3-1-1-78-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-78-05 Otsuse kuupäev

1. september 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalasi A.M. süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-103/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belov, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
4. august
5. a Resolutsioon
6. Tühistada Narva Linnakohtu
7. veebruari
8. a ja Viru Ringkonnakohtu
9. aprilli
10. a otsus A.M. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p 1 järgi.
11. Kriminaalasi saata Narva Linnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
12. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
13. Narva Linnakohtu
14. veebruari
15. a otsusega tunnistati A.M. süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja talle mõisteti rahaline karistus 160 päevamäära (8000 krooni). A.M. tunnistati süüdi selles, et viibides
16. juuni
17. a öösel N-s asuva baari juures, s.t avalikus kohas, tungis ta huligaansetel ajenditel kallale N.D-le. Rikkudes raskelt avalikku korda, lõi ta mõned korrad kannatanut käte ja jalgadega vastu pead ning keha. Kui kannatanu õde J.D. nõudis peksmise lõpetamist ja tahtis venda kaitsta, lõi A.M. ka teda jalaga näkku. Kohus luges A.M. süü tõendatuks kannatanute, tunnistajate ja süüdistatava enda ütlustega.
18. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Innokenti Menšikov, kes taotles süüdistatavale reaalse vabadusekaotusliku karistuse mõistmist ning selle karistuse liitmist
19. märtsi
20. a kohtuotsusega A.M-le mõistetud karistuse ärakandmata osaga. Otsuse apelleeris ka A.M. kaitsja Tatjana Golovanova, kes palus süüdistatava käitumise ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi.
21. Viru Ringkonnakohtu
22. aprilli
23. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osaliselt, s.o A.M-le mõistetud karistuse osas. Karistuseks mõisteti süüdistatavale KarS § 263 p 1 järgi kolm kuud vangistust, millele liideti Narva Linnakohtu
24. märtsi
25. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, kuus kuud vangistust ja lõplikuks karistuseks mõisteti A.M-le üheksa kuud vangistust. Prokuröri apellatsioon rahuldati täielikult, kaitsja apellatsioon jäeti aga rahuldamata. Kohus ei nõustunud kaitsja väitega, et A.M. tegevus tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Otsuses märgitakse, et avaliku korra rikkumisega on tegemist juhul, kui viimast rikutakse objektiivselt ja seda tehakse ilmse lugupidamatuse avaldamisega ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud inimestevahelise suhtlemise reeglistiku vastu. Seetõttu on ka võimalik, et isiklikul motiivil alanud tegevus, mille eesmärk ei ole algselt huligaansuse toimepanemine, kasvab tegevuse koha ja laadi spetsiifika tõttu üle huligaansuseks. Ka käesoleval juhul algas konflikt baaris kannatanu ja süüdistatava vahel isiklikul motiivil, mis aga siis, kui A.M. hakkas N.D. peksma käte ja jalgadega, kasvas üle avaliku korra raskeks rikkumiseks. Lisaks sellele toonitas kohus, et peksmist nägi pealt ka üks tunnistaja. MENETLUS RIIGIKOHTUS
26. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas kassatsiooni korras A.M. kaitsja S. Belov, kes palub otsuse tühistada ja kvalifitseerida süüdistatava käitumise KarS § 121 järgi. 4.1 Kassaatori hinnangul on ringkonnakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust, kuna isiku süüdimõistmisel avaliku korra rikkumises ei ole tuvastatud, milles täpselt väljendus avaliku korra rikkumine. Käesoleval juhul oli tegemist isikliku konfliktiga, millega on soostunud ka ringkonnakohus, ning sellega ei kaasnenud avaliku korra rikkumist avalikus kohas. Seega tuleb süüdistatava käitumine ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi. 4.2 Samuti on kassaatori arvates ringkonnakohus kriminaalmenetlusnorme rikkudes raskendanud kohtualuse olukorda. Nimelt puuduvad linnakohtu otsuses igasugused motiivid, mis on kohtuotsuse tühistamise aluseks. Viimase asemel on ringkonnakohus aga ette võtnud süüdimõistmise iseseisva motiveerimise, raskendades seega A.M. olukorda. Samuti on kohus enda motiivides viidanud ühele tunnistajale, põhistades sellega avaliku korra rasket rikkumist. Kaitsja osutab, et kõnealust tunnistajat ei ole esimese ega teise astme kohtus üle kuulatud, mistõttu tuginetakse tõendile, mis ei ole olnud kohtus vahetu uurimise esemeks. Kohtumenetluses ei ole üle kuulatud ka kannatanuid. Seega rajanevad ringkonnakohtu järeldused tõenditele, mida ei ole vahetult uuritud. 4.3 Kaebuses märgitakse veel, et liitkaristuse mõistmisel on jäänud tähelepanuta, et A.M-le oli Ida-Viru Maakohtu
27. septembri
28. a otsusega mõistetud karistuseks üks aasta vabadusekaotust tingimisi katseajaga kolm aastat. Ringkonnakohtu otsusest aga ei tulene, millist karistust tuleb täita liitkaristusena koos nimetatud maakohtu otsusega.
29. Kassatsioonivastuses leiab ringkonnaprokurör I. Menšikov, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ning puudub materiaal- ja menetlusõiguse rikkumine, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise. Seetõttu palub prokurör jätta kassatsiooni rahuldamata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
30. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et linna- ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu.
31. Seejuures soostub kriminaalkolleegium kassaatori etteheidetega linna- ja ringkonnakohtule. 7.1 Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb esmajoones kriitiliselt suhtuda linnakohtu süüdimõistvasse otsusesse. Esimese astme kohtu otsuses sisaldub ainult süüdistuskokkuvõttest üle võetud asja tehiolude ning süüdistatava ja tunnistajate ütluste kirjeldus, kohtu konstateering, et puuduvad A.M. vastutust kergendavad või raskendavad asjaolud, millele järgneb resolutsioon. Linnakohtu otsuses puudub igasugune tõendite ja õiguslike küsimuste analüüs, mis on kohtuotsuse obligatoorseks osaks. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi, mis toob KrMS § 362 p 2 kohaselt kaasa kohtuotsuse tühistamise. 7.2 Viru Ringkonnakohus, püüdes parandada linnakohtu otsuse puudusi, ei ole samuti järginud kriminaalmenetluse nõudeid. Rikutud on tõendite vahetu uurimise põhimõtet. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et ei linna- ega ringkonnakohtus ei ole üle kuulatud kannatanuid ega ühtki tunnistajat, kes süüdistuses kirjeldatud sündmusi vahetult tajusid. Sealhulgas on jäetud vahetult kontrollimata ka tunnistaja S.S. ütlused, kellele ringkonnakohus süüdimõistvas otsuses viitas kui peksmise pealtnägijale. Süüdistuskokkuvõttest (tlk 133), kus samuti viidatakse selle tunnistaja ütlustele, nähtub, et S.S. ei näinudki, kes kannatanuid peksis. Aktsepteeritav ei ole kassatsioonivastuses esitatud prokuröri seisukoht, et "loomulikult oleks ka prokurör meelsasti S.S. kohtus uuesti küsitlenud, kuid paraku ei õnnestunud istungiks välja selgitada tema elukohta". Süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks vajalikud toimingud. Kui tunnistaja ütlustes tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste tõendite alusel. 7.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuses edastatud KarS § 263 õiguslike selgitustega, kuid leiab, et kohtuotsuses on jäänud esitamata faktilised asjaolud, mis tugineksid nõuetekohaselt kontrollitud tõenditele. Lisaks selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kvalifitseerimaks süüdlase tegevust KarS § 263 järgi, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelga konstateeringuga, et peksmine toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi. Ringkonnakohus on tuvastanud, et tüli kohtualuse ja kannatanu(te) vahel algas isiklikul motiivil, kuid ei ole millegagi põhjendanud enda poolt esialgselt märgitut, et selline tüli saab avaliku korra raskeks rikkumiseks üle kasvada tingitult tegevuse laadi ja koha spetsiifikast. Nagu märgitud käesoleva otsuse ps 7.2, ei ole seejuures piisav viitamine üksnes ühele tunnistajale, kes väidetavalt peksmist pealt nägi.
32. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 339 lg 1 p-st 7, § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium linna- ja ringkonnakohtu otsuse A.M. süüdistusasjas ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris