Obsah (10)

§ 386§ 390§ 394§ 345§ 344§ 64§ 74§ 68§ 75§ 15

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-34-05 Otsuse kuupäev 27. juuni 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi Denis Beliakov

§ 386

lg 1, § 390 lg 1 - § 22 lg 3, § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 345 lg 1 järgi; Andrey Mikhaylovi süüdistuses

§ 386

lg 1, § 390 lg 1 - § 22 lg 3, § 394 lg 2 p-de 2 ja 3, § 344 lg 1 ning § 345 lg 1 järgi; J. A. süüdistuses

§ 386lg 1 - § 22 lg 3 ja § 390 lg 1 - § 22 lg 3 järgi; S.

S. süüdistuses

§ 386lg 1 - § 22 lg 3 ja § 390 lg 1 järgi; V.

S. süüdistuses

§ 386lg 1 - § 22 lg 3 ja § 390 lg 1 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 2-1/893/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Maria Sutt ja J. A. kaitsja vandeadvokaat Merike Borunova, kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev
3. aprill 2005 Istungil osalenud isikud Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristel Siitam-Nyiri, J. A. kaitsja vandeadvokaat Merike Borunova ja Denis Beliakovi ning Andrey Mikhaylovi kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa RESOLUTSIOON
4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
5. detsembri
6. a otsus osas, millega tühistati Tallinna Linnakohtu
7. septembri
8. a otsus Denis Beliakovilt ja Andrey Mikhaylovilt solidaarselt Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse kaudu) kasuks 12 408 712 krooni väljamõistmises ja tehti tsiviilhagi lahendamisel uus otsus.
9. Jõustada eelmises punktis nimetatud osas Tallinna Linnakohtu
10. septembri
11. a otsus.
12. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
13. J. A. kaitsja kassatsioon rahuldada.
14. Prokuröri kassatsioon jätta rahuldamata.
15. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel kaitsjatasu 7120 (seitse tuhat ükssada kakskümmend) krooni Merike Borunova Advokaadibüroo kasuks.
16. Välja mõista J. A-lt riigieelarve tuludesse (Rahandusministeerium a/a 10220034800017 viitenumber 2800050562) 7120 (seitse tuhat ükssada kakskümmend) krooni kaitsjatasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
17. Tallinna Linnakohtu
18. septembri
19. a otsusega tunnistati Denis Beliakov ja Andrey Mikhaylov süüdi ja neid karistati

§ 386

lg 1 järgi 2-aastase vangistusega,

§ 390

lg 1 - § 22 lg 3 järgi 3-aastase vangistusega,

§ 394

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 5-aastase vangistusega ja

§ 345lg 1 järgi 5-kuulise vangistusega.

A. Mikhaylov tunnistati süüdi ja teda karistati ka

§ 344

lg 1 järgi 5-kuulise vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõistis kohus nii D.

Beliakovile kui A. Mikhaylovile liitkaristuse 5 aastat vangistust.

§ 74

lg 2 alusel määras kohus mõistetud vangistusest kohesele ärakandmisele 3 aastat, jättes ülejäänud osa vangistusest tingimisi 3-aastase katseajaga kohaldamata.

§ 68lg 1 alusel arvas kohus D.

Beliakovi ja A. Mikhaylovi karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja. Linnakohus pani kummalegi kohtualusele kohustuse täita käitumiskontrolli jooksul

§ 75

lg-s 1 sätestatud nõudeid ja hüvitada katseaja lõpuks kuriteoga tekitatud kahjust vähemalt 100 000 krooni. Kohus määras, et D. Beliakovile ja A. Mikhaylovile määratud katseaeg hakkab kulgema neile mõistetud reaalse vangistuse ärakandmisest ning mõistis kuriteoga tekitatud kahju katteks D. Beliakovilt ja A. Mikhaylovilt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja 12 408 712 krooni. 2.

§ 386lg 1 järgi tunnistati D.

Beliakov ja A. Mikhaylov süüdi selles, et nad esitasid maksuhaldurile OÜ Landoil ja OÜ Anter Group käibedeklaratsioonides valeandmeid, mille tagajärjel jäi riigile laekumata 2 746 089 krooni OÜ Landoil ja 1 342 175 krooni OÜ Anter Group poolt tasumisele kuulunud käibemaksu. 3.

§ 390lg 1 - § 22 lg 3 järgi tunnistati D.

Beliakov ja A. Mikhaylov süüdi selles, et nad aitasid kaasa S. S. ja V. S. poolt osaühingute Landoil ja Anter Group tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmisele. Selle tagajärjel jäi riigile laekumata tulumaksu 5 296 211 krooni OÜ-lt Landoil ja 3 024 237 krooni OÜ-lt Anter Group. 4.

§ 394lg 2 p-de 2 ja 3 järgi tunnistati D.

Beliakov ja A. Mikhaylov süüdi selles, et nad tegid käesoleva otsuse punktis 2 märgitud kuriteo tulemusel saadud rahaga (4 088 264 krooni) tehinguid, mille eesmärk oli vara tegeliku omaniku ja selle ebaseadusliku päritolu varjamine. Need tehingud toimusid järgmistel asjaoludel. D. Beliakov sõlmis lepingud kahe maasturi - maksumusega vastavalt 885 249 krooni ja 778 846 krooni ning 46 senti - liisimiseks. Lepingute sõlmimiseks kasutas D. Beliakov võltsitud palgatõendeid. Lepingujärgseid makseid tasus D. Beliakov liisingufirmale kas sularahas või läbi oma abikaasa arvelduskonto. Viimasel juhul andis D. Beliakov vajaliku summa raha vahetult enne maksegraafikus sätestatud tähtaega sularahas abikaasale, kes maksis selle oma kontole ja tegi ülekande liisingufirmale. Ka A. Mikhaylov sõlmis lepingud kahe sõiduauto - maksumusega vastavalt 623 194 krooni ja 30 senti ning 785 192 krooni ja 61 senti - liisimiseks. Lepingute sõlmimiseks kasutas temagi võltsitud palgatõendeid. Lepingujärgseid makseid tasus ta liisingufirmale, sarnaselt D. Beliakoviga, kas sularahas või läbi oma elukaaslase arvelduskonto. 5.

§ 345lg 1 järgi tunnistati D.

Beliakov ja A. Mikhaylov süüdi võltsitud palgatõendite kasutamises liisingulepingute sõlmimisel. A. Mikhaylov tunnistati

§ 344lg 1 järgi süüdi ka enda kasutatud palgatõendite võltsimises.

6. Sama kohtuotsusega tunnistati J. A. süüdi ja teda karistati

§ 386

lg 1 - § 22 lg 3 järgi 6-kuulise vangistusega ja

§ 390lg 1 - § 22 lg 3 järgi 1 aasta ning 6 kuu pikkuse vangistusega.

Kohus mõistis J. A-le

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuse 1 aasta ja 6 kuud vangistust, jättes selle

§ 74lg 1 alusel tingimisi 18-kuulise katseajaga kohaldamata.

J. A. tunnistati

§ 386lg 1 - § 22 lg 3 järgi süüdi selles, et ta aitas kaasa D.

Beliakovi ja A. Mikhaylovi poolt OÜ Landoil käibedeklaratsioonides valeandmete esitamisele.

§ 390lg 1 - § 22 lg 3 järgi tunnistati J.

A. süüdi selles, et ta aitas kaasa S. S. poolt OÜ Landoil tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmisele.

1. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka S. S. ja V. S. kuid nende osas ei ole kassatsiooni esitatud.
2. Põhistades D. Beliakovi ja A. Mikhaylovi süüditunnistamist

§ 394lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, sedastas linnakohus järgmist.

Kriminaalasja materjalidega on tõendatud, et maksude väärarvestamise ja tasumata jätmise tagajärjel tekkis D. Beliakovil ja A. Mikhaylovil illegaalne sissetulek, mille õiguspärasesse käibesse laskmiseks oli vaja selle ebaseaduslikku päritolu varjata, et mitte sattuda uurimisorganite huviorbiiti. Legaalset sissetulekut ületavaid kulutusi tegid kohtualused varjatult, kasutades selleks võltsitud palgatõendeid ja oma lähedaste pangaarveid. Rahapesu kui süüteo puhul on vajalik eelnev kuritegu. Antud juhul oli eelnevaks kuriteoks D. Beliakovi ja A. Mikhaylovi poolt maksude väärarvutuse esitamine maksuhaldurile, mille tulemusena jäi riigieelarvesse laekumata 4 088 264 krooni käibemaksu. Vara muundamine toimus õigustoimingutega, mis seisnesid rendilepingute sõlmimise tulemusena saadud sõidukite kasutusõiguse omandamises. Eesmärgiga varjata raha ebaseaduslikku päritolu esitasid D. Beliakov ja A. Mikhaylov liisingufirmale võltsitud palgatõendid, mis pidid tõendama nende legaalset igakuist sissetulekut. Ühtlasi eesmärgiga varjata raha tegelikku omanikku tasusid D. Beliakov ja A. Mikhaylov igakuiseid makseid ülalnimetatud lepingute eest oma abikaasa ja elukaaslase pangaarvete kaudu.

1. Linnakohus luges kriminaalasjas esitatud Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse kaudu) tsiviilhagi summas 12 408 712 krooni põhjendatuks ja rahuldas selle. Seejuures märkis kohus, et kohtualused kannavad vastutust tekitatud kahju eest nende kuriteoepisoodide osas, milles on kohtu poolt tuvastatud nende ühine osavõtt. OÜ-ga Landoil seotud kuriteoepisoodidega tekitatud kahju eest summas 8 042 300 krooni peaksid solidaarselt vastutama D. Beliakov, A. Mikhaylov, J. A. ja S. S. OÜ-ga Anter Group seotud kuriteo-episoodidega tekitatud kahju eest summas 4 366 412 krooni aga solidaarselt D. Beliakov, A. Mikhaylov ja V. S. Kuid tuginedes Võlaõigusseaduse §-le 1050, leidis linnakohus, et tsiviilhagi hüvitamise kohustus tuleb panna üksnes D. Beliakovile ja A. Mikhaylovile. Kohus põhjendas seda asjaoluga, et kuritegu juhtisid ja seeläbi kogu kasu said A. Mikhaylov ja D. Beliakov ning et J. A., S. S.ja V. S. said oma tegevuse eest tasu vaid 3000 krooni kuus. Lisaks sellele on S. S.ja V. S. invaliidid ning J. A. on haige inimene, kes on raskes materiaalses olukorras.
2. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid D. Beliakov, tema kaitsja vandeadvokaat Jelena Benevolenskaja, A. Mikhaylov ja tema kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa. D. Beliakovi kaitsja taotles kaitsealuse õigeksmõistmist

§ 394

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning ülejäänud kuritegude eest mõistetud karistuste kergendamist. Samuti palus kaitsja realiseerida tsiviilhagi katteks üksnes 1/2 arestitud korterist, kuna tegemist on abikaasade ühisvaraga. D. Beliakovi apellatsioonis esitatud taotlused kattusid kaitsja taotlustega. Täiendavalt palus D. Beliakov tsiviilhagi väljamõistmist ka J. A-lt, S. S-lt ja V. S-lt. A. Mikhaylovi kaitsja taotles Tallinna Linnakohtu otsuse tühistamist kaitsealuse süüditunnistamises

§ 386lg 1, § 390 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning A.

Mikhaylovi õigeksmõistmist nendes kuritegudes. Samuti taotles kaitsja A. Mikhaylovile kergema liitkaristuse mõistmist ja märkis, et kohus on põhjendamatult mõistnud kuriteoga tekitatud kahju välja üksnes A. Mikhaylovilt ja D. Beliakovilt. A. Mikhaylov palus end õigeks mõista

§ 386lg 1 ja § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning kergendada karistust.

Samuti taotles ta tsiviilhagi katteks arestitud korteri realiseerimist üksnes 1/2 ulatuses ja kohtuotsuse tühistamist selles osas, millega vabastati kaaskohtualused J. A., S. S. ja V. S. kuriteoga tekitatud kahju hüvitamisest.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu otsus D. Beliakovi ja A. Mikhaylovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 394

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, samuti nendele isikutele mõistetud liitkaristuse, katseaja kulgemise alguse ja tsiviilhagi osas. Ringkonnakohtu otsusega mõisteti D. Beliakov ja A. Mikhaylov

§ 394

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi õigeks.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti neile liitkaristus 3 aastat vangistust, mis jäeti

§ 74lg 1 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata.

Ringkonnakohus pani mõlemale kohtualusele kohustuse täita käitumiskontrolli jooksul

§ 75

lg-s 1 sätestatud nõudeid ja hüvitada katseaja lõpuks kuriteoga tekitatud kahjust vähemalt 100 000 krooni. Katseaja alguseks luges ringkonnakohus linnakohtu otsuse tegemise kuupäeva. D. Beliakov ja A. Mikhaylov vabastati vahi alt ja nende vahi all viibitud aeg arvati karistusaja hulka. Ringkonnakohus mõistis Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja Maksukeskuse kaudu) kasuks välja J. A-lt ja S. S-lt solidaarselt 804 230, V. S-lt 436 641 ning D. B-lt ja A. M-lt solidaarselt 11 167 841 krooni. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata. 12. Seoses D. Beliakovi ja A. Mikhaylovi õigeksmõistmisega

§ 394lg 2 p-de 2 ja 3 märkis ringkonnakohus järgmist.

Kriminaalasjas on tõendatud õigustoimingute tegemine kuritegeliku kasumiga. Võltsitud palgatõendite esitamisega liisingufirmadele on täidetud ka rahapesu obligatoorne koosseisuline tunnus - vara ebaseadusliku päritolu varjamise eesmärk. Rahapesu koosseis näeb aga ette, et üheaegselt esineks nii vara ebaseadusliku päritolu kui ka selle vara tegeliku omaniku varjamise eesmärk. Sisuliselt tähendab vara tegeliku omaniku varjamine seda, et rahapesu toimepanija seos kuriteo läbi omandatud varaga ei ole enam dokumentaalselt jälgitav. D. Beliakov ja A. Mikhaylov sõlmisid neile süüksarvatud lepingud enda nimel, ise tegid nad ka osa vara väljaostumaksetest. Mõlemad süüdistatavad olid enda sõlmitud rendilepingute objektiks olevate sõidukite valdajad. Olukord, kus enda nimel sõlmitud rendilepingu igakuiseid makseid tasutakse enda nimelt, kuid läbi perekonnaliikme pangakonto, ei distantseeri vara valdajat varast selliselt, et vara tegelikku omanikku ei oleks võimalik tuvastada. Ringkonnakohtu hinnangul olnuks alust rääkida vara tegeliku omaniku varjamisest juhul, kui rendilepingud oleksid sõlmitud variisikute nimel ja variisikud oleks olnud märgitud rendilepingu objektiks oleva vara valdajaks, kuid rendimakseid oleksid tegelikult tasunud ja vara tegelikult kasutanud süüdistatavad.

1. Eesti Vabariigi tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas leidis ringkonnakohus, et J. A., S. S. ja V. S. täielik vabastamine kahju hüvitamisest ei ole põhjendatud. Nad on täisealised isikud, kes said aru oma tegude tähendusest ning olid võimelised neid juhtima. Samuti said J. A., S. S. ja V. S. süstemaatiliselt tasu kuriteo toimepanemise eest. Sellest tulenevalt leidis ringkonnakohus, et linnakohtu poolt kahju hüvitamisest vabastamisel arvestatud asjaolud annavad aluse üksnes vähendada J. A., S. S. ja V. S. osa kahju hüvitamisel. Kohus jõudis järeldusele, et õiglane ja igati põhjendatud oleks sisse nõuda J. A-lt ja S. S-lt solidaarselt 10% OÜ-ga Landoil seotud kuriteoepisoodidega tekitatud kahjust ehk 804 230 krooni. 90% nimetatud episoodidega tekitatud kahjust - seega 7 238 070 krooni - peavad hüvitama solidaarselt D. Beliakov ja A. Mikhaylov. 10% OÜ-ga Anter Group seotud kuriteoepisoodidega tekitatud ehk 436 641 krooni tuleb sisse nõuda V. S-lt ning ülejäänud summa, s.o. 3 929 771 krooni solidaarselt D. Beliakovilt ja A. Mikhaylovilt. Kokku tuleb D. Beliakovilt ja A. Mikhaylovilt solidaarselt välja mõista 11 167 841 krooni. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Maria Sutt ja J. A. kaitsja vandeadvokaat Merike Borunova.
3. Prokuröri kassatsioonis palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus D. Beliakovi ja A. Mikhaylovi

§ 394

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi õigeksmõistmises ja neile kohaldatud karistuse osas ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Oma taotlust põhistab prokurör järgmiselt. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu otsuses märgituga, mille kohaselt

§-s 394 sätestatud kuriteokoosseisu realiseerimiseks peab teo toimepanijal üheaegselt esinema nii vara tegeliku omaniku kui selle ebaseadusliku päritolu varjamise eesmärk. Ka juhul, kui varjatakse üksnes vara ebaseaduslikku päritolu, on illegaalne tulu isiku kavatsetud tegevuse läbi varjatult õiguskäibesse toimetatud. Kuriteo tulemusel saadud vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on omavahel nii tihedas korrelatiivses seoses, et tegelikult ei ole võimalik tuvastada ühte ilma teiseta. Antud juhul on rahapesu objektiks OÜ Landoil ja OÜ Anter Group poolt riigile tasumata jäänud käibemaks osaühingute arveldusarvetelt välja võetud sularaha. "Vara tegeliku omanikuna" rahapesu koosseisu tähenduses tulebki käesolevas kriminaalasjas mõista osaühinguid Anter Group ja Landoil. Kasutades võltsitud palgatõendeid, varjasid A. Mikhaylov ja D. Beliakov liisingumaksete tasumiseks kasutatud raha tegelikku omanikku selliselt, et näitasid nagu kuuluks raha neile palgatuluna, kuigi tegelikult oli see osaühingute Landoil ja Anter Group vara, millele kuulus riigi nõudeõigus. Oluline on eristada vara, mis on kuriteo tulemusel saadud ja vara, mida eelmise arvel soetatakse. Rahapesu koosseisu realiseerimiseks ei pea isik varjama mitte vara, mida soetatakse, vaid kuriteo tulemusel saadud vara, mida muundatakse. Seega ei ole tähtsust asjaolul, et D. Beliakov ja A. Mikhaylov ei varjanud liisingulepingute alusel soetatud vara, s.o sõiduautosid. Ekslik on ringkonnakohtu väide ka selle kohta, et vara tegelikku omanikku pole võimalik varjata, kui tasumine toimub läbi perekonnaliikme arveldusarve. Õiguslikus mõttes on suur erinevus, kas vara kuulub isikule või tema perekonnaliikmele.

1. Vastuses prokuröri kassatsioonile palub A. Mikhaylovi kaitsja vandeadvokaat N. Lausmaa jätta nimetatud kassatsioon rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaitsja leiab, et omakasulise kuriteo läbi saadud tulu enda kasuks pööramine ei täida rahapesu koosseisu. Vastasel korral tuleks rahapesu eest vastutusele võtta iga omakasulise kuriteo toimepanija, kes ostab kuritegelikul teel omandatud vara eest näiteks toiduaineid või alkoholi, kuna ka sellisel juhul on tegemist kuritegelikul teel saadud vara legaalsesse käibesse pööramisega. Samuti on kaitsja arvates küsitav, kas kaasnevalt maksukuriteoga on üldse võimalik esitada isikule süüdistust rahapesus.
2. J. A. kaitsja vandeadvokaat M. Borunova taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega J. A-lt mõisteti Eesti Vabariigi tsiviilhagi katteks välja 804 230 krooni. Kaitsja palub tsiviilhagi osas jõustada linnakohtu otsuse, mis ei käsitlenud J. A-lt kuriteoga tekitatud kahju väljamõistmist. Kassaator märgib, et ringkonnakohus ei edastanud J. A-le ega tema kaitsjale D. Beliakovi, A. Mikhaylovi ja nende kaitsjate apellatsioone, nagu ka kohtukutset ringkonnakohtu istungile, mistõttu nad ringkonnakohtu istungil ei osalenud. Seetõttu puudus neil ka võimalus vastuväidete esitamiseks. Seega esineb ringkonnakohtu otsuse puhul KrMS § 339 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud kriminaal-menetlusõiguse oluline rikkumine. Samuti on rikutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg 1 ja lg 3 punkti b nõudeid. Tulenevalt KrMS §-st 340 on ringkonnakohtul õigus teha süüdistatava olukorda raskendav otsus üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. Käesolevas asjas prokurör linnakohtu otsust ei apelleerinud. Arutades süüdistatavate D. Beliakovi ja A. Mikhaylovi ning nende kaitsjate apellatsioone, ei olnud ringkonnakohtul õigust võtta arutlusele J. A. olukorda halvendavat küsimust - temalt tsiviilhagi väljamõistmist. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud tsiviilhagi väljamõistmist J. A-lt, kellel erinevalt kõigist teistest süüdistatavatest puudus OÜ Landoil tegevuse üle nii formaal-juriidiline kui ka tegelik võim. Samuti jättis ringkonnakohus oma põhjendustes tähelepanuta, et rahalised vahendid, mis pärinesid OÜ Landoil maksupettusest, ei läinud J. A. käsutusse. J. A. käitumise ja Eesti Vabariigile tekitatud kahju vahel puudub põhjuslik seos VÕS § 127 mõttes.
3. Riigikohtu istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled varem esitatud kirjalike seisukohtade ja nendes sisalduvate taotluste juurde. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
4. Käsitledes ringkonnakohtu poolt D. Beliakovi ja A. Mikhaylovi õigeksmõistmist

§ 394

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi esitatud süüdistuses ja prokuröri kassatsioonis esitatud väiteid, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist.

1. Karistusseadustiku § 394 näeb ette vastutuse rahapesu eest (enne
2. septembrit 2002 nägi sellise vastutuse ette KrK § 14815). D. Beliakovile ja A. Mikhaylovile esitatud süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemise ajal kehtinud Rahapesu tõkestamise seaduse (edaspidi RpTS) § 2 sätestas, et rahapesu on kriminaalkorras karistatava teo otsese tulemusena saadud vara muundamine, üleandmine või varaga õigustoimingute sooritamine, mille eesmärgiks või tagajärjeks on selle vara tegeliku omaniku ning ebaseadusliku päritolu varjamine. Praegu kehtiv Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi RpTRTS) § 2 määratleb rahapesu kui kuriteo tulemusena või sellises teos osalemise eest saadud vara omandamist, valdamist, kasutamist, muundamist, üleandmist või varaga tehingute või toimingute sooritamist, mille eesmärk või tagajärg on selle vara tegeliku omaniku ning ebaseadusliku päritolu varjamine.
3. Erinevalt mitmetest teistest riikidest ei ole Eesti seadusandja piiranud selliste kuritegude (nn eelkuritegude) ringi, mille tulemusena saadud vara võib olla rahapesu objektiks. Seetõttu ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium D. Beliakovi ja A. Mikhaylovi kaitsja seisukohaga, nagu ei saaks maksukuriteo läbi saadud vara olla rahapesu objekt.
4. Samuti ei ole seadusandja pidanud vajalikuks kasutada Euroopa Nõukogu rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsiooni (RT II 2000, 7, 41) art 6 lg 2 punktis b ja Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni (RT II 2003, 1, 1) art 6 lg 2 punktis e ette nähtud võimalust mitte käsitleda, lähtudes siseriikliku õiguse aluspõhimõtetest, rahapesu subjektina eelkuriteo toimepanijat. Seega ei ole iseenesest välistatud, et isikut karistatakse samaaegselt nii eelkuriteo kui ka selle kuriteo läbi saadud vara suhtes toime pandud rahapesu eest.
5. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et rahapesu on kriminaliseeritud vältimaks võimalust, et kuritegelikul teel saadud vara kasutatakse näiliselt seadusliku tulu teenimiseks. Rahapesu kui kuriteo eesmärk on varjata n.-ö. rahapesu eelset seost rahapesu objektiks oleva vara ja seda kuritegelikult kontrolliva isiku vahel, s.o asjaolu, et nimetatud isik käsutas vara ka enne selle näilikku teenimist pealtnäha seaduslikust allikast.
6. Rahapesu koosseisu tõlgendamisel tuleb arvestada asjaoluga, et kuriteo toimepannud isiku poolt kuritegelikul teel saadud vara kasutamisega kaasneb üldjuhul juba olemuslikult eesmärk või tagajärg varjata selle vara ebaseaduslikku päritolu. Siiski ei ole kuritegelikul teel saadud vara kasutamine mitte alati käsitatav rahapesuna. Tulenevalt RpTS (samuti kehtiva RpTRTS) § 2 sõnastusest peab rahapesu puhul esinema üheaegselt nii vara ebaseadusliku päritolu kui ka tegeliku omaniku varjamise eesmärk või tagajärg. Seejuures tuleb "vara tegeliku omanikuna" RpTS (samuti RpTRTS) § 2 ja seega ka

§ 394

tähenduses mõista isikut, kelle tegeliku kontrolli all on vara, mille suhtes rahapesu toimub, mitte aga rahapesu objektiks oleva vara viimast seaduslikku omanikku. Siinkohal tuleb arvestada, et vara viimase seadusliku omaniku varjamise eesmärk või tagajärg on juba hõlmatud vara ebaseadusliku päritolu varjamise eesmärgist või tagajärjest. Samuti on taoline omaniku varjamise eesmärk (või tagajärg) üldomane kuritegelikul teel saadud vara kasutamisele, mistõttu selle tunnuse abil ei ole võimalik piiritleda rahapesu kuritegelikul teel saadud vara mis tahes viisil kasutamisest. Lisaks tuleb arvestada, et rahapesu puhul on iseloomulik olukord, et eelkuriteo ja/või rahapesu toimepanija ei pruugi ka ise olla teadlik rahapesu objektiks oleva vara viimasest seaduslikust omanikust (nt juhul, kui vara pärineb narkootikumide müügist, prostitutsiooni vahendamisest, relvakaubandusest).

1. Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et rahapesu koosseisu realiseerimiseks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa. Rahapesust ei saa rääkida juhul kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg. Nii ei ole rahapesuga tegemist üldjuhul olukorras, kus kuritegelikul teel saadud vara suunatakse lihtsalt n.-ö. vahetusse lõpptarbimisse (nt ostetakse tarbeesemeid).
2. Kui vara ebaseadusliku päritolu ja eelkuriteo toime pannud isiku varjamine ei ole kuritegelikul teel saadud varaga tehtavate toimingute eesmärgiks, vaid tagajärjeks, peab rahapesu toimepanijal sellise tagajärje suhtes olema vähemalt kaudne tahtlus (

§ 15lg 1, § 16 lg 1).

1. Lähtudes eeltoodust nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtuga selles, et D. Beliakovile ja A. Mikhaylovile süüksarvatud teos puudub rahapesu süüteokoosseisu obligatoorne tunnus - vara tegeliku omaniku varjamise eesmärk või tagajärg. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et D. Beliakov ja A. Mikhaylov sõlmisid süüdistuses nimetatud liisingulepingud enda nimelt ja tegid ise ka esimesed vara väljaostumaksed. Seega, varjates võltsitud palgatõendeid kasutades küll liisingumakseteks kasutatava raha ebaseaduslikku päritolu, ei varjanud D. Beliakov ja A. Mikhaylov endi kui RpTS § 2 mõttes "vara tegelike omanike" seost selle rahaga. Olukorda ei muuda ka osade liisingumaksete tegemine läbi D. Beliakovi abikaasa ja A. Mikhaylovi elukaaslase pangakontode, samuti A. Mikhaylovi poolt ühe lepingujärgse väljaostumakse tasumine OÜ Contec Trade kaudu.
2. Samas nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium prokuröri kassatsioonis esitatud väitega, et ringkonnakohus on vara tegeliku omaniku varjamise eesmärgi välistamisel ekslikult tuginenud muu hulgas asjaolule, et D. Beliakov ja A. Mikhaylov olid liisingulepingute objektiks olnud sõiduautode tegelikud valdajad. Rahapesu koosseisu aspektist ei ole oluline, kas varjatakse isikut, kelle tegeliku kontrolli all on rahapesu objektiks olnud vara pärast rahapesu, vaid see, kas varjatakse isikut, kes on kuritegelikul teel saadud vara tegelik omanik RpTS § 2 tähenduses enne selle vara muutmist rahapesu objektiks. Kõnealune eksimus ei mõjuta aga ringkonnakohtu lõppjäreldust, mille kohaselt puudus D. Beliakovi ja A. Mikhaylovi käitumises vara tegeliku omaniku varjamise eesmärk.
3. Käesoleva kohtuotsuse punktides 20-28 toodud põhjustel jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse D. Beliakovi ja A. Mikhaylovi õigeksmõistmises

§ 394lg 2 p-de 2 ja 3 järgi muutmata ja prokuröri kassatsiooni rahuldamata.

II

1. Seoses J. A. kaitsja kassatsioonis tõstatatud küsimustega märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on suunanud kannatanu nõude süüdistatavate vastu, keda pole tsiviilhagis nimetatud, ning keda kohus isegi ei teavitanud sellise nõude läbivaatamisest. Samuti on kohus tuginenud hagi otsustamisel Võlaõigusseaduse asjassepuutumatule sättele, mille tulemusel on kohaldatud süüdistatavate solidaarvastutuse asemel ekslikult osavastutust. Loetletud rikkumised tunnistab kriminaalkolleegium oluliseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks, sest need on toonud kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse kriminaalmenetluses läbivaatamisele kuuluva tsiviilhagi osas. Tühistades ringkonnakohtu otsuse tsiviilhagi osas J. A. kaitsja kassatsiooni alusel, laiendab Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 352 lg 6 alusel asja läbivaatamise piire ka S. S-le ja V. Sle, kuigi nende osas ei ole kassatsiooni esitatud. Kriminaalkolleegium põhistab oma seisukohta tsiviilhagi osas järgmiselt.
2. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et maksukuritegudega on tekitatud kahju 12 408 712 krooni, sellest OÜ-ga Landoil seotud kuritegudega 8 042 300 ja OÜ-ga Anter Group seotud kuritegudega 4 366 412 krooni. Samuti on tuvastatud D. Beliakovi, A. Mikhaylovi, J. A. ja S. S. ühine osavõtt OÜ-ga Landoil ning D. Beliakovi, A. Mikhaylovi ja V. S. ühine osavõtt OÜ-ga Anter Group seotud kuritegudest.
3. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 137 lg 1 näeb ette, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Solidaarvõlgnike suhte võlausaldajaga (kriminaalmenetluses kannatanuga) määratleb VÕS § 65 lg 1 - kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kuigi kõnealuses kriminaalasjas on osa kuriteoepisoodidest toime pandud enne
4. juulit 2002, ja tulenevalt Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 22 lg-st 1 ei saa nende episoodide suhtes kohaldada Võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut, nägi enne
5. juulit 2002 kehtinud Tsiviilkoodeksi (edaspidi TsK) § 459 samuti ette, et ühiselt kahju tekitanud isikud vastutavad kannatanu ees solidaarselt, ning TsK § 188 lg 1 andis kannatanule õiguse nõuda tekitatud kahju täielikku või osalist hüvitamist kas kõikidelt võlgnikelt ühiselt või igaühelt neist eraldi.
6. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilmenetluse regulatsioonist kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. oktoobri
8. a otsus kriminaalasjas nr 31-1-96-04, RT III 2004, 29, 316). Kriminaalmenetluse seadustiku § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 p 2 kohaselt võib isik, kellele on kuriteoga tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju, esitada kriminaalmenetluses enne kohtuliku uurimise lõpetamist maavõi linnakohtus tsiviilhagi tekitatud kahju hüvitamiseks. Kuna Kriminaalmenetluse seadustik ei käsitle täpsemalt kannatanu nõudeõigust õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks, tuleb selles osas kriminaalasja arutaval ja selle käigus tsiviilhagi lahendaval kohtul lähtuda Võlaõigusseaduse (või enne
9. juulit 2002 tekitatud kahju osas Tsiviilkoodeksi) vastavatest sätetest ja tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluses kehtivast dispositiivsuse põhimõttest valib hageja (kriminaalmenetluses kannatanu), kelle vastu ta oma nõude esitab. Kui tsiviilhagi on esitatud, ei saa kohus teha selle lahendamise käigus otsust nõude osas, mida tsiviilhagi ei sisalda.
10. Käesoleva kriminaalasja menetluse käigus esitas kannatanu - Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse kaudu) - tsiviilhagi, milles ta taotleb 12 408 712 krooni väljamõistmist solidaarselt üksnes D. Beliakovilt ja A. Mikhaylovilt (V kd, tl 1207-1208). Selle hagi alusel lahendas ringkonnakohus kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiskohustuse, mõistes D. Beliakovilt ja A. Mikhaylovilt solidaarselt välja 11 167 841, J. A-lt ja S. S-lt solidaarselt 804 230 ja V. S-lt 436 641 krooni. Seega on ringkonnakohus eksinud solidaarse vastutuse põhialuste vastu ja käsitanud süüdistatavaid sisuliselt osavõlgnikena.
11. Ringkonnakohus on juhindunud VÕS § 1050 lg-st 3, märkamata, et see säte reguleerib hüvitamiskohustuse jagunemist kahju tekitanud isikute omavahelises suhtes, mitte suhtes võlausaldajaga. Lisaks sellele puudutab VÕS § 1050 lg 3 erinormina mittesüülise vastutuse juhtumit, millega süüdistatavate puhul tegemist ei ole. Üldnormina reguleerib vastutuse jagunemist solidaarvõlgnike omavahelistes suhetes VÕS § 137 lg 2, millest tulenevalt jaguneb see vastutus "võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab". Kuid ka viimatinimetatud säte ei kuulu kohaldamisele süüdistatava ja kannatanu vahelises suhtes ehk siis selle otsustamisel, milline summa igalt solidaarvõlgnikult kannatanu kasuks välja mõista, vaid alles siis, kui kahju tekitanud isikud asuvad lahendama küsimust sellest, kui palju igaüks peab hüvitatud kahjust enda kanda võtma. Kui süüdistatavad vastutavad tekitatud kahju eest solidaarselt, ei määra asjaolu, millistelt süüdistatavatelt kuriteoga tekitatud kahju kriminaalmenetluses kannatanu kasuks välja mõistetakse, ära seda, kuidas jaotub vastutus kahju tekitanud süüdistatavate omavahelises suhtes. Küsimust vastutuse jaotumisest kuriteoga kahju tekitanud isikute omavahelises suhtes ei lahendata kannatanu tsiviilhagi otsustamisel kriminaalmenetluse raames, vaid regressinõudena tsiviilkohtumenetluses. Kuna D. Beliakov ja A. Mikhaylov vastutasid riigi ees kuriteoga tekitatud kahju eest solidaarselt, ei andnud nende apellatsioonides esitatud taotlus mõista kuriteoga tekitatud kahju välja ka J. A-lt, S. S-lt ja V. S-lt, ringkonnakohtule alust vähendada D. Beliakovilt ja A. Mikhaylovilt kannatanu kasuks välja mõistetud kahjuhüvitise suurust ega mõista kannatanu kasuks kahju välja isikutelt, keda kannatanu tsiviilhagis ei nimetanud.
12. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 2 loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks kriminaalasja arutamise süüdistatava puudumisel (välja arvatud samas seadustikus sätestatud eranditel). Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et mõistetavalt laieneb nimetatu ka süüdistatava vastu esitatud tsiviilhagi arutamisele. Kõnealuses asjas arutas ringkonnakohus tsiviilhagi J. A., S. S. ja V. S. vastu ilma, et viimased oleksid olnud sellest isegi teadlikud - linnakohus oli rahuldanud kannatanu tsiviilhagi, mõistes kuritegudega tekitatud kahju välja solidaarselt D. Beliakovilt ja A. Mikhaylovilt, kannatanu ega prokurör linnakohtu otsust selles osas ei vaidlustanud, ning D. Beliakovi ja A. Mikhaylovi kassatsioone, milles taotleti kahju hüvitamist ka J. A., S. S. ja V. S. arvel, viimastele ei edastatud. Sellega rikuti J. A., S. S. ja V. S. Põhiseaduses § 24 lg-s 2 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. septembri
14. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-02, RT III 2002, 23, 264).
15. Käesoleva kohtuotsuse punktides 30-36 esitatud põhistustel tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse tsiviilhagi osas täielikult ja jõustab tsiviilhagi osas Tallinna Linnakohtu otsuse. Ehkki ka linnakohus on tsiviilhagi lahendamisel lähtunud ekslikult VÕS § 1050 lg-st 3, on otsuse resolutiivosas jõutud tsiviilhagi lahendamisel õige tulemuseni, mõistes kuriteoga tekitatud kahju välja solidaarselt D. Beliakovilt ja A. Mikhaylovilt, s.o isikutelt, kelle vastu kannatanu nõue oli suunatud. Linnakohtu otsuse motiveerivast osast tuleb välja jätta käsitlus vastutuse jaotumisest D. Beliakovi, A. Mikhaylovi, J. A., S. S.ja V. S. omavahelises suhtes, kuna tegemist on küsimusega, mida ei saa lahendada kriminaalmenetluse raames. III
16. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 5 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
17. detsembri
18. a otsuse osas, millega tühistati Tallinna Linnakohtu
19. septembri
20. a otsus D. Beliakovilt ja A. Mikhaylovilt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks 12 408 712 krooni väljamõistmises ja tehti tsiviilhagi lahendamisel uus otsus, millega mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja J. A-lt ja S. S-lt solidaarselt 804 230, V. S-lt 436 641 ja D. Beliakovilt ning A. Mikhaylovilt solidaarselt 11 167 841 krooni. Selles osas rahuldab Riigikohus J. A. kaitsja kassatsiooni ja jõustab Tallinna Linnakohtu
21. septembri
22. a otsuse, täpsustades seda käesoleva otsuse punktides 31-36 esitatud põhistustega. Muus osas jätab kriminaalkolleegium juhindudes KrMS § 361 p-st 1 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse muutmata ja prokuröri kassatsiooni rahuldamata.
23. J. A. kaitsjana võttis kassatsioonimenetlusest määratud korras osa vandeadvokaat M. Borunova, kes esitas Riigikohtule taotlused kokku 7120 krooni õigusabikulude hüvitamiseks. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlused on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele. Riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt tuleb Merike Borunova Advokaadibüroo kasuks välja mõista 7120 krooni. KrMS § 186 lg 1 alusel kuulub see summa väljamõistmisele J. A-lt riigi kasuks. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi