3-1-1-63-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-63-05 Otsuse kuupäev

1. september 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalasi A. M. süüdistuses KrK § 188 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a otsus asjas nr 1-745/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Ain Laansalu kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
4. august 2005, kirjalik menetlus Resolutsioon
5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
6. jaanuari
7. a otsus osas, millega A. M-lt mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja määratud kaitsja tasu 2124 krooni.
8. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
9. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Tartu Maakohtu
11. detsembri
12. a otsusega tunnistati A. M. süüdi KrK § 188 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 300 päevamäära summas 13 800 krooni. Kriminaalmenetluse koodeksi § 87 p 31 alusel mõistis maakohus A. M-lt välja sundraha 3720 krooni.
13. A. M. tunnistati süüdi oma tegeliku õiguse teostamises ebaseaduslikus korras, millega ta põhjustas kannatanule olulise kahju. Nimelt tuvastas maakohus, et M. T. võlgnes A. M-le 30 000 krooni. Selle võla katteks müüs A. M.
14. veebruaril
15. a ilma M. T. nõusolekuta või kohtuotsuseta 22 000 krooni eest maha kolm M. T-le kuulunud traktorit koguväärtusega 100 000 krooni.
16. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. M. kaitsja Ain Laansalu, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja A. M. KrK § 188 järgi õigeksmõistmist.
17. Tartu Ringkonnakohtu
18. jaanuari
19. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Sama kohtuotsusega mõisteti A. M-lt KrMS § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p 4 alusel Eesti Vabariigi kasuks välja 2124 krooni A. M. määratud kaitsja R. Napa poolt maakohtus osutatud õigusabi eest. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita, et traktorite omanik oleks andnud A. M-le loa traktorite müügiks. Kohus juhtis muu hulgas tähelepanu asjaolule, et kannatanu hindas kolme traktori koguväärtuseks 100 000 krooni, A. M. müüs need aga maha 22 000 krooni eest. Ringkonnakohus ei näinud alust kahelda kannatanu väites, et kolme metsaveotraktori maksumuseks oli 100 000 krooni. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et süüdistatavalt sundraha väljamõistmine on põhiseadusevastane. Kohus viitas seejuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
20. veebruari
21. a määrusele asjas nr 3-1-1-23-03, milles on märgitud, et vastavalt KrMK § 87 p-le 31 on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha näol tegemist kohtukuluga. Süüdimõistetult kohtukulude sissenõudmise eesmärk ei ole mitte süüdimõistetu õiguste kitsendamine või äravõtmine või süüdimõistetule kuriteo toimepanemise eest riikliku hukkamõistu avaldamine ega üld- ja eripreventiivsete eesmärkide saavutamine, vaid kriminaalmenetlusele tehtavate riiklike kulutuste vähendamine ning riigi rahaliste vahendite säästlikum kasutamine. Seega ei ole kohtukulude näol tegemist karistusega KrK § 20 ja KarS § 1 tähenduses. Samuti on KrMS §-s 175 lg 1 p 9 menetluskulude hulka arvatud süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
22. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. M. kaitsja A. Laansalu, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Oma taotlust põhistab kassaator järgmiselt. 5.1 Ringkonnakohus on jätnud motiveerimatult arvestamata tõenditega, mis kinnitavad, et traktorite ostja lõi A. M-le tõenäoliselt väärettekujutuse, et traktorite senine omanik on need juba ostjale võõrandanud. 5.2 Nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus on jäetud põhjendamatult rahuldamata kaitsja taotlused mitmete oluliste tunnistajate ülekuulamiseks kui ka dokumentaalsete tõendite kogumiseks. Ringkonnakohus mõistis alusetult A. M-lt välja maakohtus esinenud määratud kaitsja tasu. A. M. ei ole riigi kulul õigusabi taotlenud, samuti ei ole käesoleval juhul tegemist kriminaalasjaga, millest kaitsja osavõtt oleks kohustuslik. 5.3 Kohtud on kohaldanud vääralt materiaalõigust. Isegi kui oletada, et A. M. müüs traktorid, ei saa selline tegu olla kvalifitseeritav omavolina. Kuivõrd omavoli on oma seadusliku õiguse teostamine ebaseaduslikus korras, siis peaks Eesti Vabariigi õiguskorras justkui eksisteerima võlausaldaja seaduslik võimalus müüa võla katteks teise isiku vara. Kui tegemist oleks oletatava õiguse teostamisega eeldaks see A. M. käitumises selliste subjektiivsete tunnuste sedastamist, mis viitaksid A. M. teadmisele enda oletatavast õigusest KrK § 188 tähenduses. 5.4 Sõltumata eeltoodust on põhiseadusevastane A. M-lt sundraha väljamõistmine. Nähtuvalt Riigikogu stenogrammidest ei ole sundraha seotud menetluskuludega. Sundrahal on karistuslik iseloom: see on seotud õigusvastase käitumisega, see kaasneb riikliku hukkamõistuga, see on seotud isiku poolt toime pandud kuriteo raskusega. Euroopa Inimõiguste kohus on otsuses Welch vs Ühendkuningriik leidnud, et karistuse eristamisel tuleb arvestada, kas kohustust või õiguse piirangut saab kohaldada ilma isiku kriminaalkorras karistatavas teos süüdimõistmiseta ja kas otsuse tegemisel võetakse arvesse süü suurust. Seega on sundraha näol tegemist karistusega konventsiooni art 7 tähenduses. Sundraha eristub selgelt menetluskuludest, kuid ei eristu rahalisest karistusest. Sisuliselt on sundraha näol tegemist lisakaristusega, mille mõistmine on vastuolus põhiseaduse §-ga 23 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Kuna sundraha suurus määratakse kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (seega sõltuvalt menetluse kiirusest), siis on sundraha regulatsioon ka vastuolus raskendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu keeluga (PS § 23 lg 2, KarS § 5 lg 3), samuti võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12). Isegi kui lugeda KrMK § 871 menetlusnormiks on lubamatu selle sisustamine Vabariigi Valitsuse määrusega, mille aluseks olev volitusnorm tuleneb PS §-s 104 nimetamata palgaseadusest.
23. Kassatsioonivastuses palub Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Tartu I osakonna ringkonnaprokurör Kretel Tamm jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised. 6.1 Ringkonnakohtu otsuse tegemisel on järgitud menetlusnorme ja sisuliselt pole kaitsja rahul ringkonnakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga. 6.2 Samuti on õigustatud A. M-lt kaitsjatasu väljamõistmine, kuna Kriminaalmenetluse koodeksi kehtivusajal valitsenud praktika kohaselt kutsuti määratud kaitsja alati kohtuistungile, kui süüdistatav ei andnud kohtule andmeid kaitsja kohta, kellega tal oli sõlmitud kokkulepe. A. M. ei teavitanud kohut, et tal on kaitsja kokkuleppel. 6.3 Kohtud ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Käesoleval juhul on käsitatav A. M. tõelise õigusena 30 000 krooni suurune nõue kannatanu vastu. Asjaolu, et A. M. müüs võla katteks maha kannatanu traktorid, on aga käsitatav tõelise õiguse teostamisena ebaseaduslikus korras. 6.4 Viitega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
24. veebruari
25. a määrusele asjas nr 3-1-1-23-03 leiab prokurör, et sundraha näol on tegemist kohtukuluga, mitte lisakaristusega. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
26. Erinevalt kassaatorist leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kohtud on tuvastanud A. M. süüditunnistamise aluseks olevad faktilised asjaolud kooskõlas kriminaalmenetluse normidega. Samuti ei jaga kriminaalkolleegium kassaatori arvamust, et kohtud on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Kolleegium soostub prokuröri kassatsioonivastuses märgituga selle kohta, et käesolevas kriminaalasjas on A. M. tõelise õigusena KrK § 188 mõttes käsitatav tema õigus nõuda M. T-lt 30 000 krooni suuruse võla tasumist. M. T. traktorite müümine ei ole vaadeldav mitte A. M. tõelise või oletatava õigusena, vaid võla sissenõudmise ebaseadusliku viisina. II
27. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei jaga kassaatori arvamust, et sundraha on vaadeldav materiaalses mõttes karistusena, ega pea vajalikuks muuta senises kohtupraktikas väljakujunenud seisukohta, mille kohaselt on sundraha näol tegemist menetluskuluga. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole KrMK § 87 p-s 31 ja KrMS § 175 lg 1 p-s 9 sundrahale antud formaalne määratlus vastuolus sundraha materiaalse olemusega.
28. Kriminaalasja menetluskulud on liigitatavad kaheks. Esiteks saame rääkida kuludest, mis seonduvad vahetult konkreetse kriminaalasjaga ja mille suurus on üheselt väljaarvestatav (nt riigi poolt määratud kaitsjale makstud tasu või konfiskeeritud vara hoiukulu). Sellised kulud kantakse esmalt küll riigieelarveliste vahendite arvel, kuid nõutakse süüdimõistva otsuse tegemisel reeglina sisse nende kulude põhjustajalt süüdimõistetult (KrMS § 180 lg 1). Samas tuleb silmas pidada, et konkreetses kriminaalasjas väljaarvestatavad kulud ei kata kaugeltki kõiki kulutusi, mis riik seoses kuritegude menetlemise ja kuritegude tagajärgede kõrvaldamisega teeb. Jutt on kriminaalmenetluse üldistest kuludest, mis kaetakse riigieelarvelistest vahenditest, kuid süüdimõistetutelt välja ei mõisteta (näiteks õiguskaitseorganite halduskulud või riiklikule ohvriabile tehtavad kulutused). Siiski võib riik kriminaalmenetlusele tehtavate avalike kulutuste vähendamise ja riigi rahaliste vahendite säästlikuma kasutamise eesmärki silmas pidades panna kriminaalmenetluse üldiste kulutuste kompenseerimise kohustuse teatud osas isikutele, kes on kuritegude toimepanemisega kõnealused kulud põhjustanud.
29. Kehtivas õiguses toimub kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine süüdimõistetutelt sundraha instituudi kaudu. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on sundraha mõneti olemuslikult võrreldav näiteks tsiviilasjades tasutava riigilõivuga, mida vastavalt kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 46 p-le 1 ja
30. jaanuarist 2006 jõustuva tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 138 lg-le 2 loetakse samuti kohtukuluks. Analoogiliselt riigilõivuga tsiviilkohtumenetluses on ka sundraha eesmärk see, et just menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine.
31. Sundraha lülitati Eesti õiguskorda
32. jaanuaril
33. a jõustunud kriminaalmenetluse koodeksi täiendamise seadusega (RT I 1998, 111, 1834). See seadus võeti vastu paralleelselt kuriteoohvritele riikliku hüvitise maksmise seadusega (RT I 1999, 4, 51; 2004, 2, 3). Nimetatud seaduste eelnõude ettevalmistavatest materjalidest nähtub, et sundraha kehtestamise eesmärk oli rahastamisallikate leidmine riikliku ohvriabisüsteemi finantseerimiseks. Kuriteoohvritele riikliku hüvitise maksmise seaduse § 27 lg 2 p 1 nimetas sama seaduse alusel makstavate hüvitiste ja nende maksmise kulu katteallikana muu hulgas süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevat sundraha. Ka kehtiva ohvriabi seaduse § 32 lg 2 p 1 kohaselt on süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha ohvriabi seaduse alusel makstavate hüvitiste ja riikliku ohvriabiteenuse osutamise kulu üks katteallikaid. Samas ei ole seadusega ette nähtud, et sundrahast laekuvaid summasid tuleb tervikuna või teatud osas kasutada sihtotstarbeliselt just riikliku ohvriabi finantseerimiseks. Seega on sundrahast laekuvaid summasid võimalik kasutada ka muude riigi kulude katmiseks. Eeltoodust tulenevalt võib asuda seisukohale, et sundraha instituut ei kanna mitte karistuslikku, vaid kompensatoorset eesmärki.
34. Kuna praktikas oleks ebaproportsionaalselt keerukas arvestada välja iga kriminaalasja ja selles süüdimõistetud isiku "osa" kriminaalmenetlusele tehtavatest üldistest riiklikest kulutustest, ei ole süüdimõistetult väljamõistetava summa suurus otseses seoses konkreetse kriminaalasja tegeliku maksumusega. Selle asemel on seadusandja sundraha näol kindlaks määranud konkreetse summa, mille ulatuses peab süüdimõistetu riigi poolt kantud kriminaalmenetluse üldised kulud hüvitama. Et enamikel juhtudel - ehkki mõistetavalt mitte alati - on esimese astme kuritegude uurimine keerukam ja selliste kuritegudega kannatanutele tekitatav kahju suurem, sätestab KrMS § 179 lg 1 (samuti nagu varem kehtinud KrMK § 871 lg 1) esimese astme kuritegude puhul ka kõrgema sundraha määra. Eeltoodu puhul on oluline silmas pidada, et riigi kulutused kriminaalasjale, milles jõutakse süüdimõistva kohtuotsuseni, on alati sundrahast suuremad.
35. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei näe midagi põhiseadusevastast selleski, et KrMS § 179 lg 1 seab sundraha suuruse sõltuvusse Vabariigi Valitsuse poolt palgaseaduse § 2 lg 7 alusel kehtestatavast palga alammäärast. Kuna palga alammäär ja selle muutmine peegeldab ühiskonna üldist majanduslikku olukorda ning käibiva raha tegelikku väärtust, võimaldab seotus palga alammääraga hoida sundraha reaalväärtuse stabiilsena. Pidades silmas palga alammäära kehtestamise eripära, leiab kriminaalkolleegium, et sundraha suuruse sidumine palga alammääraga ei ole samastatav olukorraga, kui seadusandja delegeeriks Vabariigi Valitsusele sundraha suuruse kindlaksmääramise. Kolleegium on seisukohal, et erinevalt näiteks situatsioonist, mida on käsitletud kassaatori viidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
36. veebruari
37. a otsuses asjas nr 3-4-1-1-98, ei ole seadusandja sundraha suuruse sidumisel palga alammääraga kaotanud legislatiivset kontrolli sundraha suuruse üle. Kuna sundraha ja selle arvestamise alused on kehtestatud Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastu võetud kriminaalmenetluse seadustikuga, mitte aga palgaseadusega, puudub ka vastuolu PS § 104 lg 2 p-ga
38. III
39. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et Tartu Ringkonnakohus on alusetult mõistnud A. M-lt riigi kasuks välja 2124 krooni seoses vandeadvokaat Rein Napa poolt Tartu Maakohtus A. M-le osutatud õigusabiga. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et A. M. oleks taotlenud endale kaitsja määramist. Samuti ei olnud käesoleva kriminaalasja arutamisel Tartu Maakohtus tegemist KrMK §-s 38 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu juhtumiga. Õiguslikult ei ole arvestatav prokuröri kassatsioonivastuses esitatud väide, et A. M-le kaitsja määramine ja kaitsjatasu väljamõistmine oli põhjendatud, kuna A. M. ei teavitanud enne maakohtu istungit kohut sellest, et teda esindab kaitsja kokkuleppel. Ühestki seadusest A. M-le sellist teavitamiskohustust ei tulenenud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on asutud seisukohale, et süüdistatavale ilma tema tahteta kaitsja määramine olukorras, kus kaitsja osavõtt kriminaalasjast ei ole kohustuslik, on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
40. veebruari
41. a otsus asjas nr 3-1-3-5-99 -RT III 1999, 13, 128;
42. oktoobri
43. a otsus asjas nr 3-1-1-109-02 - RT III 2002, 29, 317). IV
44. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
45. jaanuari
46. a otsuse osas, millega mõisteti A. M-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 2124 krooni määratud kaitsja tasu katteks. Muus osas jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. A. M. kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Ott Järvesaar Jüri Ilvest Hannes Kiris