← Eesti

3-4-1-2-05

RIIGIKOHUS ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-4-1-2-05 Otsuse kuupäev 27. juuni 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn

§ 413

lõikes 4 ettenähtud juhtimisõiguse peatamine ei vasta võrdse kohtlemise põhimõttele, sest LS § 413 juhtimisõiguse regulatsioon seab välisriigi kodanikud võrreldes Eesti kodanikega põhjendamatult eelistatumasse olukorda, kuna ARK ei peata nende juhtimisõigust korduvate liiklusrikkumiste korral. Kohus leidis, et ebavõrdne kohtlemine seisneb ka selles, et ARK-il puudub erinevalt kohtutest kaalutlusõigus, mistõttu väärteo toimepanemisega kaasneb raskem tagajärg kui kuriteo toimepanemisega. 2

(17)3-4-1-2-05 Halduskohus leidis veel,

§ 413

lõike 1 alusel juhtimisõiguse peatamine kujutab endast XX-i ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalset piirangut, kuna juhtimisõiguse peatamine kui materiaalses mõttes karistus ei ole vastavuses eesmärgiga eemaldada korduv lubatud sõidukiiruse ületaja mõneks ajaks liiklusest. Lisaks takistab juhtimisõiguse peatamine XX-i täitmast põhiseaduse (PS) §-st 27 tulenevat perekonna hoolitsuskohustust. Halduskohtu otsusest nähtub, et XX on OÜ Northfors ainus osanik ja juhatuse liige. Ilma mootorsõiduki juhtimisõiguseta on tal kohtu arvates võimatu ettevõtet käigus hoida. Ettevõttest saadav tulu on tema perekonna peamine sissetulekuallikas. Tööst ja sissetulekust ilmajäämine toob tema pere jaoks kaasa rasked majanduslikud tagajärjed. Lisaks sellele vajab ta sõidukit iga päev selleks, et viia oma lapsed 7 km kaugusel asuvasse lasteaeda. Üks lastest on raske puudega. 10. Tartu Halduskohus asus 22. detsembri 2004. a otsuses haldusasjas nr 3-509/04 seisukohale,

§ 413

lõige 1 ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, sest väärteo toimepanemisega kaasneb raskem tagajärg kui kuriteo toimepanemisega. Nimelt puudub ARK-il erinevalt kohtust juhtimisõiguse peatamisel kaalutlusõigus. Samuti seab LS § 413 juhtimisõiguse regulatsioon välisriigi kodanikud võrreldes Eesti kodanikega põhjendamatult eelistatumasse olukorda, kuna ARK ei peata nende juhtimisõigust korduvate liiklusrikkumiste korral. Mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine piirab kohtu arvates ebaproportsionaalselt K. Toomi liikumisvabadust ja ei võimalda tal täita PS §-s 27 sätestatud kohustust hoolitseda oma abivajavate perekonnaliikmete eest. Kaebuse esitaja elab Võru lähedal maal ning vajab sõidukit korra nädalas Võru linnas elava eaka ema ja liikumispuudega venna eest hoolitsemiseks. 11. Tartu Halduskohus märkis 28. detsembri 2004. a otsuses haldusasjas nr 3-461/04,

§ 413

lõikes 4 sätestatud mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise regulatsioon rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, sest ARK-il puudub erinevalt kohtust juhtimisõiguse peatamisel kaalutlusõigus. Seega kaasneb väärteo toimepanemisega raskem tagajärg kui kuriteo toimepanemisega. LS § 413 juhtimisõiguse regulatsioon seab välisriigi kodanikud võrreldes Eesti kodanikega põhjendamatult eelistatumasse olukorda, kuna ARK ei peata nende juhtimisõigust korduvate liiklusrikkumiste korral. Samuti kahjustab LS § 413 võrreldes K. Märtini poolt toimepandud õigusrikkumisega ebaproportsionaalselt tema õigusi ja huve, sest ei võimalda kaalutlusõigust. 12. Jõhvi Halduskohus jõudis 28. ja 30. detsembri 2004. a otsustes haldusasjades nr 3-249/2004, 3-254/2004 ja 3-255/2004 järeldusele,

§ 413

lõige 1 rikub kahekordse karistamise keeldu ja õigust korraldusele ja menetlusele ning on vastuolus õigusselguse põhimõttega. Samuti on see säte kaalutlusõiguse puudumise tõttu ebaproportsionaalne. Õigusselguse põhimõtte rikkumine seisneb selles, et liiklusseaduse regulatsioon on teoga kaasnevate tagajärgede suhtes ebaselge. Ebavõrdselt koheldakse liiklusalase väärteo ja kuriteo toime pannud isikuid, kuna väärteoasjas juhtimisõigust peatades ei ole ARK-il kaalutlusõigust. Selle tulemusena kaasneb väärteo toimepanemisega raskem tagajärg (igakordne juhtimisõiguse peatamine) kui kuriteo toimepanemisega. 13. Tallinna Halduskohus leidis 8. veebruari 2005. a otsuses haldusasjas nr 3-1368/2004,

§ 413lõige 1 piirab ebaproportsionaalselt kaebuse esitaja T.

Aguraiuja eneseteostuse vabadust ja töökoha valiku vabadust, sest juhtimisõiguse peatamisega ei saavutata soovitud eesmärki – edasiste õigusrikkumiste vältimist, ohutu liiklemise ja turvalisuse tagamist ning teiste isikute elu, tervise ja vara kaitset. Kaalutlusõiguse puudumine ei võimalda menetlejal välistada isikute õiguste ebaproportsionaalset piiramist. 3

(17)3-4-1-2-05 Tallinna Halduskohtu otsusest nähtub, et T. Aguraiuja elab Harjumaal 17 km kaugusel Tallinnast, kus puudub piisav ühistranspordiühendus. T. Aguraiuja töötas juhtimisõiguse peatamise ja kaebuse esitamise ajal Harjumaa Päästeteenistuse tuletõrje-päästetöötajana ja tema töökohustuseks oli operatiivsõiduki juhtimine. Ametiasutuse töö ümberkorraldamise käigus tehti T. Aguraiujale ettepanek jätkata tööd operatiivautojuhi ametikohal. Kaebaja kaotab juhtimisõiguse peatamise tõttu töö, kuna tema töökohustused on seotud juhtimisõigusega, ning tal ei ole seetõttu võimalik tagada perele äraelamiseks sissetulekut. 14. Jõhvi Halduskohus asus 10. veebruari 2005. a otsuses haldusasjas nr 3-309/2004 seisukohale,

§ 413

lõige 8 rikub kahekordse karistamise keeldu ja õigust korraldusele ja menetlusele. Samuti on kaalutlusõiguse puudumise tõttu tegemist ebaproportsionaalse sättega. 15. Kalju Märtin leiab,

§ 413

lõikes 4 ettenähtud juhtimisõiguse peatamine on ebaproportsionaalne meede, mis rikub võrdse kohtlemise põhimõtet ja kahekordse karistamise keeldu. Meetme ebaproportsionaalsus seisneb selles, et juhiloa välja andnud asutus ei saa juhtimisõiguse peatamisel kasutada kaalutlusõigust. Samuti on ebaproportsionaalne see, et väärteo toime pannud isiku juhtimisõigus peatatakse igakordselt, aga kuriteo toime pannud isikul võib juhtimisõiguse kaalutlusõigusest tulenevalt peatamata jätta. Ebavõrdseks kohtlemiseks tuleb pidada seda, et vaatlusalune liiklusseaduse säte seab välisriikide kodanikud põhjendamatult eelistatumasse olukorda – nende juhtimisõigust korduvate rikkumiste puhul ARK ei peata. Ne bis in idem reegel ei laiene üksnes juhtudele, kus seadus näeb sõnaselgelt ette võimaluse kohaldada süüteo toime pannud isiku suhtes põhi- ja lisakaristust. Karistusseadustik (KarS) väärtegude puhul sellist võimalust ette ei näe. Seega on tegemist PS § 23 lõike 3 rikkumisega. 16. Kaarel Toom nõustub Riigikohtule esitatud arvamuses Tartu Halduskohtu seisukohaga,

§ 413

lõike 1 alusel juhtimisõiguse peatamine kahjustab isiku õigusi ja huve rohkem, kui see on rakendatud normi eesmärgiga põhjendatav. Samuti on K. Toomi arvates LS § 413 lõike 1 näol tegemist võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuva sättega, sest see seab välisriikide kodanikud Eesti kodanikega võrreldes põhjendamatult eelistatumasse olukorda. 17. Aimar Välba on seisukohal,

§ 413

lõige 8 on vastuolus PS § 11, § 13 lõike 2, § 14, § 15 lõike 1 ja § 23 lõikega

  1. Kaalutlusõiguse puudumise tõttu on tegemist ebaproportsionaalse sättega. Liiklusseadus ei võimalda sellisel kujul arvestada rikkumise asjaolusid ja kohelda võrdsetel asjaoludel võrdseid isikuid võrdselt ning ei taga samas ka nõuetekohast menetlust.
  2. XX, Willem Niinelaid, Ralf Burk ja Toivo Aguraiuja ei ole Riigikohtule arvamust esitanud.
  3. Riigikogu õiguskomisjon on seisukohal, et liiklusseaduses sätestatud juhtimisõiguse peatamise regulatsioon ei ole vastuolus põhiseadusega. Õiguskomisjon märgib, et tulenevalt tõsistest vaidlustest juhtimisõiguse peatamise õigusliku sisu üle ja suurest kaebuste hulgast kohtutes on kavas juhtimisõiguse peatamise regulatsiooni muuta. Riigikogu õiguskomisjoni algatatud eelnõus on kavas muuta liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristuseks, kusjuures sellise lisakaristuse mõistmine kuuluks kohtu pädevusse.
  4. Eesti Riiklik Autoregistrikeskus leiab, et kaalutlusõiguse puudumine mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise üle otsustamisel on igati õigustatud. Kaalutlusõiguse andmisega kaasneks ametnike võimu liigne kasv ja väärteo toimepanijaid koheldaks ebavõrdselt. LS § 413 kaitseb PS §-s 16 sätestatud õigust elule. Selles sättes ettenähtud kaitsekohustuse täitmisel on riigil ulatuslik otsustusruum ning seadusandja võib oma kohustuse täitmiseks kasutada avaliku õiguse vahendeid, sealhulgas karistusõiguslikke meetmeid ja haldustõkendeid. 4

(17)3-4-1-2-05 Juhtimisõiguse peatamisega ei takistata isikul ettevõtlusega tegelemist. Nii ettevõtlusvabadus kui õigus eneseteostusele on realiseeritavad ilma juhtimisõiguse olemasoluta. Juhtimisõiguse peatamine kujutab endast proportsionaalset põhiõiguste piirangut, kuna see ei lähe kaugemale, kui normi legitiimse eesmärgi saavutamiseks vajalik. LS § 413 ei diskrimineeri isikuid kodakondsuse alusel. Vaheteo aluseks on see, missuguses riigis on isiku juhtimisõigust andev dokument väljastatud. Juhtimisõiguse peatamise puhul ei ole tegemist riigivõimu omavoliga. Riik kaitseb tulenevalt PS § 19 lõikest 2 teiste isikute õigusi ja vabadusi. Rikutud ei ole ka hea halduse põhimõtteid. Väärteoasjas tehtud otsuse tekst sisaldab viidet sellele, et otsuse jõustumisel edastatakse dokumendid ARK-ile juhtimisõiguse peatamise vormistamiseks. Seega on isikut tema suhtes läbiviidavast menetlusest informeeritud. Tulenevalt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsusest asjas nr 3-4-1-10-04 ei ole LS § 413 lõiked 1, 4 ja 8 vastuolus PS § 23 lõikest 3 tuleneva topeltkaristamise keeluga. PS §-s 34 sätestatud liikumisvabaduse riive on teiste isikute elu, tervise ja vara kaitse tagamise seisukohalt proportsionaalne ja vajalik. 21. Õiguskantsler on seisukohal,

§ 413

lõiked 1, 4 ja 8 riivavad ebaproportsionaalselt PS § 23 lõikes 3 sätestatud kahekordse karistamise keeldu, PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohtutee garantiid, PS §-s 14 sätestatud üldist põhiõigust korraldusele ja menetlusele ja PS § 12 lõike 1 esimeses lauses sätestatud üldist võrdsuspõhiõigust ning on seetõttu põhiseadusega vastuolus. Õiguskantsler leiab, et kuigi juhtimisõiguse peatamine on vormiliselt mittekaristuslik sunnivahend, on juhtimisõiguse peatamisel sisuliselt karistusele omased tunnused: pönaalne mateeria, tasumisidee ja repressioon. Liiklusseaduse regulatsioonist tulenevalt toob üks ja seesama väärtegu kaasa kahe sanktsiooni kohaldamise. Seega on juhtimisõiguse peatamisel lisakaristuse iseloom. Kuna juhtimisõiguse peatamine on materiaalselt tõlgendatav karistusena, siis riivab see ne bis in idem põhimõtet ja isikute põhiseaduslikku õigust mitte olla sama teo eest teistkordselt karistatud. LS §-s 745 ja § 7422 lõigetes 2 ja 3 sisalduvatest väärteo koosseisudest ei selgu, et õigusrikkuja karistamisega kaasneb ka täiendavate mõjutusvahendite kohaldamine. Seega on liiklusseaduse regulatsioon teoga kaasnevate tagajärgede suhtes ebaselge ning seetõttu vastuolus PS § 13 lõikes 2 sisalduva õigusselguse põhimõttega. LS § 413 riivab põhiseaduse § 23 lõiget 3 ebaproportsionaalselt, sest juhtimisõiguse peatamise sätestamine väljaspool väärteo koosseisunormi riivab intensiivselt isikute menetluslikke õigusi. Samuti pole seadusandja valitud abinõu – karistuse ning juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistuse eraldi sätestamine – mõõdukas vahend kohtute töö efektiivsuse tagamise saavutamiseks. Väärteokoosseisu ja -karistuse ning materiaalse karistuse lahutamine ei taga üldist põhiõigust korraldusele ja menetlusele ja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, välistades sisuliselt karistusotsuse vaidlustamise. Asjaolu,

§ 413

lõigete 1, 4 ja 8 alusel ei ole võimalik peatada nende Eestis liiklusalaseid väärtegusid toime pannud isikute juhtimisõigust, kelle juhiluba ei ole väljastanud ARK, ei ole mõistlikult põhjendatav. Seega on tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. 22. Justiitsminister leiab,

§ 413lõiked 1, 4 ja 8 ei ole põhiseadusega vastuolus.

Justiitsminister nõustub Riigikohtu üldkogu

  1. oktoobri
  2. a otsuses asjas nr 3-4-1-10-04 väljendatud seisukohaga,

§ 413

lõigete 1, 4 ja 8 puhul ei ole tegemist PS § 23 lõikes 3 sätestatud teistkordse karistamise keelu rikkumisega ja et juhtimisõiguse peatamine moodustab väärteomenetlusega ühtse terviku. Seega ei rikuta isiku suhtes haldusmenetluse üldpõhimõtteid, kuna ta kuulatakse ära sisuliselt samas menetluses. Kaalutlusõiguse puudumine ei saa olla juhtimisõiguse peatamise regulatsiooni põhiseadusevastaseks tunnistamise põhjuseks. Riigikohtu halduskolleegium on 17. märtsi 2003. a lahendis asjas nr 3-3-1-11-03 märkinud, et ka kaalutlusõiguseta regulatsioon võib rakendamisel anda proportsionaalse tulemuse – seda juhul, kui seadusandja on vastava erandi kehtestamisel ise 5

(17)3-4-1-2-05 proportsionaalsust kaalunud. Käesoleval juhul on seadusandja väga põhjalikult kaalunud teo ja tagajärje suhet. Isikute väited, et juhtimisõiguse peatamine piirab ülemääraselt nende põhiõiguste teostamise võimalusi, on kohatud. Eelkõige väärivad kaitsmist liiklusohutus, teiste isikute elu, tervis ja vara. Juhtimisõiguse peatamine ei kujuta endast PS §-s 34 sätestatud liikumisvabaduse piirangut. Liikumisviisi piirang ei takista isikut sihtkohta jõudmast. Juhiloa peatamise regulatsioonist lähtuvalt ei ole välisriigis ja Eestis väljaantud juhtimisõigust tõendava dokumendi omanikud PS § 12 seisukohalt võrdsed, kuna Eestis toime pandud süüteod võivad viidata võimalikele erinevustele juhiloa väljaandmise aluseks olevates nõuetes. Ebavõrdseid isikute gruppe ei tulegi võrdselt kohelda. Samuti võib LS § 41 lõikest 2 tulenevalt isiku juhtimisõiguse peatada politseiametnik. See tagab Eesti ja välisriigi kodanike ühetaolise kohtlemise. Omandiõiguse riive liiklusohutuse tagamiseks on proportsionaalne, kuna liiklusohutus on omandi vaba kasutamise õigusest kõrgemini kaitstud õigushüve. Juhtimisõiguse peatamine ei riku isiku töökoha valiku vabadust, kui juhtimisõiguse olemasolu on töökohal töötamise oluline eeltingimus. Piirang on kehtestatud avalikes huvides, takistamaks ebakvaliteetse tööga kahju tekitamist. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. juuni 1997. a lahendist asjas nr 3-4-1-1-97 lähtudes ei kuulu põhiseaduse § 29 kaitsealasse olemasoleva töökoha säilitamise nõue, kui isik ei vasta enam töökohale kandideerimise aluseks olevatele tingimustele. Juhtimisõiguse peatamine on kooskõlas PS §-st 19 tuleneva vaba eneseteostuse põhimõttega, sest sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. ASJASSEPUUTUVAD SÄTTED 23. Käesolevas asjas on Tartu, Jõhvi ja Tallinna halduskohtud tunnistanud põhiseadusevastaseks ja jätnud kohaldamata liiklusseaduse § 413 lõiked 1, 4 ja 8. Liiklusseaduse (RT I 2001, 3, 6 ... 2003, 78, 522) § 413 lõiked 1, 4 ja 8 sätestavad: " § 413. Juhtimisõiguse peatamine juhiloa väljaandnud asutuse poolt
(1)Juhiloa väljaandnud asutus peatab juhtimisõiguse kolmeks kuuks, kui isiku suhtes on väärteoasjas jõustunud karistamisotsus käesoleva seaduse § 7419, 7420, 7421, 7430 või 7431 rikkumises. [...]
(4)Juhiloa väljaandnud asutus peatab juhtimisõiguse kuueks kuuks, kui isikut on kolmandat korda karistatud käesoleva seaduse § 745 või § 7422 lõike 2 või 3 rikkumise eest ja selle kohta on jõustunud otsus ning karistusandmed eelmise karistuse kohta käesolevas lõikes loetletud paragrahvide rikkumise eest ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud. [...]
(8)Neljandat või enamat korda liiklusseaduse või selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumise korral, millal on ette nähtud juhtimisõiguse peatamine, kui liiklusseaduse või selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumise kohta on jõustunud otsus ning karistusandmed eelmiste karistuste kohta ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud, peatab loa väljaandnud asutus juhtimisõiguse 24 kuuks. 6
(17)3-4-1-2-05 [...]" RIIGIKOHTU ÜLDKOGU SEISUKOHT
  1. Käesoleva asja lahendamiseks kontrollib üldkogu kõigepealt, kas halduskohtute poolt põhiseadusega vastuolus olevateks tunnistatud liiklusseaduse normid on kohtuasjas asjassepuutuvad (I). Teiseks käsitleb üldkogu Jõhvi Halduskohtu ja K. Märtini väiteid LS § 413 lõigete 1, 4 ja 8 vastuolu kohta PS § 23 lõikest 3 tuleneva teistkordse karistamise keeluga (II). Kolmandaks võtab üldkogu seisukoha LS § 413 vastavusest õigusselguse põhimõttele (III). Seejärel analüüsib üldkogu, kas LS § 413 vaatlusalused lõiked tagavad nõutaval tasemel õiguse olla ära kuulatud (IV). Viiendaks hindab üldkogu LS § 413 lõigete 1 ja 4 kooskõla võrdse kohtlemise põhimõttega (V). Seejärel uurib üldkogu LS § 413 lõigetes 1 ja 4 sätestatud liikumisvabaduse, tegevusala, elukutse ja töökoha valiku vabaduse, ettevõtlusvabaduse ning eneseteostuse vabaduse piirangute proportsionaalsust ja perekonna hoolitsuskohustuse täitmise piirangute õigustatust (VI). Lõpuks võtab üldkogu seisukoha halduskohtute taotluste suhtes tunnistada LS § 413 lõiked 1, 4 ja 8 põhiseadusega vastuolus olevateks (VII). I
  2. Tartu, Jõhvi ja Tallinna halduskohtud on algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, kontrollimaks, kas LS § 413 lõiked 1, 4 ja 8 on põhiseadusega kooskõlas. Vastavalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lõikele 2 peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, olema asjassepuutuv. Riigikohtu senise praktika järgi on asjassepuutuv norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu üldkogu
  3. detsembri
  4. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00 – RT III 2001, 1, 1, p 10). Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (vt Riigikohtu üldkogu
  5. oktoobri
  6. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02 – RT III 2002, 28, 308, p 15).
  7. Üldkogu on veendunud, et kõnealused liiklusseaduse sätted olid Tartu, Jõhvi ja Tallinna halduskohtute jaoks otsuse tegemisel otsustava tähtsusega, kuna just nende sätete alusel peatati kaebuse esitajate juhtimisõigus. Seega on tegemist asjassepuutuvate normidega. II
  8. Kuigi Riigikohtu üldkogu asus
  9. oktoobri
  10. a otsuses asjas nr 3-4-1-10-04 (RT III 2004, 28, 297) seisukohale, et juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lõigete 1, 4 ja 8 järgi ei ole vastuolus PS § 23 lõikega 3, leidis Jõhvi Halduskohus
  11. detsembri
  12. a (asi nr 3-249/2004),
  13. detsembri
  14. a (asjad nr 3-254/2004 ja 3-255/2004) ja
  15. veebruari
  16. a (asi nr 3-309/2004) otsustes,

§ 413lõiked 1 ja 8 on põhiseaduse § 23 lõikega 3 vastuolus ning W.

Niinelaidi, R. Burki ja A. Välbat on sama teo eest karistatud kahel korral erinevates menetlustes. Halduskohus leidis, et väärteomenetlus ja juhtimisõiguse peatamise menetlus ARK-is kujutavad endast iseseisvaid menetlusi ning neid ei saa lugeda üheks menetluseks. LS § 413 lõike 4 põhiseaduse § 23 lõike 3 vastaseks tunnistamist taotles K. Märtin nii Tartu Halduskohtule esitatud kaebuses kui Riigikohtule esitatud arvamuses.

  2. oktoobri
  3. a otsuses tõdes üldkogu, et juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lõigete 1–8 alusel kujutab endast oma olemuselt karistust, kuid selgitas nii selles kui ka samal kuupäeval asjas nr 3-3-1-29-04 tehtud otsuses (RT III 2004, 28, 298), et kuigi formaalselt kujutavad väärteomenetlus ja ARK-is toimuv juhtimisõiguse peatamise vormistamine kui haldusmenetlus endast iseseisvaid menetlusi, on need vaadeldavad ühtse tervikuna. 7

(17)3-4-1-2-05 Nimelt tehakse suur osa juhtimisõiguse peatamise seisukohast asjakohastest toimingutest (asjaolude tuvastamine, isiku ärakuulamine) väärteomenetluses. Juhiloa väljaandnud asutus ei kontrolli juhtimisõigust peatades liiklusrikkumise asjaolusid, vaid lähtub väärteomenetluses tehtud otsusest. Samuti ei ole juhtimisõiguse peatajal kaalutlusõigust juhtimisõiguse peatamise kestuse osas. Seetõttu on juhtimisõiguse peatamise vormistamine ARK-is LS § 413 lõigete 1–8 alusel käsitatav väärteomenetluses tehtud karistusotsuse automaatse järelmina.
  1. Väärteomenetluse ja juhtimisõiguse peatamise ühtse tervikuna käsitlemise kasuks räägib ka asjaolu, et juhtimisõiguse peatamine on loetav karistuseks materiaalses tähenduses just seetõttu, et haldusorgan ei hinda täiendavalt juhtimisõiguse peatamisel isikust lähtuvat liiklusohtu ning juhtimisõiguse peatamine sõltub väärteomenetluses tuvastatud rikkumisest ja süüst (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-10-04 – RT III 2004, 28, 297, p 19). Üldkogu leiab, et kirjeldatud seisukoha muutmiseks ei ole alust ning LS § 413 lõiked 1, 4 ja 8 ei ole vastuolus põhiseaduse § 23 lõikega
  2. III
  3. Jõhvi Halduskohus leidis, et rikutud on ka põhiseaduse § 13 lõikest 2 tulenevat õigusselguse nõuet. Nimelt ei nähtu LS §-st 7419 ja § 7422 lõikest 2, mis sätestavad väärteona karistatava teo ja selle eest ettenähtud sanktsiooni, juhtimisõiguse peatamise võimalust. Seetõttu ei ole kirjeldatud rikkumise toime pannud isikul võimalik juhtimisõiguse peatamist ette näha ja end selle eest kaitsta.
  4. Riigikohus selle seisukohaga ei nõustu. Õigusselguse põhimõte tuleneb nõudest, et isikul peab olema mõistlik võimalus ette näha õiguslikke tagajärgi, mida tema tegevus võib kaasa tuua – isikul peab olema õigusnormidele tuginedes võimalik prognoosida avaliku võimu käitumist. Kõnealune põhimõte tähendab seda, et õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, kuid see ei nõua tingimata, et kõik teo õiguslikud järelmid peaksid olema koondatud ühte ja samasse õigusnormi. Üldkogu kordab asjas nr 3-4-1-10-04 tehtud otsuse punktis 24 väljendatud seisukohta, et mootorsõiduki juhil on võimalik hästi ette näha, millised tagajärjed tema jaoks õigusvastase tegevusega kaasnevad, ning väärteomenetluse käigus end nende eest kaitsta. Vastavalt LS § 28 lõikele 3 on juhtimisõiguse saamise eelduseks liiklusalaste õigusaktide nõuete tundmine, juhtimisõiguse peatamine on aga üheselt ja siduvalt ette nähtud liiklusseaduse § 413 lõigetes 1–
  6. Üldkogu lisab, et ka väärteomenetluse regulatsioon tagab isiku teavitamise sellest, et väärteomenetluses tehtav karistamisotsus toob endaga kaasa juhtimisõiguse peatamise. Nimelt näeb väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 58 lõige 3 ette, et nende seaduse nõuete rikkumisel, mille eest on ette nähtud eriõiguse peatamine, võetakse väärteomenetluse alustamisel isikult viivitamatult ära eriõigust tõendav dokument, mis lisatakse väärteomenetluse materjalidele. Vastavalt VTMS § 19 lõike 1 punktile 5 on menetlusalusel isikul õigus teada menetlustoimingu eesmärki. Juhiloa äravõtmine on sätestatud väärteomenetluse seadustikus ja kujutab endast seega väärteomenetluse toimingut, mis tähendab, et kohtuväline menetleja peab menetlusalusele isikule selgitama juhiloa äravõtmise põhjust. Väärteomenetluse seadustiku § 108 punkti 7 järgi tuleb aga väärteoasjas tehtud otsuses märkida, kuidas toimitakse äravõetud esemetega. See nõue on kohaldatav ka VTMS § 58 lõike 3 alusel äravõetud juhiloa suhtes. IV 8
(17)3-4-1-2-05
  1. Jõhvi Halduskohtu taotlusel kontrollib üldkogu samuti, kas rikutud on W. Niinelaidi, R. Burki ja A. Välba põhiseaduse §-st 14 tulenevat õigust õiglasele ja tõhusale menetlusele, mis muu hulgas sisaldab õigust olla enne otsuse tegemist ära kuulatud (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  2. veebruari
  3. a otsus asjas nr 3-4-1-4-01 – RT III 2001, 6, 63).
  4. Üldkogu märgib, et siingi tuleb põhiõiguse riive tuvastamisel arvestada seda, et ARK tugineb juhtimisõiguse peatamisel väärteomenetluses tuvastatud rikkumise faktile ja isiku süüle. Väärteomenetluses on menetlusalusel isikul õigus anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi (VTMS § 5 punkt 2 ja § 19 lõike 1 punkt 4). Üldmenetluses on isikul VTMS § 69 lõike 6 kohaselt õigus esitada vastulause väärteoprotokollile. Seega kuulatakse väärteomenetluses isik ära juhtimisõiguse peatamise jaoks keskses küsimuses – kas rikkumine leidis aset ja kas isik on rikkumises süüdi. Kuna ARK eelnimetatud asjaolu uuesti ei tuvasta, puudub ses osas isiku ARK-is uuesti ärakuulamiseks vajadus.
  5. Seoses ARK-is tuvastatavate asjaoludega peab üldkogu vajalikuks märkida järgmist. Need isikud, kelle juhtimisõigus peatatakse, soovivad kahtlemata arvamust avaldada eelkõige juhtimisõiguse peatamise vajalikkuse ja kestuse kohta. Tulenevalt sellest, et seaduses sätestatud juhtudel on juhtimisõiguse peatamine kohustuslik, s.t ARK-il puudub õigus jätta juhtimisõigus peatamata, ning seaduses on üheselt määratud ära ka peatamise tähtaeg, ei saa isiku arvamus mõjutada tehtavat otsust ning seega ei ole ka põhjendatud isiku ärakuulamine nendes küsimustes. Kontrollida tuleb aga seda, kas isiku õigus ärakuulamisele on tagatud küsimustes, mille suhtes ARK peab otsust tehes seisukoha võtma. Sellisteks küsimusteks on eeskätt järgmised asjaolud: kas isikul on kehtiv juhtimisõigus; kas isiku suhtes on väärteoasjas tehtud jõustunud karistusotsus, mis võib vastavalt LS §-le 413 olla juhtimisõiguse peatamise aluseks; kas juhtimisõiguse peatamiseks on õiguslik alus; kas isiku suhtes tehtud varasemad karistusotsused on karistusregistri kohaselt kehtivad; kas isik kasutab sõidukit seoses invaliidsusega; kas isiku suhtes tehtud varasem juhtimisõiguse peatamise otsus on täidetud. Nimetatud asjaoludest tuleb väärteomenetluses kontrollida isiku kehtivate karistuste arvu, sest tegemist on isikut iseloomustavate andmetega, mida tuleb KarS § 56 lõike 1 kohaselt karistuse mõistmisel arvesse võtta, hindamaks võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Seega on isikul väärteomenetluse käigus selles küsimuses võimalus esitada oma väiteid. Samas tuleb tõdeda, et ajavahemikul väärteootsuse tegemisest kuni juhtimisõiguse peatamiseni võivad vastavad andmed muutuda. Ülejäänud asjaolusid väärteomenetluses välja ei selgitata ja seal ei tagata isikule võimalust nende kohta arvamust avaldada.
  6. Juhtimisõiguse peatamist reguleeriv liiklusseadus ei keela ARK-il isikut ära kuulata. Isikul on seega õigus pärast väärteomenetluses tehtud karistusotsuse jõustumist pöörduda ARK-i poole seisukohtade esitamiseks asjaolude osas, mis seaduse kohaselt välistavad juhtimisõiguse peatamise. Sellest hoolimata on tema õigust ärakuulamisele riivatud, kuna isikut ei teavitata sellest, kuhu ja mis aja jooksul ta pöörduma peab. Lisaks on juhtimisõiguse peatamise menetluse tähtaeg ARK-is LS § 413 lõike 10 järgi äärmiselt lühike, sest otsus vormistatakse kolme päeva jooksul jõustunud karistusotsuse ARK-i saabumisest. Seega võib olla takistatud isiku õigeaegne taotluste ja seisukohtade esitamine juhtimisõiguse peatamist välistavate asjaolude kohta, millega on piiratud PS §-st 14 tulenevat õigust õiglasele ja tõhusale menetlusele ning esineb PS § 14 riive.
  7. Põhiseaduse § 11 kohaselt võib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, s.t riive peab olema proportsionaalne. 9
(17)3-4-1-2-05 Üldkogu leiab, et sellise piirangu tingib legitiimne eesmärk hoida kokku menetlusele kuluvaid ressursse ja tagada suure hulga sarnaste asjade efektiivne menetlemine (mutatis mutandis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-4-01 – RT III 2001, 6, 63). Statistika näitab, et raskemate liiklusrikkumiste hulk, mille eest on ette nähtud juhtimisõiguse peatamine, on suur.
  3. aastal peatati ARK-i andmeil juhtimisõigus kokku 13 295 korral. On ilmne, et isikute ARK-is ärakuulamine kõigil neil juhtudel oleks ressursimahukas. Samal ajal on juhtimisõiguse peatamise vormistamiseks vajalikud asjaolud üldreeglina õigesti tuvastatavad ka isikut ära kuulamata (nt kehtivate karistuste väljaselgitamisel tuleb lähtuda karistusregistri andmetest) ning isiku ära kuulamata jätmine viib ebaõige otsuseni harvadel juhtudel. Eesmärgi saavutamiseks puudub meede, mis riivaks puudutatud isikute õigusi vähem intensiivselt. Riive on proportsionaalne, kuna ära kuulamata jätmine ei too üldjuhul kaasa ebaõiget lahendit. Lisaks on isikul LS § 41 lõike 10 kohaselt võimalus esitada juhtimisõiguse peatamise otsuse peale kaebus kõrgemalseisvale ametiisikule või vaidlustada see kohtus, mis samuti tagab tema õiguse ärakuululamisele ja võimaldab ühtlasi selgitada oma seisukohti ning esitada taotlusi ja vastuväiteid. Eelnevast tulenevalt ei ole PS § 14 riive intensiivne ja selle kaalub üles avalik huvi juhtimisõiguse peatamise asjade efektiivseks menetlemiseks. V
  4. Järgnevalt vaeb üldkogu käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse aluseks olevates kohtuotsustes esitatud väiteid, mis puudutavad liiklusseaduse vaidlustatud sätete võimalikku vastuolu põhiseaduse § 12 lõike 1 esimesest lausest tuleneva õigusloome võrdsuse põhimõttega.
  5. Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et PS § 12 lõike 1 esimesest lausest tulenev õigusloome võrdsuse põhimõte nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb ka seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  6. aprilli
  7. a otsus asjas nr 3-4-1-2-02 – RT III 2002, 11, 108, p 17; Riigikohtu üldkogu
  8. novembri
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-77-02 – RT III 2002, 32, 345, p 22 ja
  10. märtsi
  11. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 – RT III 2003, 10, 95, p 36.)
  12. Üldkogu märgib, et küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest) saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad, s.t konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras.
  13. Tartu Halduskohus on leidnud,

§ 413

lõiked 1 ja 4 on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna need sätted ei võimalda erinevalt Eesti kodanikest juhtimisõigust peatada samasuguse liiklusrikkumise toime pannud välisriigi kodanikel, kellele on juhiloa väljastanud välisriigi pädev asutus. Seega ei taga seadus halduskohtu arvates kõigi liiklusrikkujate võrdset kohtlemist, seades välisriigi kodanikud võrreldes Eesti kodanikega alusetult eelisolukorda. 42. Üldkogu täpsustab esmalt, et vaidlustatud LS § 413 lõiked 1 ja 4 ei sea ARK-i pädevust isiku juhtimisõiguse peatamisel sõltuvusse mitte isiku kodakondsusest, vaid juhiloa väljaandmise asukohamaast. Samas on õige,

§ 413

lõigetes 1 ja 4 nimetatud liiklusväärteo või -väärtegude kogumi toime pannud isikuid koheldakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas isikule on juhiloa väljastanud 10

(17)3-4-1-2-05 ARK või välisriigi pädev asutus. Juhtimisõiguse peatamine on võimalik üksnes esimesena nimetatud isikute puhul. Üldkogu hinnangul on LS § 413 lõigetes 1 või 4 nimetatud väärteod toime pannud isikud, sõltumata juhiloa väljaandmise kohast, võrreldavas olukorras. Seega tuleb kontrollida, kas nende isikute erinevaks kohtlemiseks juhtimisõiguse peatamisel leidub mõistlik ja asjakohane põhjus.
  1. Üldkogu märgib, et tulenevalt rahvusvahelisest õigusest ei oleks iseenesest välistatud võimalus peatada Eestis juhtimisõigus ka isikutel, kellele on juhiloa väljastanud mõne välisriigi pädev asutus. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
  2. märtsi
  3. a otsuse (RT 1992, 12, 194) kohaselt ühines Eesti Vabariik Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni
  4. aasta teeliikluse alasel Viini konverentsil vastuvõetud teeliikluse konventsiooniga (konventsioon). Konventsiooni art 42 lõige 1 annab osalisriikidele pädevuse võtta juhilt ära õigus kasutada selle riigi territooriumil oma kodumaist või rahvusvahelist juhiluba, kui isik paneb riigi territooriumil toime õigusrikkumise, millega selle riigi seaduste kohaselt kaasneb juhiloa äravõtmine. Samas näeb konventsioon välisriigis välja antud juhtimisõiguse kehtivuse peatamiseks ette kindlad tingimused. Muu hulgas tuleneb konventsiooni art 42 lõike 1 punktist (a), et isikult juhiloa äravõtmise korral tuleb see talle tagastada hiljemalt riigi territooriumilt lahkumisel ning seda ka juhul, kui juhtimisõiguse peatamise tähtaeg ei ole isiku riigist lahkumise hetkeks veel möödunud.
  5. Väärteomenetluse seadustiku § 58 lõige 3 näeb ette, et kui isik rikub seaduse nõudeid ja selle eest on ette nähtud eriõiguse peatamine, võetakse väärteomenetluse alustamisel menetlusaluselt isikult viivitamatult ära eriõigust tõendav dokument, mis lisatakse väärteoasja materjalidele. Samuti sätestab liiklusseaduse § 411 lõige 1, et väärteo toimepanemise korral, mille eest vastavalt sama seaduse §-le 413 on ette nähtud juhtimisõiguse peatamine, võetakse isikult viivitamatult ära juhiluba ja antakse äravõetud juhiloa asemele sõiduki juhtimise ajutine luba. Selline kord on vajalik LS § 413 lõigete 1–8 alusel juhtimisõiguse peatamise tagamiseks (vt Riigikohtu üldkogu
  6. oktoobri
  7. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 – RT III 2004, 28, 298, p 17).
  8. Juhul, kui liiklusseadus näeks ette võimaluse peatada juhtimisõigus isikutel, kelle juhiluba on antud välja mõnes välisriigis, tuleks ka nendelt isikutelt VTMS § 58 lõike 3 ja LS § 411 lõike 1 alusel juhiluba ära võtta. Konventsiooni art 42 lõike 1 punktist (a) lähtudes lasuks Eesti Vabariigil kohustus tagastada äravõetud juhiluba, sõltumata juhtimisõiguse peatamise tähtaja möödumisest, hiljemalt siis, kui välisriigis juhiloa omandanud isik Eesti territooriumilt lahkub. Üldkogu tõdeb, et sellise kohustuse täitmiseks peaks riik kujundama süsteemi välisriigis välja antud juhilubade tagastamiseks. Selline süsteem peaks ühelt poolt tagama, et välisriigis välja antud juhiluba saaks omanikule enne Eestist lahkumist tagastatud, kuid teisalt välistama võimaluse, et riigist lahkumise ettekäändel või lühiajalisel lahkumisel isikule tagastatud juhiluba kasutatakse enne juhtimisõiguse peatamise tähtaja lõppu Eestis edasi. Eeltoodust tulenevalt leiab üldkogu, et eesmärk vältida konventsiooni järgimiseks vajaliku välismaiste juhilubade tagastussüsteemi loomise ja käigushoidmisega seotud kulutusi võib õigustada LS § 413 lõigetes 1 ja 4 nimetatud väärteo toime pannud isikute erinevat kohtlemist juhtimisõiguse peatamisel sõltuvalt juhilubade väljaandmise asukohast.
  9. Lisaks eeltoodule on üldkogu seisukohal, et juhtimisõiguse peatamisel välisriigis väljaantud juhiloa omanike eelistamist võrreldes ARK-ilt juhiloa saanud isikutega õigustab ka asjaolu, et juhiloa väljaandnud riigis võivad liiklusalased õigusnormid Eestis kehtivatest erineda. Seejuures tuleb arvestada, et liiklusõigusrikkumiste toimepanemine ei jäta välisriigi juhiloa omaniku juhtimisõiguse Eesti-sisest kehtivust täielikult mõjutamata. Nimelt kehtib Eesti kodaniku või Eestis elamisluba omava isiku Eestisse elama asumisel tema välisriigis väljaantud juhiluba Eestis 12 kuud, arvates juhiloa omaniku Eestisse elama asumisest või elamisloa väljastamisest (LS § 27 lõike 4 esimene 11
(17)3-4-1-2-05 lause). Kui välisriigis välja antud juhiloa omanikku on Eestis viimase aasta jooksul karistatud liiklusseaduse või selle alusel antud õigusakti nõuete korduva rikkumise eest või sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud juhtimisõiguse peatamine, vahetatakse välisriigis väljaantud juhiluba Eesti juhiloa vastu alles pärast liiklusteooria- ja sõidueksami edukat sooritamist (LS § 27 lõike 4 punktid 1–2).
  1. Eeltoodud põhjustel leiab Riigikohtu üldkogu, et juhtimisõiguse peatamisel LS § 413 lõigetes 1 või 4 nimetatud liiklusalase väärteo või väärtegude kogumi toime pannud isikute ebavõrdne kohtlemine, lähtudes asjaolust, kas juhiloa on välja andnud ARK või välisriigi pädev asutus, ei riku PS § 12 lõike 1 esimeses lauses sätestatud õigusloome võrdsuse põhimõtet.
  2. Tartu Halduskohus on samuti leidnud,

§ 413lõiked 1 ja 4 on ebaproportsionaalsed võrreldes Kar

S § 50 lõikega

  1. Seda põhjusel, et erinevalt liiklusalaseid väärtegusid toime pannud isikute juhtimisõiguse peatamisest LS § 413 alusel on liikluskurjategijatelt KarS § 50 lõike 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisel menetlejale antud kaalutlusõigus. Halduskohtu hinnangul ei ole mõistlikku põhjendust, "miks peab väärteo eest rakendatav piirang olema printsiibis vältimatum kui kuriteo eest kohaldatav piirang".
  2. Üldkogu märgib, et otseselt küll PS § 12 lõike 1 esimesele lausele viitamata on halduskohus sisuliselt asunud seisukohale, et kehtiv õigus asetab liiklusalase väärteo toime pannud isikud alusetult halvemasse olukorda võrreldes isikutega, kes on süüdi tunnistatud liiklusalases kuriteos (KarS §-d 422–424).
  3. Üldkogu ei nõustu Tartu Halduskohtu sellise seisukohaga ja leiab, et liiklusalase väärteo ja liikluskuriteo toime pannud isikud ei ole juhtimisõiguse peatamise või äravõtmise seisukohalt omavahel võrreldavad grupid (vt käesoleva otsuse punkti 40). Isiku süüditunnistamine kuriteos kätkeb endas märkimisväärset ühiskondlikku hukkamõistu, mis ei ole võrreldav väärteokaristuse kohaldamisel tehtava süüetteheitega. Just kriminaalkorras süüditunnistamisest tulenev stigmatisatsioon, samuti kuriteokaristatusega kaasnevad ulatuslikud õiguslikud piirangud (näiteks seoses elukutse ja töökoha valimise vabadusega) ei võimalda nõuda, et väärteo eest juhtimisõiguse peatamisel ei tohiks isiku olukord olla üheski osas ebasoodsam kui liikluskuriteo toimepanijalt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisel. Lisaks märgib üldkogu, et juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistuse koormavust tuleb hinnata koostoimes konkreetse liiklusalase väärteo eest ette nähtud sanktsiooni raskusega. Liiklusalaste väärtegude eest ette nähtud karistused on võrreldes KarS §-des 422–424 sätestatud sanktsioonidega tunduvalt leebemad. Samuti on LS § 413 lõigetes 1 ja 4 sätestatud juhtimisõiguse peatamise tähtaeg lühem KarS § 50 lõikes 1 fikseeritud juhtimisõiguse äravõtmise tähtajast. Neid asjaolusid arvestades ei saa väita, et kaalutlusõiguse puudumine juhtimisõiguse peatamisel asetab liiklusalase väärteo toime pannud isikud võrreldes liikluskurjategijatega kokkuvõttes halvemasse olukorda. Ühtlasi jagab üldkogu seisukohta, et liikluskuriteos süüdimõistetult võib kohus jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes väga erandlikel juhtudel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. veebruari
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-10-03 – RT III 2003, 5, 53, p 7 ja
  6. mai
  7. a määrus asjas nr 3-1-1-69-03 – RT III 2003, 20, 190, p 7).
  8. Eeltoodud põhjustel ei too asjaolu, et erinevalt juhtimisõiguse äravõtmisest KarS § 50 lõike 1 alusel puudub menetlejal LS § 413 lõigete 1 ja 4 alusel juhtimisõigust peatades kaalutlusõigus, kaasa viimati nimetatud sätete vastuolu PS § 12 lõike 1 esimese lausega.
  9. Veel on Tartu Halduskohus osutanud asjaolule,

§ 413

lõike 4 alusel peatatakse isiku juhtimisõigus kuueks kuuks, kui teda on kolmandat korda karistatud LS § 7422

  1. või
  2. lõike järgi lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest. Samas ei peatata isiku juhtimisõigust juhul, kui isik põhjustab kehtivate rikkumiste jadas kolmanda lubatud sõidukiiruse ületamisega liiklusõnnetuse. 12

(17)3-4-1-2-05 Viimati nimetatud juhul karistatakse isikut LS §-s 7417 sätestatud rikkumise eest, mis esmakordsel toimepanemisel juhtimisõiguse peatamist kaasa ei too. Halduskohus järeldas eeltoodust,

§ 413

lõige 4 ei ole püstitatud eesmärgi suhtes kohane, kuna kiiruseületajaid koheldakse erinevalt.

  1. Üldkogu märgib, et ka käesoleval juhul on halduskohus sisuliselt tõstatanud probleemi LS § 413 lõike 4 kooskõlast õigusloome võrdsuse põhimõttega. Küsimus on selles, kas LS § 413 lõige 4 kohtleb juhtimisõiguse peatamisel meelevaldselt ebavõrdselt varem kahel korral LS § 7422 lõigetes 2 või 3 sätestatud väärteo toime pannud isikuid sõltuvalt sellest, kas nimetatud isik paneb oma kolmanda liiklusrikkumisena toime lubatud sõidukiiruse ületamise vähemalt 21 km/h (LS § 7422 lõige 2 või 3) või siis lubatud sõidukiiruse ületamise vähemalt 21 km/h, millega kaasneb varalise kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamine (LS § 7417).
  2. Mööndes LS § 413 üldist sisemist lünklikkust, mis tuleneb selle sätte ülesehitusest, ei ole üldkogu hinnangul eelmises punktis nimetatud isikute grupid siiski omavahel võrreldavad. Hinnates juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistuse koormavust koostoimes konkreetse liiklusalase väärteo eest ette nähtud sanktsiooni raskusega, on oluline arvestada,

§-s 7417 ette nähtud sanktsioon (rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest) ületab nii LS § 7422 lõikes 2 (rahatrahv kuni 50 trahviühikut) kui ka lõikes 3 (rahatrahv kuni 200 trahviühikut või arest) sätestatud sanktsioone. Järelikult ei ole võimalik üheselt väita, et kolmel korral LS § 7422 lõikes 2 või 3 sätestatud väärteo toime pannud isiku, kelle juhtimisõigus peatatakse LS § 413 lõike 4 alusel kuueks kuuks, on seadusandja asetanud kokkuvõttes halvemasse olukorda kui isiku, kes oma kolmanda kiiruseületamisega põhjustab varalise kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustuse. Seega ei anna käsitletav Tartu Halduskohtu motiiv alust tunnistada LS § 413 lõiget 4 vastuolus olevaks PS § 12 lõike 1 esimese lausega. VI

  1. Tartu Halduskohus on asunud seisukohale, et Kaarel Toomi juhtimisõiguse peatamine LS § 41 3 lõike 1 alusel joobes mootorsõiduki juhtimise tõttu riivab menetleja kaalutlusõiguse puudumise tõttu ebaproportsionaalselt isiku liikumisvabadust ja ei võimalda tal täita põhiseaduse § 27 lõikest 5 tulenevat kohustust hoolitseda abivajavate perekonnaliikmete eest ning on seetõttu põhiseadusega vastuolus.
  2. Põhiseaduse § 34 järgi on Eestis seaduslikult viibivatel isikutel õigus vabalt liikuda. Üldkogu arvates piirab mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine isiku võimalust vabalt liikuda. Seega on tegemist K. Toomi liikumisvabaduse riivega. Nagu eespool märgitud, peavad õiguste ja vabaduste riived vastama põhiseaduse §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele. Silmas tuleb pidada ka seda, et põhiseaduse §-s 34 sätestatud liikumisvabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. Seega võib liikumisvabadust piirata üksnes PS § 34 teises lauses nimetatud juhtudel.
  3. Üldkogu varasematest otsustest tuleneb, et juhtimisõiguse peatamine LS § 413 alusel on materiaalses mõttes karistus (vt Riigikohtu üldkogu
  4. oktoobri
  5. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04 – RT III 2004, 28, 297, p 20; Riigikohtu üldkogu
  6. oktoobri
  7. a otsus asjas nr 3-3-1-29-04 – RT III 2004, 28, 298, p 17). Karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toime pannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Siinkohal peab üldkogu vajalikuks rõhutada, et õiguserikkumisele vastava karistuse määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on seadusandjal sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada õigusvastast käitumist 13

(17)3-4-1-2-05 (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03 – RT III 2003, 35, 368). Eelnevast tuleneb, et seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele juhul, kui karistus ei ole ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt ülemäärane.
  3. Üldkogu leiab, et juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistuse eesmärk on praegusel juhul legitiimne, kuna joobnuna mootorsõidukit juhtinud isiku juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on muu hulgas kaitsta teiste isikute elu, tervist ja omandit. Seega on nimetatud liikumisvabaduse piirang kehtestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks.
  4. Mootorsõiduki juhtimise keelamine on tänapäeval levinud karistusliik ja üldkogu arvates efektiivne karistus liiklusalaste õiguserikkumiste eest. Samuti ei ole õiguserikkumise iseloomu arvestades tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusega. Euroopa Komisjoni poolt aastatel 1998–2002 (s.o vaatlusaluste liiklusseaduse muudatuste ettevalmistamise ajal Eestis) Euroopa Liidu liikmesriikide ja assotsieerunud riikide, sealhulgas Eesti liiklusohutuse kohta läbi viidud uuringu tulemustest selgub, et joobes juhtimine on hinnanguliselt ühe neljandiku surmaga lõppenud liiklusõnnetuse põhjuseks (vt SARTRE3 (Social Attitudes to Road Traffic Risk in Europe) projekti raames läbi viidud uuringute tulemusi – http://www.mnt.ee/atp/failid/SARTRE3.pdf). Eestis
  5. aastal läbi viidud liikluskäitumise monitooringust selgus, et Eesti elanikud peavad kõige suuremaks probleemiks purjuspäi autojuhtimist ning on seisukohal, et aastate lõikes (aastatel 2001–2003) on olukord selles osas oluliselt halvenenud (Liikluskäitumise monitooring 2003, IB Stratum, 2003 – http://www.mnt.ee/atp/failid/seletuskiri%20LiMo%202003.pdf).
  6. Üldkogu peab siinkohal vajalikuks märkida, et meedet ei saa ebaproportsionaalseks pidada üksnes menetleja kaalutlusõiguse puudumise tõttu. Teatud juhtudel võib seadusandja jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  7. märtsi
  8. a otsus asjas nr 3-3-1-11-03 – RT III 2003, 8, 84, p 43; Riigikohtu üldkogu
  9. oktoobri
  10. a otsus asjas nr 3-4-1-7-01 – RT III 2001, 26, 280, p 24).
  11. Eeltoodud põhjustel leiab Riigikohtu üldkogu,

§ 413

lõike 1 alusel Kaarel Toomi mootorsõiduki juhtimisõiguse kaalutlusõiguseta peatamise näol ei ole tegemist liikumisvabaduse ebaproportsionaalse riivega.

  1. Järgnevalt analüüsib üldkogu LS § 413 lõike 1 kooskõla põhiseaduse § 27 lõikega
  2. Tartu Halduskohus on kindlaks teinud, et K. Toom elab Võru lähedal maal ja vajab sõidukit korra nädalas Võru linnas elava eaka ema ja liikumispuudega venna eest hoolitsemiseks. Halduskohus on leidnud, et juhtimisõiguse peatamise korral ei ole K. Toomil võimalik täita põhiseaduse § 27 lõikest 5 tulenevat kohustust hoolitseda abivajavate perekonnaliikmete eest.
  3. Üldkogu märgib, et põhiseaduse § 27 lõikest 5 tulenev perekonna hoolitsuskohustus on abivajavate isikute toimetuleku tagamise seisukohalt oluline ja riik ei tohi õigustamatult takistada isikut seda kohustust täitmast. Sellest ei tulene siiski, et riik ei või perekonna abivajavate liikmete eest hoolitsema kohustatud isikut ebasoodsalt mõjutada. Igal üksikul juhul tuleb kõigepealt hinnata, kas riigipoolne sekkumine, käesoleval juhul kaalutlusõiguseta juhtimisõiguse peatamine, raskendab isikul oma perekonna abivajavate liikmete eest hoolitsemist. Jaatava vastuse korral sellele küsimusele tuleb välja selgitada, kas sellist piirangut õigustab mõne põhiõiguse või muu põhiseadusliku väärtuse tagamise vajadus. 14

(17)3-4-1-2-05
  1. Käesolevas asjas soostub üldkogu Tartu Halduskohtu seisukohaga, et juhtimisõiguse peatamine piirab K. Toomi võimalusi oma perekonna abivajavate liikmete eest hoolitseda. Samas ei ole piirang üldkogu hinnangul intensiivne, sest K. Toomilt ei ole ära võetud võimalust jõuda abivajavate perekonnaliikmete juurde muul viisil kui ise mootorsõidukit juhtides. Üldkogu leiab samuti, et juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla abivajavate pereliikmete eest hoolitsemise eeltingimuseks. Tegemist on eriõigusega, mis võimaldab isikul oma põhiõigusi ja kohustusi hõlpsamini realiseerida, kuid mille puudumine ei takista isikul üldjuhul perekonna hoolitsuskohustuse täitmist.
  2. Seega tuleb üldkogul võtta seisukoht, kas käesoleva otsuse punktides 57 ja 58 nimetatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks on kaalutlusõiguseta juhtimisõiguse peatamine perekonna hoolitsuskohustuse õigustatud piirang.
  3. Üldkogu leiab, et juhtimisõiguse peatamisega taotletav isikute elu, tervise ja vara ning õiguskorra kaitse vajadus tervikuna kaalub üles K. Toomi õiguse ja kohustuse hoolitseda oma abivajavate perekonnaliikmete eest tema poolt valitud viisil. Seega peab üldkogu joobnuna mootorsõidukit juhtinud K. Toomi juhtimisõiguse kaalutlusõiguseta peatamist õigustatuks ning põhiseadusega kooskõlas olevaks.
  4. Järgnevalt kontrollib üldkogu Tallinna Halduskohtu taotlusel Toivo Aguraiujal LS § 413 lõike 1 alusel liiklusõnnetusest teatamata jätmise eest kaalutlusõiguseta juhtimisõiguse peatamise kooskõla põhiseaduse § 29 lõikega 1 ja § 19 lõikega 1 Tallinna Halduskohus on seisukohal, et T. Aguraiuja juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lõike 1 alusel olukorras, kus menetlejal puudub selle sätte kohaldamisel kaalutlusõigus, on toonud kaasa tema elukutse ja töökoha valimise vabaduse ja eneseteostuse vabaduse ebaproportsionaalse riive. Tallinna Halduskohus on kindlaks teinud, et T. Aguraiuja töötas juhtimisõiguse peatamise ja kaebuse esitamise ajal Harjumaa Päästeteenistuse tuletõrje-päästetöötajana ja tema töökohustuseks oli operatiivsõiduki juhtimine. Ametiasutuse töö ümberkorraldamise käigus tehti T. Aguraiujale ettepanek jätkata tööd operatiivautojuhi ametikohal. Halduskohus leiab, et kaebaja kaotab juhtimisõiguse peatamise tõttu töö, sest tal ei ole võimalik oma töökohustusi juhtimisõigust omamata täita.
  5. Põhiseaduse § 29 lõike 1 kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asunud varem seisukohale, et põhiseaduse §-s 29 sätestatud subjektiivne õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ei hõlma juba tekkinud töö- või teenistussuhet ega selle lõpetamist (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  6. juuni
  7. a otsus asjas nr 3-4-1-1-97 – RT I 1997, 50, 821;
  8. oktoobri
  9. a otsus asjas nr 3-4-1-2-97 – RT I 1997, 74, 1267;
  10. mai
  11. a otsus asjas nr 3-4-1-4-98 – RT I 1998, 49, 752).
  12. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et isikule peab olema tagatud kohtutee, kui halduse tegevusest sõltub isiku võimalus realiseerida oma põhiseaduslikku õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  13. mai
  14. a otsus asjas nr 3-3-1-20-00 – RT III 2000, 15, 164, p 1). Praegusel juhul sõltub T. Aguraiuja võimalus töötada autojuhina juhtimisõiguse peatamisest. Üldkogu arvates on seega tegemist PS §-s 29 sätestatud elukutse valiku vabaduse riivega. 15
(17)3-4-1-2-05
  1. Järgnevalt kontrollib üldkogu, kas T. Aguraiuja juhtimisõiguse kaalutlusõiguseta peatamine liiklusõnnetusest teatamata jätmise eest kolmeks kuuks kui materiaalses mõttes karistus on käesoleva otsuse punktis 57 nimetatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks proportsionaalne (st mitte selgelt ülemäärane) elukutse valimise vabaduse piirang PS § 11 mõttes. Mootorsõiduki juhtimise keelamine on kaasajal levinud karistusliik, mis kujutab endast efektiivset karistust liiklusalaste õiguserikkumiste eest. Samuti ei ole tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusega, arvestades õiguserikkumise iseloomu. Liikluseeskirja § 227 kohaselt peab liiklusõnnetuses osalenud juht teatama õnnetusest politseile, kui liiklusõnnetuses said viga inimesed või kui varalise kahju korral liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) ei ole vastutuse küsimuses ühel meelel või kahju saaja ei ole teada. Seega on politsei liiklusõnnetusest teavitamine vajalik selleks, et oleks võimalik välja selgitada isik, kes vastutab teiste isikute õigushüvede – tervise või omandi – kahjustamise eest. Selle takistamine kujutab endast olulist rikkumist.
  2. Tallinna Halduskohus on tõstatanud ka T. Aguraiuja eneseteostuse vabaduse riive proportsionaalsuse küsimuse, mainimata seejuures, missugust eneseteostuslikku tegevust kaebaja juhtimisõiguse peatamine piirab. Üldkogu on ka varem asunud seisukohale, et selliseks tegevuseks saab pidada autojuhtimist (vt Riigikohtu üldkogu
  3. aprilli
  4. a määrus asjas nr 3-3-1-69-03 – RT III 2004, 12, 143, p 33).
  5. Samas tuleb silmas pidada, et õigus vabale eneseteostusele, seega ka isiku võimalus autot juhtida, on lähtuvalt põhiseaduse § 19 lõikest 2 piiratud isiku kohustusega austada ja arvestada teiste isikute õiguste ja vabadustega ning järgida seadust. Üldkogu leiab, et käesoleval juhul on seadusandja juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistusega piiranud isiku õigust vabale eneseteostusele just teiste isikute õiguste ja õiguskorra kaitseks (vt käesoleva otsuse p 57).
  6. Käesoleva otsuse punktis 70 toodud põhjustel asub üldkogu seisukohale, et juhtimisõiguse peatamine ei ole ilmselgelt ülemäärane T. Aguraiuja eneseteostuse vabaduse riive. Seega on liiklusõnnetusest teatamata jätmise eest juhtimisõiguse peatamise näol tegemist proportsionaalse ja põhiseadusega kooskõlas oleva eneseteostusvabaduse piiranguga.
  7. Tartu Halduskohus leiab, et XX-i juhtimisõiguse peatamine korduva lubatud sõidukiiruse ületamise eest LS § 413 lõike 4 alusel kuueks kuuks kujutab endast menetlejal kaalutlusõiguse puudumise tõttu ebaproportsionaalset ettevõtlusvabaduse riivet ja raskendab XX-il perekonna hoolitsuskohustuse täitmist. Halduskohtu otsuse kohaselt on XX OÜ Northfors ainus osanik ja juhatuse liige. Ilma mootorsõiduki juhtimisõiguseta on tal halduskohtu arvates võimatu ettevõtet käigus hoida. Ettevõttest saadav tulu on tema perekonna peamine sissetulekuallikas. Tööst ja sissetulekust ilmajäämine toob tema pere jaoks kaasa rasked majanduslikud tagajärjed. Lisaks sellele vajab ta sõidukit iga päev selleks, et viia oma lapsed 7 km kaugusel asuvasse lasteaeda. Üks lastest on raske puudega.
  8. Üldkogul puudub piisav ülevaade asjaoludest, hindamaks, kas käesoleval juhul on tegemist ettevõtlusvabaduse riivega. Samuti ei ole üldkogul ebapiisavate andmete tõttu võimalik otsustada selle üle, kas tööst ja sissetulekust ilmajäämine seab ohtu XX-i perekonna hoolitsuskohustuse täitmise. 16
(17)3-4-1-2-05
  1. Üldkogu on seisukohal, et kaalutlusõiguseta juhtimisõiguse peatamine raskendab XX-il oma raske puudega lapse eest hoolitsemist. Seega on tegemist põhiseaduse § 27 lõikest 3 tuleneva hoolitsuskohustuse täitmise võimaluste piiranguga. Järgnevalt analüüsib üldkogu, kas tegemist on õigustatud piiranguga, arvestades, et piirangut võib õigustada teine põhiõigus või põhiseaduslik väärtus.
  2. Üldkogu märgib, et ka käesoleval juhul on juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks otsuse punktides 57 ja 58 nimetatud õiguskorra ja isikute elu, tervise ning omandiõiguse kaitse vajadus. Nende eesmärkide näol on tegemist väga kaalukate põhiseaduslike huvidega, mis kaaluvad XX-i hoolitsuskohustuse piirangu üles. Seetõttu tuleb juhtimisõiguse peatamisega XX-i perekonna hoolitsuskohustuse täitmise võimaluste kitsendamine lugeda õigustatuks ja põhiseadusega kooskõlas olevaks. VII
  3. Eespool nimetatud põhjustel jätab Riigikohtu üldkogu käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas Tartu, Tallinna ja Jõhvi halduskohtute taotlused rahuldamata ja LS § 413 lõiked 1, 4 ja 8 põhiseadusevastaseks tunnistamata. Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu, Peeter Vaher 17
(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.