Obsah (9)

§ 247§ 245§ 306§ 199§ 248§ 318§ 339§ 361§ 186

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-79-05 Otsuse kuupäev 26. september 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kohtuasi K.T. süüdistu

§ 247

kohaselt tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatav on aru saanud kokkuleppest ja kas ta nõustub sellega, mida käesolevas asjas kaitsja juuresolekul ka tehti. Süü tunnistamist kokkuleppemenetluse sätted ei nõua. Kaitsja küll leiab, et K.T. kokkulepe sõlmiti nõuetekohaselt, kuid palub siiski Riigikohtul selgitada, kas kokkuleppe sõlmimine olukorras, kus isik oma süüd ei tunnista, on menetlusõiguse normidega kooskõlas.

1. Kassatsioonivastuses vaidleb ringkonnaprokurör T. Tamm kassatsioonile vastu, märkides, et nii esimese kui teise astme kohus ei tuvastanud kokkuleppe sõlmimisel menetlusnormide rikkumist. Sama on kinnitanud kaitsja oma kassatsioonis. Prokurör leiab ühtlasi, et seadusest ei tulene süüdistatava poolt süü tunnistamise nõuet kokkuleppemenetluse eeltingimusena. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kriminaalmenetluse koodeksi § 364 lg 1 sätestas selgesõnaliselt lihtmenetluse kohaldamise ühe alusena süü täies mahus tunnistamise süüdistatava poolt. Kehtiv Kriminaalmenetluse seadustik süü tunnistamise nõuet lihtmenetluste, s.h kokkuleppemenetluse alusena aga otseselt ei nimeta. Lahendades küsimust sellest, kas kokkuleppe sõlmimine olukorras, kus süüdistatav oma süüd talle inkrimineeritavas teos otsesõnu ei tunnista, on kooskõlas menetlusõiguse normidega, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium esmalt, et kriminaalmenetlusõiguse normid on eelkõige suunatud karistusõiguse efektiivsele rakendamisele ning menetlusosaliste õiguste tagamisele. Seega peab kriminaalmenetlusõiguse normide kohaldamine tagama, et isikut karistatakse siis ja ainult siis, kui tema poolt toime pandud tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Nimetatu kehtib eranditult ka lihtmenetlusi reguleerivate menetlusõiguse normide kohta.
3. Kokkuleppemenetluse kohaldamise üheks eelduseks on prokuratuuri ja kahtlustatava või süüdistatava ning tema kaitsja jõudmine kokkuleppele kuriteo kvalifikatsioonis ja karistuse liigis ning määras (kuriteoga kahju tekitamisel ka selle kahju laadis ja suuruses).

§ 245

lg 4 kohaselt on kokkulepe sõlmitud alles siis, kui sellele on alla kirjutanud nii prokurör, süüdistatav kui tema kaitsja. Sellise kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel ei vähenda aga kuidagi kohtu rolli õigusemõistmisel, rääkimata sellest, nagu taanduks kohtu tegevus kokkuleppemenetluses pelgalt sõlmitud kokkuleppe n.-ö tehnilisele kinnitamisele. Kuigi kokkuleppemenetluses märgitakse süüdimõistva kohtuotsuse põhiosas vaid see, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi tunnistab ja kokkuleppe sisu, tuleb ka selles menetluses kohtul eelnevalt tuvastada, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, kas selle teo on toime pannud süüdistatav, kas see tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi Karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Samuti peab kohus muude kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste hulgas (

§ 306

) lahendama küsimuse ka sellest, kas süüdistatav on talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. Mõistetavalt ei saa nende küsimuste lahendamine toimuda sellise põhjalikkusega, nagu üldmenetluses, sest kohus saab oma veendumuse kujundada vaid süüdistatava küsitlemise ja kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide pinnalt. Sealjuures tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada, kui asjas ilmnevad

§ 199

lg 1 p-des 1-5 loetletud alused, või tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile, kui kohus ei nõustu kokkuleppes märgitud kuriteo kvalifikatsiooni, tsiviilhagi suuruse, karistuse liigi või määraga, samuti juhul, kui kohtul tekivad kohtuotsuse tegemisel muud kahtlused (

§ 248lg-d 1-3).

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kokkuleppemenetluse olemusest tulenevalt on kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel võimalik vaid juhul, kui süüdistatav ise on selle kokkuleppega nõus. Süüdistatava nõustumine kokkuleppega tähendab ka nõustumist temale süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooniga, ning seeläbi nõustumist asjaoluga, et kokkuleppemenetluses tehtava süüdimõistva kohtuotsuse korral käsitatakse teda kokkuleppes märgitud kuriteo toimepanemises süüdi olevana. Seejuures ei ole oluline, et süüdistatav oleks end varasemas menetluses otsesõnu süüdi tunnistanud - kokkulepe on võimalik ka olukorras, kus süüdistatav või kahtlustatav menetluse varasemates staadiumides on eitanud oma süüd kuriteo toimepanemises. Oluline on aga, et süüdistatav oleks kokkuleppest aru saanud ja et seda sõlmides oleks ta väljendanud oma tõelist tahet. Tulenevalt

§ 247lg-st 2 lasub viimatinimetatud asjaolude kontrollimise kohustus kohtul.

Kriminaalkolleegium märgib, et kahtlustataval ja süüdistataval, kes ei loe end kuriteo toimepanemises süüdi olevaks, on olemas kõik võimalused mitte nõustuda kokkuleppemenetlusega ja taotleda enda kohtuasja lahendamist üldmenetluses. Samuti on süüdistataval õigus loobuda juba sõlmitud kokkuleppest kohtuliku arutamise käigus. Kriminaalkolleegium märgib, et seadus ei sea süüdistatava poolt kokkuleppest loobumisele vorminõudeid, mistõttu ka süüdistatava poolt küsitluse käigus kohtule avaldatud süü mittetunnistamine võib olla vaadeldav kokkuleppest loobumisena. Kokkuleppest loobumise õiguse aktsepteerimiseks edasises kriminaalmenetluses, s.o pärast seda, kui kohus on lahkunud otsuse tegemiseks nõupidamistuppa, puudub aga igasugune mõistlik alus. Vastavalt

§ 318

lg 3 p-le 4 saab süüdistatav, kes ei ole kohtulikul arutamisel kokkuleppe-menetluses avaldanud mittenõustumist kokkuleppega, vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust apellatsiooni korras üksnes viitega Kriminaalmenetluse seadustiku

1. peatüki
2. jao mingi sätte rikkumisele. Asjaolu, et süüdistatav on kohtus nõustunud kokkuleppega, kuid soovib kohtuistungi järgselt kokkulepet vaidlustada, ei ole kuidagi võimalik lugeda Kriminaalmenetluse seadustiku
3. peatüki
4. jao rikkumiseks. Seetõttu on ülimalt oluline, et kohtu tegevus, selgitamaks välja, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, on sellega nõus ja on väljendanud kokkulepet sõlmides oma tõelist tahet, ei oleks üksnes formaalne. Selle nõude rikkumisel võib olla tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339

lg 2 mõttes, mis toob kaasa kokkuleppemenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise.

1. Kõnealuses kriminaalasjas on K.T., kes end kohtueelses menetluses kuritegude toimepanemises süüdi ei tunnistanud, nõustunud koos kaitsjaga
2. veebruaril
3. a alustama kokkuleppemenetluse läbirääkimisi. Seejuures selgitati K.T-le tema õigusi kokkuleppemenetluses ja kokkuleppemenetluse tagajärgi. Samal päeval sõlmisid prokurör, K.T. ja tema kaitsja ka kokkuleppe. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt andis kohus K.T. kokkuleppemenetluses kohtu alla ja selgitas talle veelkord tema õigusi. Sama protokolli kohaselt on kohus selgitanud, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, kas ta nõustub kokkuleppega ja kas kokkulepet sõlmides on ta väljendanud oma tõelist tahet. Nii on K.T. kohtu küsimustele vastates märkinud, et nii süüdistus kui kokkuleppe sisu on talle arusaadavad, et ta on selle kokkuleppega nõus, jääb selle kokkuleppe juurde ja et sõlmitud kokkuleppes väljendub tema tõeline soov ja tahteavaldus. Samuti on kohus küsitlenud kaitsjat, kes jäi kokkuleppe juurde ja väitis, et tema kaitsealune on sõlminud kokkuleppe oma vabal tahtel ning et kaitsja ei täheldanud kokkuleppe sõlmimisel menetlusnormide rikkumist. Kokkuleppe juurde jäi ka prokurör. Maakohtu otsusest nähtuvalt lahendas kohus kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused kohtuliku arutamise põhjal ja kriminaaltoimiku materjalide alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et nimetatud asjaoludel leidis ringkonnakohus põhjendatult, et maakohus on K.T. süüditunnistamisel ja karistamisel järginud kokkuleppemenetlust reguleerivaid norme.
4. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 361p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 24.

märtsi

1. a kohtuotsuse muutmata ja K.T. kaitsja kassatsiooni rahuldamata.
2. K.T. kaitsja määratud korras vandeadvokaat M. Valge esitas Riigikohtule taotluse kokku 849,60 krooni õigusabikulude hüvitamiseks. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt tuleb Advokaadibüroo Valge & Uiga kasuks välja mõista 849,60 krooni.

§ 186lg 2 alusel kuulub see summa väljamõistmisele K.T-lt riigi kasuks.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg