3-1-1-33-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-33-05 Otsuse kuupäev

1. juuni
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Kohtuasi V. B. süüteoasi KrK § 188 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a otsus nr 2-1-407/2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. B. kaitsja vandeadvokaat Alar Neilandi kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
5. aprill
6. a Istungil osalenud isikud V. B. kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saks Resolutsioon
7. Tartu Ringkonnakohtu
8. detsembri
9. a otsus tühistada ja jõustada Tartu Maakohtu
10. oktoobri
11. a otsus.
12. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
13. V. B. süüdistati KrK § 188 järgi selles, et ta
14. märtsil
15. a kella 23.45 ajal, häirituna ühiselamu kõrvaltoast kostuvast lärmist, tungis ebaseaduslikult sellesse lukustamata tuppa eesmärgiga lärmitsejaid korrale kutsuda. V. B. sõimas toas viibinud K. K.-i, R. R.-i, K. K.-i ja H. T.-i ebatsensuursete sõnadega, ähvardas nad tappa ja lõi noaga vastu toa ust. Seejärel võttis ta K. K.-l selja tagant kõrist kinni ja kägistas, tekitades sellega kaela piirkonda kehavigastused, mis ei olnud eluohtlikud ning tavalise kulgemise korral põhjustavad lühiajalise - kuni 7 päeva vältava tervisekahjustuse. Lisaks ähvardas V. B. R. R.-l prillid katki lüüa.
16. Tartu Maakohtu
17. oktoobri
18. a otsusega mõisteti V. B. õigeks. Maakohus leidis, et kannatanud rikkusid ühiselamu sisekorraeeskirju ja V. B-l oli õigus nõuda rahu ning vaikust. Kohus ei lugenud tuvastatuks, et V. B. oleks ühiselamu kõrvaltoas ühiselamu sisekorraeeskirju rikkunud isikuid korrale kutsudes käitunud kriminaalkorras karistataval viisil. Kohus leidis, et V. B. tegutses K. K.-i suhtes hädakaitseseisundis, ennetamaks võimalikku rünnet. Kohtu arvates oli V. B-l toas tekkinud pingelist olukorda arvestades alust eeldada rünnakut, sest toasolijad olid ilmselt tarvitanud alkoholi. Kohtualune tegutses kohtu arvates selliselt, nagu võiks oodata keskmiselt inimeselt samas olukorras. V. B. tegevus ei ületatud hädakaitse piire ja oli seega õiguspärane - leidis kohus. Maakohus ei lugenud piisavalt tõendatuks ka kannatanute ähvardamist noaga ega noa ukse sisse löömist, sest peale omavahel lähedastes suhetes olevate kannatanute vastuoluliste ütluste ei kinnita seda ükski muu tõend. Samuti oli maakohtu hinnangul tõendamata väidetava ähvarduse reaalse täideviimise võimalus.
19. Prokurör esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, taotledes maakohtu otsuse tühistamist, V. B. süüditunnistamist KrK § 188 järgi, tema karistamist viiekuulise vangistusega ja selle karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata jätmist. Prokurör luges hädakaitseseisundi välistatuks põhjusel, et K. K. istus, kui V. B. teda ründas. Prokurör luges tuvastatuks, et keegi toasviibijaist ei julgenud hirmust V. B. ees talle vastu hakata ja K. K. üksnes palus tal maha rahuneda. Isegi kui K. K. üritanuks takistada V. B. tuppa sisenemist olnuks see õiguspärane, sest V. B. poolt tuppa tungimine oli õigusvastane. Prokurör leiab, et kriminaalasjas kogutud tõendeile tuginevalt tuleb lugeda tuvastatuks nii K. K. suhtes vägivalla tarvitamine kui ka asjaolu, et V. B-l oli tuppa sisenedes käes nuga, millega ta lõi toa ukse sisse. Samuti leidis prokurör, et kannatanutele kehavigastuste tekitamise ähvardus oli reaalne. Apellandi hinnangul puudutasid vastuolud kannatanute ütlustes üksnes nüansse ning ei saa seetõttu olla aluseks kannatanute ütluste kõrvalejätmiseks lubatavate tõendite kogumist.
20. Tartu Ringkonnakohtu
21. detsembri
22. a otsusega maakohtu otsus tühistati. V. B. tunnistati KrK § 188 järgi süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 50 päevamäära, s.o 2500 krooni. Samuti mõisteti temalt välja sundraha, ekspertiisitasu ja õigusabikulu. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et minnes naabreid korrale kutsuma teostas V. B. oma tõelist õigust, kuna ühiselamu sisekorraeeskirja kohaselt on alates kella 23.00 õigus unerahule. Kuid samas, tuginedes kannatanute ütlustele, leidis ringkonnakohus, et oma õigust teostades kasutas V. B. ebaseaduslikult vägivalda ja ähvardusi vägivalla kasutamiseks. Kannatanute ütlused tuli ringkonnakohtu hinnangul otsuse tegemise aluseks võtta seetõttu, et need on omavahel kooskõlas ja riimuvad ka muude kriminaalasjas kogutud tõenditega. Karistuse mõistmisel arvestas ringkonnakohus KarS § 56 ettenähtud asjaoludega. Kuna V. B. on varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata ning vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, pidas ringkonnakohus võimalikuks karistada teda rahalise karistusega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
23. V. B. kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland esitas Tartu Ringkonnakohtu
24. detsembri
25. a otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt kriminaalmenetluse õigust. Kaitsja märkis, et V. B. süüdistuse sisuks oli oma tõelise õiguse ebaseaduslikus korras teostamine kannatanute tapmisega ähvardamise teel, kuid samas pole ringkonnakohus tuvastanud, et tapmisega ähvardamine oleks aset leidnud. Seega on ringkonnakohtus jäetud tuvastamata omavoli kui kuriteo koosseisu kuuluvate tegude toimepanemine süüdistava poolt. Kaitsja hinnangul on maakohtu ja ringkonnakohtu otsused vastuolulised selle asjaolu tuvastamise osas, kas V. B-l oli naabertuppa sisenemisel käes nuga või mitte ja kas ta sellega ähvardas või mitte. Samas ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, milles seisnesid maakohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel, mistõttu nimetatud vastuolu takistab kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist. Kuna kaitsja arvates võib sellega kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus, taotleb ta kirjeldatud rikkumise tunnistamist kriminaalmenetluse normi oluliseks rikkumiseks. Kassaator leidis, et kriminaalasjas on usaldusväärselt tõendamata V. B. poolt K. K.-le nahamarrastuste tekitamine, mistõttu ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. Samuti leiab kaitsja, et kui siiski lugeda nahamarrastuste tekitamine tõendatuks, siis tuleks need kvalifitseerida KrK § 113, mitte aga § 188 järgi ja nende tekitamine oleks õigustatud hädakaitsega KrK § 13 lg 2 alusel. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokurör Külli Saks esitas kassatsioonivastuse, milles taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist ja kassatsiooni rahuldamata jätmist. Prokuröri hinnangul on kassaatori taotlus põhjendamatu, sest ringkonnakohus kohaldas V. B. süüdi tunnistades õigesti materiaalõigust ega rikkunud menetlusnorme.
26. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsiooni ja taotles selle rahuldamist. Kaitsja leidis, et omavoli koosseis polnud V. B. käitumisega täidetud põhjusliku seose puudumise tõttu tema tegeliku õiguse teostamise ja vägivallategude vahel. Kaitsja hinnangul tarvitas V. B. K. K.-i vastu vägivalda olles hädakaitse seisundis. Prokurör taotles kassatsiooni rahuldamata jätmist, leides, et see on põhjendamatu. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
27. Kooskõlas KarS RakS § 3 lg-s 2 sätestatuga nendib Riigikohtu kriminaalkolleegium esmalt seda, et V. Ble KrK § 188 järgi süüksarvatud tegu on karistatav ka KarS § 257 järgi.
28. Ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses on kõigepealt nõustutud maakohtu otsuses märgituga ja loetud tuvastatuks, et minnes naabreid korrale kutsuma, teostas V. B. oma tõelist õigust. Kuid erinevalt maakohtust leidis ringkonnakohus, et V. B. teostas oma tegelikku õigust ebaseaduslikult KrK § 188 mõttes. Nimelt luges ringkonnakohus kannatanute ütlustele tuginevalt tuvastatuks V. B. poolse vägivallaga ähvardamise. Samuti kannatanu ütlustele ja "muudele kriminaalasjas kogutud tõenditele" tuginevalt on ringkonnakohus lugenud tuvastatuks vägivalla tarvitamise kannatanu K. K. suhtes.
29. Puutuvalt ähvardamisse omavoli koosseisulise tunnusena peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks meenutada kriminaalasjas nr 3-1-1-7-99 (RT III 1999, 7, 75) tehtud kohtuotsuses märgitut, et nii väljapressimise (KrK § 142) kui ka omavoli (KrK § 188) puhul peab ähvarduse sisu olema konkreetselt määratletav, seostatav süüdlase tulevase tegevusega ja vaadeldav süüdlase poolt kasutatava vahendina oma eesmärgi saavutamiseks (varalise kasu saamiseks KrK § 142 korral ja oma õiguse teostamiseks KrK § 188 korral). Ähvardamine sellega, et keegi võib tule räästasse panna on arvestatav konkreetse ähvardusena üksnes siis, kui kannatanu tajus selle taga süüdistatavate võimalikku käitumist tulevikus kas otseselt või vahendlikult. Hirm, et arvestades praegust kuritegevuse kõrget taset võib see ka juhtuda (tule räästasse panemine), ei seondu süüdistatavate võimaliku käitumisega.
30. Ringkonnakohtu kõnealuses otsuses märgitakse, et "ebaõige on maakohtu järeldus, nagu ei oleks kannatanutel alust olnud karta ähvarduse reaalset täideviimist. Kannatanud on kinnitanud, et kuna kohtualune oli endast täiesti väljas ja agressiivne, siis oli tema poolt võimalik eeldada igasugust käitumist. Kuigi V. B. ei ähvardanud konkreetselt kedagi tappa, oli kõikidel toasviibijatel kartus tema edasise tegevuse suhtes. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu ütlustega on tõendatud V. B. poolt vägivallaga ähvardamine". Eelnevast nähtub, et ringkonnakohus ei ole mingil määral põhjendanud ainsat süüdistuses sisalduvat V. B. poolse konkreetse ähvarduse - tapmisähvarduse - esinemist ega ka mitte sellise ähvarduse realiseeritavust. "Igasuguse käitumise" võimalust ei saa aga lugeda KrK § 188 mõttes piisava konkreetsusega määratletud ähvarduseks. Isikule, kelle öörahu rikkumine on loetud tuvastatuks ja kelle õigust öörahu rikkumise lõpetamisele on tunnustatud, ei ole alust karistusõiguslikult heita omavolina ette seda, et ta oli enda tõelist õigust teostama asudes "endast väljas".
31. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohtu otsuses kummutatud ka seda maakohtu poolt tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt tehtud järeldust, et V. B. tegevus K. K. suhtes oli ajendatud konfliktsituatsioonis viimatinimetatu poolt rünnaku ennetamise soovist. Ringkonnakohtu järeldus selle kohta, nagu ei saaks V. B. käitumist K. K.-i istuma surumisel käsitada konfliktsituatsioonis enese kaitsmise soovil toimepandud teona, on ekslik. K. K.-i poolt püsti tõusmist võis V. B. tulenevalt kujunenud olukorrast (toas pidutsenud ja alkoholi tarvitanud nelja inimese ootamatu segamine) tõlgendada ähvardusena, millele ta seetõttu võis reageerida selliselt, nagu võiks oodata keskmiselt inimeselt samas olukorras. Isegi siis, kui asuda seisukohale, et V. B. luges end ekslikult hädakaitseseisundis olevat, ei saa sellist eksimust jätta õiguslikult arvestamata, vaid tuleb lähtuda KarS §-s 31 sätestatust. Kuna nimetatud eksimus välistab tahtluse, siis võiks tõusetuda üksnes küsimus V. B. vastutusest ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Kuna aga kriminaalkoodeksis ei nähtud ette kriminaalvastutust ettevaatamatuse tõttu kerge tervisekahjustuse tekitamise eest, tuleks V. B. õigeks mõista ka siis, kui asuda seisukohale, et V. B. luges end ekslikult hädakaitseseisundis olevat.
32. Ringkonnakohtu otsuses ei ole veenvalt kummutatud kahtlusi, mis tekkisid maakohtul V. B. poolt K. K.le kehavigastuse tekitamise hindamisel. K. K.-i suhtes on kohtuarstlik ekspertiis korraldatud
33. jaanuaril
34. aastal. Arvamuse andmisel on ekspert tuginenud vaid perearsti E. A. poolt uurimisasutusele saadetud K. K. ambulatoorse kaardi väljavõtte valguskoopiale (tl 40). Ambulatoorse kaardi täitmise kuupäevaks on märgitud
35. aprill
36. a, kuid selle kaardi tekstist nähtuvalt olid K. K. kehavigastused tekitatud
37. aprillil
38. a. Kahtlemata võib siin, nii nagu on märkinud ringkonnakohus, olla tegemist inimliku eksitusega, kuid selle eksituse kõrvaldamine oleks eeldanud E. A. ärakuulamist. Põhjendatult on kassaator juhtinud tähelepanu ka vastuolule eksperdi arvamuse ja kõnealuse ambulatoorse kaardi väljavõtte (ehk eksperdi arvamuse kujunemise ainsa aluse) teksti arusaamatutele erinevustele. Kui ambulatoorsel kaardil on diagnoosiks märgitud "kaelapiirkonna pindmised haavad", siis eksperdi arvamuse kohaselt esinesid K. K.-l "nahamarrastused kaela piirkonnas".
39. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kokkuvõtvalt kassaatoriga esmalt selles, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses ei ole piisavalt põhjendatud enda seisukohtade erinevust võrreldes maakohtu otsuses tuvastatuga, mis annab alust rääkida kriminaalmenetluse seaduse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Samas, kooskõlas otsuse p-s 11 märgituga, puudub alus tagastada kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ole kriminaalasja uuel arutamisel võimalik kõrvaldada tõusetunud kahtlusi V. B. süüdiolekus ja ta tuleb seetõttu KrMS § 7 lg 3 alusel õigeks mõista.
40. Eelnevale tuginedes ja juhindudes KrMS § 361 p-st 5 ja § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 9.detsembri
41. a otsuse ja jõustab Tartu Maakohtu
42. oktoobri
43. a otsuse. Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris