3-1-1-77-05

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-77-05 Otsuse kuupäev

1. september
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi J.P. süüdistuses KrK § 100 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
3. märtsi
4. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/131/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri Natalja Vesteri ja kannatanu B.N. esindaja vandeadvokaadi vanemabi Marina Leisi kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev
5. august 2005, kirjalik menetlus Resolutsioon
6. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
7. märtsi
8. a otsus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule.
9. Prokuröri kassatsioon rahuldada.
10. Kannatanu esindaja kassatsioon jätta läbi vaatamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. J.P. tunnistati Tallinna Linnakohtu
12. märtsi
13. a otsusega KrK § 100 järgi süüdi selles, et ta lõi tahtlikult kannatanu A.N-le kindlakstegemata torke-lõikevahendiga kaela, näo, rinna ja parema käe piirkonda, mille tagajärjel kannatanu suri. J.P. karistati vangistusega kuueks aastaks ja temalt mõisteti B.N. kasuks välja 2980 krooni. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ja karistati KrK § 15 lg 2 ja § 100 järgi S.N-t, kuid tema osas linnakohtu otsust ei vaidlustatud.
14. J.P. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Helen Tomberg esitas linnakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles esimese astme kohtu otsuse tühistamist ja J.P. õigeksmõistmist. Kaitsja seadis kahtluse alla alaealiste tunnistajate A.K. ja A.Ž. ütluste usaldusväärsuse selles, et istudes maja ees kasvanud puu otsas, nägid tunnistajad läbi korteri akna, kuidas kohtualune J.P. võttis midagi aknalault ja tegi käega torkeliigutusi. Kaitsja taotles tunnistajate ütluste kontrollimiseks uurimiseksperimendi läbiviimist, sest linnakohus oli keeldunud seda tegemast. Apellant juhtis tähelepanu asjaolule, et tunnistajate ütlused ei kattu omavahel. Seetõttu oli süüdimõistev kohtuotsus tema hinnangul rajatud oletustele.
15. Tallinna Ringkonnakohtu
16. aprilli
17. a määrusega rahuldati apellandi taotlus tunnistajate A.K. ja A.Ž. ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ning tuginedes AKKS § 15 lg-le 1 ja KrMK § 218 lg 1 p-dele 2 ja 3 kohustati Põhja Ringkonnaprokuratuuri ühe kuu jooksul läbi viima täiendav sündmuskoha vaatlus, tunnistajate A.K. ja A.Ž. ütluste seostamine olustikuga ning uurimiseksperiment.
18. Tallinna Ringkonnakohtu
19. augusti
20. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus kokkuvõtvalt linnakohtu otsuses esitatud tõendite analüüsi ja kohtu järeldustega ega pidanud AKKS § 29 lg-le 5 tuginedes vajalikuks nende kordamist. Ringkonnakohus märkis, et kuigi uurimiseksperimendi läbiviimine ei täitnud selle menetlustoimingu eesmärki, kõrvaldasid täiendavad uurimistoimingud oma kogumis koos teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega kahtlused tunnistajate A.K. ja A.Ž. ütlustes. Pokuröri korraldatud täiendavate uurimistoimingutega saadud faktilisi andmeid käsitas ringkonnakohus asja õigeks otsustamiseks tähtsust omavate asjaoludena ning hindas neid kogumis teiste kogutud tõenditega. Seejuures leiti, et uurimistoimingutega saadud faktilised andmed tõendavad, et tunnistajad A.K. ja A.Ž. kirjeldavad oma ütlustes nende poolt tegelikult nähtud kuriteo toimepanemise asjaolusid ja lükkavad ümber apellatsioonkaebuse vastupidised väited. Ž Ei peetud ka vajalikuks A.K. ja A.Ž. kordusülekuulamist ringkonnakohtus, sest apellatsioonimenetluse käigus saadud tõendid võimaldasid kontrollida nende ütluste õigsust. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja väidetega nimetatud tunnistajate erinevatel menetlusetappidel antud ütluste erinevuse ja seega ka nende ütluste ebausaldusväärsuse kohta. Kohus leidis, et nende tunnistajate ütlustes ei ole vastuolusid menetletava kriminaalasja oluliste tehiolude osas.
21. Tallinna Ringkonnakohtu
22. augusti
23. a otsuse peale esitas J.P. kaitsja kassatsiooni, milles taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja leidis, et ringkonnakohtu otsus on ebaseaduslik kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 10 ning KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Menetlusõiguse rikkumine seisnes kaitsja arvates selles, et puudus kohtuistungi protokoll, milles oleks fikseeritud ringkonnakohtu määratud tõendite kogumise käik ja tõendite uurimise tulemused, ning seega on ringkonnakohus oma otsuses tuginenud lubamatutele tõenditele.
24. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
25. jaanuari
26. a otsusega Tallinna Ringkonnakohtu
27. augusti
28. a otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et ringkonnakohtu poolt apellatsioonimenetluses prokuratuurile täiendavate uurimistoimingute tegemiseks korralduse andmine oli ebaseaduslik ja tõi kaasa põhjendamatu kohtuotsuse.
29. Kriminaalasja teistkordsel arutamisel tühistas Tallinna Ringkonnakohus
30. märtsi
31. a otsusega linnakohtu otsuse J.P. süüditunnistamises ja mõistis kohtualuse talle KrK § 100 järgi esitatud süüdistuses õigeks, sest tema süü osas esinesid põhjendatud ning kõrvaldamatud kahtlused. Ringkonnakohus märkis, et kaitsja taotlus uurimiseksperimendi läbiviimiseks pole põhjendatud, sest asja arutamise ajal polnud enam võimalik taastada teo toimepanemise aegseid tehiolusid. Tehiolude taastamine polnud võimalik ühelt poolt seetõttu, et neid ei kirjeldatud kohtueelsel uurimisel piisava täpsusega. Teisalt ei olnud see aga võimalik põhjusel, et nii eksperimendis osalema pidavad subjektid (tunnistajad) kui ka objektid (puu, vaade korterisse) olid muutunud. Seega puudus ringkonnakohtu hinnangul garantii, et eksperimendi läbiviimisel saaksid täidetud kõik menetlusõiguslikud nõuded. Järgnevalt leidis ringkonnakohus, et J.P. süüditunnistamine eeskätt tunnistajate A.K. ja A.Ž. ütlustele tuginedes on ebapiisav. Alaealiste tunnistajate ütlustes esinevad vastuolud, mida pole võimalik kõrvaldada. Nende tunnistajate kohtuistungil antud ütlustest ei nähtu, kumb kohtualustest siis ikkagi terava esemega lõi või vehkis. Ringkonnakohus juhtis tähelepanu ka asjaolule, et kohtualused on sarnased kaksikõed. Samuti kahtles ringkonnakohus, kas J.P. löökide või liigutustega tekitati lõike-torkehaavu põrandal lamava kannatanu kaela piirkonda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
32. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalja Vester esitas Tallinna Ringkonnakohtu
33. märtsi
34. a otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks saatmist. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsus on motiveerimata, selles on kriminaalasjas kogutud tõendid võrreldes maakohtuga üldsõnaliselt ja ilma omapoolse analüüsita ümber hinnatud. Seejuures on jäetud ära näitamata, milles seisnesid maakohtu vead tõendite hindamisel. Kassatsiooni esitas ka B.N. esindaja vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis, kes taotleb Tallinna Ringkonnakohtu
35. märtsi
36. a otsuse tühistamist ja Tallinna Linnakohtu
37. märtsi
38. a otsuse jõustamist. Kassatsiooni põhjenduste kohaselt tulnuks ringkonnakohtus käesoleva kriminaalasja teistkordsel arutamisel alaealiste tunnistajate ütlusi kontrollida vahetult, kuid seda tehti üksnes toimiku materjalide põhjal. Kassaatori hinnangul on ringkonnakohtu otsuses jäetud arvesse võtmata asjaolud, et raske alkoholijoobe tõttu vastupanuvõimetu kannatanu surma põhjustas lõike-torkehaavast põhjustatud unearteri vigastus ning et S.N. on menetluse käigus muutnud enda ütlusi eesmärgiga vabastada J.P. kriminaalvastutusest. Kassaator märgib, et J.P-l kuriteo toimepanemise järgselt üksnes ühe verejälje tuvastamine võib olla tingitud verejälgede hävitamisest, pesemisest või muudest toimingutest. Esitatud kassatsioonidele esitas J.P. kaitsja kassatsioonivastused, milles leiab, et B.N-l kui KrMS § 344 lg 2 kohaselt menetluses osaleval kannatanul puudub kassatsiooniõigus küsimustes, mida tema esindaja on vaidlustanud. Samuti pole kaitsja hinnangul nimetatud kassatsioonis sisuliselt esitatud ühtki õiguslikku argumenti, mis võiks KrMS § 362 kohaselt olla ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks. Vastuses prokuröri kassatsioonile märgib kaitsja, et ta ei nõustu prokuröri seisukohaga, nagu puuduks ringkonnakohtu otsuses motiivid. Kaitsja hinnangul on ringkonnakohus hinnanud tõendeid ja oma seisukohti piisava põhjalikkusega motiveerinud. Kaitsja ei nõustu prokuröri seisukohaga, et linnakohtu otsuses on alaealiste tunnistajate A.K. ja A.Ž. ütlusi piisava põhjalikkusega analüüsitud, ning märgib, et ilmselgelt on nende ütlustes segunenud fantaasia ja reaalsus. Kaitsja ei nõustu ka prokuröri väitega, nagu oleks ringkonnakohus käesolevas kriminaalasjas hinnanud tõendeid esimese astme kohtust kardinaalselt erinevalt. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
39. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et Tallinna Ringkonnakohtu
40. augusti
41. a otsuse tühistamise ja kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks saatmise põhjuseks oli kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine ringkonnakohtu poolt. Nimelt tunnistati menetlusseadusega vastuolus olevaks ringkonnakohtu
42. aprilli
43. a määrus, millega kohustati prokuratuuri läbi viima täiendavaid uurimistoiminguid. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et ringkonnakohtul puudub pädevus anda prokuratuurile korraldus uurimistoimingute läbiviimiseks ja seetõttu pole uurimistoimingute läbiviimisel järgitud kõiki menetlusõiguslikke nõudeid ja garantiisid. Nende (nõuete ja garantiide) arvestamata jätmine ongi kaasa toonud ringkonnakohtu otsuse ebaseaduslikkuse ja põhjendamatuse. Samas nenditi, et ringkonnakohus on ise õigustatud kriminaalasja apellatsiooni korras arutades vajadusel läbi viima kõiki uurimistoiminguid ja kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on ringkonnakohus ka igati põhjendatult nõustunud apellatsioonkaebuses taotletuga - vajadusega kontrollida alaealiste tunnistajate ütluste usaldusväärsust täiendavate uurimistoimingutega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
44. jaanuari
45. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-114-04, p 13 - RT III 2005, 4, 35).
46. Järgnevalt märgib kriminaalkolleegium, et kahtlemata on iga kohtukoosseis vaba hindama tõendeid. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kui
47. augustil
48. a otsuse teinud ringkonnakohtunikud pidasid vajalikuks käsitletavas kriminaalasjas täiendavate uurimistoimingute läbiviimist, siis lähtudes tõendite vaba hindamise põhimõttest ei olnud see otsustus siduv kohtu koosseisule, kes langetas otsuse
49. märtsil
50. a. See kohtukoosseis oli õigustatud langetama iseseisva otsustuse kaitsja esitatud taotluse - uurimiseksperimendi läbiviimise - kohta. Järgnevalt annabki Riigikohtu kriminaalkolleegium hinnangu, kas ringkonnakohtu poolt kaitsja taotluse rahuldamata jätmine oli põhjendatud ja kooskõlas kriminaalmenetlusõigusega.
51. Jättes rahuldamata kaitsja taotluse, leidis ringkonnakohus, et uurimiseksperimendi läbiviimine pole põhjendatud, sest asja täpseid tehiolusid pole võimalik taastada. Siinkohal märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et uurimiseksperimendi eesmärk on koguda tõendamiseseme asjaolude kohta uusi tõendeid. Kuid uurimiseksperimendi olustiku täielikku vastavust uuritava sündmuse olustikule ei ole alati võimalik kindlustada. Küll tuleb aga sellist vastavust taotleda oluliste tingimuste osas, millest sõltuvad otseselt uurimiseksperimendi tulemused. Tingimuste kohta, milles toimus uuritav sündmus, saadakse andmeid kriminaaltoimikust. Kui need on ebatäielikud, siis kuulatakse üle veel isikuid, kes võivad anda ütlusi uuritava sündmuse olustiku ja muude oluliste asjaolude kohta, toimetatakse sündmuskoha täiendvaatlus jms. Seega eksisteerib alati võimalus, et uurimiseksperiment võib anda tegelikult toimunust mingil määral erineva tulemuse, aga see ei saa olla põhjuseks, miks nimetatud uurimistoiming välistada. Eksperimendiga saab taotleda vaid tehiolude võimalikult täpset kopeerimist, mis olnuks teostatav ka käesolevas kriminaalasjas. Riigikohtu kriminaalkolleegium viitab siinjuures oma varem avaldatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
52. aprilli
53. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-19-05 - RT III, 2005, 15, 148).
54. Edasiselt juhib kriminaalkolleegium järjekordselt ringkonnakohtu tähelepanu tõendite hindamise põhinõuetele. Riigikohus on jätkuvalt seisukohal, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
55. detsembri
56. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-137-03, p 9 - RT III 2004, 2, 22).
57. Esimese astme kohus jõudis kriminaalasjas tõendeid hinnates järeldusele, et J.P-le süüksarvatud tegu on tõendatud, ja mõistis kohtualuse süüdi tahtlikus tapmises. Ringkonnakohus jõudis aga samu tõendeid uurides vastupidisele järeldusele - J.P. süü pole tõendatud ja ta tuleb A.N. tahtlikus tapmises õigeks mõista. Seetõttu peab Riigikohtu kriminaalkolleegium hindama, kas ringkonnakohus on esitanud põhjendeid, miks ta jõudis samu tõendeid hinnates teistsugustele järeldustele ja kas ringkonnakohtu otsuses on ära näidatud, milliseid vigu tegi esimese astme kohus.
58. Ringkonnakohus, loobudes uurimiseksperimendi läbiviimisest või ise teiste täiendavate tõendite kogumisest - sündmuskoha täiendvaatlusest, alaealiste tunnistajate ütluste ja olustiku seostamisest, väidab, et linnakohus on J.P. tahtlikus tapmises süüdi tunnistanud, tuginedes eeskätt ja põhiliselt kahe alaealise tunnistaja ütlustele (tl 458). Riigikohtu arvates ei tulene selline järeldus linnakohtu otsusest, mille kohaselt olid süüdimõistmise aluseks lisaks A.K. ja A.Ž. ütlustele veel sündmuskoha vaatlusprotokoll, laiba kohtuarstliku ekspertiisi akt, tunnistaja S.K. ütlused, kohtualuste ütlused (tl-d 334 - 336).
59. Ringkonnakohtu otsuses on märgitud, et A.K. ja A.Ž. nägid korteris toimuvat tüli. Nende ütlused haakuvad ka kriminaalasjas kogutud muude tõenditega (laiba asukoht, kannatanule tekitatud vigastuste liik ja asjaolu, et pärast tüli käigus põrandale kukkumist kannatanu enam ei tõusnud). Samas otsuses on ringkonnakohus aga asunud seisukohale, et pole kindel kas A.N. tapeti tunnistajate poolt nähtud tüli käigus. Ringkonnakohus nõustus J.P. kaitsja väitega, et tunnistajate A.K. ja A.Ž. ütlustest ei selgu, kes A.N-t noaga lõi. Samas refereerib ringkonnakohus aga nimetatud tunnistajate ütlusi, millest nähtub, et A.K väitel lõi A.Nt noaga S (s.o S.N.) õde, kelleks on J.P., ja A.Ž. väitel oli lööjaks I tädi (s.o samuti J.P.). Seega hoolimata tunnistajate ütluste sisulisest ühtelangevusest on ringkonnakohus teinud meelevaldse järelduse nende ütluste vastuolulisusest.
60. Ringkonnakohus toob tunnistajate A.K. ja A.Ž. ütluste usaldusväärsust kõigutava tegurina muuhulgas esile asjaolu, et kohtualused olid sarnased kaksikõed, keda tunnistajad võisid omavahel kergesti segi ajada. Seejuures nähtub selgelt, et ringkonnakohus uuris tõendeid pealiskaudselt, sest kohtuotsusest pole võimalik aru saada, millel niisugune väide põhineb. Kohtu järelduse pealiskaudsust kinnitab asjaolu, et ringkonnakohtu istungil viibis üksnes J.P.. Seega kohus ei veendunud ega saanudki tegelikkuses veenduda J.P. ja S.N. väljanägemise sarnasuses.
61. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on põhjendamatu ringkonnakohtu rõhutatud osundus J.P. kaitsja väitele, et pärast A.N. tapmist olid S.N-l verejäljed näos ja käel, J.P-l aga üksnes seljal. Kui ringkonnakohus on nimetatud asjaoludega üritanud veelgi kõigutada võimalust, et tapmise toimepanijaks oli J.P., siis tuleb tähelepanu juhtida sellelegi, et pärast A.N. surma saabumist üritasid J.P. ja S.N. korteris toimunu asjaolusid varjata. Muuhulgas pesti sel põhjusel verejälgi ja süüdati tuba, milles toimus A.N. surmaga lõppenud tüli. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu poolt J.P. õigustava tõendina verejälgede paiknemisele tuginemine on selles valguses motiveerimata.
62. Peamiselt aga lähtub ringkonnakohus J.P. õigeksmõistmisel sellest, et "kui J.P. akna all seistes või aknalaual istudes käes olnud terava esemega löövaid liigutusi tegi, nagu tuvastas linnakohus, on äärmiselt kaheldav, et just nende õues puu otsas istuvatele tunnistajatele paistvate löökide või liigutustega tekitati mitmeid lõike-torkehaavu põrandal lamava kannatanu kaela piirkonda" (tl 459). Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks pole alaealiste tunnistajate ütlused kohtu jaoks usaldusväärsed. Ringkonnakohus on J.P. õigeks mõistes paljasõnaliselt lähtunud kõrvaldamata kahtlustest tema süüs, kuid nende kahtluste kõrvaldamiseks pole ringkonnakohus midagi ette võtnud.
63. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et käesolevas kriminaalasjas on alaealised tunnistajad A.K. ja A.Ž. kogu kriminaalmenetluse käigus andnud muutumatult ühetaolisi ütlusi selle kohta, et J.P. tegi N-te korteris aset leidnud tüli käigus mingi esemega löövaid liigutusi. Samas on linnakohus ka tuvastanud, et S.N. pole kedagi löönud (tl-d 334-335). Sellises olukorras ei piisa J.P. õigeksmõistmiseks ringkonnakohtu motiveerimata väitest, et tema süü osas esineb kõrvaldamata kahtlusi.
64. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse motiveerivas osas sisalduvad mitmed vastuolud tõendite hindamisel. Samuti ei ole ringkonnakohtu otsuses toodud põhjenduste kujunemine kohtuotsust lugedes arusaadav. Pole ära näidatud, milliseid vigu tõendite hindamisel on teinud esimese astme kohus. Need puudused kokkuvõttes tingivad selle kohtuotsuse tühistamise motiivide puudumise tõttu, sest ringkonnakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Siinkohal peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks viidata oma varasematele seisukohtadele, et põhjenduse kujunemine kohtuotsuses peab olema jälgitav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
65. oktoobri
66. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-85-00 - RT III 2000, 23, 253) ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
67. mai
68. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03 - RT III 2003, 17, 159).
69. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
70. märtsi
71. a otsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule.
72. Kannatanu B.N. esindaja advokaat Marina Leisi kassatsiooni kohta märgib Riigikohus järgmist. Vastavalt KrMS § 344 lg-le 2, on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas. Käesoleval juhul on kannatanu esindaja aga taotlenud kriminaalasjas sisuliselt uue otsuse tegemist. Seetõttu tuleb B.N. käesoleva kassatsiooni osas lugeda isikuks, kellel puudub KrMS § 344 lg-st 3 tulenevalt selleks õigus ja tema esindaja kassatsioon tuleb jätta läbi vaatamata. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Peeter Vaher