et kindlustusandja ei saa vabaneda oma lepinguliste kohustuste täitmisest ainuüksi seetõttu, et soodustatud isik otsustas tema vastu nõude esitamata jätta.
9. Kolleegium märgib, et liisingulepingu omapärast tulenevalt ei pruugi kahju saaja ja nõuete omaja kokku langeda. See ei õigusta aga kahju eest vastutava isiku ega kindlustusandja vabastamist vastutusest kahju eest, nagu tuleneb ka Riigikohtu
10. mai
11. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-60-04 (RT III 2004, 14, 180). Sõltuvalt asjaoludest võib sellise vastuväite esitamine kindlustusandja poolt olla käsitatav oma õiguse kuritarvitamisena hea usu põhimõtet rikkudes ja seetõttu keelatud. A. Kull, L. Laarmaa, V. Kõve