← Eesti

3-1-1-75-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-75-05 Otsuse kuupäev 15. september 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Kriminaalasi V.

§ 143

lg 2 p 11 ja § 15 lg 2 järgi mõistetud karistus - kolm aastat vangistust - kaetuks Tallinna Linnakohtu

  1. veebruari
  2. a otsusega mõistetud raskema karistusega - neli aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda
  3. juuni
  5. V.T. vastu esitatud Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi 5 083 323 krooni nõudes jätta läbi vaatamata.
  6. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
  7. Kassatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Tallinna Linnakohtu
  9. juuli
  10. a otsusega tunnistati B.L. süüdi KrK § 143 lg 2 p-de 11, 2 ja § 17 lg 6 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks. KarS § 65 lg 2 alusel mõistis kohus B.L-le liitkaristuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust, millest arvati maha eelvangistuses viibitud aeg 9 kuud ja 2 päeva. Ärakandmata karistuse 1 aasta 8 kuud ja 28 päeva vangistust alguseks luges kohus
  11. juuli
  12. a. Sama kohtuotsusega tunnistati V.T. süüdi KrK § 143 lg 2 p 11 järgi ja teda karistati vangistusega 3 aastaks. Lugedes KarS § 65 lg 1 alusel selle karistuse kaetuks
  13. veebruari
  14. a Tallinna Linnakohtu otsusega V.Tle mõistetud 4 aasta vangistusega, mõistis kohus V.T-le liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aeg 1 aasta ja 3 päeva. Ärakandmata karistuse 2 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust alguseks luges kohus
  15. juuli
  16. V.T-lt ja B.L-lt mõisteti solidaarselt välja 5 083 323 krooni Tolliameti kasuks. 1.1 Linnakohus tunnistas V.T. süüdi selles, et ta ajavahemikul
  17. aprillist kuni
  18. juunini
  19. a ostis ASst R 36 200 liitrit piiritust, kasutades selleks aktsiisilaopidaja OÜ S nimelt vormistatud dokumente, mida OÜ S tegelikult ei olnud väljastanud, ja tasudes piirituse eest AS R arveldusarvele OÜ S nimelt sularaha sissemaksetega. OÜ S nendest tehingutest teadlik ei olnud. Kuna V.T. tekitas AS-le R väära ettekujutuse, et ostetud piiritus läheb OÜ-le S, kes oli aktsiisilaopidaja, sai V.T. AS-st R piiritust ilma alkoholiaktsiisita, s.o. hinnaga 12 krooni ja 50 senti liiter. Tegelikult ei viinud V.T. ostetud piiritust OÜ-sse S, vaid tuvastamata kohtadesse, millest tulenevalt kuulus alkoholiaktsiis täies ulatuses tasumisele. V.T. eelkirjeldatud tegevuse tulemusel jäi riigile laekumata alkoholiaktsiisi summas 5 083 323 krooni, millises ulatuses sai V.T. varalist kasu. Linnakohus käsitas V.T. tegu kolmnurkkelmusena, mille puhul eksimuse mõjul tegutsenud AS R varakäsutus (aktsiisita piirituse väljastamine) tekitas varalise kahju riigile, kellele jäi laekumata alkoholiaktsiis. B.L. tunnistati süüdi selles, et ta, olles varem toime pannud KrK § 1411 järgi kvalifitseeritud kuriteo, aitas kaasa V.T. toimepandud kelmusele sellega, et võttis V.T. korraldusel AS-st R 19 korral välja kokku 31 710 liitrit piiritust, viimata seda saatedokumentides näidatud OÜ-sse S, vaid eeluurimisel tuvastamata kohtadesse.
  20. Tallinna Linnakohtu
  21. juuli
  22. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused B.L. kaitsja Leonid Olovjanišnikov ja V.T. ning tema kaitsja vandeadvokaat Konrad Mällo, taotledes linnakohtu otsuse tühistamist ja kohtualuste õigeksmõistmist.
  23. Tallinna Ringkonnakohtu
  24. novembri
  25. a määrusega tühistati linnakohtu otsus täies mahus ja kriminaalasi saadeti linnakohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonkaebused rahuldati osaliselt. Nõustudes linnakohtuga tuvastatud faktiliste asjaolude suhtes, asus ringkonnakohus seisukohale, et maksmata riigimaks ei ole kelmuse objektiks, kuna kelmuse dispositsioon eeldab reeglina vara üleminekut, kusjuures eksitusse viidud kannatanu annab selle ise üle. Maksmata riigimaksu puhul ei toimu vara üleminekut, vaid riigil jääb saamata kehtestatud maks. Ringkonnakohus leidis, et eeltoodust tulenevalt ei saa V.T. käitumist käsitada kelmusena ja B.L. käitumist kelmusele kaasaaitamisena. Kelmuse kui varavastase kuriteo inkrimineerimine kohtualustele võiks kõne alla tulla vaid juhul, kui Tolliamet maksuhaldurina oleks esitanud aktsiisimaksunõude AS R vastu. Samas märkis kohtukolleegium, et linnakohus ei ole esitanud ühtki põhjendust, miks käesoleval juhul ei saa olla tegemist mõne maksualase kuriteoga. Seetõttu tühistas ringkonnakohus linnakohtu otsuse AKKS § 39 lg 3 p 7 alusel motiivide puudumise tõttu.
  27. märtsil
  28. a esitas prokurör V.T-le ja B.L-le muudetud süüdistuse, mida võrreldes varasema süüdistusega oli täiendatud viitega karistusseadustiku sätetele, mille järgi on kohtualuste teod käsitatavad kuriteona ka pärast
  29. septembrit
  30. Tallinna Linnakohus keeldus
  31. aprilli
  32. a määrusega V.T. ja B.L. muudetud süüdistuses kohtu alla andmast, kuna muudetud süüdistus oli sisuliselt sama, mille pinnalt oli ringkonnakohus oma
  33. novembri
  34. a määruses asunud seisukohale, et kohtualuste käitumises puudub kelmuse koosseis. Prokuröri eriprotesti alusel tühistas Tallinna Ringkonnakohus oma
  35. mai
  36. a määrusega linnakohtu
  37. aprilli
  38. a määruse ja saatis kriminaalasja linnakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus ei oleks tohtinud lahendada kohtualustele inkrimineeritud käitumise õigusliku kvalifikatsiooni küsimust korraldaval istungil, vaid pidanuks seda tegema kohtuliku arutamise käigus.
  39. Kriminaalasja edasisel menetlemisel Tallinna Linnakohtus esitas prokurör veel kahel korral V.T-le ja B.Lle muudetud süüdistuse, viimase neist
  40. novembril
  41. a. V.T. süüdistati KrK § 143 lg 2 p 11 - § 15 lg 2 järgi selles, et ta ajavahemikul
  42. aprillist
  43. juunini
  44. a ostis AS-st R 36 200 liitrit piiritust, kasutades selleks aktsiisilaopidaja OÜ S nimelt vormistatud dokumente, mida OÜ S tegelikult ei olnud väljastanud, ja tasudes piirituse eest OÜ S nimelt sularaha sissemaksetega AS R arveldusarvele. Kuna V.T. tekitas AS-le R väära ettekujutuse, et ostetud piiritus läheb OÜ-le S, kes oli aktsiisilaopidaja, sai V.T. AS-st R piiritust ilma alkoholiaktsiisita, s.o. hinnaga 12 krooni ja 50 senti liiter. Tegelikult ei viinud V.T. ostetud piiritust OÜ-sse S, vaid tuvastamata kohtadesse. Sellise teo tulemusena tekkis AS-l R
  45. jaanuarist 2001 kuni
  46. märtsini 2003 kehtinud alkoholiaktsiisi seaduse (AAS) § 21 lg 2 pde 1 ja 2 alusel maksukohustus summas 5 083 323 krooni, kuna piiritust väljastati isikutele, kellel ei olnud ajutist aktsiisivabadust ega aktsiisist vabastatud alkoholi soetamise õigust. Kuna kriminaalmenetluse tulemusena tuvastati, et aktsiisita alkoholi tegelik ostja oli V.T., kellel tekkis AAS § 3 p 5, § 5 lg 1, § 21 lg 1 ja § 22 alusel maksukohustus, ei esitanud Eesti Vabariik Tolliameti kaudu aktsiisimaksunõuet AS R vastu. Seega jäi varaline kahju aktsiisimaksukohustuse näol AS-le R tekkimata V.T. tahtest sõltumata. Seega pani V.T. toime pettuse teel varalise kasu saamise katse, millega võidi põhjustada suur varaline kahju. Samuti esitati V.T-le süüdistus KrK § 1481 lg-te 7 ja 10 järgi (lisaviitega KarS § 390 lg-le 1) selles, et ta ostis OÜ S nimelt AS-st R aktsiisivabalt 36 200 liitrit piiritust ning toimetas piirituse väljaveo laost, samuti selle võõrandamise, omamata seejuures vastavat tegevusluba ja ajutise aktsiisivabastuse luba. Samuti jättis V.T. täitmata
  47. a maksukorralduse seaduse § 2 lg 1 p-st 3, § 5 p-st 1 ja §-st 81 ning AAS § 3 p-st 5 tuleneva aktsiisimaksukohustuse summas 5 083 323, mis tal tekkis piirituse saamisel AS-st R. V.T. jättis ka täitmata
  48. a maksukorralduse seaduse § 114 lg 3 p-dest 1 ja 3 tuleneva registreerimiskohustuse ja sama seaduse § 12 lg-st 1 tuleneva arvestuse pidamise kohustuse. B.L-le esitati KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2, § 15 lg 2 ning § 17 lg 6 järgi süüdistus selles, et ta varem riisumise eest karistatud isikuna aitas kaasa V.T. toime pandud kelmuse katsele sellega, et võttis V.T. korraldusel AS-st R 19 korral välja kokku 31 710 liitrit piiritust, viimata seda saatedokumentides näidatud sihtkohta - OÜ-sse S -, vaid andis selle koos auto ja saatedokumentidega üle kõrvalistele isikutele.
  49. Tallinna Linnakohtu
  50. jaanuari
  51. a otsusega tunnistati V.T. ja B.L. eelmises punktis kirjeldatud süüdistustes süüdi. Kohus karistas B.L. KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2, § 15 lg 2 ning § 17 lg 6 järgi vangistusega 1 aastaks ja 6 kuuks, millest arvas KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud aja. B.L. ärakandmata karistuseks luges kohus 4 kuud ja 9 päeva vangistust, mille kandmisest B.L. KrK § 501 lg 1 alusel vabastati. V.T. karistas linnakohus KrK § 143 lg 2 p 11 ja § 15 lg 2 järgi vangistusega 3 aastaks ja KrK § 1481 lg-te 7 ja 10 järgi vangistusega 5 aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus V.T-le liitkaristuse 5 aastat vangistust, mida KarS § 65 lg 1 alusel suurendati
  52. veebruari
  53. a Tallinna Linnakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta ja 24 päeva vangistuse võrra. V.T. kandmisele kuuluvaks karistuseks mõistis kohus 7 aastat ja 24 päeva vangistust algusega
  54. juunist
  55. Linnakohus mõistis V.T-lt välja 5 083 323 krooni Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kasuks.
  56. Põhistades V.T. süüditunnistamist kelmuse katses ja B.L. süüditunnistamist sellele kaasaaitamises, leidis linnakohus muu hulgas järgmist. Kuna OÜ S tegelikult piiritust ei saanud, tekkis aktsiisimaksukohustus summas 5 083 323 krooni AS-l R. Kuivõrd kohtueelsel menetlusel tuvastati, et AS R andis piirituse eksimuse tõttu võltsitud dokumentide alusel välja V.T-le, ei saabunud V.T. soovitud tagajärg, s.o aktsiisimaksu tasumise kohustuse tekkimine OÜ-l S või AS-l R. Samas oli V.T. B.L. kaasaaitamisel vastavalt oma ettekujutusele teost teinud kõik selleks, et saada odavalt kätte piiritus ja tekitada aktsiisimaksukohustus kolmandatel isikutel. Seega jäi süüdistatavate tegu katse staadiumi. Kohus märkis, et B.L. tegutses piirituse pettuslikul teel vastuvõtmisel otsese tahtlusega, olles teadlik oma käitumise seadusevastasusest ja sellest, et V.T. müüb aktsiisimaksuta saadud piirituse kallima hinnaga edasi ja aktsiisimaksu tasumata jätmisega tekitatakse suur varaline kahju kolmandatele isikutele. Seoses V.T. süüditunnistamisega KrK § 1481 lg-te 7 ja 8 järgi märkis linnakohus, et kuna käesoleval juhul AS-st R väljastatud piiritus ei jõudnud aktsiisilattu, tekkinuks aktsiisi maksmise kohustus AS-l R. Kuivõrd aga piiritus läks AS-st R välja pettuslikul teel, on AS R aktsiisimaksukohustus välistatud ning maksukohustus tekkis AAS § 3 p 5 alusel piirituse tegelikul saajal, s.o V.T-l. V.T. aga alkoholiaktsiisi ei tasunud. Samuti ei ole V.T.
  57. a maksukorralduse seaduse § 114 lg 3 nõudeid eirates registreerinud end maksumaksjana ja sama seaduse § 12 lg-d 1 ja 2 rikkudes arvestust pidanud ja maksuhaldurile teavet andnud. Varjates aktsiisiga maksustatava alkoholi vastuvõtmist ja lähetamist, seega käitumist, mille järel pidanuks tasuma aktsiisimaksu, muutis V.T. võimatuks maksude määramise ja sissenõudmise, mille tulemusena jäi laekumata aktsiisimaksu 5 083 323 krooni. Jättes ennast seaduses sätestatud korras ja tähtajal maksuhalduri asutuses tahtlikult registreerimata, varjates enda andmeid ja tegevust ning hävitades dokumente eesmärgiga teha maksude määramine või sissenõudmine võimatuks, pani V.T. toime KrK § 1481 lg-te 7 ja 10 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Sama tegu, s.t enda maksuhalduri juures registreerimata jätmine, kui selle tulemusel jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam, on kuritegu ka KarS § 390 lg 1 järgi.
  58. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid B.L. kaitsja L. Olovjanišnikov ja V.T. kaitsja Rein Vaiksaar. Mõlemad apellandid taotlesid enda kaitsealust puudutavas osas linnakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist.
  59. Tallinna Ringkonnakohtu
  60. märtsi
  61. a otsusega tühistati linnakohtu otsus B.L-le mõistetud karistuse osas. Ringkonnakohus mõistis B.L-le karistuseks 1 aasta vangistust, mis loeti täielikult kantuks eeluurimisel vahi all viibitud ajaga. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata. Mõlemad apellatsioonid jäid rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhiseisukohad olid järgmised. Kuna V.T. ostis AS-lt R ebaseaduslikult alkoholi, lasus tal tulenevalt AAS § 3 p-st 5 ja § 5 lg-st 1 kohustus tasuda riigile alkoholiaktsiis. V.T. teo ebaseaduslikkus tulenes sellest, et tal ei olnud selliseks tegevuseks tegevusluba, tema ostetud alkoholi suhtes polnud kehtestatud AAS §-s 10 nimetatud aktsiisivabastust, samuti ei täitnud ta AAS § 21 lg-s 1, lg 2 p-s 2, § 5 lg-s 1 ja § 22 lg-s 3 nimetatud kohustusi. Maksu maksmise kohustus tekkis V.T.l kui kauba ostjal olenemata asjaolust, et kriminaalasja uurimise käigus pole kindlaks tehtud, kellele kõnesolev alkohol edastati. Seoses apellantide väitega, et tasumata riigimaks ei saa olla kelmuse objektiks, märkis ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei olnud süüdistatavate käitumise ajendiks mitte niivõrd maksukohustuse ja tulu varjamine või riigi ilmajätmine maksmisele kuuluvast maksust, vaid soov pettuse teel odavalt soetada alkoholi ja realiseerida see kallimalt, s.t varalise kasu saamine. Saadud piiritus omas kindlat rahalist väärtust - see tuli tasuda mitte kui riiklik varaline sanktsioon, vaid kui kauba ostmisel tasumisele kuuluva summa osa. AS-le R loodi ebaõige ettekujutus, et alkoholi ostjaks on aktsiisilaopidaja, kes tegelikult ei teadnud aga midagi tema nimel tegutsemisest. Sel põhjusel ei saa arutuselolevat petmist vaadelda maksukuriteona, vaid kelmusena. AS-le R jäi kahju tekkimata üksnes põhjusel, et seaduserikkumine avastati ja tolliinspektuur ei nõudnud tehaselt laekumata jäänud aktsiisi tasumist. Alus nõude esitamiseks aga oli, sest AS R oli väljastanud alkoholi, mille eest tulnuks tal tasuda aktsiis. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu seisukohaga, et V.T. oleks pidanud enne süüdistuses kirjeldatud tegevuse alustamist registreerima ennast maksuhalduri asutuses, samuti pidama seaduses ettenähtud raamatupidamisarvestust ja tasuma oma tegevusest tulenevaid rahalisi kohustusi. Seega oli V.T. maksukohustuslane ja ka KrK §-s 1481 nimetatud kuriteo subjekt. Linnakohus on õigesti käsitlenud kõnesolevat saamata jäänud aktsiisisummat hüvitamisele kuuluva kahjuna VÕS § 128 mõttes. Kohtukolleegium märkis, et linnakohus on eksinud B.L-le karistuse mõistmisel, kuna kohus ei oleks tohtinud mõista rangemat karistust kui B.L-le mõisteti sama teo eest Tallinna Linnakohtu
  62. juuli
  63. a otsusega. Nimetatud osas pidas ringkonnakohus vajalikuks linnakohtu otsust korrigeerida. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  64. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni B.L. kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov, kes taotleb nii ringkonnakohtu kui ka linnakohtu otsuse tühistamist ning B.L. õigeksmõistmist. Oma taotlust põhistab kassaator järgmiselt. Ringkonnakohtu otsus on vastuolus käesolevas kriminaalasjas samade faktiliste asjaolude pinnalt tehtud Tallinna Ringkonnakohtu
  65. novembri
  66. a määrusega, milles ringkonnakohus asus seisukohale, et tasumata riigimaks ei saa olla kelmuse objektiks. Kassaator leiab, et kelmuse objektiks saab olla üksnes otsene varaline kahju, mitte aga saamatajäänud tulu. Samuti eeldab kelmuse koosseis, et vara saamise hetkel oleks olemas konkreetne pettus ja konkreetne isik, keda peteti. Käesoleval juhul aga sellist isikut ei ole, kuna piirituse saamisel maksti raha ära ja riigi vara seejuures ei vähenenud. Tulenevalt eeltoodust on seadusandja maksude maksmata jätmisega seotud süüteod sätestanud karistusseadustiku eraldi peatükis. Süüdistust maksukuriteos aga B.L-le esitatud ei ole. Kaitsja hinnangul näitab ringkonnakohtu otsuse vastuolulisust seegi, et V.T. süüdistuses luges kohus ühe ja sama kahju korraga nii kelmuse kui ka maksukuriteo objektiks.
  67. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas B.L. kaitsja L. Olovjanišnikov esitatud kassatsiooni ja palus selle rahuldada. Prokurör A. Voronin leidis, et kassatsioon on põhjendamatu ja ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  68. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu
  69. märtsi
  70. a ja Tallinna Linnakohtu
  71. jaanuari
  72. a otsused tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu osaliselt tühistada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 352 lg 6 sätestab Riigikohtu õiguse laiendada kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile süüdistatavatele ja kõigile süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni esitamisest, kui ilmneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Sellest tulenevalt käsitleb kriminaalkolleegium käesolevas otsuses ka V.T. süüditunnistamisega seotud küsimusi, ehkki tema osas ei ole kassatsiooni esitatud. Esmalt vaagib kolleegium kriminaalasja materiaalõiguslikke (I), seejärel aga menetluslikke (II) aspekte. I
  73. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub linnakohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et V.T. poolt B.L. kaasaaitamisel toime pandud tegu vastab kelmuse koosseisulistele tunnustele. AS R oli aktsiisilaopidaja
  74. jaanuarist 2001
  75. märtsini 2003 kehtinud AAS § 2 p 3 tähenduses. Vastavalt AAS § 21 lg 2 p-le 1 tekkis aktsiisilaopidajal alkoholi lähetamisel väljaspool ajutist aktsiisivabastust lähetatud alkoholi osas riigi ees aktsiisimaksukohustus. Alkoholi lähetamisel teisele aktsiisilaopidajale kehtis ajutine aktsiisimaksuvabastus ja müüjal aktsiisimaksukohustust ei tekkinud (AAS § 10 lg 1 p 2, § 21 lg 2 p 1). Sellest tulenevalt oli aktsiisilaopidaja poolt alkoholi müümisel teisele aktsiisilaopidajale alkoholi omahind aktsiisikohustuse võrra madalam alkoholi omahinnast selle müümisel isikule, kes ei olnud aktsiisilaopidaja (ja kelle puhul ei esinenud muid aktsiisivabastuse aluseid). Alkoholi lähetamisel isikule, kes ei olnud aktsiisilaopidaja, tekkis aktsiisilaopidajast lähetajal aktsiisimaksukohustus sõltumata sellest, kas ta nõudis alkoholi saajalt aktsiisi hüvitamist või mitte. Seejuures tuleb arvestada, et aktsiisilaost väljastatava alkoholi hinnale lisatav aktsiis ei ole vaadeldav mitte maksusummana, vaid alkoholi omahinna ühe komponendina, mis on tingitud alkoholi lähetajal tekkivast aktsiisimaksukohustusest.
  76. Käesoleval juhu tekitas V.T. võltsitud tellimiskirja ja OÜ S nimel tehtud maksetega (pettuslik tegu) AS-le R väära ettekujutuse, et piirituse ostja on aktsiisilaopidaja (OÜ S), kellele alkoholi väljastades müüjal riigi ees aktsiisimaksukohustust ei teki. Eksimuse tagajärjel tegi AS R varakäsutuse - müüs V.T-le piiritust hinnaga, mille sisse ei olnud arvestatud kulusid, mis AS-l R tekkisid seoses aktsiisimaksukohustusega riigi ees. Selle varakäsutuse tagajärjel sai V.T. varalist kasu, mille suurus võrdub aktsiisiga maksustatud ja aktsiisita maksustamata piirituse hinnavahega. Kannatanu AS R sai samas ulatuses varalist kahju, kuna tal tekkis riigi ees aktsiisimaksukohustus piirituse osas, mille müügihinna ta oli jätnud pettusest tingitud eksituse tõttu aktsiisi võrra suurendamata.
  77. Kohtud on leidnud, et V.T. poolt B.L. kaasaaitamisel toime pandud kelmus jäi katse staadiumi. Kuigi seda seisukohta ei ole vaidlustatud, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et AS-le R tekkis kahju aktsiisimaksukohustuse tekkimise hetkel, sõltumata sellest, kas riik hiljem nõudis AS-lt R aktsiisimaksu tasumist või loobus mingitel kaalutlustel nõude esitamisest.
  78. Riigile V.T. ja B.L. pettuslik tegu kahju ei põhjustanud, kuna riigil tekkis aktsiisimaksunõue AS R vastu sõltumata sellest, kas viimane lisas V.T-le müüdud piirituse hinnale aktsiisisumma või mitte. Samuti ei sõltunud riigi maksunõue AS R vastu sellest, millistel asjaoludel jättis AS R piirituse müügihinna aktsiisisumma võrra suurendamata. Aktsiisilaopidajast lähetajal tekkis aktsiisimaksukohustus ka juhul, kui ta eksituse tõttu heauskselt arvas, et alkohol lähetatakse ajutises aktsiisivabastuses. Alkoholiaktsiisi seaduse § 21 lg 2 p 2 sätestas, et aktsiisilaopidajal tekib maksukohustus ajutises aktsiisivabastuses lähetatud alkoholilt neljandal päeval alkoholi lähetamise päevast, kui nimetatud ajaks ei ole aktsiisilaos saatedokumenti, millel on kauba saaja kinnitus alkoholi vastuvõtmise kohta. Tsiteeritud sättest võib muu hulgas järeldada, et aktsiisilaopidajast lähetaja kandis riski, et ajutises aktsiisivabastuses lähetatud alkohol jõuab lähetaja tahtest mitteolenevatel põhjustel aktsiisivabalt vabasse ringlusse. Sellise regulatsiooni eesmärk oli tagada aktsiisimaksu efektiivne laekumine ja ühtlasi ka lähetava aktsiisilaopidaja kõrge motiveeritus kontrollida konkreetsel juhul ajutise aktsiisivabastuse kohaldamise põhjendatust.
  79. V.T. on lisaks kelmuse katsele süüdi tunnistatud ka KrK § 1481 lg-te 7 ja 10 järgi selles, et ta ei täitnud aktsiisimaksukohustust, mis tal tekkis AS-st R 36 200 liitri piirituse ostmisel, vaid varjas oma tegevust eesmärgiga teha maksude määramine või sissenõudmine võimatuks. Linnakohus ja ringkonnakohus leidsid, et V.T-l tekkis tulenevalt AAS § 3 p-st 5 AS-st R ostetud piirituse osas riigi ees aktsiisimaksukohustus summas 5 083 323 krooni. Riigikohtu kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Alkoholi lähetamisel aktsiisilaost väljaspool aktsiisivabastust tekkis aktsiisimaksukohustus üksnes lähetaval aktsiisilaopidajal, mitte aga alkoholi saajal.
  80. Süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemise ajal olid alkoholiaktsiisi maksukohustuse tekkimise alused ammendavalt sätestatud AAS § 21 lg-tes 2-
  81. Tulenevalt AAS § 21 lg-st 7 ja § 3 p-st 5 tekkis aktsiisimaksukohustus ka isikul, kes rikkus alkoholiaktsiisi seadust või tolliseadustikku, olles ebaseaduslikult importinud, võõrandanud, kasutanud või lähetanud alkoholi. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et AAS § 21 lg 7 ja § 3 p 5 alusel tekkiva aktsiisimaksukohustuse objekt sai olla üksnes selline alkohol, mille osas ei olnud aktsiisimaksukohustust tekkinud juba mõnel teisel isikul. (Seega tekkis aktsiisimaksukohustus AAS § 21 lg 7 ja § 3 p 5 alusel näiteks isikul, kes ebaseaduslikult tootis või importis alkoholi). Vastasel juhul tekkinuks olukord, kus ühte ja sama alkoholikogust oleks maksustatud mitu korda. Alkoholiaktsiisi seadus selliseks topeltmaksustamiseks õiguslikku alust ei andnud, kuna see oleks olnud vastuolus aktsiisi kui ühetasandilise maksu olemusega. Nagu käesoleva otsuse punktides 13-16 selgitatud, tekkis AS-l R V.T-le müüdud piirituse osas aktsiisimaksukohustus vaatamata sellele, et AS R pettusest tingitud eksimuse tõttu arvas, et piiritus lähetatakse teisele aktsiisilaopidajale, ja jättis seetõttu piirituse müügihinnale aktsiisisumma lisamata. Seega ei saanud V.T-l sama piiritusekoguse osas aktsiisimaksukohustust tekkida. (Küll tekkis V.T-l kohustus hüvitada AS-le R pettusega tekitatud kahju).
  82. Kuna V.T-l ei tekkinud AS-st R ostetud piirituse osas riigi ees aktsiisimaksukohustust, puudub tema käitumises ka KrK § 1481 lg-tes 7 ja 10 sätestatud kuriteokoosseis. Järelikult tuleb V.T. KrK § 1481 lg-te 7 ja 10 järgi õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 310 lg-st 2 tuleb V.T. vastu esitatud Eesti Vabariigi tsiviilhagi 5 083 323 krooni nõudes jätta läbi vaatamata. II
  83. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et linnakohus ja ringkonnakohus on V.T. KrK § 1481 lg-te 7 ja 10 järgi süüditunnistamisel ja karistamisel ning V.T-le KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel rikkunud apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku (AKKS) § 36 lg-s 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 341 lg-s 4 kajastuvat põhimõtet, mille kohaselt pärast ringkonnakohtu poolt kohtuotsuse tühistamist üksnes süüdistatava apellatsiooni põhjal, ei või kriminaalasja uuesti arutav esimese astme kohus mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud esimese astme kohtu otsusega. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses, kuna kõnealune rikkumine tõi kaasa V.T. karistuse ebaseadusliku raskendamise.
  84. Käesoleva kriminaalasja esmakordsel menetlemisel Tallinna Linnakohtus karistati V.T.t AS-st R pettuse teel aktsiisita alkoholi ostmise eest KrK § 143 lg 2 p 11 järgi kolmeaastase vangistusega, kusjuures KarS § 65 lg 1 alusel loeti see karistus kaetuks Tallinna Linnakohtu
  85. veebruari
  86. a otsusega mõistetud nelja aasta pikkuse vangistusega. V.T. poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti neli aastat vangistust algusega
  87. juunist
  88. Selle kohtuotsuse apelleerisid B.L. kaitsja kõrval üksnes V.T. ja tema kaitsja, taotledes süüdimõistva otsuse tühistamist ja V.T. õigeksmõistmist. Tallinna Ringkonnakohtu
  89. novembri
  90. a määrusega linnakohtu otsus tühistatigi, apellatsioonid rahuldati osaliselt ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks linnakohtule.
  91. Kriminaalasja uuel arutamisel karistas linnakohus
  92. jaanuari
  93. a otsusega V.T.t sama teo, s.o AS-st R pettuse teel aktsiisita alkoholi ostmise eest KrK § 143 lg 2 p 11 ja § 15 lg 2 järgi kolmeaastase vangistusega. Kuid lisaks sellele tunnistas linnakohus V.T. süüdi ka KrK § 1481 lg-te 7 ja 10 järgi mõistes talle karistuseks viis aastat vangistust selle eest, et V.T. ei täitnud AS-st R saadud piirituse osas aktsiisimaksukohustust. Kuritegude kogumi eest mõistis kohus V.T-le KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks viis aastat vangistust. Sellele karistusele liitis linnakohus KarS § 65 lg 1 alusel V.T-le sama kohtu
  94. veebruari
  95. a otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa - 2 aastat ja 24 päeva - täies ulatuses. V.T. poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks luges linnakohus 7 aastat ja 24 päeva vangistust algusega
  96. juunist
  97. Ringkonnakohtu
  98. märtsi
  99. a otsusega linnakohtu otsust V.T. puudutavas osas ei muudetud.
  100. Kriminaalasja teistkordsel arutamisel Tallinna Linnakohtus oli V.

§ 1481

lg-te 7 ja 10 järgi esitatud süüdistuse aluseks tema käitumine, mis sisuliselt kajastus juba kriminaalasja esmakordsel arutamisel üksnes KrK § 143 lg 2 p 11 järgi esitatud süüdistuses (s.o asjaolu, et V.T. ei toimetanud AS-st R aktsiisita saadud piiritust OÜ-sse S, vaid eeluurimisel tuvastamata kohtadesse, millest tulenevalt kuulus alkoholiaktsiis tasumisele täies ulatuses, ehkki esialgses süüdistuses ei viidatud otsesõnu V.T. poolt aktsiisimaksukohustuse rikkumisele). Kriminaalasja uuel arutamisel leidsid prokurör ja kohtud, et V.T. on lisaks kelmuse katsele toime pannud ka maksukuriteo. Seejuures tunnistati V.T. süüdi nii KrK § 143 lg 2 p 11 ja § 15 lg 2 kui ka KrK § 1481 lg-te 7 ja 10 järgi reaalkogumis ühe ja sama kahju põhjustamises. Seega lahutati kriminaalasja esmakordsel arutamisel V.T-le süüksarvatud tegu kriminaalasja teistkordsel arutamisel kaheks iseseisvaks teoks, mis kvalifitseeriti reaalkogumis kahe erineva kuriteokoosseisu järgi. Oluline on, et V.

§ 1481

lg-te 7 ja 10 järgi mõistetud viieaastane vangistus ületab kahe aasta võrra kriminaalasja esmakordsel arutamisel V.

§ 143lg 2 p 11 järgi mõistetud kolmeaastast vangistust.

Eeltoodust tulenevalt leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et V.

§ 1481lg-te 7 ja 10 järgi ja Kar

S § 64 lg 1 järgi viie aasta vangistuse mõistmisega rikkusid kohtud AKKS § 36 lg 2 ning KrMS § 341 lg 4 nõudeid.

  1. Samuti on kriminaalasja teistkordsel arutamisel eiratud AKKS § 36 lg 2 ja KrMS § 341 lg 4 nõudeid V.Tle KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel. Tallinna Linnakohtu
  2. juuli
  3. a otsusega loeti V.T-le mõistetud kolm aastat vangistust kaetuks sama kohtu
  4. veebruari
  5. a otsusega mõistetud nelja aasta vangistusega. Liitkaristuseks mõistetigi V.T-le 4 aastat vangistust. Kriminaalasja teistkordsel arutamisel tegi Tallinna Linnakohus
  6. jaanuaril
  7. a otsuse, millega suurendas kuritegude kogumi eest V.T-le mõistetud liitkaristust (viis aastat vangistust) KarS § 65 lg 1 alusel veel sama kohtu
  8. veebruari
  9. a kohtuotsusega mõistetud karistuse arvelt 2 aasta ja 24 päeva võrra, mõistes V.T. liitkaristuseks kohtuotsuste kogumi järgi seitse aastat ja 24 päeva vangistust. Ringkonnakohus sellele linnakohtu rikkumisele ei reageerinud. Seega suurendasid kohtud ka KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel V.T. karistust ebaseaduslikult 1 aasta ja 24 päeva võrra. III
  10. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 352 lg-st 6, § 361 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  11. märtsi
  12. a ja Tallinna Linnakohtu
  13. jaanuari
  14. a otsused osaliselt, s.o V.T. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 1481 lgte 7 ja 10 järgi, V.T-le KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas ja V.T-lt Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kasuks 5 083 323 krooni väljamõistmise osas. Süüdistuses KrK § 1481 lg-te 7 ja 10 järgi mõistab Riigikohus V.T. õigeks. Pidades silmas Tallinna Linnakohtu
  15. juuli
  16. a otsust, loeb kriminaalkolleegium KarS § 65 lg 1 alusel V.

§ 143

lg 21 ja § 15 lg 2 järgi mõistetud kolm aastat vangistust kaetuks Tallinna Linnakohtu

  1. veebruari
  2. a otsusega mõistetud nelja aasta vangistusega ja mõistab V.T-le liitkaristuseks neli aastat vangistust. V.T. vangistustähtaja kulgemist tuleb arvestada tema vahi alla võtmise päevast, s.o
  3. juunist
  4. Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Ülejäänud osas jätab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu
  5. märtsi
  6. a ja Tallinna Linnakohtu
  7. jaanuari
  8. a otsused muutmata. B.L. kaitsja kassatsiooni jätab Riigikohus rahuldamata. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.