MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-24-05 Määruse kuupäev 28. juuni 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Villu Kõve ja Peet

) § 49 alusel võeti J. M.-lt õigus tegutseda kahe aasta jooksul äriühingu juhina. Sama kohtuotsusega jäeti rahuldamata AS T. K. tsiviilhagi, milles paluti mõista J. M.lt välja kulud, mis tekkisid AS-l T. K. seoses M. V. AS

1. oktoobri
2. a erakorralise üldkoosoleku otsuste vaidlustamisega tsiviilkohtumenetluses.
3. J. M. tunnistati süüdi järgmise teo toimepanemises. Alates
4. aprillist 1999 oli J. M. M. V. AS juhataja, seega ametiisik KrK § 160 mõttes. Eirates tahtlikult äriseadustiku (ÄS) § 233 lg-s 2 ja M. V. AS põhikirja p-s 3.8 sätestatud aktsiaraamatu pidamise nõudeid, jättis J. M. M. V. AS aktsiaraamatusse tegemata kande selle kohta, et M. V. AS aktsionär G. S. A. müüs
5. mail
6. a 4000 M. V. AS aktsiat AS-le T. K. Aktsiaraamatu kande tegemata jätmise tagajärjel ei saanud AS T. K. teostada oma õigusi aktsionärina. Oma kohustuse tahtliku täitmata jätmisega põhjustas J. M. olulise kahju AS T. K. seadusega kaitstud õigustele ja huvidele, kuna aktsiaraamatus aktsiate võõrandamise registreerimata jätmisega tekitas ta olukorra, kus
7. oktoobril
8. a toimus M. V. AS aktsionäride üldkoosolek, millest võttis aktsionärina osa G. S. A., kes tegelikult enam M. V. AS aktsionär ei olnud. Üldkoosolek kutsus M. V. AS nõukogust tagasi senised liikmed ning valis uued nõukogu liikmed. Üldkoosoleku toimumist tõestanud notarile esitas J. M. tegelikkusele mittevastava M. V. AS aktsiaraamatu. Uus nõukogu otsustas
9. novembril
10. a kutsuda aktsiaseltsi juhatusest tagasi senise juhatuse liikme ja valida uueks juhatuse liikmeks J. M. J. M. põhjustas AS-le T. K. olulise kahju, kuna viimane ei saanud osaleda M. V. AS juhtimises ja teostada aktsionärina ÄS §-st 226, § 298 lg-st 1, §-st 309 ja § 290 lg-st 1 tulenevaid õigusi.
11. Maakohus leidis, et aktsiaraamatu kande tegemata jätmisega põhjustas J. M. olulise mittevaralise kahju AS T. K. huvidele. Kohus ei nõustunud J. M. kaitsja väitega, et juriidilisele isikule ei saa tekitada mittevaralist kahju. Maakohus leidis, et juriidilise isiku ärilise tegevuse oluline häirimine, isegi kui sellest ei ole tekkinud otsest varalist kahju või seda kahju ei ole võimalik täpselt hinnata, on vaadeldav äriühingule olulise mittevaralise kahju tekitamisena.
12. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse J. M. kaitsja vandeadvokaadi abi Priit Lätt, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja mõista J. M. esitatud süüdistuses õigeks. Maakohtu otsuse apelleeris ka tsiviilhageja AS T. K. esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov, kes palus kohtuotsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata AS T. K. tsiviilhagi J. M. vastu, ja mõista J. M.-lt AS T. K. kasuks välja 61 714 krooni.
13. Tartu Ringkonnakohtu
14. novembri
15. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustunud J. M. kaitsja seisukohaga, et J. M.-le esitatud süüdistus on ebaselge. Samuti soostus ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega selle kohta, milles seisnes olulise mittevaralise kahju tekitamine AS-le T. K. Ringkonnakohus märkis, et J. M. pani tegevusetuse toime kaudse tahtlusega. Jättes täitmata oma ametiseisundist tulenevad kohustused pidi J. M. möönma, et tema tegevusetuse tulemusena võib tekkida oluline mittevaraline kahju aktsionäri AS T. K. huvidele. MENETLUS RIIGIKOHTUS
16. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni J. M. kaitsja vandeadvokaat Leon Glikman, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja mõista J. M. esitatud süüdistuses täies ulatuses õigeks. Alternatiivselt taotleb kassaator jätta KrK § 161 (

§ 289

) kohaldamata ja algatada nende normide suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ning tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus, mõistes J. M. õigeks. Kaitsja põhiseisukohad on järgmised. 6.1 Ringkonnakohus jättis tähelepanuta materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega seonduvad apellatsioonkaebuse alused. Samuti on maakohtu ja ringkonnakohtu lahendite tegemisel rikutud mitmeid tõendite hindamise reegleid. 6.2 Vaidlustatud otsuses on valesti sisustatud aktsiaraamatu pidamise korda. Ei ole tõendatud, et AS T. K. oleks nõudnud enda aktsionärina AS M. V. aktsiaraamatusse kandmist. 6.3 AS T. K. äritegevuse häiritus ei ole KrK § 161 kaitsesfääri kuuluvaks õigushüveks, kuna ajaloolist tõlgendusmeetodit kasutades on ilmne, et KrK § 161 toodi õiguskorda üksnes avaliku võimu õiguspärase tegevuse ja omandiõiguse kaitseks. 6.4 Karistusseadustiku §-d 377-383 sätestavad erinormidena ammendava loetelu äriühingu juhatuse liikme ametialastest kuritegudest. Äriühingutega seotud erikoosseisude sätestamine kinnitab seaduseandja tahet välistada

§-st 289 tulenev sisuliselt piiramatu sekkumine äriühingu juhatuse liikme tegevusse ning kriminaliseerida piiratud hulk üksnes olulisemaid äriühingutega seotud õigusrikkumisi. 6.5 AS-ile T. K. kui sisemist tunnetemaailma mitteomavale ja avalikke huve mitteteenivale eraõiguslikule juriidilisele isikule ei ole võimalik tekitada mittevaralist kahju. Ametiseisundi kuritarvitamisega seonduvas kohtupraktikas on asutud seisukohale, et avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele on võimalik mittevaralist kahju tekitada. Samas on selline kahju rangelt piiritletud kahjuga, mida kannab ühiskonna usaldus avaliku võimu suhtes. Sellisel juhul ei ole kannatajaks riik ega avalik võim, vaid ühiskond, mille ootust õiguspärasele haldusele kahjustab ametniku õigusvastane tegu. Seega ei kaitse senine ametiseisundi kuritarvitamise kohtupraktika mitte konkreetset haldusorganit või isikut, vaid üldist ühiskondlikku ootust avaliku võimu õiguspärase toimimise vastu. Kuna äriühingud teostavad üldtunnustatult oma isekaid huve, siis puudub kolmandatel isikutel õiguslikult kaitstud ootus ja põhjendatud üldine huvi äriühingute usaldusväärse ja õiguskuuleka toimimise suhtes. Järelikult ei ole äriühingu juhatuse liikmel enda ametialaste kohustuste rikkumisega võimalik tekitada mittevaralist kahju enda poolt juhitavale äriühingule, teisele äriühingule ega avalikule usaldusele. 6.6 Isegi kui aktsepteerida seisukohta, et AS-ile T. K. on võimalik tekitada mittevaralist kahju, siis ei vasta J. M. tegevuse tagajärjed Riigikohtu praktikas sisustatud olulise mittevaralise kahju tunnustele. 6.7 Juhul, kui Riigikohus ei nõustu eeltoodud põhjendustega ja leiab, et J. M. tegu vastab KrK §-s 161 sätestatud kuriteokoosseisule, palub kassaator anda hinnang KrK § 161 põhiseaduslikkusele. Vastuolus põhiseaduse (PS) §-s 23 ja

§-s 2 sätestatud nõuetega on KrK § 161 dispositsioon keelu osas ebaselge ning rajaneb legaaldefinitsiooni mitteomavatel mõistetel. Seda normi lugedes ei ole isegi õigusspetsialistil võimalik aru saada, milline äriühingu juhatuse liikme tegu on kriminaalkorras karistatav ja kuidas seda eristada tsiviildeliktist või tööalasest rikkumisest. Seega ei ole mõistlikul inimesel võimalik KrK § 161 pinnalt mõista, et aktsiaraamatusse kande tegemise kohustus on tagatud kriminaalõigusliku sanktsiooniga.

1. Kassatsioonivastuses nõustub prokurör Kaire Hänilene maakohtu ja ringkonnakohtu otsuses toodud motiividega ja leiab, et kassatsioon on põhjendamatu.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a määrusega anti kriminaalasi läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule, kuna kohtukoosseisu liikmetel tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused küsimustes, kuidas tõlgendada "olulise kahju" mõistet

§ 289

tähenduses ja milline on isikute ring, kellele on võimalik tekitada mittevaralist kahju.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu istungil toetas J. M. kaitsja esitatud kassatsiooni ja palus selle rahuldada. Prokurör leidis, et kassatsioon on põhjendamatu ning Tartu Ringkonnakohtu otsuse muutmiseks alust ei ole. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
2. J. M.-le on süüks arvatud olulise mittevaralise kahju tekitamine AS-le T. K., s.o äriühingust eraõiguslikule juriidilisele isikule. Sellisele süüdistusele hinnangu andmiseks on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates vajalik muu hulgas leida vastus küsimusele, kas ja kui, siis millist liiki juriidilised isikud saavad nõuda mittevaralise kahju hüvitamist.
3. Põhiseaduse § 25 sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Põhiseaduse § 9 lg 2 kohaselt laienevad põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega.
4. Põhiseadus ei täpsusta moraalse (mittevaralise) kahju mõistet. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kriminaalkolleegium märgib, et - ehkki seaduses otseselt määratlemata - oli samasisuline mittevaralise kahju mõiste kohtupraktikas omaks võetud ka enne võlaõigusseaduse jõustumist
5. juulil
6. a, sh käesoleva kriminaalasja esemesse kuuluva teo toimepanemise ajal (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
7. juuni
8. a otsus asjas nr 3-3-1-27-02 - RT III 2002, 18, 204, p 14). Seejuures tuleb aga arvestada, et viidatud mittevaralise kahju legaalmääratlus ei ole ammendav.
9. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
10. märtsi
11. a otsuses asjas nr 3-2-1-35-97 (RT III 1997, 14, 149) on asutud seisukohale, et kuna juriidilisele isikule kui õiguslikule abstraktsioonile ei ole omane moraal, ei saa ta ka nõuda moraalse kahju hüvitamist. Konkreetses kohtuasjas nõudis moraalse kahju hüvitamist aktsiaselts. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on otsesõnu aktsepteeritud mittevaralise kahju tekitamist avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, eeskätt riigile (sh mõnele konkreetsele riigiasutusele) ja kohaliku omavalitsuse üksusele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. detsembri
13. a otsus asjas nr 3-1-1-10000 - RT III 2000, 30, 323;
14. juuni
15. a otsus asjas nr 3-1-1-56-04 - RT III 2004, 21, 239). Kriminaalkolleegium märgib, et ka seadusandja ei ole üheselt lahendanud küsimust, kas juriidilistele isikutele üldiselt või siis teatud liiki juriidilistele isikutele on võimalik tekitada mittevaralist kahju. Nii on juriidilistele isikutele mittevaralise kahju tekitamise võimalust jaatatud karistusseadustiku eelnõu seletuskirjas (vt käesoleva määruse punktis 18 tehtud osundust), samas annab näiteks riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 õiguse nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist üksnes füüsilisele isikule.
16. Selleks, et tagada ühtne kohtupraktika mittevaralise kahju hüvitamist nõudma õigustatud isikute ringi määratlemisel, on kriminaalkolleegiumi arvates kõnealuses küsimuses vajalik Riigikohtu üldkogu seisukoht. II
17. Lisaks eeltoodule leiab kriminaalkolleegium, et kui asuda seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitamist on põhimõtteliselt õigustatud nõudma ka äriühing ning et käesolevas kriminaalasjas on J. M. AS-le T. K. sellise kahju tekitanud, võib tõusetuda küsimus, kas ametiseisundi kuritarvitamise koosseis (KrK § 161,

§ 289) ei ole osaliselt põhiseadusega vastuolus.

1. Põhiseaduse § 23 lg-st 2 ja § 13 lg-st 2, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕKonv) art 7 lg-st 1 tuleneb kuriteokoosseisu määratletusnõue (nullum crimen nulla poena sine lege certa). Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et tulenevalt EIÕKonv art 7 lg-st 1 peab kuriteokoosseis olema õigusnormidega selgelt määratletud. See nõue on täidetud, kui isik saab asjassepuutuva sätte sõnastusest aru, vajaduse korral kohtute poolt sättele antud tõlgenduse abil, millise tegevuse või tegevusetuse eest on ta kriminaalkorras vastutav. (Vt Veeber vs Eesti nr 2, lahend
2. jaanuarist 2003, p 31.)
3. J. M.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 161 (ametiseisundi kuritarvitamine) sätestas vastutuse ametiisiku poolt oma ametiseisundi tahtliku ärakasutamise eest, kui sellega põhjustati oluline kahju isiku, ettevõtte, asutuse või organisatsiooni seadusega kaitstud õigustele ja huvidele või riigi huvidele. Alates
4. septembrist 2002 kehtiv

§ 289

- mida tuleb käesoleva süüdistuse puhul arvestada

§ 5

lg-s 2 sätestatud tingimustel - käsitab ametiseisundi kuritarvitamisena ametiisiku poolt oma ametiseisundi ebaseaduslikku ärakasutamist eesmärgiga tekitada või kui sellega on tekitatud oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele.

1. Seadus ei sea piiranguid ametiseisundi kuritarvitamise koosseisulise kahju liigile, lugedes ametiseisundi tahtliku ärakasutamise kuriteoks nii olulise varalise- kui ka olulise mittevaralise kahju põhjustamise korral. Asjaolu, et seadusandja on nii kriminaalkoodeksis kui ka karistusseadustikus pidanud ametiseisundi kuritarvitamise koosseisulise kahjuna silmas ka mittevaralist kahju, kinnitab muu hulgas karistusseadustiku eelnõu seletuskiri, milles ametiseisundi kuritarvitamise (algselt "ametiseisundi ärakasutamine") koosseisu kohta märgitakse järgmist: "Ametiseisundi ärakasutamisega on tegemist juhul, kui eesmärk oli põhjustada või kui põhjustati oluline kahju teise isiku (füüsilise või juriidilise isiku) seadusega kaitstud õigustele või huvidele või riigi või kohaliku omavalitsuse (st avalikele) huvidele. Koosseis eeldab, et ametiisik on seejuures rikkunud seadust või muud õigusakti. Kahju võib olla nii varaline kui ka mittevaraline (riigiasutuse autoriteedile kahju tekitamine, inimese põhiõiguste või -vabaduste rikkumine jne). Kehtivas KrK-s vastab sellele §
2. Paragrahvi sõnastust on korrigeeritud, kuid mahult on koosseisud võrdsed".
3. Nii kriminaalkoodeksi kui ka karistusseadustiku kohaselt on ametiseisundi ärakasutamine ehk seaduse või alamalseisvate õigusaktidega pandud töökohustuste eiramine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. juuni
5. a otsus asjas nr 3-1-1-66-01 - RT III 2001, 21, 222, p 6.1) käsitatav ametiseisundi kuritarvitamisena üksnes juhul, kui ametiisik põhjustab oma kohustuste rikkumisega kahju, mis on "oluline" KrK § 161 (

§ 289) mõttes.

Seega sõltub ametialaste kohustuste rikkumise karistatavus ametiseisundi kuritarvitamisena tekitatud kahju "olulisuse" kriteeriumist.

1. Varalise kahju puhul oli kriminaalkoodeksi kehtivusajal ja on ka kehtivas õiguses "olulise kahju" piir seaduses määratletud kümnekordse kuupalga alammäära kaudu (Eesti Vabariigi seaduse "Eesti NSV Kriminaalkoodeksi uue redaktsiooni - Kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta" § 9 p 1, karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 p 1). Seejuures on varalise kahju suurus lähtudes seaduses sätestatud põhimõtetest üldreeglina üheselt väljaarvestatav.
2. Seevastu mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus asjas nr 3-2-1-1-01 - RT III 2001, 6, 72;
5. mai
6. a otsus asjas nr 3-2-1-34-05 - RT III 2005, 20, 207, p 22, samuti VÕS § 127 lg 6). Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on leitud, et see, mida käsitada mittevaralise kahjuna tavalises, olulises või suures ulatuses on fakti küsimus, mille lahendamisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd ohtlik oli toimepandud tegu lähtudes üldisest õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas seadusega kaitstud õigushüve (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. märtsi
8. a otsus asjas nr 3-1-1-24-01 - RT III 2001, 11, 117, p 7.5.2;
9. detsembri
10. a otsus asjas nr 3-1-1-138-03 - RT III 2004, 1, 2, p 13.2).
11. Eeltoodust nähtuvalt põhineb kohtu tagantjärele antav hinnang ametiseisundi ärakasutamisega tekitatud mittevaralise kahju olulisusele diskretsiooniotsustusel. Seetõttu võib ametiisikul olla teo toimepanemise ajal raske prognoosida, kas tema poolt tekitatav mittevaraline kahju on lähtudes õiguse üldpõhimõtetest käsitatav ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu tähenduses "olulisena" või mitte. Seega ei pruugi - vähemalt varasemas kohtupraktikas käsitlemata juhtudel - teo toimepanemise ajal olla piisava selgusega ettenähtav, kas konkreetne ametiseisundi ebaseaduslik ärakasutamine, millega kaasneb mittevaraline kahju, on kuriteona karistatav või mitte. Samuti tuleb siinkohal arvestada mittevaralise kahju olemasolu ja suuruse tõendamisega seotud spetsiifilisi probleeme (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
12. oktoobri
13. a otsus asjas nr 3-2-1105-01 - RT III 2001, 28, 308).
14. Eeltoodust tulenevalt tekib juhul, kui asuda seisukohale, et J. M. käitumine vastab ametiseisundi kuritarvitamise koosseisule, käesolevas kriminaalasjas kahtlus, kas ametiseisundi kuritarvitamise koosseis (KrK § 161,

§ 289

) on osas, milles see näeb koosseisulise tagajärjena ette olulise mittevaralise kahju, kooskõlas PS § 23 lg-ga 2 ja § 13 lg-ga 2 nende koostoimes. III 24. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 356 p-st 2, samuti KrMS § 356 p-st 3 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teisest lausest, annab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu kriminaalasja J. M. süüdistuses KrK § 161 järgi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Hannes Kiris Jüri Ilvest Ott Järvesaar Eerik Kergandberg Villu Kõve Peeter Vaher