KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-65-05 Otsuse kuupäev 9. september 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalasi M. K.

§ 139lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 22.

veebruari

1. a otsus nr 2-1-37/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marko Paabumetsa kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
2. august 2005, kirjalik menetlus Resolutsioon
3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
4. veebruari
5. a otsus tsiviilhagi rahuldamise osas.
6. Jõustada Jõgeva Maakohtu
7. oktoobri
8. a otsus.
9. Kassatsioon rahulda osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Jõgeva Maakohtu
11. oktoobri 2004.a otsusega mõisteti M. K. süüdi

§ 139lg 1 järgi selles, et ta 2001.

a augustis X maakonnas X külas lasi riigimetsast ebaseaduslikult raiuda tuuleheidet ning varastas 87,5 tm puitu, millega tekitas riigile varalist kahju 33 981 krooni. Teda karistati rahalise karistusega 380 päevamäära, s.o 19 000 krooni. Eesti Vabariigi tsiviilhagi jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Maakohus tuvastas, et M. K. organiseeris töömehed riigimetsa langetama. Seonduvalt tsiviilhagiga märkis maakohus, et kriminaalasjas on

1. augustil
2. a Eesti Vabariiki esindava Jõgeva Keskkonnateenistuse ja AS X vahel sõlmitud kasvava metsa raieõiguse võõrandamise leping X vallas metsa raieõiguse võõrandamise kohta, mille kohaselt müüakse 600 tm puitu hinnaga 6000 krooni. Eesti Vabariik on esitanud tsiviilhagi 87,5 tm puidu varguse läbi tekitatud kahju 33 981 krooni saamiseks. M. K. on esitanud tsiviilhagile vastuväite, leides, et hagi on põhjendamatu ning pahatahtlik. Kriminaalasjas ei ole võimalik lahendada vastuolu selles, miks on samal ajaperioodil kahe lähestikku asuva eraldise puitu Jõgeva Keskkonnateenistuse ja Keskkonnainspektsiooni poolt hinnatud summades, mis erinevad kümnetes kordades. Seetõttu jättis maakohus riigile tekitatud kahju hindamise ning kahju hüvitamise lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras.
3. M. K. kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning mõista M. K. õigeks. Apellant leidis, et maakohus hindas kohtualuse süü tuvastamisel tõendeid ühekülgselt ja ebaobjektiivselt, jättes õigustavad tõendid arvesse võtmata. Kaitsja hinnangul pole maakohtu seisukoht, et M. K. organiseeris mehed tööle riigimetsa, millegagi tõendatud. Samuti on kaitsja arvates motiveerimata maakohtu järeldus, et metsamaterjali võõrandamisdokumendid tõendavad M. K. süüd. Apellant märkis, et kooskõlas KrMK § 46 pga 4 kuulub materiaalse kuriteo puhul kohtulikult tõendamisele ka kuriteoga tekitatud kahju iseloom ja suurus. Kuriteo kvalifitseerimisel tuleb lähtuda varastatu väärtusest. Kuivõrd maakohus ei tuvastanud varalise kahju olemasolu, oli M. K.

§ 139lg 1 järgi süüdimõistmine kaitsja hinnangul ebaseaduslik.

M. K. ei saa vastutada ka

§ 155järgi, sest tema käitumisega ei tekitatud olulist keskkonnakahju.

Kaitsja märkis veel, et maakohus jättis tuvastamata M. K-l varguse toimepanemise tahtluse, mis on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine.

1. Tartu Ringkonnakohus tühistas Jõgeva Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsuse tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks jätmise osas ja rahuldas hagi. Ringkonnakohus leidis erinevalt apellatsioonis väidetust, et M. K. süü salajases varguses on tõendatud. Selles osas nõustus ringkonnakohus maakohtuga ning jättis vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 kohtuotsuse sellekohased põhjendused kordamata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et tunnistajate R. H., J. K. ja P. P. ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks puudub alus, sest need on omavahel kokkulangevad ning kirjeldavad kuriteo toimepanemise tehiolusid ühetaoliselt. Ringkonnakohus lisas, et kaudselt kinnitavad eelmärgitud tunnistajate ütlusi ka I. P. ütlused, milliste kohaselt läks ta saadud töökäsu alusel Reastvere külla ühele metsalangile, kus pidi asuma tuulemurd ja mille ta pidi ära lõikama. Kohapeal selgus, et tormimurd oli juba ära lõigatud. Puitu veeti veel välja ja traktorist kinnitas talle, et puitu veab ta välja mingite Jõhvi või Narva inimeste jaoks. Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita M. K. väiteid tema metsavarguses mitteosalemise kohta ka esitatud perearsti teatis, et M. K-l diagnoositi
4. augustil
5. a angiin, sest nimetatud asjaolu ei takistanud kohtu arvates M. K-l korralduse andmist metsa lõikamiseks ja väljaveoks. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse korras lahendada jätmise osas ning märkis sellega seoses, et Keskkonnainspektsioon tunnistati tsiviilhagejaks riigile kuriteoga tekitatud kahju osas 33 981 krooni suuruses summas. Ringkonnakohtu istungil selgitas tsiviilhageja esindaja, et nimetatud summa on välja arvutatud kändude mõõtmise ja lugemise lehtede alusel ning puidu maksumus, s.o vargusega tekitatud kahju, on arvestatud kohaliku keskmise hinna alusel. Keskkonnainspektsioon esitas kuriteoga tekitatud kahjust lähtudes konkreetselt väljendatud tsiviilhagi ning selgitas, millest nimetatud kahju tuleneb. Ringkonnakohtu arvates on alusetu maakohtu väide, nagu seaks maakohtu poolt viidatud
6. augustil
7. a sõlmitud õigusvastaselt võõrandatud maal kasvava metsa raieõiguse võõrandamise leping nr 28 kahtluse alla keskkonnainspektsiooni poolt esitatud tsiviilhagi suuruse. Nimetatud lepingust nähtuvalt on see sõlmitud hoopis teisel eraldusel asuva tormimurru võõrandamise kohta ning ringkonnakohtu arvates ei saa nimetatud leping kuidagi seada kahtluse alla M. K-lt väljanõutava tsiviilhagi suurust. Seetõttu asus ringkonnakohus seisukohale, et maakohus jättis tsiviilhagi alusetult lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Ringkonnakohus rahuldas tsiviilhagi täies ulatuses summas 33 981 krooni, märkides, et tsiviilhagi rahuldamine ei raskenda M. K. olukorda ega kahjusta tema kaitseõigust, sest esitatud süüdistusest tulenevalt oli ta teadlik tema poolt tekitatud kahju suurusest ning keskkonnainspektsiooni taotletava tsiviilhagi suurusest. M. K. oli teadlik ka KrMK § 269 lg-st 1, mille kohaselt, olenevalt hagi tõendatusest, rahuldab kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel tsiviilhagi kas täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
8. M. K. kaitsja esitas Tartu Ringkonnakohtu
9. veebruari
10. a otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Kassaator märgib, et ringkonnakohus väljus maakohtu otsust tsiviilhagi puudutavas osas tühistades ebaõigesti apellatsiooni piirest. Kaitsja asub seisukohale, et ringkonnakohus, jättes käsitlemata apellatsioonis esitatud seisukohad ning mitte sidudes enda põhjendusi apellatsiooni väidetega, rikkus kriminaalmenetluse seadust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kassaatori hinnangul on M. K. süüditunnistamine metsavarguses

§ 139lg 1 järgi ebaseaduslik, sest M.

K. käitumises pole välja selgitatud varavastase kuriteo objektiivse koosseisu obligatoorset elementi - varalist kahju. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele tsiviilhagi osas. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et ringkonnakohtul puudus õigus ilma vastavasisulise apellatsioonita laiendada asja läbivaatamise piire ja otsustada M. K. tsiviilhagi küsimust. Erinevalt ringkonnakohtust leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et M. K-lt ilma apellatsioonis sisalduva sellekohase taotluseta tsiviilhagi rahuldades raskendati kohtualuse olukorda. Tulenevalt KrMS § 331 lg-st 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, sama paragrahvi
2. lõike kohaselt puudub apellandil ning teistel kohtumenetluse pooltel õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda. Selline ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline kohtualuse kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest kohtualuselt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsiooni korras vaidlustamata küsimustes. Kuna käesoleval juhul on ringkonnakohus M. K-lt apellatsiooni piire ületades tsiviilhagi rahuldades teinud kohtuotsuse, millega raskendatakse kohtualuse olukorda, siis tuleb seda lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes ja ringkonnakohtu otsus nimetatud osas tühistada. Muus osas ei anna kassatsioonis toodud seisukohad alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassatsioonis esitatud väitega M. K.

§ 139

lg 1 järgi süüditunnistamise ebaseaduslikkusest, kuna pole välja selgitatud tema teoga tekitatud varalise kahju täpset suurust. Kohtud on tuvastanud, et varastatud puidu koguseks oli 87,5 tihumeetrit. Seega on kohtud varastatu koguse tuvastanud ja on ilmne, et sellises koguses puidu vargust ei ole võimalik käsitleda süüteona väheväärtusliku asja vastu KarS § 218 mõttes. Küll on aga esimese astme kohus jätnud tuvastamata varastatu täpse rahalise väärtuse, mis tuleb kindlaks määrata lähtudes varastatud vara keskmisest turuväärtusest, kuid varguse lihtkoosseisu (

§ 139lg 1 ja Kar

S § 199 lg 1) puhul ei ole see määrava tähtsusega, sest varalise kahju ulatus (suur või oluline) ei ole selle kuriteo koosseisuliseks tunnuseks. Piisab kui on tõendatud varastatu kogus, mille rahaline väärtus ületab ilmselgelt kakskümmend miinimumpäevamäära. Selliste asjaolude tuvastatuse korral ei ole välistatud, et varastatu täpne rahaline väärtus jäetakse tuvastamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Eelnevast tulenevalt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks teha käesolevas asjas ise uue otsuse, jõustades Jõgeva Maakohtu 21. oktoobri 2004. a otsuse, millega ei raskendata süüdimõistetu olukorda. Tuginedes eelöeldule ja juhindudes KrMS § 361 p-st 5 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 22. veebruari 2005. a otsuse osaliselt ja jõustab Jõgeva Maakohtu 21. oktoobri 2004. a otsuse. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris