Kohtunike Tõnu Antoni, Indrek Koolmeistri, Julia Laffranque'i, Jüri Põllu ja Harri Salmanni eriarvamus
- Riigikohtu üldkogu enamus on leidnud, et mootorsõiduki juhil on võimalik hästi ette näha, millised tagajärjed tema õigusvastase tegevusega kaasnevad ning väärteomenetluse käigus end nende eest kaitsta (otsuse punktid 31-37). Nimetatud seisukohaga ei saa nõustuda järgmistel põhjustel: 1) väärteomenetluses ei teki ega saagi tekkida küsimust juhtimisõiguse peatamisest. Isik ei anna ütlusi seoses võimaliku juhtimisõiguse peatamisega, samuti ei kuulu tõendamisesemesse selle tuvastamine, kas esinevad juhtimisõiguse peatamise tingimused. Ainuüksi asjaolust, et eriõigust tõendav dokument võetakse ära Liiklusseaduse nende sätete rikkumisel, mille eest on ette nähtud eriõiguse peatamine, ei saa teha järeldust, et isiku kaitseõigus on tagatud. Üldjuhul saab isik väärteomenetluse käigus tõepoolest teada eelseisvast võimalikust juhtimisõiguse peatamisest, mis aga ei ole võrdväärne isiku ärakuulamisega või laiemalt - tema kaitseõiguse tagamisega juhtimisõiguse peatamise kui karistuse suhtes. Kaitseõiguse tagamise aspektist ei oma tähendust ka see iseenesest õige väide, et sõidukijuht peab teadma liiklusalaseid õigusnorme ning nende rikkumise õiguslikke tagajärgi. 2) väärteomenetluse käigus ei määrata, kas ja millise sätte alusel juhtimisõigus peatatakse ega kaaluta juhtimisõiguse peatamist. Väärteomenetluse otsus sisaldab osunduse äravõetud juhiloaga toimimise kohta - juhiluba saadetakse ARK-ile juhtimisõiguse peatamise otsustamiseks LS § 413 alusel. Juhtimisõiguse peatamisel kohaldatava sätte määrab ARK. Seetõttu ei ole isikul isegi hüpoteetiliselt võimalik väärteomenetluses enne menetlust ARK-is kaitseõigust kasutada. Kohtuotsuse väide, et väärteomenetluses tuleb kontrollida kehtivate karistuste arvu, ei seondu juhtimisõiguse peatamise kvalifikatsiooni määramisega, mis toimub ARK-is. 3) isikul puudub võimalus kaitseõiguse teostamiseks ka ARK-is. Isik ei tea, millal ja millisel aadressil tema dokumendid edasi liiguvad, kes ja millal juhtimisõiguse peatamise asja menetleb. Liiklusseadusest tulenev menetluskord (sh § 413 lg 10) välistab isiku teavitamise ka ARK-i initsiatiivil. Väide, et Liiklusseadus ei keela ARK-il isikut ära kuulata, on osaliselt formaalselt õige, kuid sisult väär. Ka formaalselt tuleb arvestada, et selline ärakuulamine toimuks kas rikkudes LS § 413 lg-s 10 sätestatud tähtaega või HMS-s sätestatud põhimõtteid. 4) kuigi üldkogu enamus möönab PS § 14 riivet, leitakse otsuses, et riive ei ole intensiivne ja selle kaalub üles avalik huvi juhtimisõiguse peatamise asjade efektiivseks menetlemiseks ning ära kuulamata jätmine ei too üldjuhul kaasa ebaõiget lahendit (otsuse punkt 37). On selge, et õigusmenetlustes isiku ärakuulamine asja suulise arutamise vormis, samuti muude subjektiivsete menetlusõiguste tagamine nõuab halduselt ja kohtult ressursse ning võib olla ressursimahukas. See asjaolu aga ei saa olla määrav kaitseõiguse välistamise põhjendamisel, kui kohaldatakse meedet, mis on karistus Põhiseaduse § 23 mõttes. Üldkogu ei ole võtnud arvesse ega käsitlenud ärakuulamisõiguse tagamise üldkogule teadaolevaid teisi võimalusi. Üheks selliseks võimaluseks on isiku informeerimine alustatud juhtimisõiguse peatamise menetlusest ja kirjalike vastuväidete esitamise võimalusest. Võimalik on ka tingimusliku peatamisteatise koostamine, mis omandab otsuse jõu siis, kui isik ei esita vastuväiteid ega taotle asja arutamist. Kõikide taoliste võimaluste kasutamine tagab piisava ärakuulamisõiguse suhteliselt säästlikul viisil. Juhtimisõiguse peatamise otsuse tegemine viivitamatult väärteootsuse jõustumise järgselt ei ole vajalik, kuna viimase rikkumise toimepanemise ja juhtimisõiguse peatamise vahel on tavaliselt pikk ajavahemik, mille kestel isik kasutab juhtimisõigust. Ärakuulamisõigust ei saa välistada ka põhjendusega, et üldjuhul on peatamisotsus õige. Õigete (seaduslike) peatamisotsuste kõrval esineb ka ekslikke otsuseid, mida saaks vältida ärakuulamisõiguse kasutamisel. Olulisem on aga see, et ärakuulamisõigus on olemuselt substantiivne õigus. Menetluse õiguspärasusele antav hinnang ei saa sõltuda sellest, kas ärakuulamata jätmine viib enamasti õigele tulemusele või mitte. Ärakuulamine aitab kaasa veendumuse kujunemisele, et juhtimisõiguse peatamine on ka konkreetsel juhtumil õiglane. Leiame, et Põhiseaduse § 23 kaitsealas oleva sunnivahendi kohaldamine ilma kaitseõiguse tagamiseta on põhiseadusevastane.
- Üldkogu enamus leidis, et juhtimisõiguse peatamine on karistus materiaalses mõttes just seetõttu, et haldusorgan ei hinda juhtimisõiguse peatamisel isikust lähtuvat liiklusohtu täiendavalt ning juhtimisõiguse peatamine sõltub väärteomenetluses tuvastatud rikkumisest ja süüst (otsuse punkt 29). See kohtu seisukoht pole õige. Sunnivahendit saab käsitada karistusena materiaalses mõttes siis, kui teda kohaldatakse õigusrikkumise järelmina, ta evib karistuse olemust ja eesmärki ning on piisavalt raske, olemaks võrreldav karistustega formaalses mõttes. Asjaolu, et haldusorganil puudub kaalutlusõigus ning mitmed sunnivahendi kohaldamise asjaolud on välja selgitatud teises menetluses, ei oma määravat tähendust vahendi olemuse ja liigi määratlemisel. Siinjuures ei ole korrektne ka nn ühtse menetluse käsitlus. Näiteks juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lõigete 2 kuni 8 alusel eeldab mitme jõustunud karistusotsuse olemasolu. ARK peab tuvastama, kas isik on toime pannud peatamise aluseks olevale konkreetsele teokoosseisule vastavad liiklusalased väärteod, kas vastavad karistusotsused on jõustunud ning kas karistusregistri andmetel on need karistused kehtivad. Seega teokoosseis enamasti ei piirdu üksnes viimase rikkumisega. Seda arvestades viiks üldkogu seisukoht ainuvõimalikule järeldusele, et kõik eelnevad väärteomenetlused ja järgnev juhtimisõiguse peatamine on üks tervikmenetlus. Selline järeldus on aga ebamõistlik ja õiguslikult ekslik. Ühtne tervikmenetlus ei sobi ka kehtiva õiguse raamidesse üldisemalt. Loa- ja registreerimisrežiimi raames esineb suur hulk haldusõiguslikke menetlusi, mille käigus kohaldatakse sunnivahendit seetõttu, et isik on eelnevalt toime pannud väärteo ja selle eest karistatud. Vaevalt saab selliseid haldusmenetlusi aga lugeda vastava väärteomenetlusega ühtseks tervikuks.
- Üldkogu poolt menetletud ja käesoleva otsusega hõlmatud kohtuasjades ei ole halduskohtud piisavalt välja selgitanud kõiki asjaolusid, mis on vajalikud selleks, et otsustada, kas juhtimisõiguse peatamise kohaldamine on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Samas kehtiva LS § 413 ja juhtimisõiguse peatamise menetluse regulatsiooni tõttu võib juhtimisõiguse peatamine osutuda praktikas proportsionaalseks meetmeks vaid juhuslikult. Seadusandja poolt kehtestatud fikseeritud sunnivahendi kaalutlusõiguseta kohaldamine võib olla põhjendatud pisideliktide korral, mitte aga PS § 23 kaitsealas oleva karistuse korral. Veenev ei ole ka üldkogu põhjendus, et liiklusalase väärteo toimepannud isiku suhtes kohaldatud väärteokaristus koos juhtimisõiguse peatamisega on tunduvalt leebem kuriteo sooritanud isiku suhtes kohaldatavast põhija lisakaristusest.