KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-48-05 Otsuse kuupäev 6. juuni 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher Kohtuasi K. L. väärteoasi l

) § 7430 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Lõuna politseiprefektuuri

1. oktoobri
2. a otsusega karistati K. L. kohustusliku peatamise märguande tahtliku eiramise eest

§ 7430lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut (6000 krooni).

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas Tartu Maakohtule kaebuse K. L. kaitsja vandeadvokaat M. Laur, kes taotles otsuse tühistamist ja väärteoasjas menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebuses märgiti, et

§ 7430

lg 1 sätestab vastutuse peatamise märguande tahtliku eiramise eest, kohtuvälises menetluses ei ole aga tuvastatud asjaolusid, mis kinnitaksid K. L. tahtlust. Viimase puudumist näitab see, et K. L. ei püüdnud politseiautol eest ära sõita, vaid jätkas sõitu ühtlase kiirusega 80-90 km/h ja see, et ta peatas lõpuks auto vabatahtlikult. Ka selgitas menetlusalune isik sündmuskohal, miks ta ei märganud koheselt peatamismärguannet - autos mängis raadio ja ta ei jälginud pidevalt tahavaatepeeglit. Lisaks oli ta väsinud. Lõpuks tahavaatepeeglisse vaadates märkas K. L. töötavate vilkuritega politseiautot, keeranud raadio vaiksemaks kuulis ta ka helisignaali. Seepeale peatas ta koheselt auto. Samu selgitusi kordas menetlusalune isik ka vastulauses. 3. Tartu Maakohtu 25. jaanuari 2005. a otsusega tühistati Lõuna Politseiprefektuuri otsus karistuse suuruse osas ja karistati K. L.

§ 7430lg 1 järgi 25 trahviühiku ehk 1500 krooni suuruse rahatrahviga.

Kohus luges tõendatuks, et menetlusalune isik juhtis

1. septembril
2. a X teel mootorsõidukit Ford Sierra. Tunnistaja Ü. V. ütluste ja H. T. politseiprefektile esitatud ettekande kohaselt ei peatanud menetlusalune isik sõidukit koheselt pärast peatamismärguande andmist alarmsõiduki sisselülitatud sinise ja punase vilkuriga ning helisignaaliga, vaid sõitis ühtlase kiirusega veel umbes kolm kilomeetrit edasi. K. L. ise selgitas, et oli väsinud ja mõtetega kodus, mistõttu ei märganud, et teda oleks peatatud. Ta peatus koheselt, kui politseiauto punast vilkurit märkas. Maakohus märkis, et LE § 65 ja § 9 kohaselt ei või juht tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liikluskeskkonna tajumist.

§ 20

lg 7 ja LE § 76 p 2 kohaselt ei või juht olla sellises väsimusseisundis, mis takistab liiklusolude täpset tajumist ning liiklusnõuete kõrvalekaldumatut täitmist. K. L. ütluste kohaselt kuulis ta helisignaali alles siis, kui oli raadio vaiksemaks keeranud. Seega takistasid valjult mängiv raadio ning väsimusseisund K. L-l liiklusolude täpset tajumist. Seetõttu võis K. L. panna teo toime ettevaatamatusest. Maakohus leidis aga, et see, kas tegu on toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest, ei oma tähtsust, sest KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. 4. K. L. kaitsja M. Laur esitas Tartu Maakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja lõpetada menetlus subjektiivse väärteokoosseisu puudumise tõttu. Kassatsiooni kohaselt kohaldas maakohus vääralt KarS § 15 lg 3 ja

§ 7430lg 1.

Ekslik on kohtu seisukoht, et karistatav on kohustusliku peatamismärguande eiramine nii tahtlikult kui ettevaatamatusest. KarS § 15 lg 3 näeb tõepoolest ette, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu, kuid tegemist on üldnormiga, mis ei välista tahtlust nõudvate väärteokoosseisude esinemist erinormina.

§ 7430

lg 1 näebki ette vastutuse peatamismärguande eiramise eest üksnes juhul, kui seda on tehtud tahtlikult. Kuna K. L. teos ei ole tahtlust tuvastatud, tuleb maakohtu otsus tühistada ja väärteoasja menetlus lõpetada.

1. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsiooni ning leidis, et lisaks on kohtuvälises menetluses rikutud menetlusõigust, kuna tõendeid ei ole nõuetekohaselt kogutud. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kassatsioon ei ole põhjendatud. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kohustusliku peatamismärguande eiramise eest võib isikut

§ 7430lg 1 järgi karistada üksnes juhul, kui ta pani teo toime tahtlikult. Kuigi Kar

S § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu, ei tähenda see, et eelnev kehtiks vältimatult kõigi väärteokoosseisude puhul ja sellest ei tohiks teha eriosanormides erandeid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on küll täiskoosseisus tehtud otsuses asjas 3-1-1-20-01 (RT III 2001, 8, 90) kinnitanud, et karistusõiguse üld- ja eriosa normid ei ole üld- ja erinormi vahekorras ning vastuolu korral tuleb lähtuda üldosa normist, kuid käesoleval juhul ei ole tegemist üld- ja eriosa normi vastuoluga ülalmainitud otsuse tähenduses. Arvestades, et üldosa õigusriiklik ülesanne on - nagu on Riigikohus märkinud ka ülalnimetatud otsuses - tagada eriosa normide ühetaoline kohaldamine ja süüteo toimepannud isikute võrdne kohtlemine ning määrata kindlaks kriminaalvastutuse piirid, ei tohi eriosa normis sätestatu väljuda üldosas sätestatud piiridest, s.o eriosa norm ei tohi raskendada isiku olukorda võrreldes üldosa normiga. Kui seda on tehtud, tuleb kohaldada üldosa sätet. Eelnev ei tähenda aga, et eriosa normis ei võiks täpsustada konkreetse väärteokoosseisu puhul nõutavaid subjektiivseid tunnuseid, vastupidi, taunitava teo võimalikult täpseks määratlemiseks on see teatud puhkudel vältimatult vajalik. Sugugi kõigi objektiivsele väärteokoosseisule vastavate õiguserikkumiste puhul ei pruugi olla põhjendatud nende karistatavus hoolimata sellest, kas tegu on toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest. Veelgi enam - vajalikuks võib osutuda ka subjektiivse koosseisu määratlemine mingi konkreetse tahtluse vormiga. Sarnased täpsustused on iseloomulikud ka kuriteokoosseisudele. Näiteks süüteokoosseisudes kasutatavad formuleeringud "eesmärgil" või "motiivil" eeldavad üksnes kavatsetust, mõiste "teadvalt" aga vähemalt otsest tahtlust. Sellise olukorraga on tegemist ka antud juhul ja

§ 7430lg 1 regulatsioon jääb Kar

S § 15 lg-ga 3 sätestatud piiridesse, nähes konkreetse väärteokoosseisu puhul subjektiivsete tunnuste osas ette kitsamad nõuded kui üldosa norm. Seetõttu tuleb ka subjektiivse koosseisu tunnuste osas lähtuda

§ 7430lg 1 nõuetest, mitte aga Kar

S § 15 lg-st

2. Eelnevast tulenevalt on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust, kohaldades normi, mida ei oleks pidanud kohaldama, mistõttu tuleb Tartu Maakohtu otsus VTMS § 175 p 1 alusel tühistada. Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb VTMS § 174 p 4 alusel uue otsuse, lõpetades menetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel teos väärteo tunnuste puudumise tõttu, kuna K. L. ei pannud tegu toime tahtlikult. Ühtlasi tuleb VTMS § 23 alusel rahuldada menetlusaluse isiku taotlus hüvitada talle kaitsjale makstud tasu 3540 (kolm tuhat viissada nelikümmend) krooni riigieelarvest. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Peeter Vaher