← Eesti

3-1-1-52-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-52-05 Otsuse kuupäev

  1. juuni 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi I. K. süüdistuses KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  2. veebruari
  3. a otsus kriminaal-asjas nr 2-1/879/2004 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Triin Bergmann ja kannatanu X AS esindaja vandeadvokaat Siiri Schneider, kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev
  4. mai 2005, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. veebruari
  7. a kohtuotsus osas, millega ringkonnakohus muutis Tallinna Linnakohtu
  8. septembri
  9. a kohtuotsust, ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.
  10. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  11. Kannatanu esindaja kassatsioon jätta läbi vaatamata.
  12. Prokuröri kassatsioon rahuldada.
  13. Välja mõista riigieelarvest selleks eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Advocatus kasuks 849 krooni ja 60 senti (kaheksasada nelikümmend üheksa krooni ja kuuskümmend senti) vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissaku osalemise eest kassatsioonimenetluses ja lugeda see summa KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel menetluskulude hulka. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. Tallinna Linnakohtu
  15. septembri
  16. a otsusega tunnistati I. K. süüdi KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 100 päevamäära summas 5000 krooni. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. Sama kohtuotsusega mõisteti I. K-lt X AS kasuks välja 43 720 krooni.
  17. I. K. tunnistati süüdi selles, et tema, töötades X AS-s:
  18. ajavahemikul
  19. maist kuni
  20. juunini
  21. a võttis oma tööandjaga samasse kontserni kuuluva X AS laost auto varuosi koguväärtusega 13 720 krooni ja 2 senti, kasutades neid isikliku kaubiku Toyota Hiace remondiks ja lisas need varuosad X AS poolt X AS-le esitatavatele arvetele, põhjustades X ASle varalise kahju summas 13 720 krooni ja 2 senti;
  23. augustil
  24. a võttis remonti avariilise sõiduauto Opel Vectra, mille remontimiseks X AS remonditöökojas kasutas X AS laost võetud varuosi koguväärtuses 8250 krooni ja 62 senti. I. K. maksis autot remontinud töölistele sularahas 2500 krooni ja sai remondikulude katteks auto kasutajalt sularahas 30 000 krooni, mida ei andnud üle X AS kassasse, vaid omastas.
  25. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I. K. kaitsja vandeadvokaadi abi Lea Piirisalu, kes palus linnakohtu otsuse tühistada ja I. K. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kannatanu tsiviilhagi palus kaitsja jätta rahuldamata.
  26. Tallinna Ringkonnakohtu
  27. veebruari
  28. a otsusega tühistati linnakohtu otsus I. K. süüditunnistamises KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi, samuti kannatanu tsiviilhagi rahuldamise suuruse osas. Ringkonnakohus tunnistas I. K. süüdi KrK § 1411 lg 1 järgi ja mõistis I. K-lt X AS kasuks välja 13 720 krooni. Muus osas jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et I. K. kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna alust linnakohtu otsuse tühistamiseks. Samas asus kohtukolleegium seisukohale, et ehkki Opel Vectra remondiks X AS laost varuosade võtmine on leidnud vaieldamatult tõendamist, tuleb I. K. remondiraha ? 30 000 krooni ? omastamises õigeks mõista. Remondi maksumus ? 30 000 krooni ? sisaldas tasu nii varuosade kui ka töö eest. Saades Opel Vectra omanikult nimetatud summa, jättis I. K. selle X AS kassasse maksmata, omastades selle. Ringkonnakohus leidis, et kuna raha ei ole käsitatav asjana, ei olnud I. K-le süüksarvatav tegu
  29. septembrist 2002 kuni
  30. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 lg 1 redaktsiooni kohaselt kuriteona karistatav. Kuna KarS § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada ka teo toimepanemise ja kohtumenetluse vahepeal kehtinud seaduse kergendavat mõju ja ajavahemikul
  31. septembrist 2002 kuni
  32. detsembrini 2003 kehtis I. K. teo karistatavust välistav seadus, tuleb I. K. Opel Vectra remondiraha omastamises õigeks mõista. Kohtukolleegium märkis, et eeltoodud põhjustel puudub I. K. käitumises KrK § 1411 lg 2 p-s 2 nimetatud raskendav asjaolu (korduvus), mistõttu tuleb I. K. süüdi tunnistada KrK § 1411 lg 1 järgi. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  33. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Triin Bergmann ja kannatanu X AS esindaja vandeadvokaat Siiri Schneider.
  34. Prokuröri kassatsioonis palutakse ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Oma taotlust põhistab prokurör järgmiselt. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et sularaha ei ole käsitatav vallasasjana KarS § 201 lg 1
  35. septembrist 2002 kuni
  36. detsembrini 2003 kehtinud redaktsiooni tähenduses. Ringkonnakohus on oma otsuses lähtunud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  37. jaanuari
  38. a otsusest nr 3-1-1-130-04, jättes aga seejuures tähelepanuta, et kõnealuses Riigikohtu lahendis oli kuriteo objektiks pangakontol olev raha, mis seetõttu ei ole käsitatav asjana ei tsiviilõiguslikus ega karistusõiguslikus mõttes. I. K. aga pööras enda kasuks tema kätte usaldatud sularaha. Lähtudes Asjaõigusseaduse § 7 lg-st 1 (enne
  39. juulit 2002 kehtinud redaktsioonis) ja kehtiva Tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 49, on asja näol tegemist kehalise esemega ning kehalisuse all tuleb mõista ruumiosa täitvat mateeriat, seega midagi sellist, mida saab käega katsuda ja sellisel viisil ka ära võtta. Tsiviilõigus ei loe raha otseselt asjaks, vaid asjastunud õiguseks, kuigi ka tsiviilõiguses käsitletakse raha asendatavate ja äratarvitatavate asjadena, mille kasutamine seisneb võõrandamises. Samas karistusõiguse teooria ja kohtupraktika tunnistavad üksmeelselt varguse esemena sularaha. Kuivõrd KarS § 199 ja § 200 sätestavad kriminaalvastutuse ainult võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, siis tuleneb Tallinna Ringkonnakohtu otsuses tehtud järeldustest, et ka varguse ega röövimise objektiks ei saa olla sularaha. Selline tõlgendus oleks meelevaldne ja vastuolus karistusõiguse teooria ning senise kohtupraktikaga.
  40. Kannatanu esindaja vandeadvokaat S. Schneider palub tühistada ringkonnakohtu otsuse I. K. õigeksmõistmises Opel Vectra remondiraha omastamises ja tsiviilhagi selles ulatuses rahuldamata jätmises. Kannatanu esindaja taotleb Tallinna Linnakohtu otsuse jõustamist või kriminaalasja saatmist tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et raha ei ole käsitatav asjana. Kannatanu esindaja leiab sarnaselt prokuröriga, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  41. jaanuari
  42. a otsuses väljendatud seisukoht puudutab üksnes pangakontol olevat raha ja et sularaha näol on tegemist kehalise eseme ja seega ka vallasasjaga.
  43. Kassatsioonivastuses palub I. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissak jätta kassatsioonid rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu
  44. veebruari
  45. a kohtuotsus muutmata. Kaitsja jagab ringkonnakohtu seisukohta, et isiku olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta ka teo toimepanemise ja kohtumenetluse aja vahepeal kehtinud seaduse kergendavat mõju ning et raha ei ole käsitatav vallasasjana. Kuna raha ei ole asi, on I. K. vastutus tulenevalt KarS § 201
  46. septembrist 2002 kuni
  47. detsembrini 2003 kehtinud redaktsioonist välistatud. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et kannatanu esindaja väide selle kohta, nagu oleks ringkonnakohus jätnud X AS tsiviilhagi 30 000 krooni nõudes rahuldamata, on meelevaldne. Kõnealuses osas ei ole ringkonnakohus hagi läbi vaadanud. Kannatanu õigusele esitada kriminaalmenetluses tsiviilhagi vastab kohtu kohustus teha selle hagi osas mõni KrMS § 310 lg-tes 1 või 2 sätestatud otsustustest. Kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata (lg 1), õigeksmõistva kohtuotsuse korral jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata (lg 2). Seejuures tuleneb sama paragrahvi kolmandast lõikest kohtu kohustus tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisel selgitada kannatanule tema õigust esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt rahuldas linnakohus tsiviilhagi I. K-le süüksarvatud mõlemas kuriteoepisoodis, kogusummas 43 720 krooni. Ringkonnakohus nõustus küll hagi aluseks olevate asjaolude esinemisega kuid luges I. K. süüditunnistamise osaliselt põhjendamatuks ja mõistis temalt X AS kasuks välja 13 720 krooni. Otsuse resolutsioonist ega põhistustest ei selgu, mida otsustas kohus ülejäänud nõude, s.o 30 000 krooni osas. Ka ei selgitanud kohus kannatanule õigust esitada hagi selles osas uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Sellega on ringkonnakohus rikkunud KrMS § 310 nõudeid. Lugedes I. K. süüditunnistamise osaliselt põhjendamatuks, tuli kohtul teha otsus ka X AS 30 000 krooni nõude osas - jätta see nõue KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata ja selgitada kannatanule õigust esitada selles osas hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. 9.2 Kannatanul ja tsiviilkostjal on KrMS § 344 lg 2 kohaselt kassatsiooniõigus vaid tsiviilhagisse puutuvas osas. Sellest tulenevalt võib kannatanu kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse kasseerida eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise (kas osaliselt või täielikult) nii kriminaalkui tsiviilkohtumenetluses. Vastasel korral ei oleks tagatud kannatanu kaebeõigus küsimustes, mida ta ei saa enam hiljem, s.o tsiviilkohtumenetluses uuesti tõstatada. Seejuures tuleb silmas pidada Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 94 lg-s 3 sätestatut, mille kohaselt on jõustunud kohtuotsus kriminaal- või haldusõiguserikkumise asjas teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja läbi vaatavale kohtule kohustuslik üksnes küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime see isik. Kõnealust sätet tõlgendades on Riigikohtu tsiviilkolleegium märkinud, et: "teo asetleidmine" TsMS § 94 lg 3 tähenduses hõlmab üksnes isiku faktilist tegevust või tegevusetust, mitte aga õiguslikku hinnangut teo koosseisupärasusele, õigusvastasusele ja süülisusele. Kui nõustuda alama astme kohtu seisukohaga, et kohus peab tsiviilasja lahendamisel lähtuma kriminaalmenetluses teole antud õiguslikust hinnangust, tekiks olukord, kus tsiviilasja lahendamisel oleksid kohtud seaduse tõlgendamisel seotud kriminaalasjas otsuse teinud kohtu seisukohtadega. Selline tagajärg ei oleks aga kooskõlas õigusemõistmise üldpõhimõtetega. Seega on tsiviilkohtumenetluses kohtule siduvad üksnes kriminaalmenetluses tuvastatud faktilised asjaolud, millest lähtudes on isik süüdi tunnistatud, kuid mitte hinnang isiku toimepandu õigusvastaseks lugemisel." (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  48. mai
  49. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, RT III 2005, 17, 181, p 25). Eeltoodust tulenevalt peab kannatanule kassatsiooniõigus olema tagatud ka juhul, kui ta leiab, et ringkonnakohus on kriminaalmenetlusõigust rikkudes tuvastanud mingi faktilise asjaolu (või selle puudumise), mis on vastuolus kannatanu poolt väidetava hagi alusega. 9.3 Kõnealuses kriminaalasjas jaatas ringkonnakohus kannatanu tsiviilhagi aluseks olevaid asjaolusid, ent leidis, et nimetatud asjaolud ei vasta KarS §-s 201 sätestatud kuriteo objektiivsele koosseisule. Teo süüteokoosseisupärasus ei ole aga küsimus, millest sõltub kannatanu tsiviilhagi põhjendatusele antav hinnang tsiviilkohtumenetluses. Seetõttu ei saa X AS esindaja tulenevalt KrMS § 344 lg-st 2 vaidlustada Tallinna Ringkonnakohtu otsust, väites, et ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud tegelikult siiski vastavad kuriteo objektiivsele koosseisule. Kehtivas kriminaalmenetluse õiguses puudub erasüüdistuse instituut, kriminaalmenetlust alustatakse ja seda toimetatakse Eesti Vabariigi nimel ja süüdistusfunktsiooni täidab prokuratuur, mitte kannatanu. 10.1 Kuigi asjaõiguse teoorias ei loeta väärtpabereid ja raha vallasasjadeks vaid nn asjastunud õigusteks, ei saa sellest järeldada, et sularaha näol ei ole tegemist vallasasjaga KarS § 201 (aga ka näiteks §-de 199 ja 200) tähenduses. Enne
  50. juulit 2002 kehtinud Asjaõigusseaduse § 7 lg 1, samuti kehtiva Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 lg 1 kohaselt on asi kehaline ese. Kehalise esemena käsitatakse iga eset, mis füüsikalises mõttes ruumi täidab. Rahatäht (münt või paberraha) on vaieldamatult füüsikalises mõttes ruumitäitev ja seega kehaline ese. Järeldust, et sularaha näol on tegemist vallasasjaga kinnitab ka Asjaõigusseaduse § 95 lg
  51. 10.2 Karistusõiguslikust aspektist lähtudes ei ole tähtsust asjaõiguslikul käsitlusel sularahast kui asjastunud õigusest, sest see, kas sularaha väärtuseks lugeda selle nominaal- või nn trükkimisväärtus, ei ole oluline. Küll märgib kriminaalkolleegium, et varavastaste süütegude, mille objektiks on käibelolev sularaha, (nt KarS § 199 lg 1) piiritlemisel priviligeeritud (KarS § 218 lg 1) või kvalifitseeritud (nt KarS § 199 lg 2 p 6) koosseisudest tuleb lähtuda siiski kuriteo objektiks olnud sularaha nominaalväärtusest ning erandjuhtudel seda väärtust ületavast numismaatilisest väärtusest, mitte aga tootmisväärtusest. 10.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub prokuröri kassatsioonis esitatud väitega selle kohta, et nii karistusõiguse teooria kui ka kohtupraktika loevad sularaha üksmeelselt asjaks. Seda põhimõtet ei ole muutnud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  52. jaanuari
  53. a otsus asjas nr 3-1-1-130-04 (RT III 2005, 4, 34), milles leiti, et asjana ei ole käsitatav pangakontol olev raha, sest sellel puuduvad kehalise eseme tunnuseid (vt viidatud otsuse punkti 9).
  54. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 344 lg-st 2, § 350 lg 2 p-st 2, § 361 p-st 6 ja 362 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium kannatanu esindaja kassatsiooni läbi vaatamata, tühistab prokuröri kassatsiooni alusel ringkonnakohtu otsuse osas, millega muudeti linnakohtu otsust, ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.
  55. I. K. kaitsjana võttis kassatsioonimenetlusest määratud korras osas vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissak, kes esitas Riigikohtule taotluse kaitsjatasu väljamõistmiseks. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud, mistõttu riigieelarvest selleks eraldatud vahendite arvelt tuleb Advokaadibüroo Advocatus kasuks välja mõista 849 krooni ja 60 senti. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel tuleb see summa lugeda menetluskulude hulka. Menetluskulude hüvitamine tuleb lahendada asja uuel arutamisel tehtava kohtulahendiga. Hannes Kiris Ott Järvesaar Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.