Obsah (15)

§ 319§ 333§ 80§ 176§ 363§ 362§ 353§ 228§ 365§ 213§ 151§ 149§ 153§ 231§ 372

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-62-05 Otsuse kuupäev Tartu, 15. juuni 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Tampuu Kohtuasi Tallinna linna hagi Ylo Puu

) § 153 järgi. Y. Puusep esitas linnakohtu määruse peale erikaebuse. Erikaebus tagastati

1. augusti
2. a Tallinna Linnakohtu määrusega läbivaatamatult, sest selle esitaja ei tasunud kohtu nõutud kuupäevaks riigilõivu.
3. Tallinna Linnakohtu
4. juuni
5. a otsusega hagi rahuldati ja tunnustati Tallinna linna omandiõigust Tallinnas Toompuiestee 13 asuvatele hoonetele. Samuti tunnustas kohus
6. aprillil
7. a sõlmitud vara üleandmise akti tühisust. Kohus mõistis kummaltki kostjalt välja 10 899 krooni 20 senti hageja kohtukulude katteks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt peab omandireformi objektiks oleva vara kohta lõpliku otsuse langetamiseni jääma vara omandireformi kohustatud subjekti omandisse. ORAS § 7 lg 3 on tunnistatud põhiseadusevastaseks, mitte kehtetuks, mis tähendab, et sisuliselt ei ole Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud vara kohta tehtud otsust. ORAS § 12 lg 5 alusel otsustab vara tagastamise ja korraldab tagastamist valla- või linnavalitsus. ORAS § 18 lg 1 kohaselt on kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omanduses vara on, keelatud vara omandivormi muuta, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud. Vara tagastamisega isikutele, kelle vara tagastamise kohta ei ole seadusandja otsust teinud, on oluliselt rikutud seadust. Tuginedes AÕS §-dele 80-82, leidis kohus, et kostjad ei ole tõendanud, et hageja ei ole omanik või et asja omanikud on kostjad. Vara tagastamise taotlus on lahendatud kehtivate õigusaktidega, mille vaidlustamise tähtaeg on möödas. Tallinna Linnavalitsuse korraldus, mis oli vara üleandmise eelduseks, on tunnistatud kehtetuks. Seega on vara tagastamise õiguslik alus ära langenud. TsÜS § 66 lg 2 kohaselt on seadusega vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Asjaolu, et vara endine omanik lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel, on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu
8. märtsi
9. a otsusega. Käesoleva ajani ei ole Saksamaale ümberasunud isikutele vara tagastamise küsimus otsustatud. Seetõttu peab Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud vara jääma omandireformi kohustatud subjekti omandisse kuni küsimuse lahendamiseni seadusandja poolt. Eeltoodust tulenevalt on ka vara üleandmise akti tühisuse tunnustamise nõue põhjendatud.
10. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja Y. Puusep. Kostja leidis, et kuna omandireformi objektiks olev vara on kostjate valduses, ei ole kooskõlas ORAS § 18 lg 1 mõttega muuta selle valdust enne vara tagastamise küsimuse lõplikku lahendit. Samuti ei ole linnakohus põhjendanud, miks on olemasoleva olukorra muutmine otstarbekas ja mõistlik. Kui Tallinna linn tagastas vara seadusevastaselt, on mõistetamatu, miks peavad kostjad hüvitama hageja kohtukulud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
11. Tallinna Ringkonnakohtu
12. detsembri
13. a otsusega tühistati linnakohtu otsus kohtukulude väljamõistmise osas ja kohtukulud jäeti Tallinna linna enda kanda. Ülejäänud osas jäeti linnakohtu otsus muutmata. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 2 lg 2 kohaselt tagastatakse omandireformi käigus vara omandireformi aluste seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides ettenähtud korras. Vara tagastati kostjatele omandireformi käigus ebaõigesti ning tagastamise aluseks olnud Tallinna Linnavalitsuse vastav korraldus on käesolevaks ajaks kehtetuks tunnistatud. Seega on vara tagastamise õiguslik alus ära langenud ja hagejal on õigus omand tagasi saada. Õige on apellatsioonkaebuse seisukoht, et kostjate vara tagastamise taotlus ei ole lõplikult lahendatud. Tallinna Halduskohus kohustas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni lahendama kostjate vara tagastamise või kompenseerimise taotluse pärast seadusandja poolt ORAS § 7 lg 3 kooskõlla viimist õigusselguse põhimõttega. See ei vabasta aga kostjaid ilma õigusliku aluseta saadud omandi tagasiandmise kohustusest. Kuni seadusandja poolt Saksamaale ümberasujate suhtes vastava regulatsiooni kehtestamiseni tuleb taastada vara endine õiguslik staatus. Seega jääb kuni seadusandja poolt küsimuse lahendamiseni vara omanikuks Tallinna linn. Kostjad on saanud omandi ilma seadusliku aluseta ning ka ORAS § 18 lg 1 ei muuda nende omandit õiguspäraseks. Vara jätmine kostjate omandisse võib edaspidi muuta võimatuks Tallinna linnal kui omandireformi kohustatud subjektil oma seadusest tulenevaid kohustusi täita. Kostja ringkonnakohtu istungil esitatud väite, et hageja ei ole kunagi olnud vaidlusaluse vara omanik, jättis ringkonnakohus

§ 319

alusel tähelepanuta, sest selliseid väiteid ei ole varem esitatud esimese astme kohtus ega ka apellatsioonkaebuses. Apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles leitakse, et kohtukulude väljamõistmine on ebaõige. Tõendatud ei ole, et kostjad oleksid oma käitumise või toimingutega põhjustanud neile vara ebaseadusliku tagastamise. Vara ennatliku tagastamisega on hageja põhjustanud kostjatele segaduse ja probleeme ning seetõttu on õiglane jätta käesoleval juhul hageja kohtukulud tema enda kanda. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kassatsioonkaebuses palus kostja Y. Puusep tühistada ringkonnakohtu ja linnakohtu otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Linnakohtule. Samuti palus kostja jätta kohtukulud kõigis kohtuastmetes hageja kanda.
2. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusnorme, kui jättis linnakohtu otsuse tühistamata, vaatamata sellele, et esimese astme kohus rikkus oluliselt menetlusnorme, sh

§ 333lg-d 1 ja 2.

Kostja esitas ringkonnakohtule dokumentaalsed tõendid, mis kinnitavad, et Tallinna linn ei olnud Toompuiestee 13 asuva vara omanik 1994. aastal, mil see kostjale üle anti. Järelikult puudub Tallinna linnal ka õigus nõuda enda omandiõiguse tunnustamist. Kostja põhjendas tõendi hilisemat esitamist sellega, et ta sai tõendi enda valdusse pärast apellatsioonkaebuse esitamist. Kohtud rahuldasid omandiõiguse tunnustamise hagi, kontrollimata, kas omandiõiguse kohta on olemas tõendid, ning juhtimata hageja tähelepanu selliste tõendite esitamise vajadusele. Juhul, kui Toompuiestee 13 asuva vara omanikuks ei ole Y. Puusep, saab omandireformi aluste seaduse järgi olla isikuks, kellel on õigus nõuda omandiõiguse tunnustamist, Eesti Vabariik.

§ 80lg 1 kohaselt oleks pidanud kohus asja kaasama Eesti Vabariigi.

Viimast tegemata rikkus kohus

§ 333

lg 1 p 2, sest kohtulahend on tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud. Y. Puusep soovis ringkonnakohtule esitada tõendid, mis kinnitavad, et Tallinna linn pole kunagi olnud vara õiguspäraseks omanikuks. Oma väite kinnituseks esitas kostja

1. mai
2. a riigivara munitsipaalomandisse üleandmise akti, mille kohaselt anti Eesti riigi poolt Tallinna linna munitsipaalomandisse Lilleküla Elamuekspluatatsioonivalitsuse vara koosseisus ehitised aadressil Toompuiestee
3. Selle akti allakirjutamisega muudeti seega omandivormi, mis ei olnud aga ORAS § 18 lg 1 (
4. märtsini
5. a kehtinud redaktsiooni) kohaselt lubatud. Ringkonnakohtu
6. novembri
7. a istungi protokollist nähtub, et kohus ei küsinud enne Y. Puusepa esitatud tõendi vastuvõtmisest keeldumist

§ 176kohaselt teiste protsessiosaliste arvamust (sh kaaskostja P.-E.-E.

Puusepa arvamust) ning rikkus sellega protsessiosaliste võrdse kohtlemise nõuet. Y. Puusep esitas

1. mail
2. a kohtule vastuhagi, leides, et põhihagi rahuldamisel tuleb talle maksta hüvitis vastavalt põhiseaduse (PS) § 32 lg-le
3. Kui esimese astme kohus nõustunuks Y. Puusepa kaalutlustega, et põhihagi näol on tegemist vara sundvõõrandamise hagiga, tulnuks vastuhagi rahuldada koos põhihagiga. Seega on hagid omavahelises olemuslikus seoses. Linnakohus keeldus vastuhagi menetlusse võtmast. Kostja esitas selle määruse peale erikaebuse. Kostja leiab, et põhihagi läbivaatamine enne vastuhagi küsimuse lahendamist on seadusega vastuolus.
4. Hagi rahuldamine on vastuolus ORAS § 18 lg-ga 1, sest vara üleandmise tühistamine toob endaga kaasa omandivormi muutmise, mis ei ole nimetatud sätte järgi lubatav. Vara on olnud kostja heauskses omandis 10 aastat ning tema omandit kaitseb põhiseaduse §
5. Hagi rahuldamine tekitab põhjendamatult kahju ning rikub reeglit, mille kohaselt ei tohi õigust teostada, kui selle eesmärgiks on tekitada teisele isikule kahju. Kostja suhtes kehtib vara võõrandamise keeld ja see on hetkel piisav tagatis. Kui hiljem otsustatakse vara teistkordne tagastamine kostjale, ei hüvita kohalik omavalitsus vara vahepealse äravõtmisega tekitatud kahju. Kostja leiab, et ORAS § 7 lg 3 praegune staatus, s.t Riigikohtu poolt selle normi põhiseadusevastaseks tunnistamine välistab vara omandiõigust puudutavate lahendite tegemise. Kuna Tallinna linn ei ole Y. Puusepale tagastatud vara omanik, puudub tal seadusest tulenev õigus esitada tema vastu ka
6. aprilli
7. a vara üleandmise ja vastuvõtmise akti kehtetuks tunnistamise ja tühisuse tunnustamise nõuet. Riigikohus on
8. oktoobri
9. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-122-97 Vabariigi Valitsuse
10. veebruari
11. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" (edaspidi kord) p 48 kohta leidnud, et "õigusvastaselt võõrandatud vara üleandmisega ja registreerimisega tekib vara saajal igal juhul üleantud varale omandiõigus". See, et Riigikohus otsustas
12. oktoobri
13. a lahendis nr 3-2-1-10801, et korra p 48 tuleb tõlgendada varasemast erinevalt, ei saa omada negatiivseid tagajärgi juba tekkinud ja realiseerunud õigussuhetele. Hilisem kohtupraktika muutmine kujutab endast sisuliselt seaduse uue versiooni kehtestamist ja sellega kaasnevat uut sundvõõrandamist, mis saab toimuda üksnes õiglase ja kohese hüvitise eest.
14. Kostja viitab Euroopa õigusruumis tunnustatud õigusaktidele, mis keelavad diskrimineerimise, millega oleks tegemist üle 10 aasta Y. Puusepa omandis olnud vara äravõtmise puhul. Nendeks on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) (art 14,
15. lisaprotokoll), Euroopa Liidu põhiõiguste harta (art-d 20, 21), Euroopa Liidu lepingu art 6, ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni art 2, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 2 lg-d 1-3, art
16. Eesti on küll EIÕK ratifitseerimisel teinud protokolli nr 1 art 1 suhtes reservatsiooni, deklareerides, et need sätted ei laiene omandireformi seadustele, mis reguleerivad Nõukogude Liidu annektsiooni ajal natsionaliseeritud, konfiskeeritud, rekvireeritud, kollektiviseeritud või muul viisil ebaseaduslikult võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, kollektiiv-põllumajanduse ümberkujundamist ja riikliku omandi erastamist. Kuna EIÕK ratifitseerimise seadus jõustus
17. aprillil
18. a, siis leiab kostja, et mis tahes omandireformi aluste seaduse norm, mis on vastu võetud pärast seda kuupäeva (ORAS § 7 lg 3 jõustus
19. märtsil
20. a), ei allu reservatsiooni kaitsele ning sellele laieneb EIÕK protokolli nr 1 artikkel 1, mille kohaselt on igal füüsilisel või juriidilisel isikul õigus oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel.
21. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab hageja, et ringkonnakohtu otsus on õige ja põhjendatud ning kassatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust selle tühistamiseks.
22. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses toodud seisukohtade juurde. Kolmanda isiku M. Riisi esindaja leidis, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning puudub alus selle rahuldamiseks. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
23. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada

§ 363p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

1. Linnakohus leidis, et kostjad ei ole Tallinnas Toompuiestee 13 asuva vara omanikud ja järelikult tuleb tunnustada omandireformi kohustatud subjekti, Tallinna linna omandiõigust vara suhtes. Linnakohus märkis ka, et kostjad pole tõendanud, et vara omanik ei ole hageja. Eelnevast saab järeldada, et linnakohus luges hoonete omanikuks Tallinna linna. Seevastu ringkonnakohus märkis aga, et hagejal on õigus omand tagasi saada ja kostjatel on kohustus aluseta saadud omand tagasi anda. Seega pidas ringkonnakohus erinevalt linnakohtust kostjaid vaidlusaluste ehitiste omanikuks. Kolleegium apellatsioonikohtu arusaamaga ei nõustu.
2. Kohtud tuvastasid, et Tallinna Linnavalitsuse
3. septembri
4. a korraldusega tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse
5. aprilli
6. a korraldus vaidlusaluste hoonete tagastamise kohta kostjatele, sest vara endine omanik M. Puusep lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. Riigikohtu
7. oktoobri
8. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-01 (RT III 2001, 29, 314) leiti, et vara tagastamisega isikule, kes ei ole tagastatava vara suhtes omandireformi õigustatud subjekt, on oluliselt rikutud omandireformi aluste seadust. Seega ei oma vara üleandmine õiguslikku toimet, sest TsÜS § 66 lg-te 2 ja 3 kohaselt oli seadusega vastuolus olev tehing tühine ning kehtetu algusest peale. Kolleegium jääb samas kohtuasjas avaldatud seisukoha juurde, et omandireformi käigus läheb vara saajale omandiõigus üleantavale varale korra p 48 järgi üle siis, kui vara tagastamine ei ole vastuolus omandireformi aluste seadusega. Kui selles asjas anti vara Y. Puusepale üle hiljem kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel, siis ei tekkinud tal üleantud varale omandiõigust ka üleandmisakti alusel, sest kuni
9. septembrini
10. a kehtinud TsK § 51 lg 1 kohaselt oli üleandmine kehtetu üleandmise aluseks olnud haldusakti seadusevastasuse tõttu. Kui Y. Puusepal ei tekkinud üleantud varale omandiõigust, siis on ekslik arusaam, et kohtud võtavad kostjatelt omandi ära. Sellises olukorras saab kohus esitatud hagi alusel tuvastada, et vara omanik on jätkuvalt Tallinna linn. Järelikult ei ole tegemist kostja vara sundvõõrandamisega. Seetõttu pole asjassepuutuv PS §
11. 17.

§ 362

p 5 sätestab, et Riigikohtul on kassatsioonkaebuse läbivaatamisel õigus muuta ringkonnakohtu otsus või määrus või tühistada ringkonnakohtu otsus või määrus ja teha uus otsus või määrus asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata, kui ringkonnakohus on kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele andnud väära õigusliku hinnangu ja ei esine selle seadustiku § 333 lg-s 1 nimetatud protsessiõiguse normide rikkumist. Omandiõiguse tuvastamise (tunnustamise) hagi rahuldamine eeldab muuhulgas selle tuvastamist, et hageja on omanik. Seega peab hageja tõendama ja kohus tuvastama, millal ja millisel viisil hageja väidetav omand (omandiõigus) tekkis. Ei linnakohtu ega ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millal ja kuidas hageja omand vaidlusalustele hoonetele tekkis. Seega pole täidetud

§ 362

p 5 kohaldamise eeldus, tuvastamata on hageja omandiõiguse tekkimise viis ja aeg.

§ 353lg 3 keelab Riigikohtul hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamise.

1. Iseenesest õige on kassatsioonkaebuse väide, et Riigikohus muutis tsiviilasjas nr 3-2-1-108-01 oma varasemat seaduse tõlgendust. Varasema,
2. oktoobri
3. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-12297 (RT III 1997, 31/32, 336) väljendatud seisukoha järgi leiti korra p-le 48 tuginedes, et õigusvastaselt võõrandatud vara üleandmise ja registreerimisega tekib vara saajal igal juhul üleantud varale omandiõigus. Kolleegium ei nõustu aga kassaatori järeldusega, et seaduse varasemast erinev tõlgendamine kohtu poolt tuleb võrdsustada seaduse muutmisega ja seetõttu on välistatud selle tagasiulatuv mõju. Samale õigusnormile senisest teistsuguse tõlgenduse andmine ei ole õigusnormi muutmine.

§ 228

kohaselt kohaldab ja tõlgendab õigusnormi igas konkreetses asjas kohus.

§ 365

kohaselt on Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel kohustuslikud sama asja uuesti läbivaatavale kohtule.

1. Hageja omandiõigus vaidlusalustele hoonetele võis tekkida nende munitsipaalomandisse andmise teel. Vastuseks kaassatsioonkaebuse väitele, et vara üleandmine Eesti Vabariigilt Tallinna linnale
2. mai
3. a akti alusel ei olnud ORAS § 18 lg 1 kohaselt lubatud, märgib kolleegium järgmist.
4. juunist
5. a
6. märtsini
7. a kehtinud ORAS § 18 lõike 1 redaktsioon sätestas, et kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni on riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel isikutel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara omandivormi muuta, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud. Kolleegium on oma varasemates lahendites (
8. jaanuari
9. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-158-00, RT III 2001, 3, 26 ja
10. aprilli
11. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-44-03, RT III 2003, 16, 156) märkinud muuhulgas, et ORAS § 18 lg 1 eesmärk on vältida tehinguid, millega kaasneks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise võimatus. Kui õigusvastaselt võõrandatud vara anti munitsipaalomandisse, ei ole selle tagastamine võimatu. ORAS § 18 lg 1 eesmärgist tulenevalt ei saa ka enne
12. märtsi
13. a vara munitsipaalomandisse andmist lugeda nimetatud sätte alusel kehtetuks.
14. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuses viidatud ORAS § 7 lg 3 ei ole selle tsiviilasja lahendamisel asjassepuutuv. Asjassepuutuv on norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt üldkogu
15. detsembri
16. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, RT III 2001, 1, 1, p 10). Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (vt üldkogu
17. oktoobri
18. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, RT III 2002, 28, 308, p 15). Olenemata sellest, kas ORAS § 7 lg 3 kehtib või mitte, on selles tsiviilasjas omandiõiguse tunnustamise nõuet lahendavale kohtule otsustava tähtsusega see, kas õigusvastaselt võõrandatud vara on tagastatud kehtivate haldusaktide alusel. Kuna kostjale vara tagastamise aluseks olnud haldusakt on kehtetuks tunnistatud, ei toonud vara üleandmine kaasa omandiõiguse üleminekut sellele varale ja kostja ei ole vara omanikuks saanud. Väited, mis seonduvad vara tagastamise aluseks olnud haldusaktide ja ORAS § 7 lg-ga 3, oli kostjal võimalik esitada haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses. Samuti märgib kolleegium, et ka siis, kui praegusel ajal toimuks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise haldusmenetlus, ei oleks tsiviilkohtumenetluse peatamise aluseks ega välistaks omandiõiguse tunnustamise (tuvastamise) hagi rahuldamist see, et kostja võib saada tagastamise tulemusel vaidlusaluse vara omanikuks.

§ 213

lg 1 p 3 kohaselt tuleb tsiviilasjas menetlus peatada asja läbivaatamise võimatusel enne teise asja lahendamist, mis on läbivaatamisel tsiviilkohtumenetluses, kriminaal- või haldusmenetluses. Kostja võimalus saada tulevikus vara omanikuks ei välista selle omaniku kindlakstegemist käesoleval ajal. 21. Kostja on kassatsioonkaebuses vaidlustanud vastuhagi menetlusse võtmata jätmise ja leidnud, et see takistas põhihagi läbivaatamist.

§ 151lg 2 kohaselt kohaldatakse vastuhagi avaldusele hagiavalduse kohta sätestatut.

Hagiavalduse vastuvõtmisest keeldumise ja avalduse tagastamise peale võib

§ 149lg 5 kohaselt esitada erikaebuse.

Kas kohus keeldus vastuhagi menetlusse võtmisest

§ 153alusel põhjendatult või mitte, seda sai kontrollida erikaebemenetluses.

Erikaebus tagastati läbivaatamatult. Seega on jõus linnakohtu määrus vastuhagi menetlusse võtmisest keeldumise kohta. Linnakohtu määruse seaduslikkust ei saa kontrollida väljaspool menetlusseadustikus ettenähtud korda. 22. Kolleegium ei nõustu kassaatori arusaamaga selles, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada

§ 176

rikkumise tõttu, kuna kohus jättis kostja esitatud tõendi vastu võtmata, kuulamata ära kaaskostja Peter-Eino-Endel Puusepa arvamust. Kuna ringkonnakohtu istungi protokolli kohaselt ei ole selle tõendi vastuvõtmise kohta kaaskostja arvamust küsitud, on viidatud sätet rikutud. See rikkumine ei ole aga oluline ja

§ 363p 2 kohaselt ei too kaasa kohtuotsuse tühistamist.

Tõendi tähelepanuta jätmisel on apellatsioonikohus järginud

§-s 308 sätestatut. 23. Kostja Y. Puusep ei tuginenud apellatsioonkaebuses sellele, et linnakohus luges Tallinna linna vara omanikuks.

§ 319

lg 1 üldreegli kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Samas võimaldab

§ 333

lg 2 apellatsioonikohtul kontrollida esimese astme kohtu poolt protsessiõiguse normide järgimist kaebuse põhjendustest olenemata. Kui kohus tuvastab seejuures protsessiõiguse normi olulise rikkumise ja seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, siis on lubatud asja uueks arutamiseks saatmine esimese astme kohtule. Kolleegium leiab, et hagi aluseks oleva asjaolu tuvastamata jätmine on

§ 231lg 4 oluline rikkumine.

Selles asjas ei ole kohtud tuvastanud, millal ja kuidas hageja vaidlusaluse hoone omandas (otsuse p 17). Selle rikkumise kõrvaldamine võib osutuda võimalikuks apellatsioonikohtus omandiõiguse tekkimise kohta esitatava tõendi alusel. Samuti ei saa nõustuda kassaatori arusaamaga, et ringkonnakohus pidi linnakohtu otsuse tühistama

§ 333

lg 1 alusel, kuna Eesti Vabariiki ei kaasatud menetlusse ega kutsutud kohtuistungile, kuigi kohus otsustas tema õiguste üle. Kui otsuse p-s 16 toodud põhjustel ei ole hoonete omanik kostja, siis ei riku tema õigusi see, kas kohus loeb omanikuks Tallinna linna või Eesti Vabariigi. Kui isik leiab, et tema õiguste üle otsustati teda menetlusse kaasamata või tehti tema suhtes lahend teda seaduse nõuete kohaselt kohtusse kutsumata, siis on tal endal võimalik taotleda kohtuotsuses kohtuvea parandamist

§ 372lg 1 p-de 1 või 2 alusel.

1. Kassaator on märkinud, et üle 10 aasta tema omandis olnud vara äravõtmisega teda diskrimineeritakse, mis on vastuolus rea rahvusvaheliste õigusaktide sätetega. Kassatsioonkaebusest ei selgu, milles seisneb kostja diskrimineerimine. Samuti ei saa otsuse p-s 16 toodud põhjustel tegemist olla kostja omandis olnud varaga. Eelneva tõttu puudub alus käsitleda põhjalikumalt kassatsioonkaebuse väidet diskrimineerimise kohta.
2. Kostja taotlus kohtukulude väljamõistmiseks tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel vastavalt asja sisulise läbivaatamise tulemusele. J. Luik, H. Jõks, T. Tampuu