KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Resolutsioon Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-82-05 Tar

(PKS) § 20 lg 2 järgi selle kohustuse eest ka U. T.

1. Tallinna Linnakohus jättis
2. oktoobri
3. a määrusega K. L hagi J. T vastu pankrotiseaduse § 20 lg 3 alusel läbi vaatamata, kuna Saare Maakohtu
4. veebruari
5. a otsusega kuulutati välja J. T pankrot.
6. Kostja U. T hagi ei tunnistanud. Laenulepingud sõlmiti tema teadmata ja ta ei viibinud lepingute sõlmimise juures. Vastupidine kajastuks tehingute kohta vormistatud dokumentides. J. T ei võtnud laenu perekonna huvides ja vajadusteks. Kostja ei oma ülevaadet sellest, mis otstarbeks laen võeti, mille peale kulutati ja kuidas J. T hagejaga laenuküsimustes suhtles. Hageja esitas 400 000 krooni suuruse nõude J. T pankrotimenetluses, mis tõendab, et hageja käsitas lepingutest tulenevaid kohustusi J. T kohustustena. Kostja palus kaasata protsessi iseseisva nõudeta kolmanda isikuna J. T ja muuta kohtualluvust.
8. novembri
9. a määrusega saatis Tallinna Linnakohus K. L hagi kohtualluvuse järgi Saare Maakohtule. Saare Maakohus kaasas
10. jaanuari
11. a määrusega protsessi iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel J. T.
12. J. T leidis, et hagi on alusetu ja põhjendamatu. Kostja ei viibinud laenulepingute sõlmimise juures ega teadnud laenudest kuni käesoleva hagiavalduse esitamiseni. Mõlemad laenulepingud olid fiktiivsed. J. T ei ole laenulepingute järgi raha saanud. Laenulepingute vormistamise tingis AS Elea pankrotiprotsess. Hageja lubas laenulepingute originaaleksemplarid hiljem hävitada, et välistada nõuded J. T suhtes.
13. mail
14. a saatis kohtutäitur A. R J. T täitekutse ja nõudis K. L avalduse alusel 100 000 krooni tasumist. Kuna kohtutäitur ei arvestanud võlgniku vastuväitega, et laenuleping on rahatu, sõlmis J. T
15. juunil
16. a kohtutäituriga võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppe, millega kohustus alates
17. juulist
18. a tasuma igakuiselt 5000 krooni. Seega on hageja osa summast kätte saanud ja tema nõue ei saa olla 100 000 krooni. Hageja esitas oma nõude ka J. T pankrotimenetluses.
19. Saare Maakohus jättis
20. mai
21. a otsusega hagi rahuldamata, leides, et kostja ei vastuta J. T poolt laenulepinguga võetud kohustuste eest.

§ 20

lg 2 kohaselt vastutavad perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Tõendatud ei ole, et J. T võttis laenu perekonna huvides. Hageja ja J. T sõlmisid

1. juulil
2. a kaks notariaalselt tõestatud laenulepingut. Ühe lepingu järgi laenas hageja J. T 100 000 krooni mööbli ja koduse majapidamise masinate ostmiseks. Teise lepingu järgi laenati 300 000 krooni laenu sihtotstarvet määramata.
3. augustil
4. a pantis J. T hageja kasuks enda omandis olevad AS Elea aktsiad eelnimetatud laenulepingutest tulenevate võlakohustuste täitmise tagamiseks. Aktsiate pandilepingu p-s 4 kinnitab J. T, et on pandiesemeks olevad aktsiad omandanud abielu kestel, aktsiad kuuluvad tema ja U. T ühisomandisse ning U. T on aktsiate pandiga nõus, mida tõendab sellekohane kirjalik avaldus. Kostja ja J. T seletuste kohaselt ei viibinud kostja laenulepingute sõlmimise juures. Seda väidet kinnitab asjaolu, et kostjat ei ole notariaalaktis osalisena märgitud ja sellel puudub tema allkiri. Kostja sõnul sai ta mõlemast laenulepingust teada pärast hagimaterjalide saamist linnakohtult. Kostja ei ole lepingutes märgitud summasid näinud ja ta kinnitab, et J. T ei kasutanud võetud laenu perekonna huvides. Kostja teadmatust laenulepingute osas kinnitab kaudselt asjaolu, et nende teatavakssaamisel
5. aasta lõpus kostja ja J. T lahutasid oma abielu. Samuti ei viibinud kostja aktsiate pandilepingu sõlmimise juures. Kostja poolt
6. augustil
7. a notarile tehtud avalduses aktsiate pantimiseks ei ole laenulepingut fikseeritud. Ainuüksi aktsiate pantimiseks nõusoleku andmine ja laenulepingus sätestatud laenu sihtotstarve ei saa tõendada, et kostja oleks olnud laenulepingust teadlik või et raha laenati perekonna huvides.
8. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, millega palus maakohtu kohtuotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei vasta kohtuotsus asjas kogutud tõenditele ning kohus ei ole otsuses viidanud ühelegi kohaldatavale õigusaktile. Ekslik on kohtu järeldus, et laenu ei võetud perekonna huvides.
9. Kostja ja kolmas isik vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10. Tallinna Ringkonnakohus jättis
11. veebruari
12. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kohus leidis, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama oma väiteid ja vastuväiteid. Maakohus on asjas kogutud tõendeid hinnates tulnud põhjendatult järeldusele, et hageja ei ole tõendanud oma väiteid selle kohta, et laen võeti perekonna huvides. Kohus on arvestanud U. T ja J. T kohtus antud seletustega ja kirjalike tõenditega, milliseid kogumis hinnates on ta tulnud põhjendatult järeldusele, et hagi ei rahuldata selle tõendamatuse tõttu. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
13. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, millega palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus hinnanud vääralt tõendeid, tuginedes vaid kostja ja kolmanda isiku seletustele ning jättes tähelepanuta hageja kirjalikud tõendid. Kohus ei ole põhjendanud, miks laenulepingu p-s 1 sisalduv laenu sihtotstarve ei ole tõepärane ja miks hageja nõue ei ole põhjendatud. U. ja J. T olid laenu võtmise ajal ühised majanduslikud suhted ja laen võeti perekonna huvides. Kohus on meelevaldselt tõlgendanud PKS § 20 lg-t 2.

§ 20

lg 2 järgi vastutavad abikaasad ka siis, kui üks abikaasa ei teadnud laenu võtmisest ega kirjutanud laenulepingule alla, mida on varasemates otsustes kinnitanud ka Riigikohus.

1. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, leides, et Riigikohtu pädevuses ei ole tõendite ümberhindamine, mistõttu tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
3. Vastutus abikaasa varalise kohustuse eest on reguleeritud PKS §-s 20.

§ 20

lg 1 järgi vastutab abikaasa oma varalise kohustuse eest oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Eeltoodust tulenevalt vastutab abikaasa kolmandate isikute ees võetud kohustuste eest reeglina isiklikult ning võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist kohustuse võtnud abikaasalt tema lahusvara ja talle kuuluva ühisvara osa arvel, s.t tegemist on abikaasa lahuskohustusega. Teise abikaasa vastu võlausaldaja reeglina nõuet esitada ei saa. 14. Abikaasade ühine varaline vastutus on ette nähtud vaid juhul, kui kohustus on võetud perekonna huvides. Perekonna huvides võetud kohustuse eest vastutavad abikaasad PKS § 20 lg 2 järgi ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Tegemist on täieliku ühise varalise vastutusega, kus võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist kas ühelt või mõlemalt abikaasalt solidaarselt.

§ 20

lg 2 järgi on abikaasad perekonna huvides võetud kohustuse solidaarvõlgnikud võlaõigusseaduse § 65 mõttes.

§ 20

lg 2 alusel abikaasade solidaarkohustuse tekkimise eelduseks on kohustuse võtmine perekonna huvides. Kas kohustus on võetud perekonna huvides, on fakti küsimus, mis tuleb otsustada asja igakordsel lahendamisel. Perekonna huvides võetud kohustuse kindlakstegemisel on oluline kohustuse võtmise tegelik eesmärk, s.t kas kohustus on faktiliselt perekonna huvides. Seejuures lasub tõendamiskoormis võlausaldajal.

1. Kolleegium leiab, et kohustuse võtmine mööbli ja koduse majapidamise masinate ostmiseks võib olla käsitatav perekonna huvides võetud kohustusena. Kuid TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama oma väiteid ja vastuväiteid. Kostjal PKS § 20 lg 2 alusel solidaarkohustuse tekkimiseks pidi hageja tõendama, et laen ka tegelikult võeti perekonna huvides. Kohtud on asjas esitatud tõendeid analüüsides leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et kohustus võeti perekonna huvides. Vastavalt TsMS § 353 lg-le 3 Riigikohus hagi aluseks olevaid asjaolusid ei tuvasta.
2. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ja lähtuvalt TsMS § 330 lg-st 5 ei korranud neid. Maakohus tuvastas, et
3. juulil
4. a sõlmitud laenulepingu p 1 kohaselt laenas hageja J. Tele 100 000 krooni mööbli ja koduse majapidamise masinate ostmiseks ja 300 000 krooni laenu sihtotstarvet määramata.
5. augustil
6. a sõlmis J. T laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks aktsiate pandilepingu. Kostja andis aktsiate kui abikaasade ühisvara pantimiseks kirjaliku nõusoleku notariaalselt tõestatud avalduse vormis. Kostja pandi- ja laenulepingute sõlmimise juures ei viibinud ja laenulepingutest teadlik ei olnud. Tuvastatud asjaoludest järeldas kohus, et ainuüksi aktsiate pantimiseks antud nõusoleku allkirjastamine ja laenulepingu p-s 1 märgitud laenu sihtotstarve ei tõenda, et raha laenati perekonna huvides. Seega on ekslik kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei andnud hinnangut hageja esitatud kirjalikele tõenditele ja on sellega rikkunud TsMS § 95 sätestatud nõudeid. Kohtud on tõendeid kogumis hinnates jõudnud põhjendatult järeldusele, et hageja ei ole tõendanud kohustuse võtmist perekonna huvides.
7. Vastuseks kassatsioonkaebuses väidetule märgib kolleegium, et kohustuse võtmist perekonna huvides ei tõenda üksnes laenulepingus märgitud laenu sihtotstarve. Kuna PKS § 20 lg 2 mõtte järgi vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud kohustuse eest solidaarselt ka siis, kui üks abikaasa ei teadnud teise abikaasa poolt laenu võtmisest, peab abikaasade ühise vastutuse tekkimiseks olema kohustus faktiliselt ka perekonna huvides võetud. Eelnevast tulenevalt ei tõenda perekonna huvides võetud kohustuse olemasolu iseenesest asjaolu, et laenu võtmise ajal olid abikaasadel ühised majanduslikud suhted. A. Kull, V. Kõve, L. Laarmaa