KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-73-05 Otsuse kuupäev Tartu, 15. juuni 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja V. Kõve Kohtuasi Anna Merkuðina hagi Viktor Bo

§ 28. Teadmata kadunuks tunnistatud isiku vara valitsemiseks määratud hooldaja oli Ts

ÜS § 28 lg 1 järgi kohustatud vara heaperemehelikult valitsema ja tagama selle säilimise, samuti andma sellest varast ülalpidamist isikule, keda teadmata kadunuks tunnistatu on seaduse järgi kohustatud ülal pidama, ning maksma teadmata kadunu võlad. Hooldaja ei võinud TsÜS § 28 lg 3 kohaselt võõrandada teadmata kadunule kuuluvat kinnisvara ning vallasvara võis võõrandada ainult TsÜS § 28 lg-s 1 nimetatud kohustuste täitmiseks. Teadmata kadunuks tunnistatud isikul säilis TsÜS § 28 lg 4 järgi õigus teha tehinguid hooldaja valitseda antud varaga. Eeltoodust tulenevalt on hooldaja kohustatud teadmata kadunud isiku vara heaperemehelikult valitsema ja tagama selle säilimise, samuti tasuma vara arvel teadmata kadunud isiku võlad ja andma ülalpidamist. Siiski ei anna seadus hooldajale õigust teha neid toiminguid enda nimel. Kolleegium leiab, et kuigi TsÜS § 28 järgi ei ole vara hooldajale antud otsesõnu teadmata kadunud isiku seaduslikku esindusõigust tehingute tegemisel, tuleneb see talle seadusega antud õiguste ja kohustuste kogumist sarnaselt eestkostja esindusõigusega eestkostetava suhtes perekonnaseaduse § 98 järgi. Sama kehtib kolleegiumi arvates ka hooldaja poolt teadmata kadunud isiku vara valitsemisel tehtud teiste õigustoimingute kohta.

1. Arvestades eelnimetatud (otsuse p 10) vara hooldaja õigusi ja kohustusi, leiab kolleegium, et vara heaperemehelik valitsemine tähendab muu hulgas ka seda, et vara hooldaja peab kaitsma teadmata kadunu varalisi õigusi ja huve ning esitama vajadusel tema varaliste õiguste kaitseks kohtusse hagi. Seejuures ei saa vara hooldaja esitada kohtule hagi aga mitte enda, vaid teadmata kadunud isiku nimel, kelle varalisi õigusi on rikutud, sest teadmata kadunud isiku varaliste õiguste rikkumist ei saa käsitada vara hooldaja õiguste rikkumisena. Kuna hageja on hagi esitanud oma nimel, on ringkonnakohus jätnud selle õigesti rahuldamata.
2. Hageja on kassatsioonkaebuses ringkonnakohtule ette heitnud volituse piiride ületamist, kuna kostja ei ole palunud tunnistada, et hagejal ei ole hagi esitamise õigust. Seejuures on hageja viidanud TsMS § 311 lg 1 rikkumisele ringkonnakohtu poolt. Kolleegium hagejaga ei nõustu. Hageja viidatud TsMS § 311 lg 1 puudutab asja lahendamist üksnes apellatsioonkaebuse põhjal. Käesolev tsiviilasi vaadati aga läbi kohtuistungil (ringkonnakohtu tl-d 31-32).
3. Apellatsioonikohus ei ole kolleegiumi arvates rikkunud ka TsMS § 319, st väljunud põhjendamatult apellatsioonkaebuse piiridest. Kostja ei ole oma apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et hagejal ei ole hagi esitamise õigust, ja tegi seda alles ringkonnakohtu istungil (ringkonnakohtu tl-d 31-32). Riigikohtu tsiviilkolleegium on varem korduvalt asunud seisukohale, et TsMS § 228 kohaselt on kohus asja lahendamisel seotud küll poolte esitatud asjaoludega, kuid mitte nende antud õigusliku kvalifikatsiooniga ja kohaldab seadust ise. Nii leiti näiteks Riigikohtu
4. mai
5. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-34-05, et TsMS § 228 kohustab kohut, sõltumata menetlusosaliste seisukohtadest, kohaldama õigusnormi, mille rakendamise eeldused ta loeb tuvastatuks kas tõendite hindamise või poolte omaksvõtu kaudu või üldteadaolevate asjaolude alusel. Kohtuotsus peab TsMS § 227 lg 1 järgi olema seaduslik ja põhjendatud. Kohus pidi omal algatusel kontrollima ka seda, kas hagejal oli TsMS § 4 lg 1 ja
6. juulini 2002.

§ 28järgi õigus kohtusse pöörduda.

Seega ei oma tähtsust, kas kostja tugines hageja hagemisõiguse puudumisele apellatsioonkaebuse esitamisel või ringkonnakohtu istungil.

1. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et hagi tuleb jätta rahuldamata ka põhjusel, et vara hooldajal ei ole õigust vaidlustada tehingut, mis oli tehtud enne tema määramist teadmata kadunud isiku vara hooldajaks. Kolleegium leiab, et tehingu tegemine enne vara hooldaja määramist ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust. Vara hooldaja pidi
2. juulini 2002.

§ 28

järgi kaitsma teadmata kadunud isiku varalisi õigusi ja huve ajal, mil ta on vara hooldajaks määratud. Nimetatud sättest tuleneb ka, et vara hooldaja võis teadmata kadunud isiku varaliste õiguste ja huvide kaitsmisel nõuda enne vara hooldaja määramist tehtud tehingute kehtetuks tunnistamist. Vastasel juhul jääksid teadmata kadunud isiku varalised õigused ja huvid vajalikul määral kaitseta. Vastupidised põhjendused tuleb ringkonnakohtu otsusest välja jätta. Seejuures märgib kolleegium, et ringkonnakohtu otsuse (otsuse lk 3) järgi on kostja ringkonnakohtu istungil väitnud, et hagejal ei ole hagemisõigust ka seetõttu, et ta on vara hooldajaks tunnistatud alles

1. veebruaril
2. a, kuid kohtuistungi protokollist (ringkonnakohtu tl-d 31-32) selline väide ei nähtu.
3. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et ringkonnakohtu otsus on lõppjäreldustes õige. Hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna hagejal puudus S. Merkuðini vara hooldajana õigus esitada enda nimel hagi S. Merkuðini varaliste õiguste ja huvide kaitseks. Seetõttu ei käsitle kolleegium ka hageja sisulisi väiteid müügilepingu tühisuse kohta.
4. Kolleegium peab aga vajalikuks märkida, et hagejal on vaatamata käesoleva asja lahendamisele õigus esitada hagi vaidlusaluse müügilepingu tühisuse tunnustamiseks S. Merkuðini nimel ja tema esindajana kehtiva TsÜS § 18 järgi. Kui võib eeldada, et S. Merkuðin on tegelikult surnud, võib taotleda tema surnuks tunnistamist kehtiva TsÜS § 19 järgi. Surnuks tunnistatud isiku varalisi õigus kaitstakse pärimisseaduse sätete järgi. A. Kull, H. Jõks, V. Kõve