KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-77-05 Otsuse kuupäev Tartu, 12. september 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Tampuu Kohtuasi AS INGES KINDLUSTUS hag

§ 48

lg 2 p 4 alusel on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust, ja p 6 alusel kindlustusvõtja vastu, kui kindlustusjuhtumi toimumise hetkel oli kindlustusmakse tasumata perioodi eest, millal toimus kindlustusjuhtum. Kindlustusvõtjaks oli kostja. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on õigustatud kostjalt tagasi nõudma kannatanule väljamakstud kindlustushüvitist, mis on juba jõustunud tagaseljaotsusega välja mõistetud sõiduki valdajalt K. Tõntsilt. Õigus esitada tagasinõue K. Tõntsi vastu tulenes LKindlS § 48 lg 2 p-st 4 ja kostja vastu lisaks eelviidatud sättele LKindlS § 48 lg 2 p-st

1. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu järeldust, mille kohaselt on kostja ja K. Tõnts hageja nõude suhtes solidaarvõlgnikud, kuid maakohus leidis, et kostja vastu esitatud nõude rahuldamise välistab VÕS § 65 lg
2. Ebaõige on maakohtu arusaam VÕS § 65 lg-st 2, et solidaarkohustuse täitmist saab võlausaldaja nõuda vaid ühe korra ja seetõttu ei või pärast K. Tõntsilt kohtuotsusega võla väljamõistmist sama võlga nõuda kostjalt. Kahju on tekkinud ja hüvitatud ajal, kui võlaõigusseadus ei kehtinud. Tulenevalt Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse, rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-st 2 kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne
3. juulit
4. a, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Seega tuleb lähtuda üldsättena tsiviilkoodeksi solidaarvõla sissenõudmist käsitlevatest sätetest. TsK § 188 lg 2 sätestas, et kreeditoril, kes ei ole saanud täielikku rahuldust ühelt solidaarvõlgnikult, on saamata jäänut õigus sisse nõuda ülejäänud solidaarsetelt võlgnikelt. K. Tõntsi suhtes tehtud kohtuotsust ei ole täitemenetluses õnnestunud täita. Seega on hagejal õigus nõuda võlga kostjalt. Ka alates
5. juulist
6. a kehtiv VÕS § 65 lg 2 ei välista nõude esitamist solidaarvõlgnike vastu eraldi, kuna see sätestab ühe aluse solidaarvõla tekkeks. Nõude rahuldamist ei välista ka see, et sama nõude osas on teise solidaarvõlgniku suhtes olemas jõustunud kohtulahend. Selleks, et vältida hageja alusetut rikastumist, tuleb käesolevas asjas tehtud kohtuotsuse täitmisel arvestada sellega, et kostja ja K. Tõnts on solidaarvõlgnikud ja võlg on neilt välja mõistetud solidaarkohustuse katteks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
7. Kassatsioonkaebuses palub J. Tõnts tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse.
8. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht VÕS § 65 lg 2 kohta. VÕS § 65 lg 2 sätestab üheselt mõistetavalt, et kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, saab võlausaldaja nõuda nimetatud kohustuse täitmist vaid ühel korral. Samas asjas on juba olemas jõustunud kohtuotsus. Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud TsK § 188 lg-t
9. Kui ühes ja samas tsiviilasjas on esitatud nõue solidaarvõlgnike vastu ja kohtuotsusega on solidaarvõlgnikelt välja mõistetud teatud rahasumma, siis juhul, kui ühel solidaarvõlgnikest ei ole rahalisi vahendeid kohtuotsuse täitmiseks, on vastustajal õigus esitada täitmisnõue ka teise solidaarvõlgniku vastu. Ringkonnakohus rikkus ka protsessiõiguse norme, jättes käsitlemata kassaatori vastuväited TsMS § 242 kohaldamise kohta.
10. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab AS INGES KINDLUSTUS, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Asi tuleb saata tagasi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
12. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et käesolevas asjas tuleb VÕSRS §-de 2 ja 11 järgi kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid, sest kahju on tekkinud ajal, kui võlaõigusseadus (VÕS) ei kehtinud. Samuti tuleb kohaldada LKindlS § 48 kindlustusjuhtumiaegses redaktsioonis.
13. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et kreeditoril, kes ei ole saanud oma nõudele täielikku rahuldust ühelt solidaarvõlgnikult, on TsK § 188 lg 2 järgi õigus saamata jäänu sisse nõuda ülejäänud solidaarsetelt võlgnikelt. Seda vaatamata sellele, et algselt on võlausaldaja esitanud hagi nõude rahuldamiseks ainult ühe solidaarvõlgniku vastu. Solidaarkohustuse olemusest ning ka nimetatud sättest ei tulene, et võlausaldaja peaks esitama hagi samaaegselt kõigi solidaarvõlgnike vastu korraga. Seega on kassatsioonkaebuse sellekohane väide väär. Sama järeldus kehtib ka VÕS § 65 lg 2 kohta. Selles lõikes sisalduva lause algusosa järgi tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra. Nimetatud lauseosa mõte on eelkõige vältida olukorda, mil võlausaldaja nõue rahuldatakse mitmekordselt. Materiaalõiguse kohaselt on võlausaldajal seega õigus nõuda täitmist üksnes võlgnetava kohustuse ulatuses, mitte saada oma nõudele rahuldust kõikidelt solidaarvõlgnikelt korraga täies ulatuses. Juhul, kui hageja nõue täidetaks osaliselt K. Tõntsi vastu tehtud otsuse alusel, tuleks seda J. Tõntsi vastu tehtud otsuse tegemisel ja/või täitemenetluses arvestada. Solidaarkohustus eksisteeriks sel juhul üksnes ulatuses, milles nõue oleks K. Tõntsi poolt täitmata.
14. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus ei analüüsinud kostja väiteid TsMS § 242 kohta, märgib kolleegium, et ringkonnakohtu toimiku kohaselt ei ole neid väiteid ringkonnakohtu menetluses esitatud.
15. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt vastutavad K. ja J. Tõnts solidaarvõlgnikena. Solidaarvastutuse kohaldamise otsustamine on õiguslik küsimus, mille kohus peab TsMS § 228 alusel lahendama omal algatusel. Riigikohtu tsiviilkolleegium on ka varem korduvalt asunud seisukohale, et TsMS § 228 kohaselt on kohus asja lahendamisel seotud küll poolte esitatud asjaoludega, kuid mitte nende antud õigusliku kvalifikatsiooniga ja kohaldab seadust ise (vt nt Riigikohtu lahend
16. juunist
17. a tsiviilasjas nr 3-2-1-73-05 (RT III 2005, 25, 258)). Tsiviilkoodeksi § 187 kohaselt tekkis solidaarne kohustus või solidaarne nõue, kui see on ette nähtud lepingu või seadusega, eriti kohustise eseme jagamatuse korral. Kohtud on solidaarkohustuse tekkimise alusena näinud LKindlS § 48 lg 2 p 4 ja 6.

§ 48

lg 2 p 4 kindlustusjuhtumiaegse redaktsiooni kohaselt on kindlustusandjal või Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada regressinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõidukijuhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule.

§ 48

lg 2 p 6 kohaselt on kindlustusandjal või Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada regressinõue kindlustusvõtja vastu, kui kindlustusmakse oli tasumata perioodi eest, millal toimus kindlustusjuhtum, samuti sama seaduse § 19 lõikes 9 sätestatud juhul. Kolleegium leiab, et omanik ei saa tuvastatud asjaoludel vastutada LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel, kuna kohtud ei ole tuvastanud, et J. Tõnts oleks andnud sõiduki juhtimise K. Tõntsile üle. Ilma selleta ei näe kolleegium alust omaniku vastutuse tekkeks nimetatud sätte järgi. See säte kehtestas sõiduki valdaja vastutuse, kui ta ei omanud vastava kategooria sõidukijuhtimise õigust ja sõiduki omaniku vastutuse, kui viimane andis sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõidukijuhtimise õiguseta isikule. Järgmisena tuleb vastata küsimusele, kas omanik vastutab solidaarselt kahju tekitanud valdajaga LKindlS § 48 lg 2 p 6 alusel. Kohtud on tuvastanud, et kindlustusmakse sõiduki eest oli tasumata. Kolleegiumi arvates ei teki ka sellisel juhul solidaarvastutust, sest see ei tulene seadusest ja kohtud pole tuvastanud kokkulepet, mis näeks ette K. ja J. Tõntsi solidaarvastutuse. TsK § 186 lg 1 sätestas eelduse, mille kohaselt on mitme võlgniku korral nad kohustatud kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Seega tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel lähtuda muude kokkulepete puudumisel sellest, et J. ja K. Tõnts vastutavad tekitatud kahju eest võrdsetes osades. J. Luik, H. Jõks, T. Tampuu