Obsah (6)

§ 189§ 128§ 655§ 196§ 195§ 645

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-60-05 Otsuse kuupäev Tartu, 1. juuni 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa Kohtuasi Haapsalu Veevärk AS-i hagi

§ 189

lg 1 järgi võib kumbki lepingupool lepingust taganemise korral nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist, kui ta tagastab kõik üleantu. Asjas on tõendatud, et hageja maksis kostjale reaalselt tegemata tööde eest 1 287 321 krooni 40 senti ja

§ 189lg 1 alusel tuleb see summa kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Kostjalt tuleb välja mõista kontrollarvutuste tegemise eest hageja tasutud 46 020 krooni. Hageja on teinud kulutusi kontrollarvutuste saamiseks pärast 1. juulit 2002. a. Seega tuleb lähtuda võlaõigusseadusest.

§ 128

lg 3 järgi hõlmab otsene varaline kahju muuhulgas mõistlikud kulud kahju kindlakstegemiseks. Vastuhagis esitatud nõuetest rahuldas maakohus ladestusalale V-8 tõkketammi rajamise eest 210 000 krooni saamise nõude. Kohus jättis rahuldamata nõude tunnustada kostja õigust loobuda töövõtulepingust ja nõude mõista hagejalt välja täitmistagatis 465 751 krooni. Lepingu p 17.2 järgi oli töövõtjal õigus lõpetada leping ennetähtaegselt, kui tellija oma kohustusi rikub ja on viivitanud maksetega üle 30 päeva. Kostja ei ole tuginenud sellele, et hageja on maksetega viivitanud üle 30 päeva. Asjas on tõendatud, et süvendustööde projekt oli realiseeritav ja selle muutmine polnud vajalik. Pärast kostjaga lepingu lõpetamist jätkas süvendustöid teine ettevõtja, kes lõpetas kostja alustatud töö. Kostja valis töö tegemiseks meetodid ja tehnilised vahendid, millega ei olnud võimalik lepingus kokkulepitud tulemust saavutada. Õiguspärane oli hageja nõue garantiisumma maksmiseks. Kostja rikkus lepingut, sest ta ei täitnud lepinguga võetud kohustusi.

1. Kostja esitas kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja vastuhagi jäeti rahuldamata, ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a otsusega tühistati maakohtu otsus hagi rahuldamise ja kostjalt kohtukulude väljamõistmise osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hageja nõude 1 333 341 krooni ja 40 sendi saamiseks rahuldamata. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et vaidlusalune leping on kestvusleping. Asjaolule, et töövõtulepingut tuleb käsitada kestvuslepinguna, viitab

§ 655, mis käsitleb tellija õigust töövõtuleping üles öelda.

Üles saab võlaõigusseaduse mõtte kohaselt öelda vaid kestvuslepinguid. Hagi lahendamisel tuleb kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid, kuna tööd, mille tegemise eest tasutud summasid hageja kostjalt tagasi nõuab, tehti ja võeti tellija poolt vastu ning arved esitati enne

1. juulit
2. a. Pooled vaidlevad selle üle, milline tähtsus on tööde üleandmis-vastuvõtmisaktidel ja kas tellija saab vastuvõetud töö mahu kohta hiljem esitada pretensioone. Hageja väidetel ei ole töövõtja teinud tegelikult sellises mahus tööd, millises ulatuses on hageja lepingu järgi töövõtjale tasunud. Kostja leiab õigesti, et tellija ei saa vaidlustada tööd, mille ta on ise üleandmis-vastuvõtmisaktiga vastu võtnud ja kinnitanud selle tegemist. Töö osade kaupa vastuvõtmine oli tellija lepingujärgne kohustus. Hagejal oli maksmiskohustus tööde eest, millised ta oli vastu võtnud. Hageja väide, et tööde mahtu ei olnudki võimalik jooksvalt kontrollida ja pooled seda ei eeldanudki, ei ole tõsiselt võetav. Kui hagejat tööde vastuvõtmise ja tasumise lepinguline kord ei rahuldanud, oleks ta pidanud taotlema lepingu muutmist. Kui hageja ei täitnud oma lepingulist kohustust kontrollida tehtud tööde mahtu enne vastuvõtmist, ei saa ta sellest tulenevat võimalikku kahju panna kostja kanda. Kuna hageja ei saa pärast töö koguselist vastuvõtmist esitada enam pretensioone koguse kohta, ei oma AS-i Eesti Kaardikeskus poolt tehtud süvendustööde mahtude kontrollarvutused tähtsust. Kohus on hagi rahuldamisel vääralt juhindunud

§ 189lg-st 1, mis käsitleb lepingust taganemise tagajärgi.

Hageja ei ole oma nõudes tuginenud asjaolule, et ta tegi teisele poolele lepingust taganemise avalduse. Pooled lõpetasid lepingu ühisel soovil

1. detsembrist
2. a. Vastuhagi osas jättis kohus õigesti rahuldamata kostja nõude tunnustada tema õigust lepingust loobuda. Õiguse kestvuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks annab

§ 196

ja sellise õiguse olemasolu ei pea kohtu korras tuvastama.

§ 195

lg 1 kohaselt öeldakse leping üles ühepoolse avalduse tegemisega teisele poolele. Kohus tuvastas, et pooled lõpetasid ehitustöövõtulepingu ennetähtaegselt

1. detsembrist
2. a ühisel soovil. Kohus leidis õigesti, et väljamakstud ehitusgarantii summa tagasinõudmiseks puudub alus. Kostja ei öelnud lepingut üles seoses väidetava hagejapoolse lepingu olulise rikkumisega. Kostja rahuldas hageja nõude kanda ehitusgarantiiks olev summa hageja pangaarvele. Sellega tunnistas kostja, et ta ei täitnud oma lepingujärgseid kohustusi, kuna jättis tööd lõpetamata. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kassatsioonkaebuse esitas hageja, kes palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ulatuses, millega tühistati maakohtu otsus hagi rahuldamise ja kostjalt hageja kasuks kohtukulude väljamõistmise osas, ja tühistatud osas saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja arvates on ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ja oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme. Tähelepanuta on jäetud apellatsioonkaebuses ja selle vastuses toodud asjas olulist tähtsust omavad poolte väited, põhjendused ja seisukohad. Leping oli suunatud lõppresultaadile ehk terviklikult süvendatud ning korrastatud Haapsalu Väike-Viigi saamisele. Töövõtja rikkus lepingut, sest ei saavutanud lepingus ettenähtud tulemust. Ringkonnakohus jättis otsuses tuvastamata asjaolud lepingu objekti, töövõtja kohustuste rikkumise ja lepingu täitmise võimalikkuse kohta. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg-t 4 ja § 231 lg-t 4, sest ta ei uurinud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ringkonnakohus ei ole otsuses viidanud ühelegi materiaalõiguse normile, millele tuginedes jõuti otsuses kajastatud seisukohtadele. Kvalifitseerimata on jäänud poolte vahel olnud õigussuhted ning nendest tulenevad nõuded. Vastuolus

§-dega 644 ja 645 on kohtu seisukoht, et tellija ei saa vaidlustada töö tegemist, mille ta on ise vastu võtnud. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta hageja esitatud tõendid ning tugines üksnes töö osalistele üleandmise-vastuvõtmise aktidele. Kui ringkonnakohus asub teistsugusele seisukohale kui maakohus, siis ta peab oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud ning nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et põhihagi rahuldamisel tuleb kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid. Kuivõrd praegusel juhul on töövõtuleping käsitatav kestvuslepinguna, siis tuleb asjaoludele ja toimingutele, mis tehti pärast 1. juulit 2002. a kohaldada võlaõigusseadust. Kuna töövõtja rikkus lepingut pärast 1. juulit 2002. a, siis pidi kohus seda hindama võlaõigusseadusest lähtudes (

§ 645lg 1 p 2).

1. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus pole protsessinorme rikkunud. Kohus on õigesti kohaldanud tsiviilkoodeksit. Hageja nõue ei tuginenud lepingu rikkumisele pärast
2. juulit
3. a, vaid asjaolule, et detsembrist 2001 kuni aprillini 2002 on kostja väidetavalt kajastanud aktis töid rohkem, kui ta tegelikult tegi. Hageja ei ole varem tuginenud

§-dele 644 ja

1. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega ringkonnakohus tühistas Lääne Maakohtu
3. juuni
4. a otsuse, samuti kohtukulusid puudutavas osas. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.
5. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et pooltevaheline ehitustöövõtuleping on kestvusleping. Seega ei nõustu kolleegium ka hageja sellekohase kassatsioonkaebuse väitega.
6. juulini
7. a kehtinud TsK § 355 kohaselt kohustus tööettevõtulepinguga tööettevõtja omal riisikol tegema tellija ülesandel kindlaksmääratud töö, tellija kohustus töö vastu võtma ja selle eest maksma. Võlaõigusseaduse § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtja töövõtulepinguga valmistama asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö) ja tellija kohustub maksma selle eest tasu. Seega on töövõtuleping mõlema regulatsiooni järgi suunatud teatud konkreetse tulemuse saavutamisele. Kestvuslepingu olemuse avab

§ 195lg 3.

Selle sätte kohaselt on kestvusleping püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud leping. Kestvuslepinguid täidetakse pikema aja jooksul, samuti peab kohustuse täitmises esinema mingi korduvus või perioodilisus. Kolleegium märgib, et töövõtuleping võib teatud juhtudel muutuda kestvuslepinguks, kui lepingu sisuks on teatava töö korduv tegemine pikema aja jooksul. Asja materjalide kohaselt oli pooltevahelise ehitustöövõtulepingu objektiks Väike-Viigi süvendamine lepinguga kindlaksmääratud mahus ja lepingus kokkulepitud tähtpäevaks. Vaidlusalusel lepingul puuduvad tunnused, mis võimaldaksid seda kestvuslepinguna kvalifitseerida. Ka hageja ise märgib kassatsioonkaebuses, et töövõtuleping oli suunatud lõppresultaadile (korrektselt ja terviklikult süvendatud ning korrastatud Haapsalu Väike-Viigi saamisele) ja kuna kostja ei saavutanud lepingus ettenähtud tulemust, rikkus kostja töövõtulepingust tulenevaid kohustusi. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et töövõtulepingut tuleb käsitada kestvuslepinguna

§ 655

alusel, kuna üles saab öelda võlaõigusseaduse mõtte kohaselt vaid kestvuslepinguid. Ainuüksi sellest, et

§ 655

sätestab tellija ülesütlemisõiguse, ei saa teha järeldust, et töövõtuleping on kestvusleping. Kestvuslepingu mõiste on antud

§ 195lg-s 3.

1. Kuna vaidlusalune töövõtuleping sõlmiti
2. oktoobril
3. a ja see ei ole kestvusleping, siis tuleb vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 11 poolte vaidlusele kohaldada enne
4. juulit
5. a kehtinud seadust.
6. Hageja on kassatsioonkaebuses õigesti leidnud, et ringkonnakohus on ekslikult asunud seisukohale, et tellija ei saa enam vaidlustada töid, mille ta on ise vastu võtnud ja kinnitanud üleandmis-vastuvõtmisaktides nende tegemist. Hageja tugineb kassatsioonkaebuses aga ebaõigesti

§-dele 644 ja

1. Nagu käeoleva otsuse punktis 12 märgitud, kohaldub pooltevahelisele töövõtusuhtele enne
2. juulit
3. a kehtinud seadus. Tol ajal kehtinud TsK § 366 sätestas tellija kohustuse tööettevõtja tehtud töö vastu võtta. Selle paragrahvi
4. lõike kohaselt oli tellija kohustatud tööettevõtja tehtud töö vastu võtma ja selle üle vaatama. Kui ta ei teatanud viivitamatult tööettevõtjale lepingu tingimustest kõrvalekaldumistest, mis halvendasid tööd, või teistest puudustest töös, kaotas ta õiguse tugineda nendele hiljem. Ringkonnakohus leidis, et töö osade kaupa vastuvõtmine oli tellija lepingujärgne kohustus. Samuti leidis ringkonnakohus, et hageja ei saa pärast töö koguselist vastuvõtmist esitada enam pretensioone koguse kohta. Ringkonnakohus on tähelepanuta jätnud TsK § 366 lg 2, mille kohaselt lepingutingimustest kõrvalekaldumistest ja teistest puudustest töös, mida tavalise vastuvõtu viisi juures ei võidud avastada, on tellija kohustatud teatama tööettevõtjale viivitamatult pärast nende avastamist.
5. Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 nõuetele. Kuna apellatsioonikohus tühistas esimese astme kohtu otsuse hagi rahuldamise osas ja tegi selles osas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata, siis pidi ringkonnakohus otsuses käsitlema kõiki hagiavalduse väiteid, millega hageja oma nõuet põhjendas. Hagiavalduses on hageja väitnud ka, et tööde üleandmise-vastuvõtmise aktide koostamise ajal tööde reaalset teostatust ei kontrollitud, sest tulenevalt objekti ja töö iseloomust poleks see olnud võimalik. Ringkonnakohus on selle hageja väite jätnud põhjendamatult tähelepanuta. Maakohus leidis, et tööde üleandmis-vastuvõtmisaktid olid aluseks töövõtjale igakuise tasu maksmiseks tehtud töö eest, kuid need polnud oma sisult reaalselt tehtud tööde üleandmisvastuvõtmisaktid ega kajasta seetõttu reaalselt tehtud süvendustöid. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga ja leidis, et tööde üleandmis-vastuvõtmisaktidest ei tulene, nagu oleks neil tähendus ainult raamatupidamise jaoks ja et nad ei kajasta reaalselt tehtud süvendustöid. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et kui apellatsioonikohus asub esimese astme kohtust vastupidisele seisukohale, peab ta oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Kassatsioonkaebuses on õigesti märgitud, et ringkonnakohtu otsus ei vasta seaduse nõuetele ka seetõttu, et kohtuotsuses pole viidatud ühelegi materiaalõiguse normile, millele tuginedes kohus otsuses toodud seisukohtadele jõudis.
6. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta esmalt seisukoht, kas asjas on alus kohaldada TsK § 366 lg-t
7. Seejärel tuleb kohtul õiguslikult kvalifitseerida õiguskaitsevahend, mille kohaldamist hageja kohtult taotleb, arvestades ka TsK § 368 lõikes 1 sätestatut, ja siis otsustada, kas taotletava õiguskaitsevahendi kohaldamise eeldused on tõendatud ning kas hageja nõuded tuleb rahuldada. A. Kull, V. Kõve, L. Laarmaa