← Eesti

3-2-1-57-05

Obsah (4)§ 16§ 50§ 26§ 64

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-57-05 Otsuse kuupäev Tartu, 13. juuni 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed P. Jerofejev ja J. Luik Kohtuasi Korteriühistu 26. Juuli

(TLS) §-des 48 ja 50 nimetatud kohustuste töötajapoolne süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine.

§ 16

järgi on tööandja ühepoolse otsusega kehtestatud tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtust, kehtetud ning kehtetute tingimuste asemel kohaldatakse seadust, haldusakti, kollektiiv- või töölepingut. Seega on hageja ühepoolse otsusega alates

  1. märtsist
  2. a kehtestatud muudatus, millega halvenesid pooltevahelises töölepingus kokkulepitud töötaja palgatingimused, TLS § 16 alusel kehtetu. Kostjat ei saa süüdistada töökohustuste rikkumises selle eest, et ta täitis töölepingu palgatingimusi kooskõlas TLS §-ga 16 ja § 48 lg 1 p-ga 1 ning ignoreeris tööandja ebaseaduslikku korraldust tema palgatingimuste ühepoolse muutmise kohta.

§ 50

lg 3 kohaselt on töötaja kohustatud õigeaegselt ja täpselt täitma tööandja seaduslikke korraldusi. Hageja juhatuse

  1. veebruari
  2. a otsust ja tegevdirektori
  3. veebruari
  4. a korraldust kostja kuupalga vähendamise kohta ei saa lugeda tööandja seaduslikuks korralduseks, mida kostja oleks pidanud täitma. Samuti ei olnud kostjal, kui ta ei nõustunud töölepingu muudatustega, kohustust esitada hagejale töölepingu enda eksemplari või teha sellesse ise sissekanne muudatuste kohta. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 23 lg 2 järgi tühistab kohus määratud distsiplinaarkaristuse, kui töötajat on karistatud ebaseaduslikult. Ebaseaduslikult distsiplinaarkaristuse kandmise tõttu sunnitud töölt puudutud aja eest on kostjal õigus hüvitisele keskmise palga ulatuses nelja tööpäeva eest summas 267 krooni. Linnakohus ei ole põhjendanud, milliste tõendite alusel rahuldati hageja nõue kostjalt 133 krooni väljamõistmiseks. Kostja pangaarvele on töölepingus kokkulepitud 1 400 kroonisest kuupalgast pärast tulumaksu ja töötuskindlustusmaksu mahaarvamist
  5. märtsil
  6. a üle kantud märtsikuu eest 1 026 krooni ning
  7. juunil
  8. a aprillikuu eest 195 krooni ja maikuu eest 513 krooni. Seega on kostja saanud palka aprillikuu eest 831 krooni (1 026 krooni � 195 krooni) ja maikuu eest 513 krooni (1 026 krooni � 513 krooni) vähem, kui töölepingus oli kokku lepitud. Seega ei ole kostja tekitanud
  9. juunil
  10. a hagejale kahju summas 133 krooni ja nõue selle väljamõistmiseks kostjalt tuleb jätta rahuldamata. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
  11. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta Narva Linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg-t 1, ületades hagi piire, kui mõistis hagejalt kostja kasuks välja 682 krooni 30 senti. Seda nõuet ei olnud hageja esimese astme kohtule esitanud. Samuti muutis kohus vaidluse eset, kui
  12. aprilli
  13. a korralduse seaduslikuks tunnistamise nõude lahendamisel põhistas otsust töölepingu uute tingimuste kehtestamise ebaseaduslikkusega. Kohtuotsus on vastuoluline ja ei vasta TsMS § 227 lg 1 nõuetele. Ka ei ole tõendeid hinnatud kooskõlas TsMS §-ga
  14. Nii ei arvestanud ringkonnakohus, et
  15. aasta aprilli, mai ja juuni eest arvestas kostja endale palka, lähtudes tööandja kehtestatud uuest palgamäärast ning nõustus seega töölepingu muudatusega. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et töölepingu muudatused tuginesid hageja juhatuse
  16. veebruari
  17. a ja üldkoosoleku
  18. veebruari
  19. a otsustele ning kostjat karistati nimetatud otsuste rikkumise eest. Samuti leidis ringkonnakohus ekslikult, et hageja nõudis kostjalt tema töölepingu eksemplari, mitte töölepingu raamatupidamise eksemplari esitamist, nagu tuvastas linnakohus. Ringkonnakohus asus ebaõigele seisukohale, et töötajal on õigus iseseisvalt lahendada palgavaidlust. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 4 lg 1 järgi lahendatakse töövaidlusi töövaidluskomisjonides ja kohtus. Ringkonnakohtu otsusest järeldub, et tööandjal pole TLS § 64 lg 1 alusel õigust muuta ühepoolselt töölepingu tingimusi ning töötaja võib jätkata töötamist endistel tingimustel.
  20. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja seda põhjendamatuks ja leidis, et ringkonnakohus ei kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud oluliselt protsessiõiguse norme. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  21. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
  22. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et kostja ei ole toime pannud distsiplinaarsüütegu. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 2 p 1 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks muuhulgas

paragrahvides 48 ja 50 nimetatud kohustuste töötajapoolne süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine.

§ 50

p 3 järgi on töötaja kohustatud õigeaegselt ja täpselt täitma tööandja seaduslikke korraldusi. Hageja tegevdirektori

  1. aprilli
  2. a korralduse kohaselt rikkus kostja KÜ juhatuse
  3. veebruari
  4. a otsust, KÜ tegevdirektori
  5. veebruari
  6. a korraldust ning
  7. aasta eelarvet palgafondi osas, kui kandis omavoliliselt oma pangaarvele töötasu endise palgamäära järgi. Hageja tegevdirektori
  8. veebruari
  9. a korraldusega vähendati kostja palka alates
  10. märtsist
  11. a 700 kroonini kuus (
  12. juuni
  13. a korraldusega muudeti varasemat korraldust ja vähendati kostja palka samas suuruses alates
  14. märtsist
  15. a). Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et kostja ei saanud tugineda viidatud korralduse väidetavale ebaseaduslikkusele ning seda tulenevalt TLS § 50 p-st 3, sest hageja korralduse aluseks olid hageja juhtorganite sellekohased otsused.
  16. veebruari
  17. a üldkoosoleku otsusega kinnitati
  18. aasta eelarves ettenähtud raamatupidaja palga vähendamine. Hageja juhatuse
  19. veebruari
  20. a otsusega vähendati kostja palka alates
  21. märtsist
  22. a 700 kroonini kuus (
  23. juuni
  24. a otsusega muudeti varasemat otsust ja vähendati kostja palka samas suuruses alates
  25. märtsist
  26. a). Kohtud on tuvastanud, et nimetatud hageja juhtorganite otsused on kehtivad ning seetõttu ei oma hageja tegevdirektori
  27. veebruari
  28. a korraldus käesolevas asjas tähendust.
  29. Seega ei ole käesoleva vaidluse esemel puutumust sellega, et väidetavalt muutis hageja ühepoolselt kostja töölepingu tingimusi töö tasustamise osas. Kolleegium märgib, et ka juhul, kui tööandja muutis ühepoolselt töötaja töölepingu tingimusi ebaseaduslikult, ei olnud kostjal õigust hakata lahendama oma palgavaidlust väljaspool selleks seaduses sätestatud korda.

§ 26

lg 1 p 3 kohaselt on töölepingu kohustuslikuks tingimuseks kokkulepe töötasu kohta, mida saab muuta vaid poolte kokkuleppel (TLS § 59 lg 5). Eeltoodu tuleneb ka palgaseaduse § 4 lgst 1, mis sätestab, et töölepingus kokkulepitud palgatingimusi on lubatud muuta ainult poolte kokkuleppel. Vastavalt TLS § 59 lg-le 5 on töölepingu muutmine lubatud vaid poolte kokkuleppel, välja arvatud §-des 61-66 ettenähtud juhtudel, mil töötajal või tööandjal on õigus nõuda töölepingu ühepoolset muutmist.

§ 64

lg-st 1 tuleneb tööandja õigus muuta seoses tootmise või töö ümberkorraldamisega töötaja töötasustamise aluseid ja tööreþiimi, teatades sellest töötajale kirjalikult ette vähemalt üks kuu. Töötaja õigused sellisel töölepingu tingimuste ühepoolsel muutmisel sätestab TLS § 82, mille kohaselt on töötajal võimalus tööandjapoolsel lepingutingimuste rikkumisel töösuhe lõpetada või nõuda kokkulepitud tingimuste taastamist töövaidlusorganite kaudu (TLS § 69). Individuaalseid töövaidlusi lahendavad ITLS § 4 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi töövaidluskomisjon ja kohus. Seega kui töötaja leidis, et palgatingimuste muutmine oli ebaseaduslik, võis ta pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse ja nõuda palka kokkulepitud tingimuste järgi.

  1. Hageja
  2. aprilli
  3. a korralduse kohaselt seisnes kostja töökohustuste rikkumine ka selles, et ta keeldus tegemast oma töölepingu eksemplarile sissekannet palgamuudatuse kohta ega lasknud seda teha ka tööandjal. Linnakohus tuvastas, et hageja raamatupidamise kaustas "Tõendid, lepingud" oli koopia kostjaga sõlmitud töölepingust ja kostja keeldus seda hagejale esitamast töölepingu muudatuse sisseviimiseks, ei teinud sellekohast kannet ka ise ning eemaldas töölepingu koopia raamatupidamise kaustast. Ringkonnakohus leidis, et TLS § 28 lg-st 1 tulenevalt sõlmitakse tööleping kahes eksemplaris, millest üks jääb töötajale, teine tööandjale ning kuna KÜ tegevdirektori käes oli töölepingu tööandja eksemplar, siis nõudis tööandja kostjalt ebaseaduslikult töötaja käes oleva töölepingu eksemplari esitamist. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu selline järeldus ei põhine tõendite nõuetekohasel hindamisel. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul välja selgitada, millise töölepingu eksemplari (kas töötaja käes oleva töölepingu eksemplari või raamatupidamise kaustas oleva tööandja töölepingu koopia) tööandjale esitamata jätmist hageja töötaja distsiplinaarüleastumiseks luges, ja hinnata, kas tegemist oli töötajapoolse töökohustuste rikkumisega.
  4. Ringkonnakohus rikkus samuti protsessiõiguse norme ebaseaduslikult saadud palga nõude lahendamisel. Hagiavalduses märkis hageja, et seoses kostja
  5. juunil
  6. a tehtud ümberarvestusega vähenes hageja
  7. aprilli
  8. a korralduses näidatud töötaja tekitatud kahju 682 kroonilt 30 sendilt 318 kroonile. Seega esitas hageja hagiavalduses muu hulgas nõude kostjalt
  9. aasta märtsikuu eest ebaseaduslikult saadud palga 318 krooni saamiseks ja
  10. aasta aprillikuu nelja tööpäeva eest 133 krooni saamiseks. Toimiku materjalide kohaselt (tlk 54) on hageja
  11. aasta märtsikuu eest ebaseaduslikult saadud palga 318 krooni nõudest loobunud, sest kostja on nimetatud summa tööandjale tagasi maksnud. Eeltoodust võib tuleneda, et tööandja ei olnud töötaja palgast kinnipidamisi teinud. Sellisel juhul lähtus töövaidluskomisjon ekslikult eeldusest, et tööandja oli selle summa töötaja palgast juba kinni pidanud. Seega jättis ringkonnakohus kontrollimata, kas töövaidluskomisjonil oli alus nimetatud summa tööandjalt välja mõista. Ringkonnakohtu otsus ei vasta selles osas TsMS § 227 lg-s 1 kohtuotsusele esitatud nõuetele. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht (vt otsuse p 12) ka hageja nõude osas 133 krooni saamiseks tulenevalt hageja
  12. aprilli
  13. a korraldusest kõrvaldada kostja töölt palga maksmise peatamisega
  14. aprillist kuni
  15. aprillini
  16. a. H. Jõks, P. Jerofejev, J. Luik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.