) § 26 ja justiitsministri
§-des 26 ja 27 sätestatud tingimustel ja korras. Halduskohus tunnistas õigusvastaseks ka Tartu Vangla
tuleb tõlgendada laiendavalt, sest kinnipeetav on jõustunud kohtuotsuse alusel vanglasse paigutatud isik ning kui säte laieneks üksnes kaitsjale kriminaal- või väärteomenetluses, siis oleks selle reguleerimisala väga kitsas. Arvestada tuleb sedagi, et kaitsjaga kokkusaamise eritingimusi sätestav
PS § 15 lg-st 1 tulenev oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumise õigus kui kõigi ja igaühe õigus peab olema tagatud ka kinnipeetavale. HKMS § 14 lg 5 kohaselt võib protsessiosaline halduskohtus asja ajada isiklikult või esindaja kaudu. Haldus- ja tsiviilasjades kinnipeetavate esindamisele ja nendele õigusabi osutamisele Vangistusseadus ega ükski teine vangistust reguleeriv õigusakt piiranguid ei sätesta, mistõttu tuleb lähtuda kaitsjaga suhtlemise kohta sätestatust. Vastustaja ega Justiitsministeerium kui vanglate üle järelevalvet teostav asutus ei ole esitanud mõistlikku põhjust, miks selline laiendamine ei ole võimalik või kohane. Kui konfidentsiaalse õigusnõustamise piirangud on vajalikud julgeoleku või muudel kaalutlustel, peaksid need olema seaduses selgesõnaliselt sätestatud. Seetõttu on
asjassepuutuv õigusnorm, kuid et see ei riku kaebuse esitaja põhiõigusi ega ole muul viisil Põhiseadusega vastuolus, siis jääb rahuldamata taotlus algatada menetlus
Justiitsministri
§-dest 26 ja 27, mitte vangla sisekorraeeskirjas lühiajaliste kokkusaamiste kohta sätestatust. Kuna asjas ei olnud tõendatud, et Tartu Vangla oleks süüliselt alandanud kaebuse esitaja väärikust või kahjustanud tema tervist, rikkunud eraelu puutumatust või sõnumi saladust või teotanud tema au ja head nime, siis Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel jättis halduskohus rahuldamata E. Sootsi taotluse temale tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks. Rahuldamata jäi ka kaebuse esitaja taotlus vastustajalt kohtukulude väljamõistmise osas, sest kohtule ei esitatud tõendeid kohtukulude kandmise kohta.
§-st 26. Kaitsja mõiste tuleneb Kriminaalmenetluse seadustikust ja
Vangla toimis vastavuses kehtivate õigusaktidega ja see tõttu ei riku ka vangla
oleks pidanud ette nägema õigusabi osutajate suhtes erinormi, mille puudumine kahjustab kinnipeetava põhiõigusi ja -vabadusi, oleks kohus pidanud algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Tartu Vangla märkis, et
§-s 26 kasutatavat mõistet "kaitsja" ei ole vangistuse täideviimise tingimustes võimalik laiendavalt tõlgendada. Ka kinnipeetaval võib tekkida vajadus kaitsja järele kriminaalmenetluse tähenduses, näiteks teistmismenetluses või seoses mõne vanglas viibimise ajal toimepandud süüteoga. Kui tõlgendada
laiemalt, siis õigusabi osutajate ringi piiramatuse tõttu võib tekkida olukord, kus õigusabi andmise varjus hakkavad kinnipeetavatega piiramatult ja segamatult kohtuma väga erinevad isikud, kelle eesmärk ei ole kas mitte ainult või üldse mitte kinnipeetavale õigusabi osutamine, vaid näiteks kinnipeetavale vanglas keelatud esemete (eelkõige narkootikumide) vanglasse toimetamine ja nende kinnipeetavale üleandmine. See muudaks vangla jaoks äärmiselt raskeks täita talle seadusega pandud ülesannet tagada vanglas üldine julgeolek. Kuigi justiitsministri
grammatilisest tõlgendusest.
§-d 26 ja 27 sätestavad õigused kinnipeetava kaitsjale. "Kaitsja" mõiste sisustamisel tuleb lähtuda Kriminaalmenetluse seadustikust ja Väärteomenetluse seadustikust ning see ei hõlma esindajat Halduskohtumenetluse seadustiku ega Tsiviilkohtumenetluse seadustiku tähenduses. Kaitsja ja esindaja rollid on väga erinevad ja seetõttu ei pea neil olema ka ühesuguseid õigusi kinnipeetavaga kokkusaamisel. Võimalik põhiõiguste riive aste ja intensiivsus on kriminaalmenetluses tunduvalt suurem kui haldusmenetluses, mistõttu on kinnipeetava kaitsjale
§-des 26 ja 27 sätestatud eristaatuse andmine õigustatud. Sellist eristaatust ei vaja aga kinnipeetava esindaja haldusasjas ja temale sellise staatuse mitteandmine ei ole vastuolus üldise kohtusse pöördumise põhiõigusega (PS § 15 lg 1). Kinnipeetaval on võimalik oma esindajale haldusasjas anda juhiseid lühiajalistel kokkusaamistel, telefoni ja kirja teel, selleks ei ole tal vaja piiramatut esindajaga kokkusaamise võimalust. Haldusasjades kehtib ka uurimisprintsiip ja selle alusel saab isik taotleda kohtult tõendite või dokumentide väljanõudmist, mida tal endal pole võimalik piiratud liikumis- ja suhtlemisvabaduse tõttu hankida. Õige on Tartu Vangla seisukoht, et kuivõrd esindajaga kokkusaamise korra osas eriregulatsioon puudub, tuleb selle osas kohaldada lühiajaliste kokkusaamiste üldkorda.
reguleerib kohtumisi üksnes kaitsjaga ega ole antud vaidluses asjassepuutuv, mistõttu jättis halduskohus õigesti rahuldamata kaebuse esitaja taotluse selle sätte põhiseadusevastaseks tunnistamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 9. E. Soots palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta jõusse halduskohtu otsus osas, milles E. Sootsi kaebus rahuldati, ning halduskohtu otsusega rahuldamata jäänud osas kaebus rahuldada. Kassaator on seisukohal, et
piirab vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega PS §-s 9 ja § 12 lg-s 1 ettenähtud õigusi. Esindajaga piiramatu kokkusaamise õiguse tagab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 3 p "c". Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art 27 sätestab, et välislepingu täitmata jätmise õigustusena ei saa riik viidata oma siseõiguse sättele. Ringkonnakohus on kaitsja mõistet
§-s 26 tõlgendanud liiga kitsendavalt ja ühemõtteliselt. Ringkonnakohus arvestas otsuse tegemisel üksnes Tartu Vangla väidetega. Kohus ei ole otsuses märkinud, millele rajaneb kohtu järeldus, et kinnipeetavatele on keelatud õigusabi andmine kaitsja poolt ja
Kuna kaitsja on üksnes süüdistatavatel ja eeluuritavatel, siis kinnipeetavaid koheldakse
EIÕK art 6 lg 3 p "c" kohaselt peab isikule olema garanteeritud õigusabi ka tsiviilasjades. Selle õiguse tagamine ei saa olla teoreetiline ja illusoorne, vaid peab olema praktiline ja efektiivne. Kassaator märgib, et tal ei ole vangla poest ümbrike, markide ja telefonikaartide ostmiseks raha, kusjuures
Vanglas on kinnipeetavatel keelatud saada omastelt nimetatud esemeid ka posti teel, mistõttu ei ole ümbrike, markide ja telefonikaartide vangla poest ostmiseks raha mitteomavatel kinnipeetavatel võimalik välissuhtlust pidada. Tegemist on sarnases olukorras olevate isikute erineva kohtlemisega. 10. Tartu Vangla vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
§-de 26 ja 27 kohaldamisel tuleb lähtuda karistusmenetluslikust kaitsja mõistest ning see ei laiene esindajale haldus- ega tsiviilkohtumenetluses.
§-des 26 ja 27 kaitsjale eristaatuse andmine on õigustatud ja kinnipeetava esindaja haldusasjas sellist eristaatust ei vaja. Asjaolu, et kinnipeetaval on õigus kohtuda oma esindajaga haldusasjas
Tartu Vangla nõustub ringkonnakohtuga, et arvestada tuleb ka haldusasjades kehtiva uurimispõhimõttega, mille järgi kohus peab aktiivselt tagama isiku õiguste kaitse juhul, kui protsessiosaliselt liikumis- ja suhtlemisvabadus on piiratud. Kuna kinnipeetava ja tema esindaja kokkusaamise kord ei ole teisiti reguleeritud, siis on kinnipeetaval õigus kohtuda oma esindajaga haldusasjas üldkorras vastavalt
§-le 24 ja VSE §-dele 31-38 ning arvestades Tartu Vangla kodukorra vastavaid sätteid.
ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv ning asjaolu, et
reguleerib kokkusaamisi üksnes kaitsjaga, kuid mitte esindajaga, ei muuda seda sätet põhiseadusevastaseks. Põhiseadusevastased ei ole ka VSE §-d 31-38, mida Tartu Vangla kaebuse esitaja ja tema esindaja kokkusaamise korraldamisel kohaldas. 11. Justiitsministeerium on seisukohal, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata. Tartu Ringkonnakohus on õigesti lähtunud normi grammatilisest tõlgendamisest ja leidnud, et kaitsja mõistet
§-des 26 ja 27 tuleb sisustada lähtudes KrMS-st ja VTMS-st ning esindaja mõiste sisustamisel tuleb lähtuda HKMS-s ja TsMS-s sätestatust. Kaitsja mõiste ei hõlma endas esindajat HKMS § 14 lg 5 ega TsMS § 83 mõttes. Seadusandja on
osas pidanud silmas väga konkreetset õigusabi osutamise vormi, mistõttu ei tohiks sätte tõlgendamisel mingil juhul samastada mõisteid kaitsja ning esindaja. Väär on kassaatori arusaam, et
Nimetatud paragrahv kehtib siiski kinnipeetavate suhtes. Esindajaga võib kinnipeetav kokku saada üldises korras (
). Kokkusaamisi võib vangla direktor kinnipeetavale lubada ka rohkem kui kord kuus. Lühiajalisel kokkusaamisel on võimalik vahetada informatsiooni nii suuliselt kui kirjalikult (näidates dokumenti läbi klaasi), pealt ei kuulata kohtu loata. Võimalik on kasutada ka teisi suhtluskanaleid - telefon ja kirjavahetus. VSE §-de 31-38 kohaldamine kaebuse esitaja ja tema esindaja kokkusaamise korraldamisel ei muuda neid põhiseadusevastaseks. Asjakohatud on kassaatori viited rahvusvaheliste konventsioonide rakendamata jätmisele. EIK art 6 lg 3 p "c" käsitleb kaitseõigust kuriteos süüdistatava õigusena. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Käesoleva asja lahendamiseks on vajalik selgitada, kas kinnipeetavale tuleb vanglas võimaldada erikorras kokkusaamist nii kaitsjaga kriminaal- või väärteoasjas kui ka tema esindajaga halduskohtumenetluses või peab kinnipeetav esindajaga suhtlema kas üldises lühiajalisteks kokkusaamisteks ettenähtud korras või kirja või telefoni teel või muul viisil. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et L. Auväärt ei täitnud E. Sootsile õigusabi osutades KrMS § 42 ega VTMS § 20 tähenduses kaitsja ülesandeid. Küll aga on vaidlus selle üle, kas kinnipeetava lepingulisele esindajale halduskohtumenetluses laienevad
-s kaitsjale ettenähtud erisused. 13. Kinnipeetava lühiajalisteks kokkusaamisteks vanglaväliste isikutega näevad üldise korra ette
§-d 24 ja 27 ning VSE §-d 31-38. Vangistusseadus näeb erikorra kinnipeetava ja vanglaväliste isikute kokkusaamise osas ette üksnes kinnipeetava kohtumisel oma kaitsja või vaimulikuga. Nimetatud kord on reguleeritud
§-s 26 ja § 27 lg-tes 2 ja 3. 14.
lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et vangla juhtkond soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. Kinnipeetava jaoks oluliste sotsiaalsete sidemete säilimine aitab kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide (
lg 1) saavutamisele ja kinnipeetava individuaalse täitmiskava (
) täitmisele, suurendades kinnipeetava vabanemisjärgse resotsialiseerimise väljavaateid.
lg-st 1 tuleneb kinnipeetava lühiajalise kokkusaamise eesmärk saada kokku oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vangla juhtkonnal põhjendatud kahtlusi. Sättes perekonnaliikmete eraldi väljatoomine rõhutab eriti kinnipeetava perekondlike sidemete säilimise olulisust vabadusekaotusliku karistuse täideviimise eesmärke silmas pidades. 15. Halduskohus asus käesolevas asjas seisukohale, et
tuleb tõlgendada laiendavalt, võrdsustades kaitsjaga ka kinnipeetava esindaja tsiviil- või halduskohtumenetluses, sest viimase suhtes ei ole ette nähtud erikorda. Kohus leidis, et üldistes lühiajalisteks kokkusaamisteks kehtestatud tingimustes ei ole asjakohase õigusabi osutamine võimalik ning seetõttu on õigusvastane rakendada kinnipeetava kokkusaamistele tema volitatud esindajaga haldusasjas VSE §-des 31-38 sätestatut. Ringkonnakohus asus seevastu seisukohale, et
tuleb tõlgendada grammatiliselt ning sätet tuleb kohaldada üksnes kriminaal- või väärteomenetluse tähenduses kaitsja suhtes, mitte aga halduskohtumenetluses esindaja suhtes.
§-des 26 ja 27 kaitsjale antud eristaatus on põhjendatud asjaoluga, et süüteomenetluses on põhiõiguste riive aste ja intensiivsus tunduvalt suurem kui haldusasjades. Kinnipeetava esindaja haldusasjas sellist eristaatust ei vaja ja temale sellise staatuse mitteandmine ei ole vastuolus üldise kohtusse pöördumise põhiõigusega (PS § 15 lg 1). Kaebeõiguse realiseerimiseks ei ole vajalik kinnipeetava erikorras kohtumine oma esindajaga. 16. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et kaitsja ja esindaja ebavõrdne kohtlemine on põhjendatud sellega, et kriminaal- ja väärteoasjades on põhiõiguste riive aste ja intensiivsus tunduvalt suurem kui haldusasjades. Arvestada tuleb ka, et KrMS ja VTMS näevad kaitsja isikule ette kindlad nõuded. KrMS § 42 lg 1 ja VTMS § 20 lg 1 kohaselt võib kriminaalmenetluses või väärteomenetluses kaitsjaks olla advokaat või menetleja loal muu õigusteaduse akadeemilise õppe riiklikult tunnustatud õppekava täitnud isik. TsMS § 85 lg 1 võimaldab tsiviilkohtumenetluses esindajaks olla tunduvalt suuremal hulgal isikutel (säte kehtib HKMS § 14 lg 5 kaudu ka halduskohtumenetluses). 17.
lg-te 1 ja 2 järgi tuleb kinnipeetavale lühiajalisi kokkusaamisi võimaldada järelevalve all vähemalt üks kord kuus kuni kolmeks tunniks. Seega on vastustaja ja Justiitsministeerium õigesti viidanud, et lühiajalisi kokkusaamisi võib kinnipeetavale võimaldada ka sagedamini kui kord kuus. Arvestades lühiajaliste kokkusaamiste eesmärki (vt ülalt p 14) ning õigusaktidest tulenevat lühiajalise kokkusaamise korda, siis juhul, kui vangla administratsioon nõuab, et nii kokkusaamine esindajaga kui ka
lg-s 1 märgitud isikutega toimuks ainult üks kord kuus kuni kolmeks tunniks, satub paratamatult ohtu kinnipeetava perekondlike ja muude kinnipeetava resotsialiseerimiseks oluliste sidemete säilimine. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et kinnipeetava lühiajaliste kokkusaamiste regulatsiooni kehtestamisel ei ole silmas peetud kokkusaamisi esindajaga. Seetõttu tuleb vangla administratsioonil kinnipeetava kokkusaamiste õiguslikke aluseid kohaldades arvestada neid erisusi, mida toob kaasa põhjendatud vajadus suhelda esindajaga. Sellest lähtuvalt tuleb põhjendatud vajaduse korral kinnipeetava kokkusaamisi esindajaga lubada lisaks
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.