← Eesti

3-2-1-80-05

Obsah (4)§ 70§ 66§ 69§ 113

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-80-05 Otsuse kuupäev Tartu, 23. september 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed V. Kõve ja T. Tampuu Kohtuasi Helje Kaalepi (pankroti

§ 70mõttes. Haldur tugines hagis veel Pankr

S §-le 42 ja § 44 lg 1 p-le

  1. Kostjate kasuks korteri kohta kinnistusraamatusse tehtud kanded rikuvad hageja õigusi ja tuleb kustutada.
  2. Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. M. Prii vastuväidete kohaselt ei olnud korteri müük fiktiivne. Kostja soovis osta endale Pärnu linnas mugavustega korteri. Raha ostutehingu sõlmimiseks laenas ta U. Umpalu kasuisalt, kuna tal endal ei olnud võimalik 150 000 krooni korraga maksta. 126 000 krooni võlast on juba tasutud. Seadus ei kohusta sooritama tehinguid panga kaudu. H. Kaalep pidi ostma maja Tahkuranna valda ja maale kolima, kuid maja põles maha ning kaastundest on kostja lubanud H. Kaalepil üürnikuna kasutada kolme tuba neljatoalisest korterist. U. Umpalu vastuväidete kohaselt ei ole ta H. Kaalepi elukaaslane alates
  3. a-st. Seega ei ole ta pankrotivõlgniku lähikondne. Kostja ise on invaliidsuspensionär, kuid ta kasutas võimalust laenata M. Priile sularahana kasuisalt saadud 150 000 krooni, et H. Kaalep saaks müüa korteri ja osta maja maal. Müügihinnaks kujunes 150 000 krooni, sest elamu Tahkurannas, mida H. Kaalep osta kavatses, maksis sama palju.
  5. septembri
  6. a Pärnu Maakohtu määruse alusel iseseisva nõudeta kolmandate isikutena hageja poolel protsessi kaasatud Ü. Kaalep ja T. Rebane toetasid hagi.
  8. märtsil
  9. a. rahuldas Pärnu Maakohus hagi osaliselt. Kohus tunnistas
  10. aprillil
  11. a sõlmitud korteriomandi ostu-müügilepingu, korteriomandi hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu tühisust ning otsustas kustutada registriosa nr 11472 teisest jaost M. Prii kohta tehtud omanikukande ja neljandast jaost kande U. Umpalu kasuks seatud hüpoteegi kohta. Hagi M. Prii ja U. Umpalu vahelise laenulepingu tühisuse tunnustamiseks jättis maakohus rahuldamata. Lisaks mõistis kohus kummaltki kostjalt hageja kasuks välja 4779 krooni hageja õigusabikulu ja riigituludesse 300 krooni riigilõivu. Maakohus tuvastas, et
  12. aprillil
  13. a saatis Ü. Kaalepi ja T. Rebase esindaja H. Kaalepile kirja, milles teatas nõudest Saksamaal surnud M. Hammi pärandiosa väljamaksmiseks.
  14. aprilli
  15. a väljastusteatele andis kirja vastuvõtmise kohta allkirja U. Umpalu H. Kaalepi "abikaasana". Seega on paljasõnaline U. Umpalu väide, et nad sel ajal H. Kaalepiga enam koos ei elanud. Pärast enda vastu esitatud nõuetest teadasaamist sõlmis H. Kaalep
  16. aprillil
  17. a talle kuuluva korteri ostu-müügija asjaõiguslepingu omandi üleandmiseks endisele töökaaslasele ja heale tuttavale M. Priile. Võõrandamistehinguga muudeti võimatuks võlausaldajate nõuete rahuldamine, kuna korter oli H. Kaalepi ainus vara. Võlg kolmandate isikute ees on H. Kaalepil siiani tasumata, mistõttu kuulutati välja tema pankrot. Ostu-müügileping ja asjaõigusleping on maakohtu hinnangul tühised tehingute tegemise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 1 mõttes, sest need ei vastanud ühiskonna üldisele arusaamale kõlblusest ja olid heade kommete vastased. Vastavalt TsÜS § 66 lg-le 5 peavad pooled tühise tehingu järgi saadu tagastama. Korteri ostu-müügileping ja asjaõigusleping ning korteri hüpoteegiga koormamise leping U. Umpalu kasuks on samuti näilikud tehingud ning tühised ka TsÜS § 69 alusel. H. Kaalep ei soovinud korterit müüa ja M. Prii ei soovinud korterit osta ning pooled ei soovinud omandit üle anda. H. Kaalep elab käesoleva ajani vaidlusaluses korteris ega ole uut elamispinda ostnud. Ta on pärast korteri müümist isiklikult sõlminud lepingu korteri varustamiseks elektrienergiaga. Müügihinna 150 000 krooni laekumine H. Kaalepile ja selle hilisem kulutamine tema poolt ei ole tõendatud. Notaritasu tasumiseks võttis H. Kaalep lepingu sõlmimise päeval oma pangakontolt välja 1500 krooni, kuigi sularahas 150 000 krooni saamise korral oleks selleks vajadus puudunud. U. Umpalu oli hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimise ajal H. Kaalepi elukaaslane, seega võlgniku lähikondne pankrotiseaduse mõttes, ja pidi teadma tehingute sõlmimise asjaoludest. Seega ei ole U. Umpalu piiratud asjaõiguse heauskne omandaja. Kuivõrd M. Prii omanikukande ja hüpoteegikande aluseks olnud asjaõiguslepingud on tühised, ei vasta kinnistusraamatu kanded tegelikule õiguslikule olukorrale ja tuleb asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel kustutada. M. Prii ja U. Umpalu vahel sõlmitud laenulepingu tühisust maakohus ei tunnustanud, kuna leidis, et hageja ei ole olnud selle lepingu pool ja leping ei tekita, muuda ega lõpeta tema tsiviilõigusi ega- kohustusi.
  18. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused. Kostja M. Prii palus tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uue otsuse. Kaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus kostjate ja H. Kaalepi seletused vaidlustatud tehingute kohta objektiivselt hindamata ja tugines otsuse tegemisel oletuslikele väidetele. Kostja tahteavaldus korteri ostmisel vastas tema vabalt kujunenud tegelikule tahtele ja kostja oli heauskne. Kolmandate isikute rahalisest nõudest H. Kaalepi vastu sai kostja teada alles pärast hagi esitamist tsiviilasjas nr 2-317/
  19. Kostja U. Umpalu palus tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamise ja kohtukulude jaotamise osas. Hagi on alusetu, kuna kohtuotsus tugineb ainult kolmandate isikute oletustele ja väidetele. Kostja kooselu H. Kaalepiga lõppes
  20. a. Hüpoteegi tühiseks tunnistamine raskendab kostjal laenu tagasisaamist.
  21. Hageja ja kolmandad isikud vaidlesid apellatsioonkaebustele vastu ja leidsid, et kaevatav otsus on õige ja põhjendatud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  22. Tallinna Ringkonnakohtu
  23. jaanuari
  24. a otsusega muudeti maakohtu otsust osaliselt. Otsuse resolutsiooni täiendati ja otsustati hageja kanda korteri omanikuna kinnistusraamatusse. Samuti vähendati maakohtu otsusega kostjatelt hageja kasuks sissenõutavat õigusabikulu 3000 kroonini kummaltki. Kostjatelt mõisteti kummaltki hageja kasuks välja 1000 krooni apellatsioonimenetluse õigusabikulu. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg 5 kohaselt ei korranud neid. Apellatsioonkaebustes esitatakse põhiliselt samu väiteid, mida kostjad esitasid vastuseks hagile ja otsuses on kohus nendele vastanud. Kohus on tõendeid ja tuvastatud asjaolusid hinnanud kogumis ning teinud neist õiged järeldused sõlmitud lepingute näilisusest ja vastuolust heade kommetega ning kostja U. Umpalu poolt hüpoteegi pahaukse omandamise kohta. Kinnistusraamatu kannete parandamise osas tuleb aga otsust täiendada, sest kinnistu ei saa jääda omanikuta. Kuna varasema kandega oli omanikuna sisse kantud H. Kaalep ja see kanne on vaidlustatud tehingute järel kustutatud, hagi eesmärk on aga korteri omandi tagasikandmine, tuleb kinnistusraamatus omanikuna sisse kanda hageja. Kuna laenulepingu tühisuse tunnustamise osas jäi hagi rahuldamata, tuleb maakohtu otsust muuta kostjatelt väljamõistetava õigusabikulu osas, vähendades seda 3000 kroonini kummaltki kostjalt. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
  25. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kostja M. Prii. Kaebuses palub ta tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, mis puudutab tehingute tühisuse tunnistamist ja kinnistusraamatu kannete kustutamist. Kaebuse kohaselt oli tema tahteavaldus korteri ostmisel vastavuses tema vabalt kujunenud tegeliku tahtega ning ta toimis korterit ostes heas usus. Kassaator ei olnud pärandi jagamise vaidlusest teadlik. Ringkonnakohus jättis kostjate ja H. Kaalepi ütlused ning kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid objektiivselt hindamata. Kohus tugines üksnes hageja ja kolmandate isikute esitatud oletuslikele väidetele. Kohus jättis rahuldamata kostjate vahelise laenulepingu tühisuse tunnustamise nõude. Samuti on rahuldamata jäetud Ü. Kaalepi ja T. Rebase hagi ostu-müügilepingu vaidlustamise kohta.
  26. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab hageja, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  27. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu ning asjas on võimalik teha osaliselt uus otsus hagi rahuldamata jätmise kohta. Muus osas tuleb asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
  28. Kolleegium käsitleb esmalt hageja isiku ja esitatud nõuete ning asja lahendamise ulatusega seotud menetluslikke küsimusi (I). Seejärel annab kolleegium hinnangu ringkonnakohtu otsusele pooltevaheliste lepingute tühisuse osas (II). Lõpetuseks võtab kolleegium seisukoha kinnistusraamatu kannete muutmise ja kassatsioonkaebuse ülejäänud väidete kohta ning annab kokkuvõtlikult juhised asja uueks lahendamiseks (III). I.
  29. Esmalt märgib kolleegium, et kohtud on menetluses ebatäpselt kindlaks määranud hageja isiku. Nii maakohtu kui ringkonnakohtu otsuses on hagejana nimetatud H. Kaalepi (pankrotis) pankrotihaldurit L. Müürsood. Samas on nii esialgses hagiavalduses (maakohtu tlk 3) kui ka selle täienduses (maakohtu tlk 64) nimetatud hagejana H. Kaalepit (pankrotis), keda esindab pankrotihaldur.
  30. jaanuarini
  31. a kehtinud PankrS § 17 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi läheb alates võlgniku pankroti väljakuulutamisest tema vara käsutamise õigus ja kohtumenetluses võlgniku vara puudutavas vaidluses võlgniku nimel osalemise õigus üle haldurile ning võlgnik kaotab õiguse pankrotivara käsutada. Sama seaduse § 311 järgi esindab haldur pankrotivõlgnikku pankrotivaraga seotud vaidlustes. Sisuliselt samad põhimõtted tulenevad ka kehtiva PankrS § 35 lg 1 p-dest 2 ja 3 ning § 54 lg-st
  32. Halduril on seega mh õigus esitada võlgniku nimel vara tagasivõitmise hagisid kui ka muid nõudeid, mh tugineda võlgniku tehtud tehingute tühisusele ja nõuda tehingute alusel üleantu tagastamist. Võlgnikul endal ei ole sellises menetluses isiklikult menetlusosalisena osalemise õigust. Tal ei ole õigust teha menetluses menetlusosalisena taotlusi, küll võib kohus ära kuulata tema seletuse TsMS §de 113-115 alusel. Erinevalt üldreeglist on võlgnikul ka kohtumenetluses isikliku osalemise ning taotluste ja kaebuste esitamise õigus, kui tegemist ei ole pankrotivara puudutava menetlusega, vaid nt pankroti väljakuulutamise või kompromissi kinnitamisega (vt ka nt Riigikohtu
  33. mai
  34. a määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-53-05 (RT III 2005, 20, 203)). Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on H. Kaalep (pankrotis) osalenud menetluses ringkonnakohtus isiklikult vastustajana ja toetanud kohtuistungil apellatsioonkaebusi (otsuse lk 5), millist õigust tal tulenevalt eelnimetatud pankrotiseaduse sätetest ei ole. Seega on kohtumenetluses hagejaks H. Kaalep (pankrotis), keda esindab menetluses pankrotihaldur ja teeb tema nimel kõiki menetlustoiminguid. Hageja ebatäpne tähistamine ei ole kolleegiumi arvates siiski rikkumine, mis võiks olla ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks, kuid asja uuel lahendamisel tuleb sellega arvestada.
  35. Järgnevalt selgitab kolleegium asja lahendamise ulatust. Hageja nõudis algselt korteriomandi ostu-müügilepingu, laenulepingu ja korteriomandi hüpoteegiga koormamise lepingu tühisuse tuvastamist. Hagi täienduse järgi palus hageja kohtul tunnustada ka korteriomandi üleandmise asjaõiguslepingu tühisust. Lisaks palus hageja kustutada kinnistusraamatust kanded M. Prii kui korteri omaniku kohta ja U. Umpalu kasuks seatud hüpoteegi kohta. Maakohus tunnustas korteriomandi ostu-müügilepingu, korteriomandi hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu tühisust ning otsustas kustutada kinnistusraamatust M. Prii kohta tehtud omanikukande ja kande U. Umpalu kasuks seatud hüpoteegi kohta. Hagi M. Prii ja U. Umpalu vahelise laenulepingu tühisuse tunnustamiseks jättis maakohus rahuldamata. Kostjad vaidlustasid apellatsioonikohtus maakohtu otsuse. Ringkonnakohus täiendas otsuse resolutsiooni ja otsustas kanda korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse hageja. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Riigikohtus vaidlustas ringkonnakohtu otsuse kostja M. Prii, kes palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, mis puudutab tehingute tühisuse tunnustamist ja kinnistusraamatu kannete kustutamist.
  36. Eelnevast (otsuse p 14) tulenevalt on kolleegiumi arvates hageja vaidlustatud lepingutest kassatsioonimenetluses vaidluse all korteriomandi ostu-müügilepingu ja korteriomandi üleandmise asjaõiguslepingu ning hüpoteegi seadmise lepingu kehtivus. Vaidluse all ei ole laenulepingu kehtivus, kuna maakohus jättis hagi laenulepingu tühisuse tuvastamiseks rahuldamata ja apellatsioonkaebust selle peale esitatud ei ole.
  37. Vaidluse all on kassatsioonkaebusest tulenevalt ka M. Prii kustutamine kinnistusraamatust korteriomandi omanikuna. Kolleegiumi arvates ei ole aga vaidluse all U. Umpalu kustutamine kinnistusraamatust hüpoteegipidajana. M. Prii ei ole kassatsioonkaebuses märkinud, kuidas puudutab hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamine tema õigusi. Ka on kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 järgi kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks üldjuhul nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik). Sama paragrahvi lg 2 p 2 järgi on puudutatud isikuks kinnistusraamatust asjaõiguse kustutamisel või selle sisu muutmisel kustutatava või muudetava asjaõiguse omaja, samuti isik, kes omab asjaõigust kustutatavale või muudetavale asjaõigusele. Hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamisel on selle sätte järgi puudutatud isik üksnes hüpoteegipidaja, kelleks on kostja U. Umpalu. Tema aga ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust ei esitanud. M. Priil ei ole õigust U. Umpalu asemel hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamist vaidlustada ega selle kohta tehtud otsuse peale kaevata. Menetlusosaline võib kohtuotsuse peale edasi kaevata vaid teda puudutavas osas. Sarnasele seisukohale on Riigikohus jõudnud nt ka
  38. novembri
  39. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-116-04 (RT III 2004, 30, 324). Seega ei vaielda enam hüpoteegi kustutamise üle ja kohtuotsus selle kohta on jõustunud. Selles osas ringkonnakohtu otsust tühistada ei tule.
  40. Ringkonnakohus täiendas maakohtu otsuse resolutsiooni ja otsustas kanda korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse hageja. Täiendust on otsuses põhjendatud sellega, et kinnistu ei saa jääda omanikuta ja varem oli H. Kaalep kantud kinnistusraamatusse korteri omanikuna. Toimiku materjalide järgi ei ole aga hageja, vaatamata nõude korduvale täpsustamisele, esitanud selget nõuet enda omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks ega esitanud ka apellatsioonkaebust maakohtu otsuse peale. Ka ei ole hageja ega teised menetlusosalised taotlenud otsuse täiendamist ringkonnakohtu menetluse käigus. Seega on ringkonnakohus täiendanud maakohtu otsuse resolutsiooni omal algatusel ja väljunud sellega formaalselt apellatsioonkaebuse piiridest, kuigi TsMS § 319 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtulahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Kolleegiumi arvates ei ole rikkumine siiski oluline ega anna alust ringkonnakohtu otsus tühistada. Sisuliselt täpsustas ringkonnakohus vaid otsuse resolutsiooni hageja nõude osas kinnistusraamatu kannete kustutamiseks, millega on seotud hageja enda kandmine omanikuna kinnistusraamatusse. Selline täpsustus on vajalik otsuse täitmiseks ega riku ka kostjate õigusi. Ka ei ole kassaator kohtu sellele rikkumisele kassatsioonkaebuses tuginenud. Hageja soov enda kinnistusraamatusse korteri omanikuna kandmiseks tuleneb ilmselt tema esitatud menetlusdokumentidest ja kolleegium loeb selle hageja nõudeks. Samadel põhjustel loeb kolleegium ringkonnakohtu otsuse kassaatori poolt kaebuses toodud alustel vaidlustatuks ka hageja korteri omanikuna kinnistusraamatusse kandmise osas, kuigi selgesõnalist taotlust kassatsioonkaebuses selleks ei ole. II.
  41. Järgnevalt käsitleb kolleegium hageja nõudeid tuvastada korteri ostu-müügilepingu, omandi üleandmise asjaõiguslepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu tühisus. Kohtud on lepingute tühisuse tuvastamisel tuginenud mitmele õiguslikule alusele. Korteriomandi võlaõigusliku ostu-müügilepingu ja korteriomandi üleandmise asjaõigusliku lepingu on kohtud lugenud tühiseks
  42. juulini 2002.

§ 66lg 1 järgi vastuolu tõttu heade kommetega ja § 69 lg 1 järgi näiliku tehinguna.

Hüpoteegi seadmise lepingu lugesid kohtud tühiseks üksnes 1. juulini 2002.

§ 69lg 1 järgi näiliku tehinguna.

  1. Nõuete rahuldamise alusena on kohtud tuvastanud järgmised olulised asjaolud: 1) Ü. Kaalepil ja T. Rebasel on kohtuotsusega tunnustatud rahalised nõuded H. Kaalepi vastu; 2) H. Kaalep ei ole nõudeid rahuldanud, tal puudub selleks vara ning välja on kuulutatud tema pankrot; 3) H. Kaalep on oma põhiliseks varaks olnud korteri võõrandanud heale tuttavale ja endisele töökaaslasele M. Priile, hüpoteegipidajaks sai H. Kaalepi elukaaslane ja lapse isa U. Umpalu; 4) lepingud korteri võõrandamiseks ja hüpoteegiga koormamiseks sõlmiti pärast Ü. Kaalepi ja T. Rebase nõuete esitamist H. Kaalepile; 5) Ü. Kaalepi ja T. Rebase nõuetest ning tehingute asjaoludest teadsid nii H. Kaalep kui U. Umpalu; 6) H. Kaalep elab senini vaidlusaluses korteris ega ole uut elamispinda soetanud; 7) H. Kaalep on pärast korteri võõrandamist ise sõlminud korteri elektriga varustamise lepingu; 8) tõendatud ei ole, et H. Kaalep oleks korteri võõrandamisel saanud raha.
  2. Esmalt märgib kolleegium, et kohtud on võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2 alusel vaidluse lahendamisel õigesti juhindunud enne
  3. juulit
  4. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadusest.
  5. Kolleegium analüüsib järgnevalt korteri ostu-müügilepingu tühisusega seonduvat. Selle lepinguga kohustus H. Kaalep müüma korteri M. Priile 150 000 krooni eest. Kohtud on lugenud selle lepingu tühiseks nii
  6. juulini 2002.

§ 66lg 1 kui § 69 lg 1 järgi.

Seejuures ei ole kohtud põhjendanud, kuidas sama tehing saab olla samaaegselt nii näilik, st sellega ei soovita õiguslikke tagajärgi, kui ka vastuolus heade kommetega, st tehinguga taotletavad tagajärjed ei ole ühiskondlikult vastuvõetavad. Riigikohus on korduvalt leidnud (vt nt

  1. oktoobri
  2. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-180-02 (RT III 2002, 27, 302),
  3. oktoobri
  4. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02 (RT III 2002, 27, 305) ja
  5. märtsi
  6. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-29-04 (RT III 2004, 10, 126)), et
  7. juulini 2002.

§-d 69 ja 70 on erinormiks TsÜS § 66 suhtes. Samamoodi on leitud TsÜS § 70 kohta ka Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-103-96 (RT III 1996, 29, 377). Kolleegium nõustub nende seisukohtadega. Kohtud oleks pidanud tehingu kahe võimaliku tühisuse aluse olemasolul esmalt hindama näilikkust ja hindama heade kommete vastasust vaid siis, kui oleks leidnud, et tehing ei ole näilik, või vähemalt põhjendama tehingu heade kommete vastasuse analüüsi sellega, et see on täiendav ja kehtib vaid juhul, kui tehing ei oleks näilik. Selles osas on ringkonnakohtu otsus põhjendamata ja vastuoluline. Sellega rikutakse TsMS § 227 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet (vt ka Riigikohtu
  3. märtsi
  4. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-22-05 (RT III 2005, 12, 124) ja
  5. mai
  6. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 (RT III 2005, 17, 181)). Siiski ei ole see rikkumine antud juhul sedavõrd oluline, et see võiks olla aluseks ringkonnakohtu otsuse tühistamisele, kuna kohtute motivatsiooni saab ja tuleb kolleegiumi arvates mõista alternatiivsena.
  7. Kohtuotsuste järgi on korteri ostu-müügileping vastavalt
  8. juulini 2002.

§ 69lgle 1 tühine, kuna tegemist on näiliku tehinguga. Näilik on Ts

ÜS § 69 lg 1 järgi tehing, mille pooled on teinud kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi. Näiliku lepingu puhul puudub pooltel tahe tehingu õiguslikku tagajärge kaasa tuua ning nende sooviks on jätta tagajärjest vaid mulje. Kohtud leidsid, et H. Kaalep ei soovinud korteriomandit müüa ja M. Prii ei soovinud seda osta ning tehing oli suunatud õigusnäivuse tekitamisele. Seda põhjendasid kohtud põhiliselt sellega, et H. Kaalep ei saanud korteri müügist raha, ta elab senini vaidlusaluses korteris ja on pärast korteriomandi võõrandamist ise sõlminud korteri elektriga varustamise lepingu. Kolleegiumi arvates on kohtud andnud tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu, kuna asjas tuvastatu ei võimalda lugeda ostu-müügilepingut näilikuks tehinguks 1. juulini 2002.

§ 69lg 1 mõttes.

Kohtud leidsid, et H. Kaalep ja M. Prii ei soovinud korterit müüa ega osta ega omandit üle anda, vaid tehingu eesmärgiks oli sisuliselt üksnes H. Kaalepi võlausaldajatelt võimaluse võtmine rahuldada oma nõudeid H. Kaalepi vara arvel. Seega oli tehingu majanduslikuks sisuks kohtute tuvastatud asjaolude järgi korteri üleandmine n-ö usaldusomanikule, kes pidi omandist tulenevaid õigusi teostama jätkuvalt H. Kaalepi huvides, mh võimaldades tal seda jätkuvalt tasuta kasutada. Sel juhul ei ole aga tegemist näiliku tehinguga, mille puhul pooled tegelikult üldse oma tehingu mingeid õiguslikke tagajärgi ei soovinud, vaid mõlema poole tahe on suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele (vt ka Riigikohtu 4. märtsi 2002. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-11-02 (RT III 2002, 9, 92)). Küll võivad hageja esitatud ja kohtute tuvastatud asjaolud kolleegiumi arvates anda alust ostumüügilepingu lugemiseks teeseldud tehinguks 1. juulini 2002.

§ 70lg 1 järgi.

Kohtud on tuvastanud, et poolte eesmärgiks ei olnud mitte korteri müümine, vaid omandi ülekandmine "usaldusomanikule" võlausaldajate nõuete rahuldamise vältimise eesmärgil. Teeseldud on TsÜS § 70 lg 1 järgi tehing, mille pooled on teinud teise tehingu varjamiseks, mida tegelikult teha taheti. Tehingut saab pidada teeselduks, kui pooled soovivad küll õiguslike tagajärgede saabumist, kuid mitte nende, mis tulenevad tegelikult vormistatud tehingust. Nagu näilik tehing, on ka teeseldud tehing TsÜS § 70 lg 2 järgi tühine. Erinevalt näilikust tehingust tuleb kohtul teeseldud tehingu puhul TsÜS § 70 lg 3 järgi hinnata ka varjatud tehingu sisu ja kehtivust. Seda saab teha ka üksnes teeseldud tehingu tühisuse tuvastamise hagi alusel, nagu Riigikohus on leidnud viidatud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-103-

  1. Kuna Riigikohus ei saa TsMS § 353 lg 3 järgi ise tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid, tuleb asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus hinnata tehingu teeselduks lugemise võimalust ja võimaliku varjatud tehingu kehtivust. Seejuures tuleb arvestada ka seda, et kinnisasja omandamise võlaõiguslik tehing pidi AÕS § 119 lg 1 järgi olema notariaalselt tõestatud ning varjatud tehingu suulises vm vormis tegemine toob TsÜS § 93 lg 3 järgi kaasa tehingu tühisuse. Samuti saab hinnata varjatud tehingu tühisust muude tehingu kehtivust välistavate aluste järgi. Lisaks märgib kolleegium, et lugedes ostu-müügilepingu näilikuks, ei ole ringkonnakohus selgelt märkinud, et ta oleks tuvastanud M. Prii kui ühe lepingupoole teadlikkuse tehingu tegemise asjaoludest (kuigi on seda teinud H. Kaalepi ja U. Umpalu suhtes), mis on aga samuti tehingu näilikkuse eeldus. Kuigi kohtu sellist seisukohta võib otsusest tulenevalt ilmselt eeldada, tulnuks see otsuses ka selgesõnaliselt märkida.
  2. Kohtuotsuste järgi on korteri ostu-müügileping tühine ka TsÜS § 66 lg 1 järgi, kuna see on vastuolus heade kommetega. Kohtute arvates on leping heade kommetega vastuolus seetõttu, et lepinguga muudeti võimatuks H. Kaalepi võlausaldajate nõuete rahuldamine, kuna korter oli H. Kaalepi ainus oluline vara ja oma võlad jättis ta tasumata. Kolleegium ringkonnakohtuga ei nõustu. Nagu juba märgitud, ei saa heade kommete vastane tehing kollegiumi arvates olla samaaegselt näilik (vt otsuse p 21). Kolleegiumi arvates on tehing vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus tuleneb kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil ning neid asjaolusid tuleb hinnata kogumis (vt ka Riigikohtu
  3. mai
  4. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01 (RT III 2001, 19, 204),
  5. aprilli
  6. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-29-02 (RT III 2002, 14, 164),
  7. novembri
  8. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1126-03 (RT III 2003, 35, 366) ja viidatud otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02). Maksejõuetuks muutunud või eeldatavasti muutuva isiku vara teadlikku "kõrvaletoimetamist" võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei saa kolleegiumi arvates pidada kooskõlas olevaks ühiskonna üldiste arusaamadega kõlblusest ja seega ka heade kommetega. Ka Riigikohtu varasemas praktikas (vt nt Riigikohtu
  9. oktoobri
  10. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-102-02 (RT III 2002, 27, 301) ja viidatud otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01) on pankrotivõlgniku hagi alusel loetud võlgniku poolt enne pankrotimenetluse algust tehtud tehinguid vastuolus olevaks heade kommtetega, kui nende eesmärgiks oli võlausaldajate kahjustamine. Eelnevast ei järeldu kolleegiumi arvates aga siiski, et vaidlusalune korteri ostu-müügileping oleks tühine võlausaldajate huvide kahjustamisest tuleneva heade kommete vastasuse tõttu. Seadusandja on võlausaldajate kaitseks kehtestanud eriregulatsioonid mis kitsendavad TsÜS § 66 lg 1 rakendusala. Esmajoones on sellistest tehingutest tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks võlgniku pankroti korral sätestatud pankrotiseaduses tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut. Nii saab ostu-müügilepingu tagasivõitmise korras võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu kehtetuks tunnistada esmajoones
  11. jaanuarini
  12. a kehtinud PankrS § 43 järgi. Kohtud on põhjendanud ostu-müügilepingu heade kommete vastasust ja tühisust sisuliselt samamoodi (võlausaldajate huvide teadlik kahjustamine võlgniku poolt), mis on aluseks PankrS § 43 järgi tehingu kehtetuks tunnistamisele tagasivõitmise korras. Tagasivõitmise hagi esitamiseks on nimetatud sättes aga ette nähtud täiendavad nõuded esmajoones tehingu tegemise aja ja tõenduskoormise ulatuse kohta, samuti on PankrS § 50 lg-s 2 nõudele ette nähtud kolmeaastane aegumistähtaeg. Tagasivõitmise nõude saab kohtusse hagina esitada PankrS § 50 lg 1 järgi üksnes haldur võlgniku esindajana. Võlaõigusliku ostu-müügilepingu tühisusele vastuolu tõttu heade kommetega saab tugineda üldjuhul lepingu pool, kes saab esitada ka tagasitäitmise nõudeid, ning võlausaldajatel võimalust võlaõigusliku lepingu tühisuse tuvastamiseks ei ole. Tehingu tühisuse tuvastamiseks oli
  13. juulini 2002.

§ 113lg 1 järgi ette nähtud kümneaastane aegumistähtaeg. Kolleegiumi arvates on Pankr

S § 43 eelnevast tulenevalt erisätteks TsÜS § 66 lg 1 suhtes. Ei oleks põhjendatud, kui sisuliselt samal alusel, mis on ette nähtud PankrS §-s 43 nimetatud nõude rahuldamiseks, loeks kohus lepingu tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega. Sel juhul välditaks esmajoones pankrotiseaduses ette nähtud piiranguid tagasivõidetavate tehingute tegemise ja tagasivõitmise nõuete esitamise aja kohta ja muudetaks eriregulatsioon suuresti sisutuks. Kolleegiumi arvates oli seadusandja eesmärgiks tagasivõitmise instituudi kehtestamisel just võlausaldajate huvisid kahjustavate tehingute üle peetavate vaidluste koondamine pankrotimenetlusse ja võimalikult lühikesse ajavahemikku. Seega ei kohaldu TsÜS § 66 lg 1 kolleegiumi arvates ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 66 lg 1 järgi. 1. juulini 2002.

§ 66lg 1 kohaldamist erinormina nt Ts

ÜS §-de 69, 70, 72-74 suhtes on rõhutatud ka Riigikohtu viidatud otsustes tsiviilasjades nr 3-2-180-02, 3-2-1-108-02, 3-2-1-29-04 ja 3-2-1-103-

  1. Ka on viidatud Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-76-01 ja 3-2-1-102-02 tehingute võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu heade kommetega vastuolus olevaks lugemise kohta tehtud rendi- ja kasutusvalduslepingute kohta, mille tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks puudus
  2. jaanuarini
  3. a kehtinud pankrotiseaduses võimalus. Küll ei välista kolleegium, et võlausaldajate huvisid kahjustavad tehingud võivad olla heade kommetega vastuolus ja seega tühised samaaegselt muul põhjusel. Eelnevast tulenevalt ei ole vaidlustatud ostu-müügileping kolleegiumi arvates esitatud põhjendustel ja tuvastatud asjaolude järgi vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Kolleegium märgib samuti, et eelkirjeldatuga samasugune on vahekord ka kehtiva TsÜS § 86 ja pankrotiseaduse tagasivõitmise aluste vahel võlausaldajate kahjustamise eesmärgil. Lisaks märgib kolleegium, et
  4. jaanuarist
  5. a jõustuva täitemenetluse seadustiku §-des 187-197 on ette nähtud tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise võimalus ka väljaspool pankrotimenetlust ning võlausaldajate jaoks.
  6. Järgnevalt käsitleb kolleegium korteriomandi üleandmise asjaõiguslepingu tühisusega seonduvat. Kohtud lugesid selle lepingu tühiseks nii vastuolu tõttu heade kommetega (
  7. juulini 2002.

§ 66lg 1) kui näilikkuse tõttu (1.

juulini 2002.

§ 69lg 1).

Kohtute põhjendused kattuvad sisuliselt põhjendustega korteriomandi ostu-müügilepingu tühisuse kohta. Kolleegium märgib esmalt, et sarnaselt ostu-müügilepinguga, ei ole kohtud põhjendanud ka asjaõiguslepingu üheaegset näilikkust ja heade kommete vastasust. Omandi üleandmise kokkulepe ei saa kolleegiumi arvates olla samaaegselt näilik ja heade kommetega vastuolus. Seejuures on kolleegiumi seisukohad sarnased ostu-müügilepingu tühisuse kohta märgituga (vt otsuse p 21).

  1. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et korteriomandi üleandmise asjaõigusleping on tuvastatud asjaolude järgi näilik tehing ja seetõttu tühine. Kohtute tuvastatud asjaolud, esmajoones poolte soov vältida H. Kaalepi võlausaldajate nõuete rahuldamist korteri suhtes, näitavad poolte soovi korteriomandi omandiõiguse üleminekuks M. Priile. Isegi kui pooltevaheline võlaõiguslik ostumüügileping (kohustustehing) oleks näilik või teeseldud, ei muudaks see võlaõigusliku lepingu täitmiseks sõlmitud asjaõiguslepingut näilikuks ega teeselduks. Kolleegium nõustub Riigikohtu
  2. mai
  3. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-3-6-05 (RT III 2005, 16, 168) väljendatuga, et tulenevalt asjaõiguses tunnustatud abstraktsiooni põhimõttest ei olene käsutustehingu (asjaõiguslepingu) kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. Ei ole esitatud asjaolusid ega tuvastatud, et H. Kaalep ja M. Prii ei oleks soovinud omandi üleminekut M. Priile või oleks selle asemel soovinud midagi muud. Et omand võidi M. Priile üle kanda "usalduslikult" kohustusega toimida sellega H. Kaalepi juhiste järgi ja huvides, ei ole mitte asjaõiguslepingu, vaid kohustuslepingu kehtivuse küsimus.
  4. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga samuti, et korteriomandi üleandmise asjaõigusleping on vastuolus heade kommetega ainuüksi võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu ja seetõttu tühine. Asjaõiguslepingu kehtivust tuleb abstraktsiooniprintsiibist lähtudes hinnata lahutatuna selle aluseks olevast kohustustehingust. Käsutusena on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta reeglina õiguslikult neutraalne ja ei saa seetõttu olla vastuolus heade kommetega ja sel põhjusel tühine. Siiski on võimalik ka asjaõiguslepingu vastuolu heade kommetega, kui heade kommete vastane on nimelt käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise. Kuivõrd võlausaldajate kahjustamise eesmärgil tehtud tehingute vaidlustamiseks on aga ette nähtud erikord pankrotiseaduses tehingute tagasivõitmiseks, ei saa sel põhjusel käsutustehingut lugeda vastuolus olevaks heade kommetega (vt otsuse p 23). Esitatud ja tuvastatud asjaoludel ei ole korteriomandi üleandmise asjaõigusleping kolleegiumi arvates heade kommetega vastuolus. Kuna asjaõigusleping ei ole tuvastatud asjaolude järgi tühine ka näilikkuse tõttu (vt otsuse p 25), tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise osas ning kolleegium teeb selles osas uue otsuse, millega jätab hagi korteriomandi üleandmise asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamiseks rahuldamata.
  5. Kohtud on lugenud tühiseks ka korteriomandi U. Umpalu kasuks hüpoteegiga koormamise lepingu. Erinevalt korteri ostu-müügilepingust ja omandi üleandmise asjaõiguslepingust on hüpoteegi seadmise leping loetud tühiseks üksnes näilikkuse (
  6. juulini 2002.

§ 69lg 1), mitte aga heade kommete vastasuse tõttu.

Lepingu näilikkuse põhjenduseks on kohtuotsuste järgi asjaolu, et hüpoteegipidaja U. Umpalu oli tehingu tegemise ajal H. Kaalepi elukaaslane, seega lähikondne pankrotiseaduse mõttes ja pidi teadma tehingute sõlmimise asjaoludest. Kohtuotsustest ei nähtu kolleegiumi arvates, kuidas ainuüksi asjaolu, et U. Umpalu pidi teadma tehingute tegemise asjaoludest, muudab hüpoteegi seadmise lepingu näilikuks ja seetõttu tühiseks. Hageja ise on nii hagis kui ka selle täienduses (maakohtu tlk 4) väitnud, et "kasutatud skeemi juures ... õigushüve ise (õigus nõuda hüpoteegisummat) jääb lähikondsele Urmas Umpalule ...", s.t möönnud, et U. Umpalu sai tehingust reaalse õiguse. Hüpoteek asjaõigusena on püsivuse mõttes abstraktne ega sõltu ka sellega tagatava nõude olemasolust (AÕS § 325 lg 4). Seega võib hüpoteegi kokku leppida ka tagatava nõudeta, kuigi mitte ilma tagatava nõudeta realiseerida. Kohtud ei ole tuvastanud, et pooled ei oleks soovinud hüpoteeki seada või tegid seda vaid "näiliselt" või muu tehingu varjamiseks. Kohtute tuvastatud asjaolu, et U. Umpalu oli teadlik võlausaldajate nõuetest, ei ole selleks piisav. Kuigi kohtu tuvastatud asjaolud võiksid iseenesest olla piisavad hüpoteegi seadmise lepingu lugemiseks vastuolus olevaks heade kommetega kolmandate isikute kahjustamise tõttu, on pankrotiseaduses ette nähtud sätted selliste pandilepingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks esmajoones

  1. jaanuarini
  2. a kehtinud PankrS § 48 järgi. Pankrotiseaduse tagasivõitmise sätted on kolleegiumi arvates erisäteteks TsÜS-i sätetele tehingu heade kommete vastasuse kohta (vt ka põhjendusi otsuse p-des 23 ja 26). Seega ei ole kolleegiumi arvates hüpoteegi seadmise leping tuvastatud asjaoludel näilik ega tühine ning ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada hüpoteegi seadmise lepingu tühisuse tunnustamise osas ning kolleegium teeb selles osas uue otsuse, millega jätab hagi hüpoteegi seadmise lepingu tühisuse tunnustamiseks rahuldamata. III.
  3. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu otsusega ka M. Prii korteriomandi omanikuna kinnistusraamatust kustutamise ja hageja omanikuna sissekandmise õigusliku põhjenduse osas. Kohtud on nende nõuete rahuldamise alusena viidanud AÕS § 65 lg-le
  4. Kinnistusraamatu kanne oleks ebaõige ja seda tuleks käesolevas asjas kolleegiumi arvates AÕS § 65 lg 1 järgi parandada üksnes siis, kui tühine oleks korteriomandi üleandmise asjaõigusleping. Sel juhul oleks kinnistusraamat materiaalselt ebaõige, st ei vastaks tegelikule õiguslikule olukorrale (sisse on kantud omanikuna ebaõige isik). Sel juhul tuleks kinnistusraamatu kanne parandada ja õige omanik kinnistusraamatusse kanda. Sama tuleneb ka Riigikohtu
  5. novembri
  6. a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-128-03 (RT III 2003, 35, 368),
  7. septembri
  8. a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-90-04 (RT III 2004, 23, 251) ja viidatud otsusest tsiviilasjas nr 3-2-3-6-
  9. Kuna ringkonnakohus leidis, et asjaõigusleping omandi ülekandmiseks on tühine, kohaldas ta AÕS § 65 lg-t 1 põhimõtteliselt õigesti. Kuna kolleegiumi arvates aga nimetatud leping tuvastatud asjaolude järgi tühine ei ole (vt otsuse pd 25 ja 26), ei ole ka kinnistusraamatu kande õiguslik alus ära langenud, st kinnistusraamat ei ole ebaõige ning puudub alus M. Prii omanikuna kinnistusraamatust kustutamiseks AÕS § 65 lg 1 järgi. Hageja nõude M. Prii kustutamiseks kinnistusraamatust korteriomanikuna ja H. Kaalepi omanikuna sissekandmiseks rahuldamine asja uuel lahendamisel sõltub sellest, kas kohus tuvastab korteriomandi ostu-müügilepingu ja sellega võimalikult varjatud tehingu tühisuse. Kui kohus ostu-müügilepingu tühisuse tuvastab ja puudub muu kehtiv võlaõiguslik alus korteri omandi ülekandmiseks M. Priile, on hagejal võlaõiguslik nõue tehingu tagasitäitmise korras kinnisomandi tagasikandmiseks
  10. juulini 2002.

§ 66lg 5 järgi.

Kuna hageja on nõudnud M. Prii omanikuna kinnistusraamatust kustutamist ja enda sissekandmist, on ta sisuliselt nõudnud M. Priilt kui korteriomandi omanikult selleks nõusolekut. Kui ostu-müügileping on tühine, on M. Prii kohustatud saadu (praegusel juhul korteriomandi) 1. juulini 2002.

§ 66

lg 5 järgi tagastama ning selleks mh andma nõusoleku hageja kinnistusraamatusse omanikuna kandmiseks. Hageja nõude lahendamisel saab kolleegiumi arvates kohaldada menetlusliku tähendusega kehtiva TsÜS § 68 lg-t 5, mille järgi tahteavaldust andma kohustav kohtulahend asendab tahteavaldust, praegusel juhul kostja nõusolekut kinnistusraamatu kande muutmiseks (vt ka Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-134-04 (RT III 2004, 34, 360)). Seega võib kohus asja uuel lahendamisel hageja nõudel kinnistusraamatu parandamiseks teha selle kohta teistsuguse põhjendusega sisuliselt samasuguse resolutsiooni nagu asja varasemal lahendamisel. Küll ei kohaldu seejuures AÕS § 65, kuna M. Prii omanikuna kinnistusraamatusse kandmine ei ole ebaõige, kui see põhineb kehtival asjaõiguslepingul. Sama on kinnistusraamatu parandamise kohta sisuliselt leitud ka Riigikohtu viidatud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-3-6-
  3. Kolleegium märgib, et eelnimetatud põhimõtted kehtivad ka asjade võõrandamisele suunatud lepingute kehtetuks tunnistamisel pankrotiseaduse järgi tagasivõitmise korras, s.t ka siin tuleb arvestada, kas kehtetuks tunnistatakse üksnes võlaõiguslik või ka käsutusõiguslik tehing, millest tulenevalt erinevad tagasitäitmise sätted - esimesel juhul tekib võõrandamisele suunatud tehingute puhul võlaõiguslik kohustus omand alusetu rikastumise sätete alusel tagasi kanda, teisel juhul ka asjaõiguslik vindikatsiooninõue omandi tuvastamiseks ja valduse väljaandmiseks ning kinnisasja puhul ka kinnistusraamatu parandamiseks.
  4. Kuna otsus on jõustunud hagi rahuldamise osas hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (vt otsuse p 16), ei tule hüpoteegi kustutamise nõuet uuesti lahendada ning hüpoteek tuleb kinnistusraamatust kustutada sõltumata sellest, et hüpoteegi seadmise asjaõiguslik leping on kolleegiumi arvates kehtiv (vt otsuse p 27).
  5. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et käesoleva asja lahendamisel ei oma tähendust, et Pärnu Maakohus on jätnud rahuldamata Ü. Kaalepi ja T. Rebase sarnase hagi. Selles menetluses erinesid menetlusosalised käesoleva asjaga võrreldes (TsMS § 242 lg 2). Lisaks jäeti hagi rahuldamata mitte sisulistel põhjustel, vaid hagejate hagemisõiguse puudumise tõttu.
  6. Kolleegium märgib samuti, et laenulepingu tühisuse tuvastamine ei mõjutanud hageja õigusi, kes ei olnud lepingupooleks, ja kohus vastavat nõuet ei rahuldanud. Kui kassaator või U. Umpalu leiab, et laenuleping on tühine, võib ta ise esitada kohtusse vastava tuvastusnõude ja tagasitäitmise nõude.
  7. Riigikohus ei saa TsMS § 353 lg 3 järgi tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid ega hinnata esitatud tõendeid. Riigikohus kontrollib TsMS § 353 lg 1 järgi üksnes ringkonnakohtu poolt materiaalõiguse normide tõlgendamist ja kohaldamist ning protsessiõiguse normide järgimist. Ringkonnakohus on tõendeid hinnanud, nõustudes otsuses TsMS § 330 lg 5 alusel maakohtu seisukohtadega. Protsessinormide rikkumist ei ole kassatsioonkaebuses välja toodud. Seetõttu ei pea kolleegium võimalikuks vastata kassatsioonkaebuste põhjendustele tõendite ebaõige hindamise osas.
  8. Kokkuvõtteks märgib kolleegium, et asi tuleb uuesti läbi vaadata korteri ostu-müügilepingu tühisuse osas teeseldud tehinguna (vt otsuse p 22) ja sõltuvat kohtu järeldustest võimaliku varjatud tehingu kehtivuse osas lahendada hageja nõue M. Prii kinnistusraamatust kustutamiseks ja hageja korteri omanikuna sissekandmiseks tühise kohustustehingu tagasitäitmise korras (vt otsuse p 28). Samuti tuleb sõltuvalt asja lahendamise tulemusest uuesti läbi vaadata kohtukulude jaotus hageja ja kostja M. Prii vahel. Arvestada tuleb kolleegiumi juhiseid hageja kindlaks määramisel (vt otsuse p 13). Omandi üleandmise asjaõiguslepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu tühisuse tunnustamise nõude jätab kolleegium rahuldamata (vt otsuse p-d 26 ja 27). Kohtuotsus on jõustunud laenulepingu tühisuse tuvastamata jätmise osas (vt otsuse p 15) ja U. Umpalu kasuks seatud hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamise osas (vt otsuse p-d 16 ja 29). Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ka U. Umpalult kohtukulude väljamõistmise osas, kuna ta ei ole otsuse peale kaebust esitanud. A. Kull, V. Kõve, T. Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.